Igavesti meie Riia

Aleksandrs Čaks. Igavene Riia. Koost. ja läti k-st tlk Livia Viitol. Libri Livoniae, Tallinn, 2012. 112 lk

Kristiina Ross

Tõlkimisest rääkides tavatsetakse teatud, Wilhelm von Humboldtini tagasi ulatuvas arutlustavas rõhutada, et tõlkimine pole mitte mõtte kandmine ühest keelest teise, vaid ühe kultuuri selgitamine teise kultuuri kandjatele. Tõlgitakse kultuuri, mitte keelt. Ja tõlkimine on seda keerulisem, mida erinevamad on lähte- ja sihtkultuur, sõltumata vastavate keelte lingvistilisest lähedusest või kaugusest.

Selle vaatenurga alt vaadates peaks läti kirjandus olema eesti keelde eriti hõlpsasti tõlgitav. On ju läti ja eesti kirjakultuur pool tuhat aastat, st terve oma olemasolemise aja, arenenud mitte lihtsalt kõrvuti ja paralleelselt, vaid peaaegu täpselt ühesugustes tingimustes ja ühesuguste mõjutuste ja ajendite tõukel või tõmbel. Peaaegu igale viimase viie sajandi eesti kultuuri ilmingule võib leida läti kultuuriloost vaste – võib-olla mitte täpselt samas mahus ja vormis ning võib-olla ka väikese ajalise nihkega ette- või tahapoole, aga igatahes täiesti äratuntaval kujul. Nii said nii läti- kui eestikeelne kunstluule alguse 16.–17. sajandil luterlike saksa pastorite kirikulaulude tõlgetes ja juhuluules. Sattumuslik asjaolu, et esimene säilinud lätikeelne luterlik lauluraamat (1587) pärineb pool sajandit varasemast ajast kui eestikeelne (1632), aga esimene säilinud lõppriimiline ja rangelt silbilisrõhulise värsisüsteemi järgi  rütmistatud eestikeelne lauluraamat (1656) kolmkümmend aastat varasemast ajast kui samasugune lätikeelne (1685), on teisejärguline ega oma erilist kaalu. Suures plaanis kulges kunstluule sünd kummaski keeles just nagu vääramatu jõu sunnil täpselt ühte moodi.

Teoreetiliselt võiks läti luule, niisiis, olla eesti kirjandushuvilistele kergesti ligipääsetav ning läbi ja lõhki tuttav. Paraku ei tea eesti lugeja läti luulest ega ka proosakirjandusest peaaegu mitte midagi, sest eesti tõlkepraktika näib seadvat lähedaste kultuuride kergestitõlgitavuse kahtluse alla: läti kirjandust on eesti keelde tõlgitud imevähe. Just nagu oleks küsimus ikkagi keelelises barjääris, kuivõrd lingvistiliselt on ju läti keel tõesti arusaamatum ja kaugem kui näiteks soome keel, millest on võrreldamatult rohkem tõlgitud ja üha tõlgitakse. Samas, suuremate indoeuroopa keeltega saadakse hakkama, nii et vägisi aimub tõlkeleiguse taga ka ebamäärane psühholoogiline tõrge: väiksele rahvale on tema unikaalsus nii kallis, et eestlane lihtsalt ei taha teada, et kõik tema uhkuseasjad laulupidudest, rahvalaulukogudest ja rahvariietest kuni laulva revolutsioonini välja on lätlastel ka olemas. Pahatihti koguni natuke suurejoonelisemal kujul, sest lätlasi lihtsalt on rohkem. Soomlaste mõningase ülemuse ja eeskuju on eestlane (võib-olla majanduslikel kaalutlustel) aktsepteerinud. Aga kompensatsiooniks tahaks vähemasti lätlastele ülevalt alla vaadata, ja siis on targem hoiduda liiga lähedalt uurimast.

Rahvusmasohhistliku selgituse kõrval võiks eesti tõlkijate huvipuudust läti kirjanduse vastu püüda seletada ka just lätlaste läheduse teadvustamisega ning sellest võrsuva eelarvamusega, et nii sarnasest kultuurist küllap polegi midagi huvitavat leida. Ent seesugune loomulik huvipuudus peaks siis olema vastastikune, kuid läti keelde tõlgitakse eesti kirjandust päris palju. Ilmselget disproportsiooni tõestab kas või asjaolu, et 2009. aastal asutatud Eesti-Läti ja Läti-Eesti tõlkeauhinna on seni kolm korda saanud lätlased eesti kirjanduse tõlkimise eest (kaks korda Maima Grīnberga ja üks kord Guntars Godiņš) ja ainult üks kord eestlane läti kirjanduse tõlke eest (Kalev Kalkun Nora Ikstena romaani “Neitsi õpetus” tõlke eest).

Kirjeldatud tausta arvesse võttes on iga läti kirjanduse eestindus väärtus omaette. Seepärast võib Livia Viitoli kokku pandud ja tõlgitud “Igavese Riia” ilmumist üksnes imetleda ja kiita, juba raamatut nägematagi. Aleksandrs Čaks ei ole eesti keeles küll päris tundmatu. Üksikuid luuletusi on varem ilmunud Manas Marie Underi ja Loomingus Ita Saksa tõlkes, ning Ita Saksa vahendusel ilmus 1970. aastate teisel poolel koguni kaks kogumikku tema proosast. 1974. aastal etendus Draamateatris Pēteris Pētersonsi kokku pandud Čaksi tekstidel tuginev luulekompositsioon “Mängi, pillimees” Juhan Viidinguga Luuletaja rollis, ikka taas Ita Saksa tõlkes. Aga teatrietendused haihtuvad ajas ja loetletud asjad kokkugi annavad Čaksist vaid ähmase ja fokuseerimata pildi. Uus eestindus seevastu kuulutab juba oma pealkirjas üht Čaksi olulisimat erisust: Čaks oli läti esimene tõeline linnaluuletaja, 1920.–1930. aastate Riia jäädvustaja ja poeetiline mõtestaja.

Siinkohal tasub tagasi võtta ja tunnistada, et alguses sai eesti ja läti kultuuri sarnasusega üle pingutatud. Muidugi on erinevusi ka. Lätlased on nii geograafiliselt kui antropoloogiliselt Euroopa kultuurikeskmele alati lähemal olnud. Eestlased alustasid europiseerumist kaugelt soomeugrilisest perifeeriast ning kui nende rahvuse vastu 18. sajandi lõpul huvi hakati tundma, liigitusid nad saksa haritlaste silmis, võrdluses koduselt indoeurooplaste hulka kuuluvate lätlastega, “Euroopa viimasteks metslasteks”, nagu Ulrike Plath värvikalt kirjeldab.[1] Sealjuures on sugulased soomlased õppinud oma ugrilist metslust julgelt välja pakkuma ja oskavadki perifeerse põhjala robustsust ja tsiviliseerimatust lääne- ja lõunapoolse publiku jaoks ahvatlevalt pakendada. Eestlased oma matslust pigem häbenevad ja tahaksid olla peened ja kultuursed. Vahel nimetatakse end küll loodusrahvaks ja tihti ka mingi kummalise uhkusenoodiga paganlikuks, aga õiget väge selles pole. Tegelikult on viimased viissada aastat vastupandamatult kiskunud euroopaliku kultuuri ja suurte indoeuroopa linnade poole. Ometi jäime sel teljel lätlastest kuni eelmise sajandi keskpaigani kaugele maha, poolele teele maa ja linna vahel, nii et õiget linnaluulet meil päriselt ei tekkinudki. Vähemalt Õnne Kepp ütleb, et “eesti rahva sügav geneetiline loodustunnetus raskendas linna kui tehisliku ruumi aktsepteerimist”, ja rõhutab, et isegi meie tollasel kõige urbanistlikumal luuletajal Barbarusel olid “varbad – juurteni mullas”.[2]

Igatahes võiks linnalaulik Čaks seda tühimikku või vähemasti hõredalt täidetud osa eesti luuleruumis edukalt täita ja tihendada. Seda enam et Riia on ju läbinisti meie linn. Eesti suurlinnaihalused on paratamatult pidanud käima läbi Riia, sest maiskondlikult on Riia ainuke päris suur linn siinkandis. Eesti rahvaluuleski on Riia sügavalt sees ja, nagu äsja lugeda võis, mainitakse regilaulus (mis küll linnateemaga eriti ei tegele, vaid kajastab põlluharijate maailma) linnanimedest kõige sagedamini justnimelt Riiat, nii et selle esinemisjuhtude arv ületab teisele ja kolmandale kohale jäävat Narvat ja Pärnut umbes kaks korda ja Tallinna koguni viis ja pool korda.[3] Rääkimata sellest, et ajalooliselt ongi Riia pigem meie kui lätlaste oma, vähemasti lähtudes asjaolust, et siis kui piiskop Albert oma ristisõdijatega 1201. aastal Riia linna rajas, asustasid seda paika meie lähisugulased liivlased.

Čaksi Riia ongi väga tuttav ja omane. See bulvarite, kohvikute, kõrtside, trotuaaride, rohtunud aedade, jasmiinide, kioskite, viltuste puuriitade ja nukkernaljakate üksildaste äärelinnaelanikega maailm passib hästi kokku nostalgilise ettekujutusega omaaegsest linnast. Praeguseks on eesti lugejale tuttav ja kodune ka Čaksi luulekeel. Väidetavalt oli Čaks omal ajal läti läbilöögi-modernist, kelle esimesed neli luulevihikut mõjusid 1920. aastate lõpul ilmutusliku uuendusena, kuid nüüdseks on kunagi “huligaanselt” kõlanud eneseväljendamise viisidest saanud ammu eesti luuleski turvaliselt tuttav “klassika”. Čaksi luuletused on tegelikult väga lihtsad ja loomulikud. Elegantselt ja kergelt liikuv vabavärss vaheldub selgelt jambilises või trohheilises rütmis nelikvärssidega. Osa luuletusi on puhaste riimidega, osa hajameelsemate ja hooletumatega, osa täiesti ilma lõppriimita. Vormiline vaheldusrikkus mõjub kõikjal orgaaniliselt, luule sisust välja kasvavana. Čaksi kõnekujundid – võrdlused, epiteedid ja hüperboolid –, mida eesti tõlkevalimikule tänuväärselt informatiivse järelsõna kirjutanud Guntars Godiņš eraldi esile toob, on säravad ja täpsed, aga alati mõistetavad ja läbinähtavad. See elegantne loomulikkus on ilmselt üks põhjusi, miks Čaks lätlaste seas tänini nii populaarne on. Riia kesklinnas on Čaksi tänav, tema tekstidele luuakse laule, YouTube kubiseb klippidest, milles arvukad noored lätlased üritavad ennast Čaksi luulele tuginedes ühel või teisel moel väljendada. Rääkides Čaksi 1931. aastal ilmunud esimese mahukama luulekogu “Minu paradiis” 2012. aasta kordustrüki eessõnas Čaksi jätkuvast atraktiivsusest ja võlust, väidab läti kirjanik ja kirjandusteadlane Valdis Rūmnieks, et kui ta peaks sõitma maailma otsa ja tal oleks lubatud kaasa võtta ainult tosin raamatut, oleks see Čaksi raamat esimene.

Kõigile neile suurepärastele aja- ja kultuuriloolistele eeldustele vaatamata on luule istutamine teise keelde alati ülimalt keeruline ja kaheldavate tulemustega ettevõtmine. Tõlkijal on valida vormi- ja sisutruuduse vahel ette teades, et niipalju kui üks neist üldse saavutatav on, sünnib see igal juhul teise hinnaga. Livia Viitol näib paiguti olevat püüelnud vormi- ja sisutäpsuse kompromissi poole, aga paiguti on riimist ja rütmijäljendusest loobutud. Igal juhul võinuks originaalluuletused kõigi tõlgete kõrval lugejale näha olla. Paarile tõlkele ongi lisatud Čaksi muuseumist pärit originaalluuletuste autograafide pildid, ja see on igas mõttes väga õnnestunud lahendus: kujunduslikult sobilik loomaks autoriga intiimsemat suhet ning puhtpraktiliselt abistav neile, kes originaali vormi vastu lähemat huvi tunnevad. Sümpaatselt mõjub kogu raamatu muugi kujundus kaanepildist kuni rõhutatult korduvkasutatud paberini, mis toob visuaalselt ja lausa kombatavalt esile Čaksi luule õhustiku: nukralt kaduvad ajalikud asjad kandmas ülevaid ja igavikulisi väärtusi.

Ühtekokku on Čaksi luule väljaanne kindlasti tubli samm Riia ja kogu läti kirjanduse tagasivõitmisel eesti kultuuriteadvusse ning loodetavasti intrigeerib ja ahvatleb see uusi noori tõlkijaid tõsisemalt lõunanaabritest huvituma.



[1] U. Plath, “Euroopa viimased metslased”: eestlased saksa koloniaaldiskursis 1770–1870. Rmt-s: Rahvuskultuur ja tema teised. Toim. R. Undusk. Tallinn, 2008, lk 37–66.
[2] Õ. Kepp, Identiteedi suundumusi eesti luules: analüütiline ülevaade. Tallinn, 2008, lk 6, 22.
[3] T. Jaago, Linnateema vanemas rahvalaulus. Keel ja Kirjandus, 2013, nr 7, lk 493–494.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon