Kassimeem ja kunstiajalugu: pastišeeritud emotsioonid fresko, secco- ja digitehnikas

LIISA-HELENA LUMBERG

Kas tulevik on kasside päralt? Kunstnik Pinar Yoldase projekt „Kitty AI: tehisintellekt valitsemas“ (2016) näitab Jaapani kawaii-stiilis nunnut animeeritud kassikest 12 minuti vältel uut maailmakorda tutvustamas. Aastal 2039 on võimul tehisintellekt ja selle passipilt, armas kiisu, on vajalik selleks, et inimesi mitte hirmutada. Kas õõnsakõlalisel helesinisel düstoopilisel kassipojal see õnnestub, jääb vaataja otsustada. Igal juhul on loomapildid popid. Mu venna pere koeral on Instagramis märksa rohkem jälgijaid kui minul. On püütud uurida, milline efekt on loomapiltide jagamisel sotsiaalmeedias. Inimaju on orienteeritud kiirelt töödeldavale visuaalsele informatsioonile. Kuid jagades loomapilte, mis on kas naljakad või armsad (parimal juhul mõlemat korraga), jagame ka nende vaatamisest tekkivat emotsiooni.

Näib, et just kassikesed on veebi armastatuimad loomad, mistõttu pole ka kassimeemide populaarsus imekspandav. Google’i otsing „cat meme“ annab vasteks üle kahe miljardi tulemuse, mille seast selguvad mõningasel sirvimisel ka korduvad staarid: „pahur kass“ (grumpy cat), „köhiv kass“ (coughing cat), Jaapani „pikk-kass“ (long cat), „viisakas kass“ (polite cat) ning kass Smudge. Viimane neist on osaline 2020. aastal interneti populaarseimaks tituleeritud kassimeemis „naine karjub kassi peale“[1] (Illustratsioon 1). Esimesed kassimeemid olevat pärit juba 20. sajandi algusaastatest, kui fotograaf Harry Whittier Frees pildistas riietatud ja inimesele omastesse tegevustesse asetatud kasse, lisades neile kirjakesi nagu „Miks mu õhtusöök hilineb?“.[2] Interneti laiem kasutus alates 1990. aastatest andis kassipiltide levikule uue hoo. 2000. aastate keskel saabusid esimesed kassi-naljapildid (LOLcat või lolcat[3]) ja tekkisid eraldi kassipiltidele pühendunud saidid nagu „I can has cheezburger“ (2007), millest on tänaseks saanud suure käibega firma.

Piltmeemide sünnipaigaks võib pidada veebisaiti 4chan,[4] mis on Jaapani populaarse Futaba Channeli eeskujul loodud imageboard ehk piltide jagamise foorum. Algselt anime ja mangade üle arutlemiseks mõeldud 4chani esimene postitus tehti 1. oktoobril 2003, mis tähendab, et see sait on tõeline interneti-vanur. Seda peegeldab ka lehe kujundus, mis näeb siiani välja, nagu poleks seda loomisest alates kordagi muudetud. Arhiiv puudub, postituste eluiga on väga lühike – need kustuvad automaatselt, kui vastukaja ei leia, mis võib tiheda kasutamise perioodil juhtuda isegi vaid paari minutiga.[5] Teemad varieeruvad ajaloost ja kirjandusest tervisenõuannete, hobide, anime ja mitmekesises valikus leiduva erootika või ka hardcore-pornograafiani. Piiramatut sõna- ja pildivabadust soosival foorumil, kuhu postitatakse anonüümselt umbes 900 000 korda päevas, on mõningasest modereerimisest hoolimata suur potentsiaal muutuda veebikloaagiks. 4chani seostatakse nii paremäärmuslike ideede leviku, misogüünia kui vägivalla-üleskutsetega, aga ka häkkerkogukonnaga Anonymous. Probleeme on ka lapsporno levikuga, ehkki see on ainsa teemana keelatud kõigis 4chani alafoorumites.

Seega on meeminduse algkodu seotud interneti anarhilise ja hämara pahupoolega. Hiljem on aga aset leidnud meemide institutsionaliseerumine. Selle lihtsama ilminguna võib näha meemide tulekut eredasse päevavalgusesse suurtel sotsiaalmeediaplatvormidel nagu Facebook, Instagram ja Twitter, kuid oma pilgu on meemide poole pööranud ka näiteks antropoloogid ja visuaalkultuuri uurijad.[6] Eesti Kunstimuuseum kutsus 2018. aastal üles meeme looma ning pakub muuseumitundi „Meemimatk“.[7] Meemid on saanud osaks kaasaegsest kunstist.[8] Meemidest on kirjutatud ka Eesti meedias, ennekõike neid koondades ja jagades ning näidates meemide aktuaalsust ja ühiskonna meeleolude tabamist.[9] Põhjalikumad analüüsid Eestis ootavad nähtavasti veel ees.

Meemi “Naine karjub kassi peale” (Woman yelling at a cat) algne ilmumine Twitteris 2019. aastal.

Mõned olulised märksõnad 4chanist, mis on edasi kandunud ka meemide levimisele üldiselt, on piiramatu jagatavus, anonüümsus (üldiselt ei räägita meemide autoritest), pildikesksus ning kinnistumine läbi korduse, kuivõrd üks konkreetne ilmnemine ei ole püsiv, vaid vajab oma efemeersuses üha uusi esiletulekuid. Ilma edasikanduvuseta ei oleks ka meemi. Termin ‘meem’ pärineb juba 1976. aasta Richard Dawkinsi raamatust „Isekas geen“, sidudes sõnu geen ning mīmēma (kr ‘imiteeritu’). Algselt ongi ‘meem’ tähendanud mistahes imiteerimise teel levivat infokogumit, kuid igapäevatarbes kasutatakse sõna ‘meem’ kitsamas tähenduses, märkides ennekõike internetis levivat humoorikat pilti, millele olulise lisakihi annab tihti just tekst. Siiski on ka ilma tekstita, pelgalt pildilisi meeme, kus nali luuakse vaid visuaalsete vahenditega.

Eraldi alažanri meemimaailmas moodustavad kunstimeemid, kus baaspildiks on mõni teos kunstiajaloost, millele pakutakse uus või nihestatud tõlgendus.[10] Reeglina on need teosed figuratiivsed – kujutatud inimene on eeldatavasti ekspressiivse näoilme ja/või asendiga, mis annab meemile tema põhisisu, või luuakse tegelaskujude vahel dialoog. Sel juhul lisatakse tihti tekst, mis annab võtme, kuidas pilti (uues kontekstis) lugeda, näiteks morniilmelist naist Edgar Degas’ maalil „Absint“ ehk „Kohvikus“ saadab kiri „on jälle esmaspäev“ või „kui ei viitsi tööle minna“ vmt. Teine kategooria kunstiajaloomeeme baseerub alusteose tuntusel, mis lisateksti ei vaja, kuid eeldab pilditöötlust – motiivid on paigutatud uude konteksti, liidetud teis(t)e visuaali(de)ga. Näiteks Michelangelo „Aadama loomise“  tegelaskujud on asetatud tualettruumi, kus üks ulatab teisele tualettpaberit. Koroonapandeemia puhkedes olid populaarsed meemid, kus kuulsatelt kunstiteostelt eemaldati figuurid, näiteks olid Raffaeli „Ateena koolilt“ kõik filosoofid „koju jäänud“, vaataja seisis silmitsi tühja ruumiga.

Ainult visuaalsetest kihtidest koosneb ka kombinatsioon Leonardo da Vinci „Pühast õhtusöömaajast“ ning meemist „Naine karjub kassi peale“ (Illustratsioon 2). Naise ja kassi meem (Illustratsioon 1) tekkis aastal 2019, kui Twitteri kasutaja @missingegirl pani kokku kaks varem eraldi ringelnud kujutist ja andis neile seega sootuks uue tähenduse, mis meemimaailma kulutulena vallutas. Fotode liitmisel tekkinud ootamatu seos, kus naine ja kass asetusid ühtäkki ühisesse suhtlusruumi, üllatusmoment ning absurdsus on küllap olnud meemi populaarsuse põhjuseks. Naine ja kass leidsid end kiirelt kõikmõeldavatest kontekstidest, ilmestades igasuguseid konflikte ja vaidlusi toidueelistuste, tekstide tõlgendamise, keele või poliitika kohta.

Neil piltidel on esmapilgul siiski palju segast. Miks on naine niivõrd ärritunud? Millele kass tegelikult reageerib ja miks istub ta üleüldse toolil, ees taldrik juurviljadega, nagu oleks ta restoranis? Kellele kuulub käsi toolileenil? Vasakpoolne kaader ülimalt ärritunud naisest ja teda toetavast sõbrannast pärineb reality-show’ „Real Housewives of Beverly Hills“ 2011. aasta episoodist, kui Taylor Armstrong ärritus Camille Grammeri peale ning Kyle Richards püüdis teda rahustada. Stseen oli tõepoolest dramaatiline, kuna Grammer spekuleeris tundlikul teemal – Armstrongi lahutatud abielu ja eksabikaasa suitsiidi üle, seades kahtluse alla Armstrongi väited kogetud koduvägivalla kohta. Taylor Armstrong on hiljem meenutanud, et kuigi see oli äärmiselt raske hetk, teevad nüüd, aastaid hiljem need meemid talle siiski nalja, ehkki nende edu määr on olnud üllatav.[11]

Parempoolsel pildil on Ontarios elava Miranda Stillaboweri kass Smudge, kes tõepoolest nõuab endale tooli laua ääres. Smudge on tuntud oma ekspressiivsete ja tihti pahuravõitu ilmete poolest, nii et omanik on teda veel pildistanud erinevate roogadega suhestumas. Kulutulena hakkas aga levima Smudge’i pahameel sparglite vastu, mis dokumenteeriti ja postitati pildikeskkonda Tumblr juunis 2018, lolspeak-stiilis pealkirjaga „he no like vegetals“, mis juba ise vihjas pildi meemipotentsiaalile.[12] Tänaseks on Smudge’il 1,6 miljoni jälgijaga Instagrami-konto, kus muuhulgas müüakse tema kuulsuse abil kaelarihmu ja tuntuimast meemist inspireeritud plastmänguasju. Paljud inimesed on lasknud meemikasse ka enda kehale tätoveerida ning kass Smudge’i pahameelt sparglite vastu võib kodus imetleda padjapüürilt või akvarellilaadselt trükitud reprolt.

Armstrongi ja Smudge’i reaktsioone liitva meemi loendamatud kordused toimivad enamasti pildi kohale paigutatud lisateksti abil, kujutledes, mida ütleks naine ja mida kass. On ka pilditöötlusel põhinevaid variatsioone, kus naised ja kass on paigut1atud uude, üllatavasse keskkonda või on naise ja kassi kohad ära vahetatud. Pildihuumori põnevamad näited mängivad stilistikaga ning kujutavad blondi ja brünetti naist ja valget kassi vanakreeka vaasimaalina, Jaapani stiilis, Egiptuse papüürusel, illumineeritud manuskriptis ja mujal. Üllatusmomenti pakub nende paigutamine kunstiteostele nagu Botticelli „Venuse sünd“ või Leonardo da Vinci „Püha õhtusöömaaeg“, kus laud toiduga ning juuresolijate dramaatilised reaktsioonid on juba olemas.

Leonardo da Vinci maalis Milano Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaali sobiva süžee, „Püha õhtusöömaaja“, aastatel 1495–1498. Ruumi illusoorselt jätkav osav ja väga renessansilik tsentraalperspektiivi kasutus tõi fookuse Kristusele, kelle mõlemal käel temaga samal pool lauda on 12 apostlit. Kassimeemina uuesti sündinud „Püha õhtusöömaaeg“ on lõigatud originaalist väiksemaks, et ülejäänud maaliga kokku sobitatud mõõtkavas kass ning naised paremini välja paistaksid. Valge kass on asetatud pildi keskmesse, tema ümber on monteeritud algse meemi teised kohustuslikud elemendid, nagu tooli seljatugi ja köögiviljataldrik. Toit oli ka algses süžees olulisel kohal. Leonardo maalis Kristuse avali kätega, osutamas vasaku käega leiva ja paremaga veiniklaasi poole, et kinnitada „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ (Mt 26:26). Kuid taldrik tema ees oli tühi, sparglit tol õhtul ei söödud. Meemil naudib Kristuse asemel peatähelepanu Smudge. Tema vidukil silmade ja tahapoole suunatud kõrvadega pea on pildil fookuses, koondades endale nii naiste kui apostlite reaktsiooni.

Meem, mis kombineerib meemi “Naine karjub kassi peale” Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaajaga”

 

Kassimeem on „Püha õhtusöömaajaga“ leidlikult assimileeritud, arvestades, et Leonardogi valis kujutamiseks hetke, mis on piibli järgi sel viimsel õhtusöögil dramaatilisim – Kristus teatamas, et üks lauasolijaist annab ta ära. Apostlite psühhologiseeritud, individualiseeritud reaktsioonide näitamine ning dünaamilistesse kolmikutesse paigutamine õnnestus Leonardol hästi ja sai kaasaegsete poolt tunnustatud. Paremal pool olevad Uskmatu Toomas, Jaakobus Vanem ja Filippus on Kristuse sõnadest ehmunud. Jaakobuse allasuunatud pea ja kehahoiak lasevad kehvema kvaliteediga meemipilti vaadates uskuda, et tema pilk ongi suunatud kassile. Pildi vasakusse serva on apostlitest ainsana jäänud Juudas, keda Leonardo erinevalt oma paljudest vararenessansi eelkäijatest ei paigutanud üksinda teisele poole lauda, vaid teiste apostlitega kokku. Juudas on teistest tumedam, tema nägu on vähem näha ja käsi pigistab reetmisele viitavat kukrut. Kuna meemil on temaga kompositsiooniliselt seotud grupis Peetruse ja Johannese asemel Taylor ja Kyle, jääb mulje, nagu vaataks Juudas just nende poole, olles nende karjumisest ehmunud.

Tulemuseks on nii emotsioonide kui piltide pastišš: fresko- ja secco-tehnikas kujutatu seguneb digitaalsete vahendite abil loodud uute kihistustega. Mõlemad baseeruvad emotsioonidel, nende selgepiirilisusel, kaasakiskuvusel, äratuntavusel. Sellise pastišš-meemi puhul on tähtis ka pildiliste kihtide tuntus: nali ei toimi, kui vaataja ei tunne ära kas aluseks olevat kassimeemi või kunstiteost. Levinud kujutiste nihestatud koosmõju üllatab, nende ootamatult hea kokkusobivus teeb nalja. Nali, millest me ei saa aru, ei ole naljakas; emotsioonid, mida me pole kogenud, kipuvad jääma võõraks.

Kuigi meeme leidub rikkalikus valikus, on väga suurel osal neist tuumaks just emotsioon, mida väljendatakse ootamatute visuaalsete vahenditega, pakkudes laiema üldistusjõuga (eneseiroonilist) kommentaari tänapäeva ühiskonnale. Sõbraliku, kuid blaseerunult tühja ilmega jälgib sotsiaalseid situatsioone Wojaki mees, kes väljendab melanhooliat, kahetsust, depressiooni, empaatiat. Levinud meemikategooria on 4chanist pärinevad raevunäod (rage faces/rage comics), kus tahtlikult inetus „Painti esteetikas“[13] on kujutatud seeria nägusid, mis groteskini liialdatud ekspressiivsuses väljendavad tervet rida emotsioone. Neid saab kasutada emotikonide asemel või luua eraldi meeme või lihtsa süžeega koomiksilugusid, liites neid tekstiga. Meenuvad 17. sajandi Hollandi karakterportreed (tronie) või 18. sajandist Franz Xaver Messerschmidti grimassitavad pead või Johann Kaspar Lavateri füsiognoomiauuringud. Ka Theodore Géricault maalis visandeid toonase hullumaja asukatest, et uurida, kas ja kuidas nende seisund näos avaldub. Kassi- või muude loomameemide puhul näeb tihti antropomorfiseerimist, kui ilmeka „näoga“ loomi kasutatakse inimtunnete väljendamise humoorika võrdpildina, nii ka naise ja kassi meemis.

Nagu meelte seas on evolutsiooniliselt oluliseks infoallikaks kujunenud nägemine, on oluline olnud ka võime saada kiirelt aru kas liigikaaslase või teise looma seisundist. Ka kultuuri- ja kunstiajaloos on emotsioonide väljendamise teema uurijate tähelepanu köitnud. Mõeldes tundmuste visuaalsetele väljendusvormidele, meenub mõiste Pathosformel kunstiteadlaselt ja kultuuriteoreetikult, visuaalkultuuri uurimisele olulise tõuke andnud Aby Warburgilt (1866–1929), mida on meemide uurimisse juba siin-seal kaasatud.[14] Warburgile pakkusid erilist huvi juba antiikajast pärinevad väljendusrikkad žestid, nende kujutamine ning edasikandumine ajas ja ruumis. Ta tuvastas mitmeid visuaalseid n-ö vormeleid, mille abil on edasi antud traagikat, hirmu, kirge, võidukust jm seisundeid. Oma suures, lõpetamata jäänud projektis „Mnemosyne-Atlas“ (1924–1929) püüdis ta neid temaatiliselt grupeerida ning nende järelelu demonstreerida, liites antiikajast pärinevate teoste reproduktsioonidele renessansskunsti näiteid, aga ka väljavõtteid oma kaasaja reklaamidest.

Warburgi järgi kannavad kujutise osised, nagu antiiknümfi puhul tema voogavad rõivavoldid või juuksed, oma vormiga paatost, sidudes visuaalsed väljendusvahendid ning emotsiooni väga otseselt. Ka inimkehast endast sai esteetiline väljendusvahend ja kultuurilise tähenduse kandja – vorm ja sisu ei ole lahutatavad. Pathosformel’id on seejuures ajatud, nende mõjuvõim ei sõltu ühe konkreetse ilmnemise kontekstist. Warburg püüdis leida ka Pathosformel’ite algupära, otsides seda Friedrich Nietzsche dionüüsilisuse idee mõjul antiiksetest kultustest, ekstaasist.[15] Olulised märksõnad Pathosformel’ite puhul ongi intensiivsus, afektiivsus, enargeia. Oluline ei ole mitte tähistatav, vaid just tähistamine ise – kujutamine, mille abil kantakse edasi mälu.[16] Algsete kogemuste ja emotsioonide jäljendeid pildil nähes taaskäivituvad ka sinna salvestatud emotsioonid.[17]

Olgu seal kass või inimene, meem on mäng tuntu ja tundmatu piiril: selle olulised komponendid on nii äratuntav emotsioon (või päevakajaline kujutis) kui ka ootamatus. Üllatav võib olla tuttav kujutis uues kontekstis või tuttav emotsioon eripärasel, kummalisel näol. Peamine uudsus meemide juures seisneb ehk laias ligipääsetavuses nii nende loomisele kui tarbimisele ja potentsiaalse leviku mastaapides: internet annab eriti sotsiaalmeedia kaudu tekstidele ja kujutistele eksponentsiaalse leviku, mis varasemate tehniliste lahendustega jäänuks märksa tagasihoidlikumaks. Ka meemide välimus on muidugi tehnoloogiast mõjutatud. Kuid sisuliselt polegi meemis midagi rabavalt uut: see on kaasahaarav kujutis, mida inimesed viiruslikult levitavad, kuna on ise selle afektiivsest energiast „nakatunud“.[18] Mõeldes Warburgi Pathosformel’ile ja kujutiste järelelu otsingutele, ei tundugi fenomen enam pelgalt tänapäevasena.

[1] 10 of the Most Famous Cat Memes as of 2020. Suddenly Cat. https://suddenlycat.com/10-of-the-most-famous-cat-memes-as-of-2020/.

[2] LOLcats: Pictures By Harry Whittier Frees Show Felines Subject Of Fun Even 100 Years Ago. Huffington Post, 13.02.2013. https://www.huffingtonpost.co.uk/2013/02/13/victorian-lolcats-harry-whittier-frees_n_2675787.html; Image Macros. Know Your Meme. https://knowyourmeme.com/memes/image-macros.

[3] LOL tähistab veebislängis fraasi „laughing out loud“. Meemide puhul on kasutusel lolspeak – veebisläng, humoorikas ja tihti tahtlikult vigane kõnepruuk, mida on laialt kasutatud näiteks 4chan saidil.

[4] Meemide levikul on muidugi oluline roll ka teistel saitidel nagu 9gag (spetsiaalne meemide jagamise sait aastast 2008), Reddit (populaarne internetifoorum aastast 2005) jpm. Detsembris 2011 toimus 9gagi ja 4chani kasutajate vahel suisa meemisõda, kus 9gagi süüdistati meemide varastamises. https://knowyourmeme.com/memes/sites/9gag.

[5] M. S. Bernstein jt, 4chan and /b/: An Analysis of Anonymity and Ephemerality in a Large Online Community. Proceedings of the Fifth International Conference on Weblogs and Social Media, Barcelona, Catalonia, Spain, 17.–21.07.2011.

[6] Näiteks 2014. aasta detsembris ilmus ajakirja Journal of Visual Culture erinumber „Internet Memes“ (kd 13, nr 3).

[7] Meemimatk. Kumu kunstimuuseum. https://kumu.ekm.ee/syndmus/meemimatk/.

[8] K. Kivirähk, Kas internetimeemid on kaasaegne kunst? Postimees, 19.01.2021.

[9] Nt J. Raud, Meemid koroona ajal. Postimees, 17.03.2020; J. Raud, Naer läbi pikslite. Ukraina sõja meemid. Postimees, 04.03.2022.

[10] Kunstiajaloomeemide populaarsust kinnitab näiteks Facebooki grupp Classical Art Memes, millel on üle 5 miljoni jälgija. Grupile on ajapikku tekkinud üle 8 erineva jäljendaja, nii et algse grupi looja on otsustanud rõhutada oma grupi „ametlikkust“ ja „algupärasust“. https://www.facebook.com/classicalartmemes.

[11] P. Leskin, How a Cat Named Smudge’s Distaste for Salad Created One of 2019’s Most Popular Memes. Insider. 16.12.2019. https://www.businessinsider.com/woman-yelling-at-cat-meme-taylor-amstrong-real-housewives-smudge-2019-12.

[12] A. Mitchell, What is the Cat Meme, and Why Is That Woman Yelling? An Explanation of the Hilarious Viral Moment. Oprah Daily, 09.11.2019. https://www.oprahdaily.com/entertainment/a29739536/cat-meme-taylor-armstrong-explained/.

[13] Lisaks lolspeak’ile ehk tahtlikult vigasele kirjapildile on paljude meemide, eriti nn raevunägude puhul kasutusel ka teadlikult äärmuseni viidud kole pildikeel, mis on loodud programmiga Microsoft Paint.

[14] Nt A. Knežević, Understanding Internet Memes with a Little Help from Aby Warburg, Walter Benjamin and Hito Steyerl. Digital Art History III – Methods, Practices, Epistemologies, Zagreb, 2021; M. L. Felixmüller, Warburg’s Cultural Psychology as a Tool for Understanding Internet Memes. Philosophy of Photography, 2017, kd 8, nr 1/2, lk 211–220; W. Ullrich, Inverse Pathosformeln. Über Internet-Meme. Pop-Zeitschrift, 15.10.2015. https://pop-zeitschrift.de/2015/10/15/social-media-oktobervon-wolfgang-ullrich15-10-2015/.

[15] R. Ubl, Symbol. Rmt-s: Metzler Lexikon Kunstwissenschaft. Toim. U. Pfisterer. Stuttgart; Weimar, 2011, lk 430.

[16] G. Didi-Huberman, The Surviving Image. Phantoms of Time and Time of Phantoms. Aby Warburg’s History of Art. Tlk H. Mendelsohn. University Park (PA), 2017, lk 110.

[17] M. L. Felixmüller, Warburg’s Cultural Psychology as a Tool for Understanding Internet Memes.

[18] Sealsamas.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi