Vestlus Paul-Eerik Rummoga

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 1

Mulle tundub, et Sinu looming alates „Saatja aadressist“ on justkui katse vastata kuulsale Theodor Adorno küsimusele: „Kuidas on võimalik pärast Auschwitzi veel luuletusi kirjutada?“. Meie oludesse tõlkides kõlaks see küsimus muidugi pigem, kuidas oleks võimalik seda teha pärast Gulagi, stalinismi vms. Tunduvad ju traditsiooniline esteetika, kõik riimid, kujundid ja rütmid pärast sellist jõhkrat ajaloolist kogemust kuidagi nunnutavad ja viimsetes järeldustes ka ebamoraalsed. Kas selline küsimus on Sul ka otseselt meeles seisnud ja kui, siis mis ajast saati?

Minu meelest on see küsimus eelkõige praktilist laadi, millele saab vastata vaid luuletusi kirjutada püüdes. Tuleb proovi teha ja ühes sellega saabki teada, kuidas see on võimalik. Niiviisi puhtempiirilisel teel sünnib rodu tekste, mida võib nimetada luuletusteks, ja kuna nad on kirjutatud pärast seda ajaloolist kogemust, siis järelikult need näitavad, missugusel määral ja mil viisil on see võimalik. Ma ei oska sellele küsimusele teoreetiliselt vastata.

Ei oska ka öelda, millal taoline küsimus minu jaoks teravaks muutus. Võib-olla on ta seda kogu aeg olnud. Gulag ja Auschwitz on 20. sajandi inimese kas siis isiklikku või vähemalt silmaga haaratavasse kogemusse mahtuvad mõisted. Kuid kurjus on mingi igavese ja hävitamatu printsiibina alati eksisteerinud. Ta lööb vahel välja suurte paisetena nagu nimetatud näited, ja vahel on rohkem pealispinna all, aga olemata ei ole ta kunagi. Selle elukorralduse all, mis võimaldab meil luuletusi kirjutada ja mida nimetame tsivilisatsiooniks, on metsikused küllaltki õhukese jää all varjul. Ning teatud viisil sisalduvad nad ka tsivilisatsioonis endas. Mõned iseloomud tajuvad seda teravalt ka siis, kui see parajasti väga ilmselt välja löönud ei ole, teised siis, kui see kuskil maailma nurgas välja lööb, ning kolmandad alles siis, kui tema isikliku või lähedaste inimeste elu kallale kiputakse.

Kuigi minu kõige lähedasemas ringkonnas pole olnud otseseid terrori kogemusi, olen ma siiski tajunud, et mind ümbritsev suhteline rahu on habras. Seetõttu pole mu elus vist olnud hetke, kus ma äkki oleks sellest aru saanud ja küsinud endalt, kuidas edasi olla.

Muide, ühes oma suhteliselt varases luuletuses olen kirjutanud sellised read:

võib-aga-olla selleks just
sattunud olengi ma siia
et sinilille väsimust
siit mitte surnult kaasa viia

Kui lihtsustades seda kujundit avada, võiks öelda, et sinilille väsimus on sellise inimese hingeseisund, kes tajub pidevalt tsiviliseerituse puudumist tolle jääkihi all ja sellest tajust tulenev väsimus ongi see, mis vajab sõnastamist. Kuigi kogu see tsükkel, millesse too luuletus kuulub, on kirjutatud hoopis ema surma puhul. Nii et ajend pole poliitiline, aga kaose või kannatuste sissetungi kogemus on siin olemas. Mu ema sai surma liiklusõnnetuses. Olekski väga kitsendav öelda, et poliitiliselt motiveeritav terror on soovitamatute asjade ainus kehastus. Ma ei saaks ka öelda, et see kogemus (ema hukkumine) oleks olnud selleks murranguhetkeks, mille kohta Sa küsid. Pigem ehk jõudis selle läbi teadvuse pinnale mõte ja tunne, et olen seda alati teadnud. Ju see on vist teatav psühholoogiline dispositsioon.

Kuidas aga seletada seda järsku üleminekut „Lumevalguse… lumepimeduse“ järgselt küpselt sümbolistlikult luulelt „Saatja aadressi“ antiluuleni?

See üleminek on seletatav eelkõige kitsalt professionaalsetes terminites: varasem maneer oli ennast ära ammendanud. Ega see stiilimuutus ei käi teadlikult: õhtul heidad magama ja ütled, et homme algab uus elu ja hakkan kirjutama teistmoodi luuletusi. Motivatsiooni või seletuse võib ju pärast välja kaevata või ehk ka juurde mõelda, aga muutuse hetk on ise pigem intuitiivne.

Muidugi mängis kaasa ka tõdemus, et teemadel nagu „poes ei ole vorsti saada“ või „Tšehhoslovakkiasse sõitsid tankid“ ei oleks saanud kirjutada mingis väga kõrges stiilis. Tagantjärele mõtlen, et põhimõtteliselt on see ehk võimalik, vähemalt tehnilises mõttes, ja tulemuseks võiks olla väga huvitav luule, kuid tollal polnud see minu taotlustega kooskõlas.

Ja teiseks, kui mingist argipäevasest kurjusest väga ilusasti kirjutada, siis see võib viia kannatuste estetiseerimiseni. Kannatused, olgugi et neid võib kui tahes metafüüsiliselt läbi elada, tulevad ju enamasti maailma ikkagi konkreetsete lurjuste kaudu. Ja sellest kaunilt kirjutamine tähendaks lurjuste pea ümber esteetilise aura loomist. See vist ei oleks päris eetiline.

Kas Sinu meelest võib siis hea kirjandus olla ühtlasi ka ebaeetiline?

Ei, seda ma ei arva. Ebamoraalne hea kirjandus on vastuolu mõistetes. Kui väidetakse, et mingi teos on küll kirjanduslikult hea, kuid moraalselt laostav, siis enamasti tõlgendatakse moraali mõistet küll väga kitsalt, inimkonna kaugemaid ja sügavamaid huvisid unustades. Või siis mõistetakse kirjanduslikkust kuidagi puhtornamentaalselt.

Sinu suurele vaikimisele eelnenud raamatu „Luulet 1960—1967“ viimase luuletuse pealkiri on „Lootus on rohkem kui lohutus“. Kas tohib seda tõlgendada üleminekuna tollelt „küpselt sümbolistlikult“ luulelt poliitilisele antiluulele? Eks on ju kunsti funktsioon olnud uuel ajal ikka poliitilises mõttes kahetine: ühelt poolt pakkuda kannatajatele lohutust kannatusi estetiseerides ja teiselt poolt kätkeda endas utoopilisi lootusi parema ilmakorra järele.

See tõlgendus ei oleks vist väga vale. Tolle luuletuse konkreetseks taustaks on üks vaidlus iseendaga. Tsüklis „Unetud interjöörid“ olin kirjutanud maksimalistlikult lootuse vastu: „et häviks hirm, et hajuneks / suitsloiult looklev lootus“. Siin ma nägin klammerdumist lootuse külge kui elujulgusest ja vabadusest pagemist ja soovisin vabaneda nii hirmust kui selle vastaspoolest — lootusest. Kuid Sinu nimetatud luuletuses olin muutnud selles asjas meelt ja leidnud, et see, mille vastu ma esimeses luuletuses olin seisnud, polnud mitte lootus, vaid petlik uinutav lohutus. Lootuses on siiski aktiivne alge olemas, mida lohutuses ei ole.

Sa märkisid, et tsivilisatsiooni institutsioonidel peaks olema kurjust tasandav roll. Kas need institutsioonid ise pole mitte samuti kurjuse sünnitajad?

Kui lähedast poliitilist kogemust silmas pidada, siis on muidugi nii. Ja kui minna kaugemale, siis anarhism kui mõttevool on ka mingi vajaduse pinnal tekkinud. Anarhismi tõdemus, et igasugune institutsionaliseerumine on iseenesest kurjuse eeldus, pole ju õhust võetud. Aga kuna ma olen reaalpoliitikaga tegelev inimene ka, siis see tegevus põhineb arusaamal, et klassikalise Lääne demokraatia mallid võimaldavad hoida habrast tasakaalu vabaduse ja õigluse vahel ning vastandlike huvide vahel. Ja ilmselt see, mis selle n-ö jääkihi all on, polegi puhas kurjus, vaid kaootiline energia, mida ei tuleks maha suruda, vaid suunata kahjututesse kanalitesse.

Sa oled kirjutanud luuletusi polemiseerimaks Brechtiga. Milline tähendus on tal olnud Sinu luule kardinaalses muutuses „Saatja aadressis“?

Brecht on mind intrigeerinud. Sellel n-ö antiluulele üleminekul oli mulle üheks eeskujuks Hans Magnus Enzensberger, aga Enzensberger on jälle omakorda lähtunud Brechtist. Ja teiselt poolt oli Brecht üks väheseid sealpoolseid tõsisemalt võetavaid autoreid, kes oli minu noorpõlve ajal hõlpsasti kättesaadav, kuna ta oli kommunist.

Kas see eemale ei peletanud?

Ei, seda mitte. Ta oli igal juhul huvitav kui näide kommunistlikust või marxistlikust haritlasest kaasaegses Euroopas. Brechtiliku luule olemuseks on teatavas napis värsis teatavate argiste kujundite kaudu seisukoha avaldamine mingi asja suhtes. Puhtale luuletusele ei saa midagi vastu öelda, aga seisukohale saab alati teise seisukohaga vastu vaielda. Ja minu luuletused on kas vastuväited või kommentaarid mõnele Brechti lausele, Ma kujutlesin, et oleks tore, kui Brecht saaks mulle omakorda vastata. Nii et see ei olnud Brechti eitamine, vaid pigem midagi dialoogikatse taolist. Muidugi ma poleks vastust saanudki saada, sest Brecht oli selleks ajaks juba surnud. Brechti-aegne fašistlik Saksamaa ja minu kaasaegne Nõukogude taustsüsteem olid ju väga sarnased, kuid sellegipoolest ma tajusin ka erinevusi. Ja mulle tundusid siis ka mõned Brechti hinnangud Saksa situatsioonile mitteadekvaatsed. Ühesõnaga leidsin, et Ida-Saksa tüüpi marxism ei ole pädev vastus fašismile. Mõistsin samuti, et Brechti vastused ei sobi ka meie olukorda, kuigi olukord oli peaaegu sama.

Ei tea, miks oli see antiluule või kasin luule levinud just peamiselt poststalinistlikus Ida-Euroopas? Meelde tulevad peale Brechti veel Miroslav Holub, Zbigniew Herbert, Tadeusz Różewicz.

Enzensberger on ju ikka Lääne-Saksamaalt ja sellist luulet kirjutasid ka Saarikoski jt Soomes. Kui seda pidada tõesti idaeuroopalikuks nähtuseks ja jätta vaatlemata need mõned Lääne vasakpoolsed autorid, siis võiks oletada, et üheks põhjuseks on vastuseis pateetikale. Pateetika ei pruugi iseenesest ju midagi võltsi olla, aga kommunistlikes režiimides ta vohas, oli üks nende režiimide põhialuseid ja oli seejuures muidugi läbini võlts. Vastukaaluks tuli otsida sõnade elementaarseid tähendusi, leida üles sõnade ideoloogiast moonutamata sisu, sest loosungite puhul kasutatakse mõisteid ikka väga ähmases mahus.

On räägitud, et Sa olevat kunagi öelnud, et „Palun mulle sada grammi vorsti“ on ka luuletus.

Seda on Ain Kaalep väitnud. Ma siiski päris ei usu, et mul seesugune programm oleks olnud. Küllap see oli mõnel kohtumisel lugejatega, kui mu kohalviibimise auks loeti ette minu vanu, neid nagu sa ütlesid „küpseid, sümbolistlikke“ luuletusi, mis mind ammu olid ära tüüdanud. Ja arvatavasti ma siis tahtsin mõista anda, et see kõik on jama ja ütlesin siis pisut ebaviisakal kombel midagi taolist.

Päriksin Sinult veel ühe lapsesuise küsimuse: miks Sa pärast „Saatja aadressi“ vaikisid?

Mõne inimese kohta öeldakse, et ta on sündinud luuletaja ja võib-olla on selliseid eksemplare ka tõepoolest olemas. Kuid inimese määrab ära ikka mingisugune kogum raskesti defineeritavat energiat. Missuguse rakenduse see energia leiab, oleneb aga suuresti taustast, kuhu inimene sünnib, ja tervest reast juhuslikest asjaoludest. Kui see energia realiseerub luuletustes, siis võib tõesti olla, et inimene jääb elu lõpuni luuletajaks. Aga see pole ainus võimalus. Näiteks minu praegune poliitikaga tegelemine on lihtsalt uus viis sellesama energia rakendamiseks. See tuli minu jaoks kuidagi väga spontaanselt, nii et ma peaaegu ise ei märganudki (võib-olla hajameelsusest?) mingit üleminekut või murdehetke, mis näitab, et see oli minu jaoks loomulik samm.

Vestles Märt Väljataga

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi