Lapsepõlv pahempidi maailmas

JAAN KAPLINSKI

Viivi Luige raamatus „Seitsmes rahukevad“ kohtab lugeja sellist Eestit, mida ei leia filmidest või pildiraamatutest. Siin ei ole idüllilisi maastikke, rahvariides lauljaid ega Tartu Ülikooli sammaste all poseerivaid vormimütsides üliõpilasi. Pildiraamatu-Eesti on kevadine ja suvine, Viivi Luige Eesti on sügisene ja talvine, soine, porine ja pime. Ning kummaline ja absurdne, nagu vanade muinasjuttude pahupidi maailmas. Siin hoitakse mesipuusse peidetult vana saksa tääki, metsas kuuse all seisab keedupott, küla kõige korralikumatest majadest on inimesed minema viidud või põgenenud. Teerada on vee all, vee all paistab rohi. Inimesed niidavad jää pealt heina. Vanaemale antakse püss, et ta valvaks lauta. Mehed on kadunud või tegelevad lapsikute asjadega, mootorrataste ja raadiotega, külvavad võssa õunaseemneid või teevad naistele lõvi. Meeste kätes on veider ja vahel kohutav sõja, tehnika ja ideoloogia maailm. Naiste käes on see osa maailmast, mis on jäänud veel tõeliseks, realistlikuks. See on tilluke maailm, kodu, aiamaa, viljapuud, siga, lehm, koer, kass ja laps, kelle eest peab hoolitsema, et elu edasi läheks.

Naiste maailm, millesse Viivi Luik meid viib, on minimaalne, viimase võimaluseni kokku surutud, tühjaks pigistatud, paljaks röövitud. Ta meenutab etnograafilist kirjeldust Tulemaa indiaanlastest või polaareskimotest, kes elavad viimasel piiril, seal, kust edasi elu enam võimalik ei ole. Elu sellel piiril on pidevalt ohus, tema hoidmine nõuab tohutult vaeva. Vanaema ja tütretütar veavad kahekesi kelku, kuhu korjatakse kuhjaasemetelt ja teeäärest heinu, mis sinna on jäänud, et näljast nõrkeval lehmal hinge sees hoida. Ka lapsel on nälg, mis avaldub nii, nagu lastel tihti – magusanäljana. Vanaemal on kapis suhkrukott, see on aga umbsõlmega kinni. Laps püüab imeda läbi koti suhkrut, suhu tuleb aga ainult kotiriide maik ja kotile jääb märja suu jälg. Siis sünnib lapse peas kuritegelik plaan. Ta nihutab mesipuul katuse pealt, et mesilased ära külmuksid. Nii saaks tema endale mee ja mesilaste söötmisest üle jäänud suhkru. Siis aga hakkab südametunnistus teda vaevama ja ta põgeneb. Põgeneb vana Ilvese juurde raamatukokku, raamatute ja pildiajakirjade võlumaailma, teise tõelusse, millel ei ole midagi tegemist selle talve, nälja ja üksindusega.

Viletsus on midagi, mida ei saa unustada ja märkamata jätta, seda tunneb igaüks, nii täiskasvanu kui laps. Elu must ahistus jõuab mõlemani, vahe on ainult selles, kuidas keegi viletsusele reageerib. Võimalusi on palju. Võib hambad risti vastu pidada, vedada kelguga lehmale kuhjaasemetelt kogutud heinu, hoida suhkrukoti suu umbsõlmes, teha, mis vaja teha, et endal ja perel oleks toit ja kodu. Ning võibolla oodata paremaid aegu. Võib vastu panna, minna relvaga metsa, nagu tegid mõned mehed, need, kelle toidupott seisis metsas kuuse all. Võib minna peast segi nagu hobusemees Evald, kes elas oma teises tõeluses. Võib hakata jonnima nagu Liisu, kes rukist maha ei külvanud, et sellest ei saaks sõduritele leib, ning pärast oma leiva maha pidi matma. Võib leida mingi asendustegevuse nagu pusimine masinatega või õunaseemnete külvamine. Ning lõpuks võib leida endale lohutuse ja turva selles riiklikus mütoloogias, mis lapseni jõudis pildiajakirjadest, raamatutest ja raadiost. Riigimütoloogia seguneb tema teadvuses muu mütoloogiaga, Tšapajev Greeka muinaskangelastega, Stalin munkade-nunnade ja vaaraoga, olenditega, keda laps üksindust ja pimedust kartes endale appi kutsub. Sel kombel sünnitab mütoloogia maagiat ja vaevalt oli väike tüdruk tookord Eestis ainuke, kes riigipea nime mantrana kasutas.

Väike tüdruk oli üks neist paljudest, kes uskus Suurt Juhti ja Õpetajat ning tema nime kuulutavat mütoloogiat. Vaevalt ta isegi päriselt aru sai, mida ta uskus. Aga ta vajas midagi ilusat, suurt ja turvaandvat ning võttis vastu selle, mida ajalehed, raamatud ja raadio pakkusid. Tema Jeruusalemm oli Moskva, tema pühakud Tšapajev ja Turkmeenia pioneer, kes korjas kahe käega puuvilla. Tema paavst oli Stalin ja tema pühad raamatud kõik, mis olid kättesaadavad taludes ja külaraamatukogus, kust kõik ebasoovitav kirjandus oli ära korjatud ja hävitatud.

Viletsus sünnitab agressiivsust, toob välja inimestes, näites perekonnas olevad vimmad, paisutab konflikte. Nii ka peres, kus kasvab meie raamatu väike kangelane. Ta on võibolla agressiivsem ja negativistlikum kui enamus temaealisi paremates oludes. Ning nagu ikka, pöördub lapse agressiivsus kõigepealt lähedaste vastu. Ta kiusab vanaema, lõhub asju ja lilli, hirmutab kanu, mängib grammofonilt sõjakat „Horst Wessel-liedi“, matab maha oma nuku ja karistab viletsat liivakastinõida. Ning kuna ta tajub, et vanaema, kes on pere pea, ei arva hästi sellest, mida nimetati „Nõukogude korraks“, usub tema sellesse veel kindlamalt.

Mao Zedong mängis kultuurirevolutsiooni aegu teadlikult välja noorte vimma vanade vastu, mida Hiina vanemateaustuse traditsioon oli kaua kaane all hoidnud. Midagi taolist tehti ka Nõukogude Liidus, kuigi noortele apelleerimine siin ei jõudnud kunagi nii kaugele. Komsomol (nagu ka Hitlerjugend) ei saanud kunagi tegutseda omapead, neid hoiti kogu aeg lühikese lõa otsas. Aga Pavlik Morozovi nimeline kangelane oli nõukogude noortelgi – Pavlik Morozov, kes olevat võidelnud kommunismiideaalide eest omaenda perekonnas omaenda kulaklikkude vanemate vastu ja kelle isa siis tapnud. Niisugune punaste-valgete rindejoon võinuks minna läbi mitme eesti perekonnagi. Ka Viivi Luige tütarlaps on vanaemale pahane, et see ei taha rääkida Tšapajevist ja ei anna üles naabri Liisu pool redutavat metsavenda. Ta tunneb end hingelt kuuluvat sellesse suurde ja ülevasse maailma, millest toovad temani sõnumi raadio ja pildilehed, ning on valmis nende nimel astuma koduste autoriteetide vastu. Mida ta teeb muidugi lapse kombel, jonnides, teistele inetusi öeldes ja asju lõhkudes. Aga kas natside või bolševikkude pooldajad tegid teisiti? Kas ei ole mõlemad ideoloogiad olnud tugevasti infantiilsed, toetunud meis olevale lapselikule negativismile ja agressiivsusele, aga ka tahtmisele alluda tugevamatele ja näidata oma jõudu nõrgematele?

Igatahes on stalinism saavutanud selle, et ühiskonna elementaarsed struktuurid on mõranenud ja purunemisohus. Kodu, kus elab väike tüdruk, ei ole normaalne, normaalsed ei ole ka vahekorrad naabritega. Kõige ebanormaalsemad on aga inimeste suhted võimudega. Nõukogude võimu valitsejaid, keda ametlikult pidi palavasti armastama, tegelikult vihati ja kardeti, nagu laps kardab sadistist võõrasema. See võim oli ära keelanud ja võimatuks teinud palju sellest, mis vältimatult kuulub inimese elu juurde, nagu heinategemine talveks, müümine ja ostmine, õigus elada oma kodus, oma perekonna keskel. Ning inimesed pidid oma tavalist elu elama vargsi, salaja, nagu väike tüdruk käis kapis vanaema suhkrukoti kallal.

Salaja sai naine kokku metsas redutava mehega ja viis talle süüa. Salaja müüdi ja osteti tarvilikke asju. Salaja loeti raamatuid. Salaja tehti oma loomadele heina, sest Viivi Luige lapsepõlvemaal nagu enamikus muudes Eesti külades ei võinud talupojad enne oma loomadele heina teha, kui kolhoosi hein ei olnud tehtud. See jäi aga enamasti ikka tegemata – mäletan omastki lapsepõlvest suuri veel sügiselgi niitmata heinamaid ja sugulasi, kes niisamuti kui selle raamatu naised käisid oma lehmale maantee ääres autokoormatest pudenenud heina korjamas.

Nõukogude süsteemi absurdsusest on kirjutatud palju, Venemaal on olemas omaette vangilaagrikirjandus ja kirjandus, mis jutustab tööstusjuhtide elust Stalini ajal. Võibolla kõige selgemini paistab see absurdsus aga silma seal, kus ta põrkab kokku põlise talurahvaeluga, traditsiooniga, mis oma ürgsuses oli – ja pidigi olema – väga lihtne ja ratsionaalne. Mitu tuhat aastat oli Eestis haritud maad, ehitatud omale kodu, peetud loomi, tehtud heina, kasvatatud lapsi, müüdud loomanahku ja ostetud kausse. Niisama kaua on siin käinud ka võõraid röövlijõuke ja vägesid, kes tapsid ja röövisid. Maal on olnud palju peremehi, kes panid rahvale peale makse ja muutsid nad pärisorjadeks. Ent kõige selle all elas rahvas ikka oma elu, külvas ja lõikas, tegi heina, peksis reht, kasvatas loomi, müüs ja ostis. Bolševikkude võim oli esimene, mis ei leppinud rahva ekspluateerimisega, vaid sekkus otse ka nende töösse ja ellu. See sekkumine lõi segamini harjunud elu. Suur osa rahvast läks pakku, kes välismaale, kes metsa, osa viidi „külmale maale“ ja nende talud jäid kas tühjalt mädanema või toodi sinna uusi elanikke kuskilt mujalt nagu meie raamatu ingerlanna Sinaida oma lapsega, veel viletsam, veel vaesem ja tagaaetum kui kohalikud inimesed, kellel oli vähemalt lapike maad, paar kodulooma ja kodukatus pea kohal.

Aga võim ei leppinud sellega, et inimestel on midagi oma, et midagi endist on säilinud. Kõik tuli muuta uueks, tuli aretada uut tõugu „nõukogude inimene“, inimene, kellel ei ole midagi, kes on lahti kistud kõigest vanast, omast ja harjunust. Nii olid inimesed maal pideva surve all, neid püüti võõrutada senisest elulaadist. Nõukogude inimene pidi tundma end koolilapsena, kes õieti midagi ei oska ja keda kogu aeg õpetatakse paremini elama ja töötama.

Vähe sellest, et inimesele õpetati uut ajalugu, uut filosoofiat, uut keeleteadust (stalinlik õpetus keelest), uut loodusteadust (mitšurinlik bioloogia) ja uut majandust. Talle õpetati ka uut kartulipaneku viisi, sunniti kasvatama uusi põllutaimi, pidama uut tõugu mesilasi, tooma sisse uusi kalatõugusid ja uusi metsloomi. Raamatukoguhoidja Ilves käis kodudes, viies läbi tursa tutvustamise kursusi. Ka inimeste põhitoidus tuli teiseks muuta.

Ent selles tursa tutvustamise loos avaldub uue totalitaarse korra absurdne armetus. Tursa tutvustamisega tegelev raamatukogumees tunnistab ise, et tema tegevus on naeruväärne. Ta võib maanaistele seletada, mida tursast teha saab, kuid ei oska öelda, kust tursakala ennast saada. Võibolla müüdi turska suuremates linnades, maal aga igatahes mitte. Nii jäi kogu tursa tutvustamise lugu rumalaks jandiks, nagu suur osa muid bolševikkude katseid inimesi uut moodi elama, töötama ja mõtlema õpetada.

Partei ja tema geniaalse juhi suur ning kõikevõitev õpetus oli raamatus kirjeldatud ajal juba tegelikult lootusetult ummikusse jooksnud ja takerdunud suure riigi konkreetsetel maastikutel, millega ei osanud arvestada ei selle riigi mitmed valitsejad ega vallutajad, Napoleon, Hitler ja Stalin. Neid kõiki ühendas infantiilne soov saata korda midagi väga suurt, saada maailm on võimu alla ja muuta ta uueks, teistsuguseks. Ning nad kõik põrkasid maailma jonnakale vastuseisule. Nii lapse kui suurte diktaatorite jaoks on maailmas määrav nende tahe. Napoleon soovitas unustada sõna „võimatu“. Stalinistide ideoloogias sai äärmiselt oluliseks agronoom Lõssenko poolt esitatud uus bioloogia. Selle üsna segaselt ja diletantlikult sõnastatud teooria ideoloogiline sisu on kummatigi selge. Uus bioloogia ei tunnista mingit püsivat, muutumatut loomust. Loodust ja inimloomust saab piiramatult muuta, nad on plastilised, suur juht võib luua uue ühiskonna, uue looduse, uue inimese. Olen Viivi Luigest viis aastat vanem ja tema raamatut lugedes ning sellest kirjutades tulevad kohe meelde tolle aja väljendid. Nende seas olid väga olulised „inimese kasvatamine“ ja „looduse ümberkujundamine“. Nii loodus üldse kui inimloomus [nature] tuli muuta teiseks, nad pidid uueks saama. Siin, kommunistlikus looduse ümberkujundamise [transformation] ideoloogias on joon, mis ühendab vana kristlikku ja XX sajandi kommunistlikku apokalüptikat. Kõik pidi uueks saama, ümber sündima, teisenema. Vana maailm, vana loodus ei kõlvanud. Erakauplused, talud, raamatud, religioon, räim ja heeringas ei kõlvanud. Isegi eesti rahvas ei kõlvanud, rahvadki pidid tulevikus ühte sulama üheks nõukogude rahvaks, keeled üheks (nõukogude?) keeleks.

Seda suure riigi rahvaste ühtesulamist püüti mitmel viisil kiirendada ja soodustada. Kõigil pidi olema üks usk – usk kommunismiüritusse –, üks juht – generalissimus Stalin ja üks kodumaa – Nõukogude Liit. Kõik lapsed, elasid nad Arktikas, kõrbes või Kaukaasia mägedes, õppisid koolis üht ja sama, nii venelased, eestlased kui turkmeenid ja tšuktšid lugesid lugusid samadest sõja- ja töökangelastest, teadsid Mitšurini katsetest uute taimeliikide aretamisel ja imperialistide salasepitsustest nõukogude rahva vastu. See koolides, raadios ja ajalehtedes õpetatav teadmine oli midagi väga üldist ja kauget. Vahel võis ta olla ilus ja aidata inimestel, kes temasse uskusid, nagu meie peategelane, unustada „see tülikas nähtus, mida nimetatakse reaalsuseks“, kui kasutada Umberto Eco väljendit.

Aga need, kelle käes oli võim, ei leppinud niisuguse mütoloogilise ühtsusega. Nad tahtsid muuta müüti, muinasjuttu tegelikkuseks, nagu armastati öelda minu lapsepõlves. Tegelikult muutsid nad tegelikkuse muinasjutuks. Muinasjutte, mis võiksid olla eeskujuks reaalsotsialismile, on palju. Näiteks muinasjutud inimsööjatest, koletistest, kes hävitavad linnu ja rahvaid, koerakoonlastest,  kellel on paar päeva inimese ja paar päeva koera mõistus ning kes inimestena ehitavad ja koertena selle ehitatu jälle lõhuvad. Või muinasjutud rumalast Vanapaganast, kes paneb nõelale taha nii pika niidi, et peab iga nõelapiste järel lippama toast õue niiti läbi riide vedama. Või muinasjutud kilplastest, kes ehitavad akendeta ja usteta maja ja püüavad sinna kotiga valgust sisse kanda. Eriti hull on lugu muidugi siis, kui kilplased ei ehita mitte lihtsalt maju, vaid uut maailma. On tõenäoline, et sellest maailmast, mida kunagi nimetati punaseks paradiisiks, võib kergesti saada põrgu. Kes on tutvunud Varlaam Šalamovi „Kolõma juttudega“, ei saa kahelda selles, et Nõukogude Liidu territooriumil selline mütoloogiline paik tõesti asus.

Võib diskuteerida selle üle, kas Nõukogude Liit oli midagi põrgutaolist. Ehk oleks liialdus nii öelda, kuid mitte väga suur liialdus. Viivi Luige raamatu nimi on „Seitsmes rahukevad“. Seda lugedes imestad tahtmatult, milline võiks olla sõda, kui rahu on nii võigas. Ning ei imesta enam, miks nii paljud inimesed Eestis ootasid vargsi sõda, mis neid sellisest suurest stalinlikust rahust päästaks. See, mida Nõukogude Liidus kutsuti rahuks, oli tegelikult midagi muud; seda võiks nimetada näiteks klassivõitluse kõrgemaks vormiks või võimude permanentseks sõjaks omaenda rahva vastu. Seda sõda peeti kõigi vahenditega alates propagandast ja lõpetades tõeliste karistusoperatsioonidega, kus põletati maha külasid ja tapeti ning deporteeriti massiliselt inimesi. Selle sõja taktika oli selge ja läbipaistev: vastasele, see tähendab rahvale ei tohtinud rahu anda, teda pidi kogu aeg ründama, häirima, võtma talt ära initsiatiivi ja ressursid. Segasemad on selle rahva vastu peetava sõja strateegilised ja poliitilised eesmärgid. Kas „partei ja valitsus“ pidasid sõda rahva vastu selleks, et teda hävitada või alistada?

Esimene võimalus mõjub liiga absurdselt isegi Nõukogude absurdses reaalsuses. Ei saa ju ükski valitsus ega partei elada rahvata, nagu täi ei saa elada inimeseta. Absurdsevõitu on ka kujutelm valitsusest, kes saab rahvast valitseda ainult tema vastu sõdides. Et riik püsiks, tuleb rahvas mingil määral rahule jätta, ta peab saama elada oma elu. See aga oli just see, mida „Nõukogude võim“ ei tahtnud lubada. Tema võimujanu oli nii suur, et see ulatas sadismini: et tunda oma võimu inimeste üle, tuleb neid pidevalt piinata ja kiusata.

Kuidas kõige paremini kiusata talupoegi? Eks ikka nii, et võtta neilt ära maa ning kodu ja teha neil võimatuks elada vanal harjunud kombel. XIX sajandi keskpaigast alates oli pärisorjusest vabanenud eesti talupoeg teinud kolossaalse pingutuse, et saada peremeheks omal maal. Inimesed ostsid saksa mõisnikute käest talusid päriseks, said endale maa ja päriskodu. Nüüd tegi Nõukogude võim sellele kiire lõpu. Talupoeg muudeti taas maatööliseks, pooleldi pärisorjaks, kes kolhoosi orjas peaaegu tasuta ning elatas end oma pisikesest maalapist muistsel primitiivsel moel.

Sel ajal, mida kirjeldatakse siin raamatus, olid võimud välja mõelnud uue taktikalise käigu oma sõjas Eesti talurahva vastu. See oli „kolhoosikülade“ loomine, asustuse koondamine suurematesse keskustesse. Kuna uute külade ehitamine käis riigile üle jõu, otsiti muid võimalusi ja tuldi selle peale, et talumaju peaks saama uude kohta vedada. Ajalehejutud talumajade vedamisest ja inimeste reageering sellele on raamatu üks kulminatsioone. Majade vedamisel on muidugi nii ideoloogilisi kui militaarseid põhjendusi. Üks Nõukogude bolševismi dogmasid oli vajadus kaotada vahe maa ja linna vahel. Muidugi tõlgendati seda maa linnastamisena, maainimeste elumuutusena, mis viiks nad elama linnatüüpi asulatesse, kus oleks kättesaadavad kultuuri hüved ja mugavused, nagu keskküte ja soe vesi. Kui maatöö oli taas saanud kollektiivseks, pidid ideoloogide meelest inimesed ka elama kollektiivselt. Usk kollektiivi kontrolli indiviidi üle on samuti üks Nõukogude ideoloogia dogmasid, millel ei puudu lähtekoht vene külaelus, kus niisugune kogukonna kontroll tõesti oli palju tugevam kui näiteks Eestis.

Eesti talud asusid enamikus piirkondades hajali, nii et naabrid üksteist tihti ei näinudki. Sageli olid külad pigem administratiivne fiktsioon kui reaalsus. Eesti maa-asustuse tuum oli üksiktalu. See oli uue korra ideoloogidele muidugi pinnuks silmas ja seda individualistlikku maa-asustust nüüd soovitigi muuta kollektivistlikumaks. Sama oli muide tehtud Venemaalgi, kus üksiktalusid samuti esines, kuigi vähem kui Eestis. Räägitakse, et seal sunniti inimesed väevõimuga kolima omaette asuvatest taludest külasse teiste juurde. Kes ei olnud nõus seda tegema, selle majal lõhkusid kommunistlikud noored katuse – üks näide nooruse kasutamisest sõjas rahva vastu.

Ent püüdel talusid kaotada või küladesse koondada oli teinegi põhjus – nii oleks saanud tõhustada kontrolli inimeste üle ja anda viimane hoop vastupanuliikumisele. Planeeritud külad oleksid olnud „strateegilised külad“ nagu ameeriklaste poolt kavandatud külad Vietnamis ja analoogsed moodustised mujal, kus oli raskusi jagusaamisega geriljadest. Eesti üksiktalud olid muidugi sissidele head tugipunktid ja nende valvamine oli julgeolekujõududele raske ning kulukas. Muidugi jääb küsitavaks, kas poleks kõige odavam ja mõistlikum olnud teha rahvaga rahu ja kulutada julgeolekujõududele antavad ressursid konstruktiivsemalt. Aga arusaamiseni sellest võimalusest ja tema imperatiivsusest oli seitsmendal rahukevadel veel aega. Kremli juhid haudusid veel grandioossete deportatsioonide plaane. Moskva allikatest on hiljem imbunud andmeid, et terve eesti rahvas oli kavas asustada ümber Ida-Siberisse. Nikita Hruštšov on väitnud, et Stalin tahtis küüditada ära ka ukraina rahva, kuid see operatsioon oleks käinud üle jõu ka tema NKVD-le. Samal ajal kui uue nõukogude inimese kasvatamiseks kavandati uusi suuroperatsioone, käis ka looduse ümberkujundamine. Arktikas ja kõrbetes pidid kasvama õitsvad aiad ning uued imesordid pidid andma fantastilisi saake. Ametlikus propagandas ei olnud veel märke realismist, endiselt valitses sõjakas ja megalomaanne ideoloogia. Kuid nägijale pidid hakkama paistma märgid sellest, et selle ideoloogia aeg hakkab läbi saama, et sõda rahva vastu ei saa võita.

Inimese enesekaitsevõime võib aktiveeruda mitmel puhul. Vägivallale hakatakse vastu, kui see ületab teatava piiri. Esimene piir on seal, kus vägivald muutub tülikaks ja ei lase enam rahus elada, näiteks kuritegevuse tõusu korral, kui inimesed moodustavad enesekaitserühmi. Teine piir on seal, kus tuntakse ohtu vabadusele, elule ja varale. See oht on enamasti seotud sõjaga, võõraste kallaletungiga ja nõuab sõjalist vastupanu. Mõlemal puhul on vastupanu ratsionaalne, lähtub selle analüüsimisest, mida vastu pannes võib kaotada või võita. On aga ka kolmas liik vastupanu, meeleheitlik vastupanu, kus on juba raske rääkida millegi kaotamisest või võitmisest. See on vastupanu viimasel piiril ja seda piiri on raske määrata. Ta on käes siis, kui inimene saab aru, et tal ei ole enam mingit lootust elusana ja tervena pääseda, et leppimine ja alistumine tähendab kindlat hukku või niisugust elu, mida tema ei taha elada. Ka vastupanu ei tõota võitu, kuid on vähemasti ainus võimalus midagi teha, käituda isiksusena, inimesena. Ja lootusetus olukorras võib kergesti siduda oma lootuse millegi meeletu, hullumeelsega. Aga vastu võib panna ka ilma lootuseta, just siis, kui lootus kaob. Sellisele piirile lähenes olukord Nõukogude Liidus tegelikult aina enam. Paar aastat hiljem käis üle Gulagi arhipelaagi ülestõusude laine. Nõukogude juhid, kes armastasid rääkida dialektikast, ei olnud selles tegelikult sugugi tugevad. Riigi julgeoleku nimel oli koonduslaagrite võrk kasvatatud tohutuks riigiks riigis ning see omandas majanduses väga olulise koha. Gulag oli arvatavasti Nõukogude Liidu kõige suurem kontsern, mis tootis kõike rakettidest metsamaterjalini ja mutriteni. Nii oli Nõukogude võim andnud nende kätte, keda ta oma vaenlastena laagritesse koondas ja rängalt ekspluateeris, potentsiaalse võimu. Poliitvangid olid muutunud tööjõuna asendamatuks ja tuli hetk, mil nad meeleheites vastu hakates oma võimust ka aru hakkasid saama. Sellest kujunes üks pöördepunkt Nõukogude Liidu ajaloos.

Midagi selletaolist kujutab oma romaanis ka Viivi Luik. See on raamatu apoteoos – vanaema võtab vikati, ülestõusnud talurahva vana relva, paneb selle esikusse püsti ja teatab, et tema ei lase oma maja paigast liigutada. Tajume, et vanaema jaoks on piir käes. Tema hirm ja alandlikkus on äkki otsa saanud: ta ei tagane enam, vaid ajab selja sirgu, jääb seisma ja ootama, vikat käes.

Ma ei tea, mis vanaema oleks teinud, kui oleks tuldud tema maja ära vedama, kuid arvata on, et ta oleks jäänud oma sajatusele kindlaks. Kuid kokkupõrge jäi ära, vähemalt selles külas, millest räägib meie autor. Nõukogude võim ei saanud oma sadistlik-utoopiliste plaanide täitmisega enam hakkama. Ja tema generalissimus, kuivanud käega paranoik Kremlis, jäi ikka paranoilisemaks ja nõdremaks. Tema kõige kardetavam abimees ja rivaal Beria oli ta juba mässinud oma võrkudesse ja haudus võimuhaaramise plaane. Räägitakse, et Berial olevat ka olnud valmis oma „perestroika“ projekt, mis pidi viima Nõukogude ühiskonna täieliku ümberkorraldamiseni. Vähemalt Beria lühikese võimu perioodil võeti kontakti endiste Eesti riigimeestega ja paluti neil teha ettepanekud tulevase autonoomse Eesti valitsuse koosseisu kohta. Kõrgeid ametnikke, kes ei osanud kohalikku keelt, hakati Baltikumis töölt lahti laskma ja Venemaale tagasi saatma. On võimalik, et grusiinlane Beria kavatses leida endale liitlasi väikerahvaste hulgast, et nende abiga neutraliseerida keskametkondade võimalik opositsioon. Nagu teada, õnnestus neil ametkondadel Beriast jagu saada. Tema võimuhaaramise ja kukutamisega seotu kuulub täninigi rohkem mütoloogia kui ajaloo valda. Kuid võib arvata, et Beria teadis ehk paremini kui Stalin ja tema teised kaaslased, et riigivõim on jõudnud rahva kannatuse viimase piirini ning tal tuleb peagi valida suurte reformide või krahhi vahel. Uksel seisis keegi, vikat käes. See võis olla ka vana naine kaugelt Eestist.

Olen kirjutanud Viivi Luige „Seitsmendast rahukevadest“, nagu oleks see poliitiline traktaat, uurimus meeleoludest ja tendentsidest Eesti külas 1951. aasta paiku. Muidugi, ilukirjanduslik teos ei ole teaduslik uurimistöö. Kuid see „ei ole“ ei tähenda, et kirjandusteosel ei ole poliitilise või sotsioloogilise dokumendi väärtust. Täpsem oleks öelda, et romaan ei saa olla üksnes sotsioloogiline uurimus, kuid ta saab olla ka sotsioloogiline uurimus. Ning romaani saab sellise uurimusena ka käsitleda ja hinnata. Romaan võib mahutada peaaegu kõike, ka sotsioloogiat ja ajalugu. Aga see teeb romaanile raskemaks olla hea romaan: kõik, mida ta püüab teha, peab ta tegema hästi, siis ka ajalugu ja sotsioloogiat.

Vahe traktaadi ja romaani vahel on kõige enam kirjeldusvahendites. Teaduslik töö kasutab oma üldistuste väljendamisel abstraktseid termineid nagu alienatsioon, anoomia või muutused elatustasemes ja tööhõives ning annab vastavaid statistilisi andmeid. Romaan kasutab rohkem detaile, esitab tüüpjuhtumeid. Kirjeldades Eesti küla 1951. aastal, räägib ta asjadest, mis olid iseloomulikud just sellele ajale ja kohale, ei oleks saanud toimuda mujal. Oleks liialdus öelda, et jää pealt heina niitmine, püssiga lauta valvama pandud vanaema või tursa tutvustamise aktsioon eraldi olid tingimata eestipärased. Nendest detailidest saame aga pildi, mis on Eesti küla pilt, portree. Portree on hea siis, kui ta ulatab oma raamidest kaugemale ja pildipinnast sügavamale. Viivi Luige raamat igatahes ulatab. Mõned tema detailid saavad sümboliteks, nende tähendus saab võime piiramatult kasvada ja avarduda. Niisugused detailid ja sümbolid lubavad meil heita pilku ühte infantiilsesse pahupidi maailma ja, mis on ehk veel väärtuslikum, mõista, kuidas selline maailm sai sündida ning kesta ja kuidas ta hävib kokkupuutel reaalsusega. Potentsina, eosena jääb ta aga meisse kõigisse alles. Viivi Luige raamat aitab meil ehk seda paremini näha ja mõista. Ning sedakaudu reaalsusel kindlamini püsida reaalsena.

 

Jaan Kaplinski saatesõna Viivi Luige „Seitsmendale rahukevadele“ ilmus algselt romaani prantsuskeelse tõlke sabas 1992. aastal (Le septième printemps de la paix. Pariis: Christian Bourgois). Saatesõna tõlkis eestikeelsest originaalist romaani prantsuse keelde tõlkija Antoine Chalvin. Tema lahkel vahendusel ilmub see 30 aastat tagasi kirjutatud tekst viimaks ka eesti keeles. Järelsõna tellis Kaplinskilt Antonín Liehm (1924–2020), Pariisis tegutsenud tšehhi päritolu kirjastaja, tõlkija ja kultuurikriitik, kes kureeris Bourgois’ kirjastuses raamatusarja, kus Luige romaan ilmus, ja kes oli toona ühtlasi kultuuriajakirja Lettre internationale peatoimetaja, kus ta oli juba varem avaldanud paar Kaplinski esseed (1990 nr 25 Anne Papart’i tõlkes ja 1991 nr 28 Antoine Chalvini tõlkes).

M.T.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk