“Ole noor ja jää vait!” – nii kirjeldasid 1968. aasta Pariisis tänavaid barrikadeerinud tudengid poliitikute suhtumist. Valimistejärgne Vikerkaar annab sõna noortele kultuuritegelastele, kelle kannatus on lühem kui koguneval koalitsioonil. Kliimamuutuste eest hoiatati juba enne paljude märtsinumbri autorite sündi ja teatridirektor peksis naisnäitlejat  nii mõnegi autori põhikoolipäevil. Mis on muutunud? Kaua võib?

Enne seda võivad lugejad aga tutvuda Sveta Grigorjeva ulmade ja luupainajatega, kus on omal kohal nii maailma kauneim mees Lasnamäel kui ka vaipa keeratud Arvo Pärdi laip. Mari-Liis Müürsepp kirjutab inimlike vestluste võimalikkusest OnlyFansis ja Hardi Keerutaja käib kohtingul Bangkokis.

Esseistikarubriigi avab Airi Triisberg ülevaatega sellest, mis on Eesti kultuuripoliitikas kolmekümne aasta jooksul muutunud ja mis jäänud samaks. Lühidalt: Palgad on tõusnud ja toetusi on tulnud juurde; hoolimatus pensioni- ja tervisekindlustuse osas on jäänud samaks. Kui loojad saavad oma sissetuleku peamiselt stipendiumite, litsensilepingute ja OÜ-de dividendidena, siis kes maksab nende pensioni ja haiglakulud? Kolmkümmend aastat pole võimulolijad sellele vastata suutnud. Kuulake ka Taskuvikerkaare vestlust Airiga IDA-raadios ja taskuhäälingus.

Kunstnik ei saa rikkaks, aga samas ei võeta teda tõsiselt ja tema töö on ohtlik. Kunstnikust kui töötajast kirjutavad Johanna Rannik ja Heneliis Notton. Rannik kutsub üles “võluilmateatri” asemel rohkem poliitilist kunsti tegema, seda enam et Käesolevas Julgeolekuolukorras on Ida-Euroopal ükskõiksele ja ignorantsele Läänele nii mõndagi õpetada.

Notton nõuab teatrit, mis võtaks tõsiselt oma töötajaid ja publikut, kes ei pruugi tahta, et teda pekstaks või mõnitataks. Nõuanded on lihtsad: Ära ahista näitlejaid, austa publiku vajadusi, ehita oma kuradi majja kaldteed, hoiata, kui su lavastuses käsitletakse suitsiidi ja, kurat küll, palka oma truppi mõni naislavastaja või äkki isegi venelane. Ja ravikindlustus kõigile!

Mida teha, et pärast kolmekümmet aastat vaidlemist kliimamuutuste küsimuses tegudeni jõuda? Fridays for Future Eesti eestvedaja Kertu Birgit Anton rõhutab, et kliimaküsimused on ka õigluse küsimused. Inimkonna jõukaim 1% paiskab atmosfääri rohkem süsinikku kui vaesem pool inimkonda kokku. Muutused, mis rikastele tähendavad vaid ühtlaadi luksusauto vahetamist teise vastu, võivad vaesematele osutuda kontimurdaks. Sestap peab vastustundlik kliimapoliitika tegelema ka ebavõrdsusega.

Võib-olla on lahendus rohkemas katsetamises? Kerli Onno kaitseb katsetamist riigisektoris. Uusi ja põnevaid lähenemisi võib testida väikeste gruppide peal pilootprojektina, et õppida tundma nende kitsaskohti ja luua lahendusi – näiteks nagu tehti Soomes kodanikupalgaga. Tasub olla ka ettevaatlik: mõnikord nimetatakse eksperimendiks lihtsalt reformi, mille tulemustega ei olda rahul, teinekord ei olda ausad eksperimendi tulemuste tõlgendamisel.

Noorte kõrval mõelgem ka vanadele. 2050. aastaks on maailmas kaks korda rohkem inimesi kellel vanust üle 60 aasta ning kes vajavad aina rohkem hooldamist. Mida see tähendab – inimese, tema lähedaste ja ühiskonna jaoks – avab antropoloog Ana Mattioli Aramburu.

Tööpõld on raske ja lai, nii et võib-olla tuleks juhe lihtsalt seinast välja tõmmata. Eeva Kesküla vaatleb diginomaadide näitel radikaalselt teistsugust lähenemist tööle, kus rahast olulisem on aeg. Need, kes hommikul progevad, võivad pärastlõunal kalastada ja õhtul filosofeerida. Aga mida teevad need, kes ei proge?

Viimaks pakub märtsikuine Vikerkaar tõelise varamu arvustusi: luulekogudele, romaanidele ja esseistikale. Kaur Riismaa ajaloolisest romaanist Uku Lemberi ja Rebeka Põldsami koostatud LGBT-lugude kogumikuni. Tellige Vikerkaar endale ja kinkige sõbrale – näis kas kümne aasta pärast tuleb kõigi nende teemade juurde uuesti tagasi tulla.

 

Samal teemal

Postkoloniaalne hetk maailmapoliitikas

Nada Elia: 17. novembril 2024 jõudsid avalikkuse ette teated, et Gazas asuva al-Shifa haigla ortopeedilise kirurgia osakonna juhataja dr Adnan al-Bursh oli vägistamise tagajärjel surnud. Ta oli koos teiste arstide, õdede ja muu meditsiinipersonaliga töötanud Gaza põhjaosas asuvas al-Awda haiglas, kui Iisraeli sõdurid nad „riikliku julgeoleku kaalutlustel” kokku ajasid ja…
10-11/2025

Sveta Grigorjeva ja Marju Lauristin kui ajakirjanduslikud müüdid

Sveta Grigorjeva ja Marju Lauristin on ilmselt kaks viimasel aastal kõige enam meedia tähelepanu all olnud vaimuinimest. „Mõjukas Tartu mõtleja“, „Eesti tuntuim sotsiaalteadlane“, „elav entsüklopeedia, kellel on igavikuline janu maailma vastu“, „meie ajastu mõtestaja“, „paljude ajakirjanike õpetaja“, „Eesti poliitika Raudne Leedi“, „terav ja kirgas nagu taevatäht“ on vaid mõned epiteedid,…
10-11/2025

Miks me ei taha nimetada Iisraeli genotsiidi Gazas genotsiidiks?

Nüüdseks on Gazas palestiinlaste kallal toimepandav genotsiid reaalajas jälgitavana kestnud kaks aastat. ÜRO ülesandel tegutsev, kuid sõltumatu Okupeeritud Palestiina Territooriumi Uurimiskomisjon on kõigest viimane neist organisatsioonidest, mis on ametlikult kuulutanud Iisraeli jõhkra käitumise Palestiina Gaza maaribal genotsiidiks.[1] Siiski kõhklevad paljude riikide valitsused, Eesti oma sealhulgas, ikka veel seda terminit kasutamast.…
10-11/2025

„Kirjutan sulle, mu sõber…“

. . . . nii algab Gawad Elakkadi luuletus „Kingin sulle oma südame“, mis avab siinse tekstivaliku. Tema sõnad on õrn pöördumine sõbra poole ning üleskutse „ristata aja noad“ – aja, mis on muundunud halastamatuks leina ja kaotuse ringkäiguks. Enam kui kaks aastat on sõnulväljendamatu valu kõrgunud ühe linna kohal tulvil vasturääkivusi, mis…
10-11/2025
Vikerkaar