Miks on hea elada “kurjuse ja allakäigu ajastul”?

Alari Allik

Millegipärast tundub inimestele, et head ajad on ikka need, mis on juba selja taha jäänud, ja ees haigutab ainult hirmuäratav teadmatus. Eestlaste kuldaega on paigutatud mütoloogilisse rahvalaulude ajastusse või siis esimese vabariigi päevadesse, mil Kiviräha iroonilise kirjelduse järgi “igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad”.[1] Hasso Krull räägib samasuguse muigega suunurgas igatsusest kaotatu lihtsuse järele: “Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed / Kui saaks selle aja kordki tagasi, võiks või vabrikusse tööle minna”.[2] Paljud inimesed on isegi idealiseerinud elu Nõukogude Eestis, mis praeguse karmi kapitalistliku konkurentsi tingimustes tundub kuidagi lihtne ja stressivaba.

Mihhail Lotman on sellist hoiakut kritiseerinud, öeldes, et inimesed ei tohiks segi ajada oma noorusajaga seotud sooje mälestusi ja ajaloolist tegelikkust. Paistab, et inimese olemusse kuulub praeguse hetke demoniseerimine, mis sunnib kaasaega kirjeldama pigem negatiivsetes toonides. Tundub, et elu on põrgu, millest tuleks kuidagi põgeneda. Paljud lähevadki lihtsalt ära, lootes, et muru on teisel kaldal rohelisem, et elu on kusagil kaugel lähemal kujutlusele paradiisist, teised aga proovivad näha halvas head ja eluga vaatamata kõikidele raskustele siiski toime tulla.

Nendele inimestele, kes tunnevad, et nende elu on põrgu, millest ühtki teed välja ei paista viivat, võiks olla kasu mõnest arutlusest, mille kaudu keskaegsed jaapanlased õppisid põrguliku argipäevaga toime tulema ja selles isegi midagi positiivset nägema. Budistlik arusaam ajaloost oli nimelt üsna masendav. Ajal, mil ajalooline Buddha elas ja õpetas, kestis üürikest aega õige dharma ajastu (shōbō), pärast mida hakkas maailm tollase ajalookäsituse kohaselt vähehaaval alla käima. Varakeskajal olid jaapanlased veendunud, et kätte on jõudnud kõige viimane ajalooetapp, kus valitseb lõpuaegade dharma (mappō). Sellel ajastul polnud enam võimalik maa peal kirgastumiseni jõuda, vaid igaüks pidi kõigepealt siinselt määrdunud maalt (edo) lahkuma ja sündima ümber Amida Buddha lääneparadiisis, mida kutsuti puhtaks maaks (jōdo). Ainult seal oligi võimalik budistliku harjutamisega edasi tegeleda. Erakmunk Ren’in (1155–1216) kirjeldas oma lühikeses tekstis “Ülestähendusi erakuonnist” (“Hōjōki”, 1212) maavärinaid ja näljahädasid kui selgeid märke viimsesse ajastusse jõudmisest. Kui nälja ja nakkushaiguste käes vaevlevad inimesed lammutasid puust templeid, et neid küttepuudeks kasutada, siis hakkas talle teeservas vedelevate laipade ja lagunenud templite vahel kõndides tunduma, et ta elab tõepoolest “kurjuse ja allakäigu ajastul”,[3] kus põrgutuul puhub siinsamas maa peal.

Maapealse elu kirjeldamisel põrguna on Jaapanis tegelikult üsna pikad traditsioonid. Kõige vanem jutustus “Vana bambuseraiduri lugu” (“Taketori monogatari”, 10. sajand)[4] räägib loo kuuprintsessist, kes saadeti kuritöö tõttu (kusjuures loos pole kordagi mainitud, milles see seisnes) maa peale karistust kandma.[5] Vana bambuseraidur leidis metsas helendava bambusevarre alt kauni tüdruku, keda ta hakkas koos eidega kasvatama. Peagi võrsus esialgu peopessa mahtunud tüdruk sihvakaks printsessiks. Ilu poolest polnud talle terves riigis võrdset ja kõrgeaulised kosilased, keda oli kokku viis, nõudsid tema kätt. Printsess aga ei soovinud abielluda ja lükkas tagasi isegi keisri lähenemiskatsed. Õige pea teatas ta oma kasuvanematele, et tal on kuupealses kuningriigis päris vanemad, kes ootavad teda tagasi enda juurde. Ühel keskööl lõi maja ümbrus korraga särama kirkamalt kui keskpäeval. Valgus oli nii tugev, nagu oleks taevas korraga säranud kümme täiskuud. Kõrgusest laskusid alla kaunis rõivastuses taevaolendid, kes jäid maapinna kohale hõljuma. Kuukuningas ise tuli alla lendava vankriga, mille kohale oli kinnitatud hinnaline siidist päevavari. Ta lausus vanamehele: “Kuna printsess Kaguya saatis korda kuritöö, siis pidi ta karistuseks mõnda aega viibima sinusuguse viletsa vennikese juures. Nüüd on aga tema karistusaeg jõudnud otsakorrale ja sellepärast tulimegi talle järele.”

Et printsess saaks kuu peale tagasi minna, tuli teha hulk ettevalmistusi: “Kahel taevaolendil olid käes karbid. Ühes karbis oli sulerüü, teises surematuse eliksiir. Üks taevaolend ütles: “Jooge siit anumast veidi rohtu. Küllap on teil halb enesetunne, sest te sõite selle määrdunud paiga toitu.” Ta tõi printsessile joogi, kes seda veidi keeleotsaga maitses ja proovis järelejäänud osa pakkida rüüsse, mis pidi mälestuseks eidele ja taadile jääma, kuid taevaolend ei lasknud tal seda teha, vaid võttis hoopis välja hinnalise sulerüü ja proovis seda tema õlgadele asetada. Selsamal hetkel hüüatas printsess Kaguya: “Oodake veidi! Rüü selga pannud inimese südamest kaovad kõik tavalised tunded. Mul on veel üks asi, mida tahaksin enne seda öelda.” Ja ta hakkas kirjutama kirja. Taevaolend käratas rahutult: “Hilja juba!” Printsess Kaguya vastas: “Te ei saa millestki aru!” Ja kirjutas ebatavalise rahuga kirja, mis oli mõeldud keisrile.”

Selles kirjas selgitas printsess keisrile oma kummalise käitumise tagamaid ja kahetses südamest, et pidi nõnda ebaviisakalt lahkuma. Kirjale lisas ta luuletuse, mis andis märku, et lõpuks ometi oli ta mõistnud, mida inimesed oma südames tunnevad, kui nad igatsusest ja armastusest räägivad:

Kätte on jõudnud
aeg panna selga taeva
pehme sulerüü,
aga mina igatsen
ikka Sinu järele.

Kogu ülalkirjeldatud stseen on huvitav kollaaž erinevatest ideedest, mis Jaapanis Heiani ajastu (794–1185) alguses liikvel olid. Sellal hakkas budism vähehaaval välja tõrjuma iidses loodususundis levinud arusaamasid kõiksuse ülesehitusest, aga mõned märgid vanast maailmapildist on veel eeltsiteeritud lõiguski näha. Vanad jaapanlased uskusid, et surnud lähevad pimeduse riiki (yomi-no-kuni), mis asetseb enamasti kuskil üsna lähedalasuvas koopas, kuhu võib surnuid isegi külastama minna, kuigi see on riskantne ettevõtmine. “Vana bambuseraiduri loos” on maa taevaolendite jaoks Pimeduse riik, kuna maapealse toidu söömise järel peab Kaguya end puhastama. Vanasti usuti, et surnutega ühest allilma pajast (yomo-tsu-hegui) söömise järel ei saa enam maa peale tagasi minna. Surnute toidu puutumisega seotud tabu on iseenesest levinud paljude maade pärimuslugudes. Näiteks ei saa Persephone kreeka mütoloogias maa peale tagasi minna, sest on allilmas söönud granaatõuna seemneid. “Vana bambuseraiduri loos” aga on huvitav see, et taevaolendite perspektiivist on surnuriik hoopis elusolendite maailm. Tekib õigustatud küsimus: kas siis kõik need inimesed, keda Kaguya maa peal kohtab, on surnud, kes lihtsalt ei tea, et nad surnud on? Kas me kõik istume ümber selle pimeduse paja, ahmides allilma toitu, õndsas teadmatuses sellest, et me oleme siia saadetud mingit karistust kandma? Sedasama arusaama, et Kaguya on tulnud allilma ja inimeste elupaik ongi tegelikult üks põrgu, kuigi nad ise ei paista sellest midagi teadvat, toetavad ka tekstis leiduvad budistlikud väljendid.

Enamik loos esinevast budistlikust retoorikast on pärit 10. sajandil Tendai koolkonnas populaarsust kogunud puhta maa õpetusest, milles Amida Buddha lääneparadiis ehk puhas maa (jōdo) vastandub selgelt määrdunud maale (edo), kus elame meie. Taevakuningas ütleb “Vana bambuseraiduri loos” otsesõnu, et printsess ei pea enam hetkegi viibima siin “määrdunud maal”, mis annab märku, et ta on saadetud kandma karistust oma kuritöö eest valda, mis peaks meenutama budistlikku allilma. Huvitav on aga Tendai õpetuse puhul see, et “puhas maa” ja “määrdunud maa” ei seisa ruumis teineteisest lahus. Koolkonna asutanud hiina õpetaja Zhiyi (538–597) jutlustas arusaama, et kõik kümme olemisvalda sisalduvad potentsiaalselt üksteises. Inimeste eluvald sisaldab endas nii taevast kui põrgut ning sõltub igaühest endast, kumma ta oma tegevuse kaudu käesolevas hetkes aktualiseerib.

Kuna rahva hulgas oli levinud arusaam, et Pimeduse riik (Yomi no kuni) asub kusagil siinsamas lähedal koopas, mitte kaugel eemal, siis rääkisid ka rahva hulgas budismi levitavad jutlustajad põrgu puhul kohast, mis asub pigem naaberkülas või mäe taga teises orus. See on selgelt näha mitmetes budistlikes seletuslugudes (setsuwa), mis on kogutud esimesse omalaadsesse antoloogiasse “Jaapanis hea ja halva karma tagajärjel asetleidnud kummalised sündmused” (“Nihon genpō zen’aku ryōiki”, koostatud 787–824). Näiteks kirjeldatakse loos “Linnumune keetnud ja söönud mehest, kes kannatas juba selles elus halva karma all”, kuidas põrgust pärit sõdalane tõukas karistuseks mehe, keda süüdistati munade söömises (seda peeti budistliku õpetuse kohaselt üleastumiseks), Shimo-anashi külas põllule, mis osutus silmapiirini ulatuvaks tulemereks. Mees karjus: “Oi, mu jalad” (“Ana, ashi!” – sellest lausest tulenevat selle küla nimi). Üks hädaldavat meest silmanud talupoeg tõttas talle appi. Riiete alt paistis, et mehe säärtelt oli liha täiesti maha põlenud ja luud puhta paljad. Ta suri peagi saadud haavadesse.[6]

Sellistest ja teistest samalaadsetest lugudest on näha, et kuigi budismi mõjul muutus kujutelm taevastest ja põrgutest vähehaaval vertikaalseks (ülailm ja alailm), oli sellega paralleelselt levinud ka vanem horisontaalne paigutus (siinpoolsus ja sealpoolsus). Ja selle horisontaalse paigutuse puhul oli tõepoolest lihtne mõelda, et teispoolsus asub siinsamas, kuigi mitte päris – pigem ikka naaberkülas, aga igal juhul mitte väga kaugel meie enda elukohast. Nii kohalikud uskumused kui ka budistlik filosoofia toetasid kokkuvõttes arusaama, et taevast ja põrgut ei tule otsida kusagilt kaugelt – need ei pruugi olla kohad, kuhu minnakse alles peale surma, vaid nad võivad ilmneda juba selles elus. Igaüks peaks mõtlema, kas tema praegune elu polegi mitte juba põrgu.

Tendai koolkonna õpetaja Genshin (942–1017), kes esimesena populariseeris “määrdunud maa” ja “puhta maa” mõisteid raamatus “Ümbersünni põhialused” (“Ōjō yōshū”, 985), kirjeldab samas tekstis põhjalikult erinevaid põrgu tasandeid, millest mõned mõjuvad groteskselt ja uskumatult. Kui keegi soovikski oma praegust elu kirjeldada põrguna, siis oleks tal seda ilmselt väga raske teha näiteks sellise pildi abil:

“Veel on olemas püdelate väljaheidete põrgu. Öeldakse, et seal keevad kuumad väljaheited, mille maitse on väga mõru. Nende väljaheidete sees liiguvad ringi rohkearvulised teemantsuistega putukad. Karistatu on nende vahel ja sööb sooje väljaheiteid. Lugematu arv putukaid koguneb tema keha külge, kes hammustavad teda üksteise võidu. Nad rebivad maha ta naha ja järavad liha, nad lõhuvad katki ta kondid ja imevad luuüdi. Sellesse põrgusse satuvad need, kes on kunagi tapnud hirvi või linde.”[7]

See kirjeldus “püdelate väljaheidete põrgust” on ilmselgelt kirja pandud inimeste hirmutamiseks, et tekitada neis “igatsust puhta maa järele” ja vastumeelsust kurjade tegude suhtes (nagu hirvede ja lindude tapmine). Kindlasti kaob seda kirjeldust lugedes isu süüa liha ja see vähendab halba karmat. Erinevates põrgutes litsutakse inimesi laiaks, tükeldatakse neid või tambitakse uhmris pudruks. Piinade nimistud on lõputud ning samamoodi palju on erinevaid põrguteenreid ja olendeid, kes selles tegevuses osalevad. Lisaks ülalmainitud teemantsuistega putukatele leidub seal põrgurebaseid ja -koeri, tiigreid ja hunte, kes inimeste kehadelt liha rebivad, ja härja- või hobusepeaga hiide, kes suurte vasarate, odade ja mõõkadega ringi käivad. Kõikide põrgute puhul aga rõhutatakse asjaolu, et kannatajad viibivad seal igavesti ainult sellepärast, et nad ei suuda oma ihadest lahti öelda. Nende endi klammerdumine hoiab neid pidevate piinade tsüklis ja nende peamine süü on selles, et nad ei mõista, mis neid põrgusse on paisanud. Nad ei näe läbi iseenda iha juuri. See tuleb selgelt esile järgmises põrgukirjelduses, mis on arvatud kirjanduslikult parimate lõikude sekka Genshini raamatus: “Nüüd võtab põrguvaim inimese ja asetab ta mõõklehestikuga metsa. Kui mees üles puu latva vaatab, siis näeb ta seal istumas äärmiselt kena ja kutsuva välimusega naisterahvast. Niipea kui ta seda naist märkab, hakkab ta kohe usinasti puu otsa ronima ja silmapilk koorivad mõõkteravad puulehed tema luudelt liha ja lõikavad läbi kõõlused. Kui ta viimaks niimoodi tükeldatuna latva jõuab, märkab ta, et naine on nüüd juba puu all. Võrgutava pilguga vaatab ta üles kurjategija poole ja ütleb talle nii: “Kallis, mõtlesin sinu peale ja tulin siia alla. Miks sa küll mind väldid? Kas sa ei tahagi siis mind kallistada?” Kui kurjategija seda näeb, lööb temas taas lõkkele kirg ja ta hakkab alla ronima läbi mõõklehtede, mis on teravad nagu habemenoad. Täpselt samamoodi nagu enne lõigatakse tema keha üleni tükkideks. Kui ta alla jõuab, näeb ta, et naine on jälle puu otsas. Kurjategija hakkab taas puu otsa ronima. Nii tiirleb ta mõõtmatute musttuhandete aastate vältel iseenda klammerdumise poolt tekitatud põrgus, tema enese kirg on see, mis teda nõndamoodi halastamatult põletab. Põrguvaim aga lausub kurjategija kiusamiseks järgmisi õpetussõnu: “Keegi ei võta enda kanda teise tehtud kurja vilju; ise tegid, ise kannad ka karistuse – nii on kõikide elusolenditega igal pool.”” [8]

Sellist kirjeldust lugedes võime kujutleda, et eespool “Vana bambuseraiduri loos” printsessi ihalenud õukondlastest kosilased ongi juba selles põrgus. Printsess Kaguya on alati kättesaamatu iha objekt, kelle järele kõik õukondlased jooksevad. Üks koguni murrab tema ülesannet täites kaela ja sureb. Nii selgub, et kuigi Kaguya on saadetud “määrdunud maale” karistust kandma teadmata kuritöö eest, on ta ühtlasi ise karistus kõigile neile, kes püüavad teda endale saada. Võib isegi mõelda, et maa peale tulek on tema jaoks tööreis – ta ülesandeks on tuua esile kirg, mis inimesi eksitab. Kuigi tuleb tunnistada, et tema ihaldusväärsust ei kasvata loos mitte kutsuv käitumine nagu eelnenud põrgukirjelduses, vaid pigem teatav jahedus ja eemalviibimine. See on väga hästi kooskõlas tolleaegse õukondliku ideaaliga, kus naine pidi eelkõige mõjuma hapra nähtamatu olendina, kelle olemasolu teda mehe pilgu eest varjava sirmi taga on vaid vaevu aimatav.

Igal juhul on selliste põrgute puhul nagu “mõõklehestikuga mets” lihtne näha seost eluga praeguses maailmas, kus inimesi hoiab liikumises iha kättesaamatu miski järele. Iga kord kui see miski on lõpuks kätte saadud, hakkab tsükkel uuesti otsast peale. Ainuke viis sellest tsüklist välja saada oleks teadvustada seda hetke, kus iha tekib. Korraks puu all seisatada ja mõelda, kas ongi mõtet üles ronida selleks, et jälle kord alla tulla. Kas kannatus on seda väärt?

Jaapani tuntuim zen-õpetaja Haku’in (1686–1768) oli lapsepõlves sellistest põrgukirjeldustest nii hirmutatud, et muutis põrgu oma õpetuse keskseks osaks. Nagu nägime, leidsid paljud jaapanlased küllaltki eskapistlikult, et siitilmast tuleb kähku jalga lasta ja otsida rahu paradiisis. Haku’in aga arvas, et tõeline vabanemine on võimalik ainult põrguga silmitsi seistes. Selle asemel et korrutada puhta maa õpetuse peamist mantrat “Kiidetud olgu Amida Buddha!”, tuleks hoopis lausuda: “Kiidetud olgu põrgu bodhisattva!” Sellest, mida see tähendab, räägib üks kuulus lugu, mille ma siinkohal vabas vormis ümber jutustan.

Teel Edosse (praegune Tōkyō) hakkas vaprat sõdalast Oda Nobushiget korraga vaevama üks suur kahtlus ja ta otsustas läbi astuda Haku’ini juurest, kes kõiki külalisi alati hea meelega õpetas. Ta küsis: “Õpetaja, ma ei saa aru, kus kohas õieti asuvad taevas ja põrgu. Kas te võiks selle asja mulle ära seletada?”

“Kes sa oled?” küsis Haku’in.

“Mina või? Ma olen sõdalane!”

“Misasja? Sina ja sõdalane?” naeris Haku’in. “No sellist sõdalast pole ma küll enne näinud! Kui sa sõdalane oled, siis käitu nagu üks korralik sõdalane, mitte ära käi ja virise kogu aeg, et ma ei saa aru, kus on taevas ja kus on põrgu – sa oled üks viimane argpüks, ma ütlen sulle, mitte mingi sõdalane!”

Nobushige läks näost tulipunaseks: “Mis sa ütlesid? Ah et sina tuled mind argpüksiks kutsuma? Ole sa kuulus õpetaja või mitte, kui sa kohe andeks ei palu, siis ma teen sulle tuule alla.”

Ta haaras mõõga ja tormas Haku’ini poole. Haku’in hüppas eest ära ja jooksis tuhatnelja templi peahalli poole.

“Ahaa, või et lased jalga, sa igavene argpüks!” karjus Nobushige. “Küll ma su kätte saan!”

Ta jõudiski Haku’inile järele ja valmistus tal pead maha lööma, kuid just sellel hetkel, kui mõõk hakkas juba langema, hüüdis Haku’in: “Oota! Näed, just see ongi põrgu!”

Nobushige tardus paigale ja sai korraga kogu olukorrast aru – Haku’in oli talle andnud hea õppetunni. Nobushige pani mõõga tuppe tagasi, laskus õpetaja ette põlvili ja kummardas otsaesisega vastu maad: “Ma tänan teid kogu südamest!”

“Ja see,” ütles Haku’in naeratades, “see ongi taevas!”

Selle asemel et pikalt ja laialt seletada, mida taevast ja põrgust arvata, otsustab Haku’in asja selgeks teha palju näitlikumalt. Ajades sõjamehe endast välja, osutab ta kirele, mis sunnib teda vihahoos mõõka haarama. Aga sellesama raevu sees on võimalus ka mõõk alla lasta. Surmatoov mõõk avab põrguväravad ja eluandev mõõk avab taevaväravad. Samas aga pole taevas ega põrgu kusagil eemal, vaid ilmuvad selsamal hetkel, kui Oda Nobushige otsustab mõõga haarata. Ta võib toimida kurja sõdalase või hoopis armuandva heategijana. Sellel hetkel pole midagi otsustatud – kõik teed on lahti. Haku’in leidis, et just see hetk, kui põrguväravad avanevad (olgu see siis iha, viha või rumaluse tõttu), on ühtlasi parim hetk astuda sisse taevaväravatest. Põrguvärava avanemise hetkel juhivad meid erinevad tunded, mida me tagantjärele võime erineval moel sildistada – “kurjuse”, “viha” või “ihana”. Tundma ei tule aga õppida mitte neid sõnu ja nendega kaasnevaid ühiskondlikke väärtushinnanguid, vaid keha ja meelt läbistavaid intensiivsusi endid, mis meid ühes või teises suunas kisuvad.

Selles valguses on kohe selge, et tuleb olla õnnelik võimaluse üle elada maapealses põrgus. Elu taevas oleks üksluine ja igav – seal ei avaneks lõputuid võimalusi ennast tundma õppida. Budismis on alati mõeldud, et inimesele osaks langev kannatus (dukkha) annab talle võimaluse jõuda taipamiseni, sest sansaara ongi nirvaana, ja väljaspool maiseid kirgi ei saa olla ka kirgedest vabanemist. Tõrjuda neid kannatusi, mis inimesele elus on osaks langenud, tähendab loobuda sellest harukordsest võimalusest. Pealegi on kujutlus taevast üks suuremaid pettekujutelmi, mille küüsis inimesed vaevlevad. Genshini “Ümbersünni põhialustes” kirjeldatakse ka sellist põrgut, kuhu lähevad need, kes selles ilmas liha suretavad, lootuses jõuda mingisse mõnusasse paradiisi peale surma. Selle põrgu nimi on “valge lootose põrgu.”[9]

Kuumuse käes kannatav ohver kuuleb seal häält, mis ütleb: “Tule kähku siia! Tule kähku siia! Siin on valge lootose tiik. Siin on vett, mida juua, ja puid, mille varjus puhata!” Ohver kihutab muidugi tulistjalu sinnapoole ja näebki vett täis tiiki, mille keskel õitseb ilus lootoseõis. Janusena liigub ta sellele lähemale, et oma huuli niisutada, ega märka, et keset teed haigutab üks suur auk. Ta kukub otse tulle ja põleb ära. Kui ta on ära põlenud, siis tema keha taastub ja kõik kordub uuesti. Genshin ütleb, et selles augus noolivad kurjategijat lootoseõie-kujulised leegid, mis on 500 yojana’t (umbes 3500 km) kõrged. Jaheda oaasi ja valge lootoseõie asemel tabab inimest veelgi suurem kuumus, mille keskel vohab õel leekpunane hiidlill.

Kuldaegu igatsevate eestlaste jaoks on ka ilmselt olemas oma põrgu. Kõik, kes loodavad jõuda metsa, kus kaskede otsas kasvavad kuldsed õunad, peavad ühtlasi valmistuma selleks, et nad seotakse põleva triibulise tüve külge kinni, kus neid pommitatakse hõõguvate vaskõuntega seni, kuni nad oma ihast vabaks saavad. Ja põrguteener muudkui korrutab: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu!” Kui aga selsamal hetkel mõista, et iha hea elu järele viib ainult suurema kannatuseni, muutub seesama halb elu, millest põgeneda taheti, korraga üsna heaks. Iga kord, kui tekib tunne, et elame kurjuse ja allakäigu ajastul, tuleb mõelda sellele, et tee taevasse viib läbi põrgu.

 



[1] A. Kivirähk, Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed. Tallinn, 2001, lk 7.
[2] H. Krull, Luuletused 1987–1991. Tallinn, 1993, lk 52.
[3] Ren’in, Ülestähendusi erakuonnist. Tlk A. Allik. Vikerkaar, 2003, nr 1/2, lk 7.
[4] Taketori monogatari. Tōkyō, 1997.
[5] Jaapanis linastus äsja kinodes Isao Takahata anime “Printsess Kaguya lugu” (“Kaguya-hime no monogatari”), kus otsitakse vastust küsimusele, milles seisnes printsessi süü. Filmi plakatitel on kujutatud süütut roosas kimonos tütarlast, kelle naerunäo kõrvale on kirjutatud: “Printsessi kuritöö ja karistus”. Vt http://kaguyahime-monogatari.jp.
[6] Nihon ryōiki. Tōkyō, 1996, lk 76–78.
[7] Genshin, Nihon shisō taikei 6. Tōkyō, 1976, lk 12.
[8] Sealsamas, lk 15–16.
[9] Sealsamas, lk 20–21.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon