Kurja juur

Vene keelest tõlkinud Rainis Toomemaa

Lev Tolstoi

Kui ma ei oleks tulnud ja neile rääkinud, ei oleks neil pattu, aga nüüd ei saa nad vabandada oma pattu (Jh 15:22).
Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: “Meie näeme!”, jääb teie patt teile (Jh 9:41).
Ja ärge kartke neid, kes ihu tapavad, hinge aga ei suuda tappa, pigemini kartke seda, kes võib nii hinge kui ihu põrgus hukata (Mt 10:28).

 

Kus on kurja juur, mille pärast me kõik kannatame?

Kõik kaebavad selle üle, et meie elu pole hää, et inimestes on kasvanud kuri ja kuhtunud armastus, nagu on öeldud evangeeliumis. Rikkad ja tugevad kaebavad selle üle, et inimesed on kõlbeliselt alla käinud, et inimestes pole enam austust vanemate ja ülemuste vastu, et jumalakartus on kadunud, et inimesed anduvad joomisele ja liiderdamisele; vaesed ja nõrgad kaebavad selle üle, et nende elu lämmatab töö ja vaesus, et rikkad on võtnud endale kogu vara, maad, kapitalid ning peavad neid orjuses, nii et nad teevad põlvest põlve – vanaisad, isad, lapselapsed – kogu oma elu igavat, piinarikast tööd 10, 14 tundi päevas ja vahel ööselgi ainult selleks, et need, kellel on maad, kapitalid ja vabrikud, rikastuksid nende tööst ja naudiksid midagi tegemata kõiki elu hüvesid. Kaebavad nii ühed kui teised. Ega nad saagi olla oma elu üle kurtmata. Kui me oleksime paganad ega oleks kunagi kuulnud, et inimesed on vennad – ühe Taevase Isa pojad ja seepärast kõik võrdsed ja ühesuguse õigusega elule ja maailma hüvele –, siis me võiksime mõtelda, nagu mõteldi vanasti, et elu peabki olema säärane, nagu ta on, ja teistsugust ei saagi olla, ning me kannataksime seda kaeblemata: olen juhtumisi rikas, Jumal tänatud – tarvis oma rikkust hoida ja rõõmutseda, kuni surm ei tule; olen juhtumisi vaene – tarvis kannatada kurtmata, sest teisiti ei saakski olla.

Kuid praegu, tahad või ei taha, me tunneme kõik evangeeliumi õpetust, ja ka see, kes seda lugenud pole, tunneb evangeeliumi vaimu ja mõtet.

Nii arvati varem; kuid meie ei saa enam nii mõtelda.

Me teame, et elu mitte ainult et saab olla, vaid ka peab olema teistsugune. Teame, et kõikide ja iga üksiku inimese jaoks on parem elada lahkelt ja vennalikult. Teame, et selleks on meil tarvis teoga täita seda kristlikku õpetust, mida me tunnistame sõnades, ja teame, et see on võimalik. Ning seepärast ei saa me mitte näha, et meie elu on halb. Ja rikkad, need, kes sellest elukorraldusest kasu saavad, näevad samuti säärase elu kurjust ja kurdavad selle üle; kaebavad vaesedki, kes kannavad selle elu kogu raskust. Mul on kahju ka rikastest, sest kuigi nad arvavad, et on juba oma tasu pälvinud, kannatavad nad samamoodi kui vaesed, sest tunnevad end oma vendadest eraldatuna ja inimestele omase vennaarmastuse asemel kardavad neid. Kuid kõige enam on mul kahju vaestest. Mul on kahju neist sajast miljonist ainuüksi Venemaal ja paljudest miljonitest maaharijatest väljaspool Venemaad ning sama paljudest miljonitest vabriku- ja tehasetöölistest ning nende peredest, kes sünnivad, elavad ja surevad tolles metsikus, piinarikkas pettuses, milles neid peavad need, kelle arust neil on seda tarvis. Kuidas need inimesed, kelle käes on võim, ka poleks püüdnud ega püüa sisendada töötavale vaesele inimesele, et praegune elu on tuleproov, hädaorg, valmistumine tulevaseks eluks ning et inimest ei peaks töö ja vaesus muserdama, sest kõige selle eest saab ta tulevases elus sajakordselt tasutud, ei saa meie aja töötavad inimesed (välja arvatud kõige rumalamad) seda enam uskuda. Nad on näinud ja näevad, et needsamad inimesed, kelle käes on võim ja kes niimoodi jutlustavad, ei hooli ise tasust tulevases elus, vaid muretsevad oma praeguse hüve pärast, ning kaugel sellest et ise tööd ja vaesust otsida, vastupidi: väldivad seda igal viisil. Ja töötavad ning vaesed inimesed ei usu sõnu, vaid tegusid ja talitavad samamoodi. Just selles ongi nende olukorra õudus: kõigi maailma tarkade ja Kristuse õpetus sellest, et tõeline hüve ei sõltu töö käest vabanemisest ja rikkusest, on nende eest varjul; nad mõistavad elu, nagu seda mõistsid paganad, üksnes selles, et omada võimalikult palju rikkust, arvates, et selle saavutamiseks on tarvis lakkamatult vaeva näha, omandades üha enam ja enam, ja on sellega pandud säärasesse olukorda, kus nad, st tohutu enamus, 99/100, ei või ealeski vabaneda kõige raskemast tööst ja rõhuvamast vaesusest. Need, kes tegelevad maaharimisega, on kõik maast ilma jäetud – need, kes ise maal ei tööta, on selle peaaegu tervenisti tükkideks jaganud. Ja et mitte koos perega nälga surra, tuleb neile mittetöötavatele maaomanikele maksta nii palju, et endale jääb vaid kõige hädapärasem. Ja kui maa kuulubki nendele endale, siis on nad võlgu töövahendite eest ja töötavad oma laenuandjatele, või võetakse neilt makse. Nii või teisiti annab suur enamus ühele või teisele ära selle, mille tööga teenib, ja elab nii, et on iga hetk valmis pidevalt ähvardavasse puudusesse surema. Samasuguses olukorras on nii tehase- kui vabrikutöölised, kellelt peremehed võtavad ära kõik, mis võtta annab, tapmata seejuures kana, kes muneb kuldmune. Ei ühtedel ega teistel pole muud usku ega sihti kui vabaneda tööst ja saada rikkaks, ning seepärast kõik heitlevad selle nimel ja uputavad üksteist, lüües alla töö ja oma toodete hindu ning nülgides nagu podrätsikud oma seltsimehi, samal ajal kui nende oma sisevõitluste pärast, maa ja kapitali puudumise ning peremehi ja tööliste rõhujaid soosivate seaduste tõttu on nad pandud olukorda, kus nad ei saagi oma orjusest, tööst ja vaesusest välja tulla, vaid püüdlevad igavesti tööst vabanemise ja rikkuse poole, nähes kogu aeg enda ees rikkaid õnneseeni, kes on selle hüve saavutanud, ning sündides, elades ja surres põlvest põlve kibestumuses, vaimupimeduses ja meeleheites.

Just neist inimestest on mul kohutavalt kahju. Just nimelt neile inimestele tahaksin ma kui vana, surmale lähedal inimene edasi anda selle tõe, mida ma tean inimelu, nende elu kohta, selle pettuse kohta, milles nad hukka saavad, ning mulle teadaoleva lihtsa ja kerge abinõu kohta, millega pääseda sellest pettusest ja sellest õudsest, mõttetust, meeleheitlikust elust, mida nad elavad ja mida ma tunnen. <…>

Kust nad tulevad ja kellest nad koosnevad? Kes on nood soldatid, kes on valmis tapma seda, kes künnab maad, et toita peret, või kasutab tööriistu, mille on ise valmistanud, või ei anna võõrastele inimestele oma töö vilju? Need soldatid on nendesamade tööinimeste lapsed, needsamad tööinimesed, keda valitsused riisuvad.

Kui sa esimest korda sellest aru saad, siis tundub lugu mõistetamatu: kuidas saab viia inimesed selleni, et nad end ise hävitaksid? Aga ometigi on see nii kindlalt sisse seatud nõnda, et inimesed, kes selle pettusega elavad, on justkui veendunud endas ega pelga tolle pettuse paljastamist.

Kuidas seda tehakse? Aga vaat nõnda.

Korjatakse kokku noored mehed, kord sunniviisiliselt järgemööda, niipea kui neil saab 21 aastat täis, kord vabatahtlikult palga eest need, kes ei suuda, ei oska või ei taha leida enesele ausat tööd, ja viiakse need noored inimesed oma senisest elukohast minema, paigutatakse ümber kasarmutesse, riietatakse kõik ühteviisi, toidetakse kõiki ühteviisi, ühel ja samal kellaajal tõustakse üles, süüakse, heidetakse puhkama, õpetatakse kõigile koos seda, et kõike tuleb käsu peale kohe teha nagu masin: käsu peale tõsta kohe jalga, kätt, sammuda, joosta, hüpata, maha langeda, karjuda. Neid inimesi õpetatakse nii marssima, jooksma, hüppama, ratsutama, võimlema, nagu ka, mis peamine, õpetatakse neile kuulekust ja relva käsitsemist, et nad võiksid käsu peale raiuda, torgata, tulistada ja tappa inimesi tääkide, mõõkade, püsside ja kuulidega; aga mis veelgi tähtsam, neid inimesi õpetatakse ilma aru pidamata kuuletuma neile määratud ülemustele, karistades sõnakuulmatuse eest kõige karmimate karistustega, isegi surmaga. Nii hoitakse inimesi nende väljaõppe ajal, laskmata neil suhelda vabade inimestega, kuude, aastate kaupa. Ja inimesed muutuvad säärase treeninguga väga ruttu arututeks masinateks, kes teevad mõtlemata seda, mida kästakse. Selleks et neid veel paremini valitseda, sunnitakse neid vanduma, et nad teevad kõike, mida kästakse; aga selleks et nad ei tuleks mõistusele ega taipaks toda pettust, milles nad viibivad, uimastatakse neid kõikvõimalike vahenditega: nii kirevate, säravate rõivaste, muusika, trummimängu, viina kui ka nende ülistamisega, kes on kõige enam inimese kuju kaotanud ja saanud kurjadeks masinateks, kes käsu peale lähevad surma ja tapavad teisi.

Aga ülemused on nende seas paika määratud nii, et kümmekond inimest allub ühele alamale ülemusele – allohvitserile. Aga kümmekond allohvitseri allub ühele alamale ohvitserile – rühmakomandörile, kelle võimu all on juba kuni sada inimest. Mitu rühmakomandöri alluvad ühele roodukomandörile, kelle meelevallas on kuni 300. Mitu roodukomandöri alluvad pataljonikomandörile, kelle juures on kuni 1000 inimest. Mitu pataljonikomandöri alluvad polgukomandörile, polgukomandörid alluvad brigaadikomandörile, brigaadikomandörid diviisikomandörile, diviisikomandörid korpusekomandörile, korpusekomandörid vägede ülemjuhatajale, ülemjuhatajad alluvad tsaarile või presidendile.

Just need masinaks muudetud inimesed, kes on tsaaride ja valitsejate meelevallas, võtavadki töölistelt maa, peavad kinni nende töö saadused, sunnivad neid maksma lõive, sunnivad kõiki tööinimesi oma töö vilju ära andma tööd mittetegevaile inimestele.

Vaatamata sellele, et need inimesed, soldatid, kes rikaste jõudeinimeste heaks kihutavad töö tegijad surma ähvardusel minema maalt, mida need omavad, ajavad tääkide ja kuulidega laiali streigid ning korjavad andamite näol rikaste kasuks ära vaeste töövilja –  vaatamata sellele, et need inimesed ise pärinevad töötegijate seast, ei saa nad soldatitena jätta kuuletumata ülemustele, kes käsivad neil omasid tappa. Seejuures püüavad ülemused alati soldateid paigutada nii, et elanike vastu saadetakse soldateid kaugematest kohtadest. Aga isegi kui soldatil tuleks – nagu seda vahel juhtub – minna tapma oma küla inimesi, vendi –, on nad niimoodi välja koolitatud ja uimastatud, et nad ei hakka neilgi puhkudel vastu. Nii et säärane arusaamatu lugu, et töölised ise võtavad soldatitena endilt ära oma tööviljad ja annavad need jõudeinimestele, leiab aset seetõttu, et rahva hulgast võetud inimesed koolitatakse välja ja uimastatakse niivõrd, et nad ei saa enam jätta tegemata seda, mida kästakse.

Hästi, aga kui see on nõnda ja inimesed, hakates soldatiks, minetavad nii oma mõistuse kui vabaduse ning teevad seda, mis mitte üksnes pole neile kasulik, vaid käib vastu nende südametunnistusele (sest iga inimene loeb halvaks panna toime mõrv, aga soldatite seas ju valmistutakse mõrvaks või pannakse see toimegi) – siis kuidas ometi need inimesed ei näe, et sõduripõli on inimeste organiseeritud uimastamine ja et seetõttu ei tohiks soldatiks hakatagi?

Miks inimesed, teades, et soldatipõli neid uimastab ja sunnib tegema mitte ainult neile kahjulikke, vaid ka halbu tegusid, ei loobu soldatiks olemast? Aga selle pärast, et inimesed peavad soldatiks olemist heaks asjaks ega pea mõrva, mis sooritatud tegevteenistuses, halvaks asjaks; selle pärast, et inimesed usuvad inimese õpetust, mida neile pakutakse tõe pähe, ega usu Jumala õpetust: “Te võtate üksteiselt omaks õpetuse, aga ei võta omaks seda, mis tuleneb üksnes Jumalalt.”[1]

Nii et vea põhjus paistab olevat mitte võimus ega selles, mis annab võimu – soldatipõlves –, vaid selles, et inimesed lähevad soldatiks, olles petetud väärõpetusest, selles, et inimesed ei tunne tõelist õpetust ning saavad seepärast petetud väärõpetusega.

Kõige kurja juur keskendub tõelise õpetuse tundmisele. Siit ka viletsus, kõlvatus, viha, hukkamised ja mõrvad. Alul näib see kummaline, aga kui süveneda, siis on näha, et see nõnda on ega saagi teisiti olla.

Ükskõik mida inimene ka teeks, millises olukorras ta ka viibiks, on tema teotsemise juur ja olukorra põhjus tegelikult tema hingelises, vaimses seisukorras – selles, mida ta peab heaks ja halvaks, sest iga teo juures on inimesel tarvis esmalt otsustada, mis on hea ja mis halb, ja pärast vastavalt sellele toimida. Samuti on inimühiskonnad ühes või teises olukorras selle pärast, et nende liikmed loevad midagi heaks või halvaks, sest vastavalt hea ja halva mõistele panevad inimesed toime tegusid, ja vastavalt tegudele kujuneb ühiskonna olukord.

Nii et kurja juur on ilmselgelt väärõpetuses. Aga kui see on nõnda, siis küsitakse, miks inimesed väärõpetust usuvad. Vastus sellele on selge ja ilmne: selle pärast, et leidub inimesi, kes võtnud endale õpetamise kohustuse ja õiguse ning õpetavad teistele inimestele väärõpetust, keelates sageli vägivallaga igasuguse teistsuguse õpetuse, eriti väärõpetuse kummutamise. “Moosese istmele on istunud kirjatundjad ja variserid.”[2] Ja need inimesed on needsamad, kelle kätes on võim. Nad levitavad võimu abil, religioossete riituste, koolide, ajalehtede, raamatute, avalike vaatemängude abil toda kõige vääramat õpetust, mis õigustab ja toetab võimu, ning vaenavad igasugust õpetust, mis on võimuvastane ja paljastab võimu pettust. Nii on kujunenud katkematu ring: inimesed, kellel on igat sorti võimu ja maad, tööriistu ja andameid, kes valitsevad soldatite üle ning võivad seepärast käsutada riigis kõiki oma suva järgi, kehtestavad nii religioosse kui kodanliku õpetuse, valitsevad ajalehtede, raamatute, avalike vaatemängude ja pidustuste üle ning korraldavad kõike seda nii, et igal pool usutaks tolle võimu paratamatusesse, mindaks sõjaväeteenistusse, politseiametisse, kohtukotta, tolli, maksukogujaiks, ametnikeks ning et antaks ära oma tööviljad ja kuuletutaks võimudele; see väärõpetus annab võimu, aga võim annab võimaluse toetada seda väärõpetust.

Seda ringi on koos hoitud juba kaua. Kristlike rahvaste seas tõmmati see ring kokku juba Constantinuse ajal, mil kristlus, mis keelab igasuguse vägivalla ja seepärast inimese igasuguse võimu inimese üle, tõlgendati ümber nii, et see õigustaks ja toetaks keisrite võimu rahvaste üle, sõjaväge, sõdu ja hukkamisi. Tol ajal oli hõlbus kristlust niiviisi ümber seletada, sest keegi ei tundnud kirja ega lugenud evangeeliumi, inimesed olid harjunud paganliku eluviisiga. Tollal ei pidanud võimud tegema suurt pingutust, et tõlgitseda kristlik õpetus ümber nõnda, et see õigustaks ja toetaks võimu, sedasama, mille ta ära kaotas. Kuid mida enam elu edasi läks, mida rohkem levis evangeeliumi tundmine, seda raskemaks muutus toetada ja õigustada võimu väärõpetust. Eriti raskeks sai see pärast trükikunsti leiutamist ja veel raskemaks pärast aururongiühenduse leiutamist ja inimeste tihedamat läbikäimist. Varem valitsused lihtsalt hävitasid jõhkralt kõik inimesed, kes seisid vastu väärõpetusele, tapsid vahel tervete asunduste kaupa, nagu tegid idamaised imperaatorid paulikiaanidega.[3] Nii jätkus see hiljemgi, keskajal, mil inkvisitsioon tappis kõik need inimesed, kes eitasid väärõpetust, ja samuti hävitati terveid pettusest vabanenud inimeste asundusi. Kuid tõe õpetus haaras siiski rohkem või vähem nii petetuid kui petjaid ning kombed muutusid kristlikus maailmas pehmemaks ja pehmemaks: enam ei saanud parimaid inimesi põletada, hukata, terveid asundusi maatasa teha, ning valitsused, mõistes, et inimeste toiminguid ei saa suunata mitte jõuga, vaid maailmavaatega ja õpetusega, on viimasel ajal pööranud kogu oma tähelepanu inimeste vaimsele mõjutamisele, kooliõpetusele, kiriklikule jutlustamisele, avalikele pidustustele, raamatutele ja iseäranis ajalehtedele. Ja kuna nende kätes on võim, hoiavad nad neist sõltuvat rahvast kiivalt kõigi mõjude eest, mis nende pettust lammutavad, ja pingutavad kogu jõudu, et rahvast kõigi käepäraste vahenditega lollitada. Ja nad tulevad sellega tänini täielikult toime. Tulevad sellega toime seda edukamalt, et enamik neist, kes nüüd rahva nimel valitsuse vastu võitlevad, võitlevad väärate, mitte millenigi viivate vahendite abil. Nendeks vahenditeks on kõigepealt käesoleval sajandil eriti sageli rakendatav vägivaldne võitlus, revolutsioonid, vandenõud, terrorism. See on kõige halvem abinõu. See pöördub alati valitsuse kasuks, sest annab sellele ettekäände, just nagu oleks valitsuste võim tarvilik, et neid korratusi ja metsikusi talitseda.

Teine vahend on sotsialistide ja konstitutsionalistide vahend, mis lubab rahvale muuta rikaste ja vaeste vahekorda kehtiva võimukorralduse juures, justkui inimesed, kelle käes on võim ja sõjavägi, säärast muutmist lubaksid. See abinõu on eriti kahjulik seepärast, et annab rahvale valelootusi, nõudmata temalt isiklikku tegevust ja tugevdades sellega tema orjapõlve.

Kolmas vahend, kõige kasutatum ja levinum, on valitsemises osalemine ja valitsemisvõtete parandamine, mis peaks parandama rahva olukorda. See abinõu on eriti naiivne, et mitte öelda rumal, sest on paratamatu, et rahval, kelle tööviljad võetakse käest valitsevate klasside tarbeks, saab olukord paraneda ainult valitsevate klasside arvel. Ei kasutata vaid üht ja kõige tõhusamat vahendit – vahendit, mille tõhusust on valitsus tundma õppinud ja seepärast nii kiivalt varjab – vahendit, mis seisneb rahvast orjastava väärõpetuse lammutamises.

Kurb on näha, kuidas inimesed rahva seast, veendunud, et vandenõude ja revolutsioonide juhid viivad neid oma revolutsioonilise tegevusega orjusest vabanemisele, soovides teha teistele seda, mida tehakse neile, st vägivalda, põlistavad oma orjust, andes võimule uue vaimse relva enda vastu ja lükates sellega oma vabanemist kaugemale.

Veel kurvem on näha, kuidas needsamad töölised arvavad, et nad oma ühenduste, streikide, valimiskampaaniatega mitte ainult parandavad oma olukorda, vaid saavutavad ka tolle materiaalse külluse, mis on rikastel. Petlik on nende lootus, et see valitsus, mis praegu kasutab nende töövilju ja valitseb nende üle, muutub kunagi nende kaitsjaks ja sotsialistliku riigi asutuseks; veel petlikumad on nende ootused, et nad oma tühiste jõududega võidavad enda kätte ajastute jooksul akumuleerunud kapitali, mis on vormunud sündikaatideks ja jääb neid valitsuste toel rõhuma. Aga peamine on see, et rikaste käsutuses olevate materiaalsete hüvede omandamise tee on petlik. Neile räägitakse, et kunagi kauges tulevikus, 100 või 80 aasta pärast, saavad kõik need hüved nende omaks. Kuid neid hüvesid taotleva inimese jaoks on alati olemas palju lihtsam ja kättesaadavam abinõu: osaleda eksisteerivas korras ja kasutada ära tingimusi, milles me praegu elame, nende hüvede saavutamiseks. Parem varblane peos kui tuvi katusel.

Kuid mida pole enam kurb, vaid kohutav näha ja mida tuleb ette üha sagedamini, on see, kui näed, kuidas inimesed rahva seast mitte ainult et ise toetavad, ülistavad ja jumaldavad innukalt neidsamu institutsioone ja neidsamu inimesi, kes neid riisuvad, orjastavad ja piinavad: kuningaid, imperaatoreid, väeülemaid, paavste, piiskoppe, ministreid, poliitikategelasi, vaid hakkavad tigedusega külge nendele, kes tahavad neid pettusest ja orjusest vabastada. Ja hoolimata nende valitsusvastase võitluse vahendite ilmselgest otstarbetusest kasutavad rahva kaitsjad vaid neid kolme meetodit, põlates ära selle ainsa, mis on suuteline rahvast vabastama – lammutada pettus, millele on rahva orjastamine rajatud.

Aga pettus on niivõrd inimeste ellu sööbinud ja sedavõrd vana, et mitte ainult töötav rahvas, kes selle läbi kannatab, vaid ka nood haritud, tööst vabad inimesed, kes sageli siiralt tahavad rahvast teenida, ei märka pettust ja selleks, et rahvast aidata, ei haara selle järele, mis võiks teda aidata, vaid pingutavad kogu oma jõudu kõrvaldamaks seda, mis ei ole põhjus, vaid tagajärg, nii nagu inimene, kes tahab peatada rongi, püüaks kätega peatada vaguneid või panna rööbastele kaikad, taipamata istuda tendrisse ja pöörata kangi, mis laseb auru valla. Pettus seisneb selles, et rahva eest on varjatud ja varjatakse tõelist kristlikku õpetust ning selle asemel õpetatakse väära, tõe pähe pakutavat.

Tõeline kristlik õpetus seisneb selles, et kõik inimesed on Jumala pojad ning peavad seepärast elama vabalt, vastavalt oma jumalikule loomusele, ja et selles ongi nende ülesanne ja hüve. Aga selle asemel õpetatav kiriklik, niinimetatud kristlik õpetus väidab, nagu Kristus olnuks justkui Jumal, aga inimesed on kõik rikutud ja halvad ning peavad seetõttu vastuvaidlematult kuulama nende sõna, kellele Kristus Jumal andis üle oma meelevalla nende üle, ja et nende hüve seisneb üksnes niisuguses sõnakuulmises, mille eest nad pärast surma tasu saavad.

Töötavatele inimestele endale, nagu ka neile, kes tahavad rahvast aidata ja viia teda välja orjusest, milles ta viibib, paistab religioosne küsimus sootuks kõrvalisena, millel pole mingit seost rahva olukorraga: “Kas tõesti pole ükskõik, kas inimesed usuvad kolmainsust, imettegevat ikooni, Muhamedi, Kaaba kivi, paavsti, piiblit või mormooni raamatut? Kõik see on südametunnistuse asi, millel pole mingit seost inimeste eluliste küsimustega – kuidas nad töötavad, elavad ja kuidas on jaotatud nende omand, sellel pole midagi ühist majandus- ja riigiküsimustega.” Nii arvatakse tavaliselt, ja paljud valitsuseinimesed kõnelevad riigi ja kiriku lahususest. Kuid targemad või enesesäilitusinstinktist õigesti juhitud inimesed ei luba kunagi säärast lahutamist. Ja seal, kus too lahutamine on toimunud, nagu Ameerikas, toetavad kõrgemad klassid alati kirikut, tajudes instinktiivselt, et selles on nende võimu vundament.

Pole võimalik küllaldaselt ära imestada tolle pimestatuse üle, mis sunnib inimesi, kes valitsusega heitlevad – sotsiaaldemokraate, revolutsionääre ja konstitutsionaliste – kulutama kogu oma jõudu mitte peamisele, vaid kõrvalisele, märkamata oma silme ees asuvat peamist. See peaks olema nähtav juba ainuüksi kiivusest, millega valitsused kiriklust kaitsevad (Napoleon tunnetas, et ilma kirikuta poleks tema võim kindel, inglased – kõrgemad klassid – teavad, et churchgoing on nende võimu vundament). <… >

Elab vabrikant, sündikaadi liige, suurmaaomanik või ametnik, kes saab iga aasta kümneid tuhandeid rublasid väljamõeldud, mitte kellelegi vajaliku tegevuse eest. Milline on seos tema positsiooni ja kiriku vahel? See seos on muide väga selge: tasub ainult veidi järele mõtelda, et seda näha. Rääkimata sellest, et kogu see rikaste perekondade arutu luksuse ja jõudeelu silmatorkav sobimatus saab õigustust vaid kirikult – et see on tema hoolde usaldatud pant, mida ta peab kasutama parimal viisil –, rääkimata sellest, et kui algab tööliste streik, kui näljased hakkavad tahtma tema rikkusi röövida, kes teda kaitseb? Politsei ja soldatid. Aga miks hakkavad soldatid kaitsma oma vaenlasi oma vendade vastu? Aga selle pärast, et neisse on sisendatud, et on hea, isegi õilis olla soldat, ja selle pärast, et nad on andnud vande. Sama lugu on maaomaniku ja ametnikuga, kes saab raha, mis on kokku korjatud rahvalt. Ainult väärreligioon õigustab tema positsiooni ja annab võimaluse teda kaitsta.

Hämmastav, kuidas inimesed seda ei näe. Nad võiksid seda näha kas või selle tarmukuse järgi, millega valitsused vääristavad seda neile tarvilikku väärat, väärastunud usku.

Arstiteadus on välja mõelnud kahjutuks tehtud haigusega vaktsiinid tõelise haiguse vältimiseks. Nii manustatakse rõugeid, siberi katku, tüüfust, difteeriat.

Valitsus teeb kõigest väest sedasama tõelise kristlusega, mis hävitab igasuguse valitsuse: valitsus manustab väärkristlust, mille puhul tõeline kristlus enam ei toimi. Säärase väärkristluse hävitamises seisnebki rahvast vabastada soovivate inimeste ülesanne. Hävitada see pettus, mis varjab Kristuse tõelist õpetust – see on ainus viis rahva vabastamiseks.

 

Krahv LEV TOLSTOI (1828–1910) oli romaanidega “Sõda ja rahu” ja “Anna Karenina” ning jutustuste autorina saavutanud 50. eluaastaks kõik, mida kirjanduse vallas saavutada annab – temaga võrdväärseid suurvaime saab maailmakirjandusest kokku lugeda ehk ainult ühe käe sõrmedel. Aga täius pelgalt kirjanduse vallas geeniust ei rahuldanud. Pärast 1870. aastate lõpul järjekordsest maailmavaatelisest ja hingelisest kriisist toibumist pühendus ta maailma kõlbelisele parandamisele ja vastava õpetuse väljatöötamisele. Tema ratsionalistlik kristluse-versioon on puhastatud imedest ja üleloomulikkusest ning taandatud Mäejutluse täiuse-eetikale: “Ära kanna viha”, “Ära anna vandeid”, “Ära mõista kohut”, “Ära tasu kurja kurjaga”, “Ära riku abielu”, “Armasta oma ligimest nagu iseennast”. Selle võttis ta kokku raamatutes “Evangeeliumi lühike seletus” (“Краткое изложение Евангелия”, 1881) ja “Jumalariik on teie seas” (“Царство Божие внутри вас”, 1894). Tolstoi kristluse-versioonis puudus koht pärispatu mõistele ja nagu anarhistid ikka, pidas ta enesestmõistetavaks võimust ja kultuurist rikkumata inimloomuse headust. Tolstoiluse põhinõudeks on lihtne elu ja vägivallatus, patsifism; liikumine kutsus üles kaotama maaomandit ja pöörduma tagasi võõrandamatu füüsilise töö juurde. Selles oli Tolstoi valgustusratsionalismi ja iseäranis Rousseau järgija. Tema iha kõik omaenda mõistusega otsast peale läbi mõtelda, umbusk ajaloolise pretsedendi ja mis tahes traditsiooniliste
autoriteetide vastu ning vastumõtleja vaim piirnes nihilismiga, millest kaasaegsed ka hästi aru said. Suure lihtsustajana, järjekindla arutlejana ja kummastusvõtte virtuoosina oskas ta kõik keerukad seletused ja teooriad nende tuumani taandada ning näidata lapsesuiselt, kuidas kuningad on alasti. Tolstoiluse kui kvaasireligioosse liikumise pärand on ambivalentne. Ühest küljest on Tolstoid peetud vägivallatuseõpetuse uusaegseks elluäratajaks läänemaailmas, kelle vaadetel oli otsustav mõju näiteks Mahatma Gandhi kujunemisele. Ilma Tolstoita ei oleks võib-olla olnud ka Martin Luther Kingi, Nelson Mandelat ja Ida-Euroopa sametrevolutsioone. Teisalt on märgitud, et Tolstoi vaen kõikide juurdunud institutsioonide vastu valmistas ette pinnase bolševike revolutsiooni võiduks Venemaal. Näiteks Nikolai Berdjajev peab essees “Vene revolutsiooni vaimud” (“Духи русской революции”, 1918) revolutsiooni vaimseks peasüüdlaseks just Tolstoid, tema kõlbelisi vaateid, individualismi, asotsiaalsust, kõikide kvalitatiivsete erinevuste lahustamist ning vaenu ühiskonnaasutuste ja kultuuri vastu. Käesolev kirjutis oli mõeldud osana kolmeosalisest “üleskutsest” üldsusele. Ülejäänud osad ilmusid pealkirjade all “Kus on väljapääs?” (“Где выход?”, 1900), milles kutsutakse sõjaväeteenistust vältima, ja “Kas tõesti on see vajalik?” (“Неужели это так надо?”, 1900), kuid “Kurja juur” (alustatud 1898) jäi lõpetamata ja avaldati esmakordselt Tolstoi kogutud teoste nn “juubeliväljaandes” fragmentaarselt säilinud käsikirja järgi.

M. V.

 

Лев Толстой. Корень зла (1898). Rmt-s: Л. Н. Толстой, Полное собрание сочинений в 90 томах. Aкадемическое юбилейное издание. Том 34. Москва: Государственное Издательство Художественной Литературы, 1952, lk 329–338.

 



[1] Tolstoi parafraseerib Jh 5:44. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] Mt 23:2.
[3] Paulikiaanid – 7.–9. sajandil Bütsantsi aladel õitsenud gnostiline liikumine. Neil õnnestus rajada oma riik Lääne-Armeenias pealinnaga Tephrikes. Bütsantsi keisrid purustasid selle ja tapsid umbes 100 000 ketserit.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon