Demokraatia tõus ja langus? Meritokraatia?

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ivan Krastev

Miks nüüdisaja eliitidel puudub legitiimsus ja valitsemisvõime?

Tänapäeval juhivad enamikku maailma riike valitud valitsused. Enamik suurimate pankade ja rahvusvaheliste firmade tippjuhte on värvatud kõige paremate ja andekamate seast – nende seast, kes on lõpetanud kiitusega maailma juhtivad ülikoolid. Tänapäeva kodanikud on kõrgemini haritud, paremini informeeritud, nende õigused on paremini kaitstud ja neil on rohkem väge riigivõimule vastu seista kui iganes varem. Nii poliitilised kui ärieliidid on oma etniliselt, sooliselt, rassiliselt ja klassiliselt koosseisult mitmekesisemad, omades samal ajal paremaid sidemeid ning olles oma kultuurilise maitse ja valitsemisalaste ideede poolest märksa ühetaolisemad. Kuid ei demokraatia ega meritokraatide tõus ole leevendanud üldsuse kasvavat hirmu, et “turud ei toimi, nagu peaksid, kuna nad pole efektiivsed ega stabiilsed, et poliitiline süsteem ei ole turutõrkeid korrigeerinud ning et majanduslik ja poliitiline süsteem on sügavalt ebaõiglane”.

Mis on siis praeguse kriisi põhjus? Kas demokraatlike režiimide düsfunktsionaalsus või meritokraatlike eliitide läbikukkumine?

Kas asi on lihtsalt demokraatias?

See, mis käis rohkem kui sajandi eest monarhia kohta (“See on ainus mõistetav valitsemisviis, sest inimeste enamus saab sellest aru ja vaevalt nad kusagil maailmas saavad aru mõnest muust valitsemisviisist”, Walter Bagehot, 1867), käib nüüd demokraatia kohta. Demokraatia ideaal valitseb konkurentsitult ning vabadel ja ausatel valimistel väljendatud rahva tahet aktsepteeritakse legitiimse võimu ainsa tõelise allikana. 21. sajandiks on demokraatia vabanenud enamikust oma kriitikutest, kuid paraku mitte ühestki oma sisevastuolust.

Kui Robert Fico oli 2006. aasta juunis võitnud suurelt valimised ja moodustanud valitsusliidu Ján Slota rahvusäärmuslastega, teatas Slovakkia konstitutsioonikohus, et üks kodanik on pöördunud kohtu poole ja nõudnud üldvalimiste tühistamist. Nõudleja väitis, et vabariik pole suutnud luua “normaalset” valimissüsteemi ning on seega rikkunud kodanike põhiseaduslikku õigust olla targalt valitsetud. Valimissüsteem, mis on viinud niisuguse kirju koalitsioonini nagu Slovakkia uues valitsuses, ei saanud kodaniku meelest “normaalne” olla.

Selles kaebuses ei puudu oma iva. Õigus olla targalt valitsetud võib valimisõigusega vastuollu minna. See on teinud liberaale demokraatia osas alati närviliseks. Ebausklik vaim, mis on tuttav 19. sajandi mõjuka liberaali François Guizot’ (1787–1874) töödega, võiks lausa kahtlustada, et too Slovakkia kodanik, kes konstitutsioonikohtult aru nõudis, oli Guizot’ reinkarnatsioon.

Just Guizot ja tema mõttekaaslased, nn doktrinäärid, kasutasid kogu oma sõnaosavust argumenteerimaks, et demokraatia ja hea valitsemine saavad käia käsikäes ainult piiratud valimisõiguse korral. Nende meelest ei olnud tõeliseks suverääniks mitte rahvas, vaid mõistus. Seega ei tuleks valimisi käsitada mitte õigusena, vaid teatava kompetentsi võtmes. 19. sajandil mõtestati kompetentsi omandi või haridusena; ainult õige haridusega või piisava omandiga inimestele võis usaldada hääletamisvõimu. François Guizot’ moodsal järeltulijal oleks seda kompetentsi defineerida keerulisem – peaaegu igaüks on vähemalt mingil määral haritud ja samal ajal ei taha paljud inimesed oma omandi suurust avalikustada. Neis tingimustes võib mõistuse saamise suverääniks garanteerida üksnes valimissüsteem, milles igaüks saab küll hääletada, kuid tema hääl ei pea ilmtingimata kõiki valitsemissfääre mõjutama. Just nõnda on üha enam juhtunud Euroopa Liidus.

Kuigi me oleme kõik nõus, et demokraatia peaks tähendama, et meil on võimalus mõjutada meid puudutavaid otsuseid, siis tegelikkuses see nii ei ole. Me peame sageli tarbima otsuseid, mille on teinud valitsused, mida meie ei ole valinud. Globaliseerunud maailmas me sõltume rohkem kui kunagi varem teiste otsustest – ja need otsustajad pole kunagi kuulunud ega hakka ka kunagi kuuluma meie kogukonda. Ja siit tekib loomulik tung tagada, et nood teised ei teeks valesid otsuseid. Tõtt-öelda ei ole demokraatia kunagi kuigi hiilgavalt toime tulnud inimeste vigade ärahoidmisega. Ometigi on ta institutsionaalsel, psühholoogilisel ja intellektuaalsel tasandil tulnud hiilgavalt toime sellega, et on muutnud inimestele nende vigade parandamise kergemaks. Demokraatlik ühiskond on olemuselt ennast korrigeeriv ühiskond. Ta laseb oma kodanikel nende kollektiivse kogemuse põhjal tegutseda ning seda kogemust mõtestada. Seega pole juhuslik, et demokraatlikud konstitutsioonid ei kujuta endast põhiolemuselt muud kui juhtnööre, kuidas vältida kõige hiljutisemat katastroofi. Kui lugeda näiteks Saksa põhiseadust, siis on selge, et tegu on käsiraamatuga, kuidas tagada, et tulevane Adolf Hitler ei tuleks Saksamaal enam demokraatlikul teel võimule. Seega ei sõltu demokraatiate legitiimsus ega edu nende suutlikkusest tuua jõukust (autokraatlikud režiimid võivad sellega kenasti hakkama saada) ega teha inimesi õnnelikuks (me tunneme liigagi palju õnnetuid demokraatiaid), vaid nende võimest korrigeerida oma poliitikaid ja formuleerida ühiseid eesmärke. Ja just see demokraatia peamine eelis on sattunud tänapäeval kahtluse alla. Keskne küsimus on, kas rahvuslikel demokraatiatel on võimalik säilitada oma võimet ennast korrigeerida, kui nad on surutud turu võimu ja valijate frustratsiooni pigistusse.

Harvardi majandusteadlane Dani Rodrik arutleb raamatus “The Globalization Paradox”, et meil on kolm võimalust, kuidas rahvusdemokraatiate ja globaalse turu vahelisi pingeid ohjata. Me võime piirata demokraatiat, et võita rahvusvahelistel turgudel konkureerimise võimes. Me võime piirata globaliseerumist lootuses kindlustada kodus demokraatlikku legitiimsust. Või me võime globaliseerida demokraatiat rahvusliku suveräänsuse arvel. Aga meil ei ole mitte mingil juhul võimalik nautida ühekorraga hüperglobaliseerumist, demokraatiat ja enesemääramist. Ometigi just seda enamik valitsusi tahab. Nad tahavad, et inimestel oleks valimisõigus, aga nad ei taha lubada inimestel valida “populistlikke poliitikaid”. Nad tahavad kärpida tööjõukulusid ning eirata sotsiaalset pahameelt, aga nad ei taha avalikult pooldada autoritaarset “kõva kätt”. Nad pooldavad vabakaubandust ja vastastikust sõltuvust, aga tahavad olla ka kindlad, et vajaduse korral (kriisi puhul, nagu praegune) saab tagasi pöörduda majanduste riikliku kontrollimise juurde. Niisiis selle asemel et valida suveräänse demokraatia, globaliseerunud demokraatia või globaliseerumissõbraliku autoritaarsuse vahel, püüavad poliitilised eliidid demokraatiat ja suveräänsust niimoodi ümber defineerida, et võimatu muutuks võimalikuks. Tulemuseks on ilma valikuta demokraatia, ilma tähenduseta suveräänsus ja ilma legitiimsuseta globaliseerumine.

See, mis veel eile oli kahe omaette valitsemisviisi – demokraatia ja autoritaarsuse – konkurents, on tänaseks arenenud kahe erineva “alternatiivide puudumise poliitika” konkurentsiks. Demokraatliku Euroopa motoks on “kasinusele pole alternatiivi”, ning valijad saavad küll valitsusi välja vahetada, aga neil puudub võim vahetada välja majanduspoliitikaid. Brüssel on paljud makromajanduslikud otsused (eelarvedefitsiidid, avaliku sektori võlatase) konstitutsionaliseerinud ja sellega need valimiste poliitikast eemaldanud.

Venemaal ja Hiinas korrutatakse lõputult, et praegustele liidritele puudub poliitiline alternatiiv. Kui asi puutub erinevate majanduspoliitikatega eksperimenteerimisse, on valitsev eliit paindlikum, aga võrrandist on jäetud välja võimulolijatele väljakutsete esitamise võimalus. Rahval ei lubata valida valesid liidreid, seega on valimised pandud “hea valitsemise” nimel kas range kontrolli või keelu alla või neid võltsitakse. Paaril viimasel aastal on neis maades ka näha kasvavat sallimatust poliitilise opositsiooni ja teisitimõtlemise vastu.

Seega pole lihtne aru saada, kas meie demokraatiad on muutumas valitsematuks selle tõttu, et üldsuse mõju otsuste langetamisele on dramaatiliselt kasvanud, või selle tõttu, et kodanike hääl on kaotanud oma väe, surutuna ühelt poolt globaalsete finantsturgude kasvava mõju ja teiselt poolt demokraatliku omavalitsuse printsiibi poliitikast väljapoole laienemise vahele.

Isanda ja orja dialektika tururiigis

Kuigi ajalugu on parim argument demokraatia ja turu koosesinemise poolt – kõige jõukamad ühiskonnad on turudemokraatiad –, on igale demokraatiauurijale hästi teada ka turu ja demokraatia vahelised pinged. Kui demokraatia kohtleb indiviide võrdsetena (iga täiskasvanu hääl on võrdne), siis vaba ettevõtlus annab indiviididele võimu selle järgi, kui palju majanduslikku väärtust nad loovad ja kui palju omandit neil on. Seega oleks mõistlik oodata, et demokraatias kaitseb keskmine valija rikaste omandit ainult siis, kui usub, et see suurendab tema enda šansse rikkamaks saada. Kui kapitalistlikul süsteemil üldrahvalik toetus puudub, siis on demokraatia turu tekitatud ebavõrdsuse vastu ka sallimatu. Hirm, et demokraatia hävitab turu toimimise, on poliitilise spektri paremtiival laialt levinud. Samal ajal kurdetakse vasemal tiival, et varanduslik ebavõrdsus, mida turg pidevalt juurde toodab, muudab demokraatliku protsessi näitemänguks. Reaalsus on see, et kui enne 1970. aastaid muutis demokraatia levik ühiskondi võrdsemaks, siis tänapäeval kaasneb demokraatia tõusuga sissetulekute suurenev ebavõrdsus. John Dunn on veenvalt tõendanud, et egalitaarse ühiskonna ideaali lahutamine demokraatia ideaalist seletabki demokraatia globaalset veetlust tänapäeval. Õnnelik avastus, et valimised tekitavad rikastes ainult vähe hirmu ja lubavad samahästi kui igaühele vähemalt mingeid hüvesid, oligi see, mis demokraatia võidukaks muutis. Kuid ajalooliselt olid demokraatia ja turu vahelised pinged eelkõige rahvusliku turu ja rahvusdemokraatia vahelised pinged. Viimase kolme kümnendi jooksul on arutluse taustsüsteem dramaatiliselt teisenenud.

Silvio Berlusconi viimane tegu Itaalia peaministrina 2011. aasta sügisel oli sõit läbi meeleavaldajate massi, kes mõnitasid teda hüüetega “Kloun!” ja “Häbi!”. Presidendi paleed ümbritsevad tänavad tuikasid skandeerivatest demonstrantidest, kes lehvitasid Itaalia lippe ja avasid šampanjapudeleid, kui 75-aastane meediamogul kohtus Itaalia presidendiga, et anda üle oma tagasiastumispalve. Ühes väljakunurgas laulis koor improviseeritud orkestri saatel “Halleluujat”. Teises moodustasid pidutsejad jenkarea. Autod andsid signaali ja jalakäijad võtsid laulu üles. See näis tõesti mingisuguse revolutsioonilise momendina. Aga ei olnud seda. Berlusconi langemine polnud kaugeltki “rahvavõimu” klassikaline triumf. See oli hoopis finantsturgude triumf. Berlusconi korrumpeerunud ja saamatut klikki ei löönud minema mitte valijate tahe. Hoopis finantsturgude selgesõnaline ühinemine Brüsseli bürokraatia tippude ning Euroopa Keskpanga juhtkonnaga Frankfurdis andis edasi sõnumi: “Berlusconi peab lahkuma.” Ja nemad valisid ka Berlusconi järglaseks Itaalia peaministri kohale endise Euroopa komisjoni liikme, tehnokraat Mario Monti. Inimestel Rooma tänavail oli igati põhjust tunda ühtaegu nii ekstaasi kui ka võimetust. Berlusconi oli küll läinud, kuid valija polnud enam kõige võimsam figuur kriisidest räsitud Itaalias. Berlusconi režiimi lõpu avalik tähistamine meenutas itaallaste vaimustust Napoleoni armee tervitamisel 1796. Inimesed tänavail ei olnud ajaloo osatäitjad, vaid pealtvaatajad.

On tõsi, et kapitalistlikes demokraatiates sõltuvad valitsused valijate usaldusest. Aga sõltuvuse loomus on muutunud. Kui asi puudutab valitsuste tegemisi, näeme kriisijärgses Euroopas valijate ja turgude vahelist kummalist tööjaotust. Valijad saavad otsustada, kes kuuluvad valitsusse – nende häältega “valitakse” ikka veel võidupartei; samal ajal otsustavad turud, milline on selle valitsuse majanduspoliitika, ükskõik kes valimised võidab. Tänapäeva Euroopa tulistes debattides eurotsooni institutsionaalse raamistuse tuleviku üle on selge, et uued reeglid hakkavad veelgi enam piirama valijate võimet mõjutada majanduslikke otsuseid. Lihtsamalt öeldes, turud tahavad olla kindlad, et valijad ei teeks rumalaid otsuseid. Aga Hegeli isanda ja orja dialektikat järgides mängivad nõrgad rahvusdemokraatiad kõikvõimsatele finantsturgudele pidevalt vingerpussi – nagu Itaalias, kus aasta pärast Monti võimuletulekut turujõudude toel andsid valijad rahvahääletusel võidu protestikoomikule Beppe Grillole ja… Silvio Berlusconile, sest mida enam püüavad poliitikategijad võtta valijatelt võimalust teha vigu, seda tugevam stiimul on valijatel langetada pööraseid valikuid. “Grillo fenomeni” tuumaks oli asjaolu, et iga neljandat Itaalia valijat ei õnnestunud revolutsioonilisel koomikul ära võrgutada mitte lubadusega paremini valitseda, vaid lubadusega üldsegi mitte valitsusse minna.

Kui inimesed hääletavad kõige üle

1972. aastal tuli sotsiaalpsühholoog Walter Mischel välja teedrajava eksperimendiga, et seletada edukuse põhjusi. Eksperiment oli petlikult lihtne. Stanfordi ülikoolilinnaku lasteaias anti igale lapsele vahukomm. Lisaks lubati talle anda teinegi komm, kui ta hoidub teatava aja vältel esimest kommi ära söömast. Eesmärgiks oli mõõta, kui pikalt suudab laps kiusatusega võidelda ja kuidas see seostub lapse tulevase eduga. Vastupidiselt valitsevale vaatele, mis pidas eduka elu ainsaks tähtsaks ennustajaks üksnes intelligentsust, eeldas Mischeli eksperiment, et veelgi tähtsam on enesevalitsemine (tulemused näitasid, et tal oli õigus). Suutlikkus vastu seista vahukommi nahkapistmisele oli edu seisukohalt tähtsam kui IQ testi tulemused. Lõppude lõpuks on asi enesevalitsemises, lihtne!

Mischeli avastused poleks kindlasti üllatanud protestantlikke teolooge, kes olid juba pikka aega õpetanud, et elu siin maa peal pole midagi muud kui vastupanu soovile komm ära süüa. Iroonia on aga selles, et täpselt samal ajal, kui Mischel tõestas, et edukuse määrab ära peamiselt see, “mida sa endale ei luba”, pööras läänemaailm täpselt vastupidises suunas.

Sotsioloog Daniel Bell küsis, kas turu totaalne võit pole lõppkokkuvõttes ohtlikum kui sotsialistlike arusaamade levik. Ta kartis, et kui muud inimtegevuse sfäärid, nagu poliitika või kultuur, võtavad üle turu loogika, siis võib kapitalism ennast hävitada.

Kas sama loogika ei toimi ka nüüdses valitsetavuse kriisis? Citibanki juht Walter Wriston on öelnud: “Turud on hääletusmasinad, nad toimivad pideva referendumina.” Kas pole tõsi, et demokraatliku omavalitsuse printsiibi laienemine rahvahääletustena väljapoole poliitikasfääri – tõsiasi, et me tänapäeval hääletame peaaegu kõige üle –, on andnud panuse esindusdemokraatia institutsioonide delegitimeerumisse ja valitsemise kvaliteedi murenemisse?

Tänapäeval me hääletame samahästi kui kõige – parima laulu, halvima filmi, kõige professionaalsema hambaarsti – üle. Noorem generatsioon pole oma demokraatiakogemust saanud sugugi poliitika prisma kaudu. Võib öelda, et demokraatia on kõikjal. Näiteks jalgpall on muutumas üha demokraatlikumaks. 2008. aastal astus Inglise kolmanda liiga meeskond Ebbsfleet suure sammu jalgpallidemokraatia poole: tagasihoidliku tasu eest – 35 naela – pakuti fännidele õigust hakata ise meeskonna mänedžerideks. Nad said kõikide tähtsamate küsimuste üle internetis reaalajas hääletada. Need ulatusid mängijate üleviimisest kuni eelarve haldamise ning meeskonna poes müüdavate suveniiride disainini. 32 000 toetajat 122 maalt ühinesid üritusse, mida on nimetatud “ülimaks jalgpallifantaasiaks”. Inimestele anti võim jalgpallimeeskondi “otse” juhtida just sel ajal, kui nad hakkasid kaotama oma mõjuvõimu valitsuspoliitika üle. Probleem on selles, et demokraatia säärane pidurdamatu levik on ühtaegu lõhkunud inimtegevuse eri sfääride vahelised piirid – piirid sfääride vahel, mida tuleks juhtida hääletamisega, ja nende vahel, mida peaks juhtima professionaalne pädevus – ning murendanud rahvahääletuse teel valitavate demokraatlike institutsioonide legitiimsust.

Kümmekond aastat tagasi korraldas Briti küsitlusfirma YouGov uuringu, mis võrdles poliitsõltlaste valimit noorte kohordiga, kes osales aktiivselt “Suure Venna” tõsielusarjas. Uuringu masendava tulemuse järgi tundsid Briti kodanikud, et on Suure Venna majas paremini esindatud. Neil oli lihtsam end sealsete tegelaste ja mõtetega samastada. Nad pidasid seda keskkonda avatumaks, läbipaistvamaks ning nendesuguseid inimesi paremini esindavaks. Tõsielusarja formaadid andsid neile seesuguse võimutunde, mille demokraatlikud valimised oleksid pidanud andma, kuid ei andnud. Niisuguste hoiakute loogiliseks konsekventsiks on ühelt poolt valimisosaluse pikk langustrend enamikus Lääne demokraatiates ja teiselt poolt tendents, et kõige vähem käivad valimas vaesed, töötud ja noored – ühesõnaga need, kes peaksid teoreetiliselt kõige enam huvituma poliitilise süsteemi ärakasutamisest oma käekäigu muutmiseks.

Seega on demokraatliku omavalitsuse printsiibi poliitikasfäärist väljapoole laiendamise paradoksaalseks tulemuseks see, et nüüd, kus hääletatakse kõige üle, on hääletaja poliitiline võim kahanenud.

Rahvusdemokraatia aegadel oli kodanik-valija võimas, sest ta oli ühtaegu ka kodanik-sõdur, kodanik-tööline ja kodanik-tarbija. Kodanik-sõdur oli tähtis, sest maa kaitsmine sõltus tema vaprusest vaenlasele vastu seista. Kodanik-tööline oli tähtis, sest tema töö tegi maa rikkaks. Ja kodanik-tarbija luges samuti, sest tema tarbimine kannustas majandust. Aga kui kodanik-sõduri asendavad droonid ja palgaarmeed, nõrgeneb üks peamisi motiive, miks eliidid peaksid avaliku heaolu vastu huvi tundma. Tööjõuturu üleujutamine madalapalgaliste immigrantidega nagu ka tootmistööde väljaviimine välismaale on samuti kahandanud eliitide valmisolekut arvestada kodanike huvide ja arvamustega. Viimane majanduskriis on näidanud, et USA aktsiaturu käekäik ei sõltu enam ameeriklaste ostujõust, ning see on veel üks põhjus, miks kodanikud on kaotamas oma mõju valitsevate gruppide üle. Kodanik-sõduri, kodanik-tarbija ja kodanik-töölise mõjuvõimu langus seletab valijate võimu kaotust ning ka moodsate demokraatiate valitsematust.

Kas asi on lihtsalt eliitides?

Teine võtmeküsimus, millele tuleb vastus leida, on see, miks meritokraatlikke eliite niivõrd jälestatakse. “Meritokraatia,” kirjutas Ralf Dahrendorf, “on sõna, millel on kõike muud kui hea kõla. See tähendab küll nende võimu, kes seda väärivad – kõige andekamate ja haritumate võimu. Kes ei tahaks siis elada meritokraatias? See on kindlasti eelistatav plutokraatiale, kus staatuse määrab ära rikkus, või gerontokraatiale, kus tippu viib vanus, või isegi aristokraatiale, kus loevad päritud tiitlid ja valdused.” Platoni filosoofid olid arvatavasti ühed kõige varasemad teadaolevad meritokraadid, kes nõutasid võimu oma teadmiste ja pädevuse põhjal. Meid ümbritseva maailma keerukuse tõttu on mõistlik oodata, et inimesed eelistaksid olla valitsetud kõige haritumate ja pädevamate poolt. Keerukus nõuaks justkui juba loomu poolest meritokraatiat. Kuid kõik on osutunud veelgi keerulisemaks. Kuigi teadus ja tehnika mängivad meie elus üha suuremat rolli, ei ole “ekspertide konsensus” ega viited teadusele autoriteedi allikana enam asjakohased. Praegune vaidlus kliima soojenemise üle on klassikaline näide väitlusest, kus mõlemal poolel leidub eksperte, kes on valmis pakkuma teaduslikke tõestusi vastukäivatele vaateviisidele.

Meritokraatia printsiibi sotsiaalne hind on osutunud samuti märksa vähem healoomuliseks, kui võinuks oodata. Kummalisel kombel ei vermitud terminit “meritokraatia” üldsegi mitte mõnes antiikaja traktaadis hea valitsemise üle, vaid sellist pealkirja kandis briti sotsioloogi Michael Youngi eelmise sajandi keskpaiku avaldatud antiutoopiline essee. Youngi arusaamist mööda ei olnud meritokraatlik ühiskond mitte unelm, vaid luupainaja. See on hiiglaslike sissetulekuvahedega ühiskond, kus kodanikud on kaotanud poliitilise kogukonnatunde, kus demokraatia on teesklus ja kus sotsiaalset mobiilsust asendavad ennast kaitsvad eliidid, kes töötavad ülejäänute väljatõrjumise nimel. Inimeste tasustamine nende talendi ja väljaõppe järgi tähendab, et vähesed saavad palju ja paljud ei saa peaaegu midagi. Mitmed Youngi apokalüptilistest ennustustest on tänapäeval reaalsuseks saanud. Meritokraatia printsiibi esiletõus tähendab, et me oleme tänapäeval rikkamad, kuid ebavõrdsemad kui 30 või 40 aastat tagasi. 2007. aastal, aasta enne kriisi, sai ülemine 0,1% Ameerika majapidamistest sissetulekut, mis oli 220 korda suurem kui alumisel 90%-l. 2011. aastal kuulus 20%-le USA elanikkonnast 84% kogu rikkusest. Ja see pole nõnda üksnes USA-s. Globaliseerumine on kahandanud riikidevahelist ebavõrdsust, aga suurendanud peaaegu kõikjal ebavõrdsust riikide sees. Ebavõrdsus on viimastel aastatel kasvanud egalitaarsel Saksamaal kiiremini kui enamikus arenenud kapitalistlikes maades. Ja sissetulekute ebavõrdsuse kasvuga on käinud kaasas sotsiaalse mobiilsuse langus. Ebavõrdsus jääb tegelikult püsima läbi terve elu. Andmed näitavad, et akadeemiliselt edukatel vaesemate vanemate lastel on väiksem tõenäosus kolledž lõpetada kui rikastel lastel, kellel on koolis läinud halvemini. Ja isegi kui vaeste vanemate lapsed kolledži lõpetavad, käib nende käsi ikkagi kehvemini kui rikaste vanemate madalamate saavutustega lastel. Ühesõnaga, haridus tasub ennast tõepoolest kenasti ära, aga see toimib pigem nagu privileeg, mitte kui sotsiaalne lift.

Pikki aastaid on Prantsusmaa ja Jaapan kehastanud meritokraatlike eliitide poolt juhitud demokraatiaid. Aga nende kahe ühiskonna suutmatus vastata globaalse konkurentsi väljakutsele on veel üks argument, millega vaidlustada kõige haritumate juhitud ühiskonna eeliseid. Meritokraatide pädevus, millega sageli ei kaasne reaalelu kogemust, on väga sageli viinud poliitikate nurjumiseni. Isegi kui meritokraatliku valitsemise eeliseks on võimulolijate ühised väärtused, kogemused ja aukoodeks, ohustavad seda ka grupimõtlemise ja poliitilise arrogantsuse ohud. Ja kuigi paljud kipuvad seletama kommunistliku Hiina edu selle meritokraatiakeskse valitsemisfilosoofiaga, on tõde pigem selles, et väga sageli tähendab meritokraatia Hiinas kõigest keelepruuki, millega otsuseid õigustatakse, olemata tingimata kriteerium, mille põhjal otsuseid päriselt vastu võetakse. Kellelgi “eikusagilt” on suurem tõenäosus saada juhtumisi USA presidendiks kui Hiina juhiks ning Hiina kompartei on välja töötanud peene strateegia oma kaadrite värbamiseks ja edutamiseks. Kuid samas on ilmne, et ei Venemaal ega Hiinas lange kuberneride karjääri edukus kokku nende regioonide majandusliku eduga. See ei tähenda, nagu poleks haridus ja kogemus Hiinas tähtis. See näitab lihtsalt seda, et veelgi tähtsam on patronaaž. Huvitav on märkida, et kompartei kohalike alaliste komiteede, parteijuhte ja kubernere koondava eliitgrupi 250 liikmest väidavad 60, et on saanud doktorikraadi (väga muljetavaldav osakaal), aga tasub ka märkida, et 50 nendest 60-st on kaitsnud oma kraadi juba kõrge ametnikuna. See tähendab, et doktorikraad suurendab Hiinas karjäärišansse, kuid kuuluvus kõrgematesse ešelonidesse suurendab märksa enam šansse saavutada doktorikraad.

Venemaa puhul näitas Russki Reportjori poolt 2011. aastal korraldatud uurimus, et kui küsimuse all on riikliku eliidi koosseis, siis erinevalt nii Hiina režiimist kui ka oma Nõukogude eelkäijast ei huvitu Putini režiim sotsiaalsest, professionaalsest ega geograafilisest esindatusest. Tuli välja, et need, kes täidavad valitsuses ja riigiettevõtetes 300 juhtivat töökohta, on värvatud väga kitsast ringist. Kõige tähtsam tegur, mis mõjutab eliidiringi kuulumist, on tutvus härra Putiniga enne tema presidendiks saamist. Ühesõnaga Venemaad valitseb sõprade ring ja tõsiasi, et president Putini sõprade seas leidus ka mõningaid andekaid ja haritud administraatoreid, on puhas juhus.

John Rawls kõneles paljude liberaalide eest, kui väitis, et meritokraatlikus ühiskonnas kaotaja olla ei ole sama valus nagu olla luuser avalikult ebaõiglases ühiskonnas. Tema käsituse järgi peaks mängu ausus inimesi nende läbikukkumisega lepitama. Aga liberaalid pole just alati parimad psühholoogid ega eksperdid kaotajate hingeelu alal. Tegelikult on märksa valusam olla kaotaja ühiskonnas, kus sind sunnitakse pidevalt oma läbikukkumist enda süüks pidama, kui ühiskonnas, kus igaüks teab, et tõenäoliselt on süsteem see, mis on sind alt vedanud.

Meie vastastikusel sõltuvusel põhinevas maailmas sõltuvad eliidid järjest vähem oma kaaskodanikest. Traditsioonilisel aristokraatlikul eliidil olid oma kohustused ja teda kasvatati nende täitmise vaimus. Tõsiasi, et esiisad, kelle portreed neid lossides silmitsesid, olid oma kohust täitnud, tagas selle, et kohustusi võeti tõsiselt. Näiteks Suurbritannias oli kõrgemate klasside poegade osakaal Esimeses maailmasõjas hukkunute seas suurem kui madalamatel klassidel. Aga uued eliidid ei tea eneseohverdusest midagi. Nende lapsed ei ole langenud üheski sõjas. Uute eliitide loomus ja konverteeritavus muudab nad riigi survest praktiliselt sõltumatuks. Nad ei sõltu oma maa haridussüsteemist (lapsed käivad erakoolides) ega riiklikust tervishoiust (nad võivad endale lubada paremaid haiglaid). Nad on kaotanud võime jagada oma kogukonna kirgesid. Inimesed kogevad seda eliitide sõltumatust kui kodanikuvõimu kaotust.

See, mis praegused eliidid nii vastuvõetamatuks teeb, on just nimelt nende konverteeritavus ja nende enesepilt, just nagu nad teeniksid oma raha “õigesti” ega oleks midagi kellelegi võlgu ega kuuluks kusagile. Selline vabadus on eliidi õnnistus ja needus. Parim näide on eriline vimm finantseliitide vastu. Maaomanik ei saa oma maad endaga kaasa võtta ja vana aja tööstur ei saanud põgeneda oma vabrikust. Finantsist saab seda kõike teha üsna kergesti. Säärased eliidid on enesekindlad, sest nad on mobiilsed ega mõista end osana kogukonnast. Rahva ja nende meritokraatlike eliitide suhe on hakanud meenutama suhteid moodsate jalgpalliklubide ja nende fännide vahel. Parimad klubid kulutavad uskumatuid summasid, et palgata parimaid mängijaid ja nii oma fännidele meeldida. Probleem on aga selles, et fännide lojaalsust ei suuda garanteerida miski muu peale lakkamatu edu, sest miski muu mängijaid ja nende fänne ei seo. Nad ei pärine samast piirkonnast. Neil pole ühiseid sõpru. Enamik juhtivate jalgpallimeeskondade mängijaid ei pärine isegi samast riigist. Fännid on valmis oma klubisid taevani kiitma, kui need võidavad, aga nad ei hoia neist ka kinni, kui need hakkavad kaotama. Meritokraatlik eliit on palgasõdurieliit. Selle liikmed ei kuulu kogukonda, aga nad tahavad selle lugupidamist, imetlust, isegi armastust. See, kuidas uued globaalsed eliidid ennast esitlevad, meenutab, kuidas Marx kujutas “Kommunistliku partei manifestis” töölisi – nad on ühiskonna tootlik jõud, nende isamaa on maailm ja nendele kuulub tulevik. Seega mitte üksnes president Putin, vaid ka paljud viimastel aastatel Euroopas esile kerkinud protestiliikumised unistavad eliitide natsionaliseerimisest. Kogukonna- ja hõimlustunde puudumine teeb eliidid niivõrd põlatuks.

Praeguse olukorra paradoksi võtab ilusti kokku New Yorgi ülikooli juuraprofessori Stephen Holmesi märkus, et nüüdisaja kriitiliseks küsimuseks on saanud: “Kuidas oleks võimalik leida eliite, mis oleksid legitiimsed ühtaegu nii globaalselt kui ka lokaalselt?”

Meritokraatlike eliitide paradoks annab tunnistust tõsiasjast, et tõelise võimu allikas ei ole mitte eliidi sõltumatus oma ühiskonnast, vaid just nimelt sõltuvus. Sa usaldad oma juhte mitte ainult nende pädevuse pärast, vaid ka usust, et nad jäävad kriisiaegadel sinuga samasse paati, mitte ei torma väljapääsu poole. Praeguste eliitide konverteeritav kompetents, tõsiasi, et nad kõlbavad juhatama panka ühtviisi nii Bulgaarias kui Bangladeshis, on see, mis muudab nad rahva silmis kahtlaseks, sest rahvas tunneb õigusega, et segadusaegadel võivad meritokraadid otsustada pigem lahkuda kui kanda osakest kriisi hinnast. Tõsiasi, et eliidid on sotsiaalsed “varuväljapääsud” privatiseerinud, ei kahanda mitte üksnes nende legitiimsust, vaid ka võimu.

Vene režissööri Andrei Zvjagintsevi auhinnatud film “Jelena” (2011) illustreerib suurepäraselt eliitide ja masside vahekorra dünaamikat killustunud ühiskonnas. Filmi süžee on lihtne. See on lugu ühest paarist: Jelena on üle kuuekümneaastane naine, kes on abielus end ise üles töötanud (ja juba tagasitõmbunud) ärimehega. Filmi käigus selgub, et mees kuulub tänapäeva mõistes 1 protsendi hulka, kes kohtas oma 99 protsendi hulka kuuluvat medõest naist taastusravil pärast südameatakki. Nende suhet ei saa kirjeldada armastusena: nad magavad eraldi tubades, söövad hommikust eraldi ja vaatavad oma erinevaid telesaateid eri telekatest. Naine hoolitseb mehe eest, kuid vabal ajal kannab hoolt ka oma poja perekonna eest, kes on lodev luuser ja elab äärelinnas räämas kortermajas. Kui 1 protsendi hulka kuuluv mees keeldub tasumast Jelena pojapoja ülikoolihariduse eest (sest too ei vääri seda), et too pääseks sõjaväeteenistusest, langetab Jelena otsuse – ta poetab abikaasa arstirohtude hulka Viagrat, mis saab viimasele saatuslikuks. Jelena poja perekond kolib surnud mehe uhkesse Moskva korterisse. Selline on siis 21. sajandi allegooria klassisõjast meritokraatlikul ajastul – ei streike ega revolutsioone, lihtsalt vihane medõest naine ja surm Viagra läbi.

Väljapääs

Filosoof ja põnevuskirjanik Gilbert K. Chesterton kirjutas kunagi: “Kui me tahame tõesti teada, kuhupoole maailm liigub, siis pole sugugi paha proovikivi võtta mõni ajakirjanduslik märksõna või korduv fraas, asendada see ümberpööratud kujuga ning vaadata, kas tulemus ei osutu mõttekamaks.” Antud juhul: kas oleks mõttekam öelda, et demokraatia ja meritokraatia tõus muudab ühiskonna paremini või halvemini valitsetavaks? Mõtiskledes demokraatia ja meritokraatia kummalise vahekorra üle globaalse poliitilise ärkamise ja ülemaailmse vastastikuse sõltuvuse süvenemise ajal, me jõuame mõningate esialgsete järeldusteni.

Esiteks, see, mille pealtnägijaks me tänapäeval oleme, ei ole mingisugune võimu nihkumine eliitidelt rahvale ega riigiinstitutsioonidelt riigivälistele toimijatele, vaid võimu hajumise laiem protsess. Hoolimata su rollist poliitikaprotsessis on sul tunne, et võim on kusagil mujal. Hoolimata kodanike laienevatest õigustest ja võimest mõjutada sündmusi tunnevad nad “võimu kaotust”. Nende silmis on väheste kätte tipus koondunud mitte üksnes raha, vaid ka võim. Samal ajal tunnevad nii äri- kui ka poliitika-eliidid, et nende suutlikkus sündmusi kujundada on kahanenud. Moisés Naími tabava tähelepaneku järgi “ei saa võimu eest enam sama palju osta nagu vanasti… võimu on kergem saada, raskem kasutada – ja kergem kaotada”. Võimu hajumise kõrvalsaaduseks on vandenõuteooriate vastupandamatu veetlus.

Teiseks, praegust valitsetavuse kriisi ei saa lahendada lihtsalt poliitilisse protsessi osalusstiimuli süstimisega. Vabadel ja ausatel valimistel on ikka veel otsustav tähtsus meie ühiskondade muutmisel paremini valitsetavaks, kuid poliitiliste parteide nõrkuse ja ideoloogilise lojaalsuse kahanemise tõttu on poliitikas dramaatiliselt kahanenud legitimeeriva sisendi tähtsus. Kodanikud on üha vähem valmis usaldama oma liidreid puhtalt selle pärast, et on neid vabadel ja ausatel valimistel valinud. Usaldamatus poliitiliste liidrite vastu on tänase demokraatia tuum. Kunagise “ettepanekute demokraatia” peale on ladestunud uus “tagasilükkamisdemokraatia”. Avalik osalus tähendab tänapäeval tuhandeid protestijaid, kelle on tänavatele toonud sotsiaalmeedia lihtsa põhjendusega lükata tagasi see või teine valitsuse otsus, mitte aga selleks, et toetada teatavaid poliitilisi positsioone. Teine “tagasilükkamisdemokraatia” väljendus on rahva valmisolek minna kaasa ükskõik millise uustulnukaga poliitilisel väljal. Näiteks Bulgaarias on viimase 12 aasta jooksul kahel korral võitnud valimised parlamendiväline partei.

Kolmandaks, süsteemi ei parandaks ka “meritokraatlik stiimul”, sest nagu me näitasime, on eliitide pädevus vägagi vaieldav ning legitiimsuse rajamine üksnes tulemustele oleks mis tahes poliitikasüsteemile suur risk. Ajal, mil tsiviilühiskond käsitab oma võimu peamiselt negatiivse võimuna, on meritokraatia üks peamisi eeliseid – eliidi sidusus – osutunud hoopis selle peamiseks nõrkuseks.

Halduse kvaliteeti kriisijärgses maailmas, kus on oodata madalat majanduskasvu ja suurt poliitilist turbulentsi, hakkavad arvatavasti määrama kaks kriitilist tegurit. Euroopa Liidus hakkab demokraatiate muutmine valitsetavamaks nõudma tsiviilühiskonna suutlikkust tõlkida “kodanikumüra” “poliitiliseks hääleks”. See tähendab tsiviilühiskonna negatiivse suveräänsuse muutmist enam-vähem sidusateks positiivseteks nõudmisteks ning protestiliikumiste suutlikkust kristalliseeruda struktureeritud poliitilisteks tegutsejateks. Venemaal ja Hiinas, kus kriis on viinud kasvava sallimatuseni mis tahes poliitilise opositsiooni suhtes, sõltub ühiskonna valitsetavamaks muutmine režiimi valmisolekust sallida teisitimõtlemist valitseva eliidi seas.

Aeg on küps, et “reformija” asenduks maailmapoliitika võtmefiguuri rollis “reformistiga”. “Reformist” on figuur, kes on väga sarnane viimasel kolmel aastakümnel kanoniseerunud “reformija” kujuga, kuid ühtaegu sellest ka väga erinev. “Reformija” on nagu Isaiah Berlini siil: ta teab ühte suurt tõde ja mõtestab arengut selle eesmärgi saavutamisena takistuste kõrvaldamise ja õige poliitika järgimise teel. “Reformija” on ideoloogiline, jäik ja sageli tundetu kohaliku konteksti suhtes. Aga tema jäikus seletab ka tema edu ühiskonna ümberkujundamisel. Kasvava ebakindluse ajajärgul on tema see, kellel on olemas selged vastused, ja need jäävad alati samaks.

Seevastu “reformist” on rebane, ta on ekspert nägema võimalusi seal, kus teised näevad ainult probleeme, ta on inimene, kes teab, kuhu minna tahab, aga laseb teel ennast juhtida. “Reformist” on progressiivne oportunist, kes ei kaota kunagi optimismi ja on valmis moodustama kujuteldamatuid koalitsioone, et oma poliitikaid ellu viia. Ta ei ole küll järjekindluse geenius, kuid on kohanemisgeenius. Maailm vajab tänapäeval hädasti just “reformistlikku eliiti”.

Alexis de Tocqueville kirjutas oma mälestustes: “Kui ma olen uurinud, mis on olnud see peamine toimepõhjus, mis on kaasa toonud valitsevate klasside languse, siis märkan ma küll üht või teist sündmust, inimest ehk juhuslikku või pinnapealselt põhjust, aga uskuge mind, tõeline põhjus, toimepõhjus, mis inimestelt võimu võtab, on see, et nad pole enam väärt seda hoidma.”

 

Ivan Krastev. The Rise and Fall of Democracy? Meritocracy? Russia in Global Affairs, 23.06. 2013. http://eng.globalaffairs.ru/number/The-Rise-and-Fall-of-Democracy-Meritocracy-16030.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon