Eesti meeste tervisest

Margus Punab

Tervis on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund. See on äärmiselt lai definitsioon ja selle järgi oleks täiesti terve vaid õnnelik vähemus meie inimestest. Tegelikult võiks seda võtta ideaalkujundina, mis vastabki enam-vähem õnne definitsioonile. Samas on väga oluline käsitleda neid kolme tegurit koos, sest inimese füüsiline tervis on tihedalt seotud just nimelt vaimse, aga veelgi enam sotsiaalse heaoluga. Üks laialt kasutusel olev definitsioon on veel. Selle järgi on tervis määratud ära peamiselt neljast ulatuslikust tegurite kompleksist. Esmalt indiviidi sünnipärastest eeldustest, mille kujunemisel mängib olulist rolli tema eostamisel sündinud geenikombinatsioon ning seda mõjutav ema tervis ja eluviis raseduse ajal. Teine ja kolmas tegur on vastavalt inimese eluviisid ja ta elukeskkonna eripärad. Klassikaliselt peetakse nende all silmas just füüsilisi mõjureid. Siiski võib keskkonda vaadelda ka laiemalt – ka vaimset ja sotsiaalset keskkonda hõlmavana. Neljanda ja ehk veidi vähem tähtsana lisandub meditsiiniabi kvaliteet. Püüan siin neid tegureid Eesti meeste tervise kontekstis veidi sügavamalt lahti mõtestada. Tervise ainsaks kõikehõlmavaks mõõdikuks, mida kasutan läbivalt kogu artikli jooksul, on oodatav eluiga sünnil.

Kõigepealt tuleb öelda, et Eesti meeste soospetsiifiline bioloogiline baas on üks tugevamaid Euroopas. Mitmete uuringute järgi on meie meeste viljakus- ja laiemalt reproduktiivtervise näitajad – sperma kvaliteet, munandimaht – Euroopa tipus. Meil esineb arenenumast Euroopast oluliselt vähem meeste sugutrakti arenguanomaaliaid. Ühed lähiajal ilmumas olevad uurimistulemused näitavad, et ka meie noorte meeste, nii eestlaste kui ka siin elavate venelaste meessuguhormoonide tase on üks kõrgemaid Euroopas.

Teise külje pealt vaadates leiame aga, et Eesti mees elab keskmiselt kümme aastat lühema elu kui Lääne-Euroopa sookaaslased. Samuti kümme aastat lühema elu kui meie naised. Viimane on eriti huvitav, sest jagame ju enam-vähem ühesugust elukeskkonda ja geneetilist tagapõhja. Arenenumate riikide näitel võime näha, et meeste ja naiste oodatava eluea vahe võiks olla kolm kuni neli aastat. On spekuleeritud, et puhtalt geneetiliste faktorite mõjul võiks naiste eluiga olla kuni kaks aastat pikem kui mehel. Kusagile, eeltoodud definitsiooni põhjal siis ilmselt peamiselt eluviiside ja meditsiinisüsteemi eripärade valda, kaotavad Eesti mehed kaheksa aastat.

Euroopa meeste vananemise uuring, mis vaatles 40–80-aastaseid mehi kaheksast keskusest üle terve maailmajao, nende seas ka Tartust, näitas, et meie vanemaealised mehed erinevad oma Lääne-Euroopa heaoluriikide eakaaslastest juba üsna olulisel määral. See erinevus on seda huvitavam, et just kõige vanemas kaasatud eagrupis on Eesti puhul ju selgelt tegemist selekteeritud Eesti meeste keskmist eluiga ületavate õnnelike “ellujääjatega”. Kõige ilmekamalt näitas meie meeste tervise erinevust seksuaalne võimekus. Selgus, et sõltumata partnerite olemasolust ja suhte kvaliteedist jäid Eesti mehed impotendiks keskmiselt kümme aastat varem kui Rootsi, Belgia või Briti mehed. NB! – jälle see kümme aastat, mille võrra erineb ka eluiga! Erinevalt oma noortest sookaaslastest oli meie vanemate meeste meessuguhormoonide tase veidi madalam kui lääneriikide meestel. Oluline on siinjuures veel see, et kui vaadata eraldi klassikalisi tervise riskitegureid, nagu suitsetamine, alkoholi tarvitamine, füüsiline aktiivsus, kehakaal, kolesterooli tase, vererõhk jne, siis meie ega ka tegelikult teised Ida-Euroopa riikidest kaasatud mehed ei eristunud oma läänepoolsemate riikide sookaaslastest. Siin on siiski üks väike aga: nagu juba mainitud, uuritavad olid 40–80-aastased ja meie puhul oli vanemas grupis selgelt tegu n-ö ellujääjatega – juba eelnevalt positiivse bioloogilise selektsiooni läbinud meestega.

Seega võrdluses kohalike naistega välistasime eluiga määravate kesksete teguritena füüsilise elukeskkonna ja geneetilise tagapõhja. Võrdluses Euroopa meestega tõdesime, et eluviisi tegurid vähemalt vanemas eagrupis ilmselt samuti kõike ei seleta. Mis jääb järele? Meditsiinisüsteemi eripärad? Jah, meil on väga selgelt naistekeskne meditsiin. Meditsiinitöötajad on valdavalt naised. Naised kasutavad meditsiiniteenust meestest oluliselt aktiivsemalt. Meditsiiniteenuse kättesaadavuses on väga tugevad soolise ebavõrdsuse ilmingud. Naistele on suunatud kaks riiklikult rahastatud soospetsiifilist ennetavat programmi, meestel need puuduvad. Mitmetest teoreetiliselt sooneutraalsetest ennetavatest terviseprogrammidest on ülesehituslike eripärade tõttu samuti peamiseks kasusaajaks naissoo esindajad. On väga huvitav, et tingimustes, kus eluea diferents on kümme aastat meeste kahjuks, on riigipoolne huvi meeste terviseprobleemide vastu pehmelt öeldes leige. Samas, ega ka mujal Euroopas seos riiklike programmidega meeste jaoks suurt parem pole. Meditsiiniteenuse osutajate sooline jaotumus on küll hoopis teistsugune ja ka sellel võib olla teatud mõju. Siiski usun, et tervishoiusüsteemi sooline ebavõrdsus ei seleta samuti enamat kui ehk kümmekonda protsenti olemasolevast eluea soolisest lõhest.

Kui otsida veel lisategureid, mis mõjutavad inimese tervist, siis peaks neid ilmselt otsima just esimesena toodud tervisedefinitsiooni vaimse ja sotsiaalse heaolu mõõtmest. Mitmed terviseuuringud on viidanud, et olulisteks iseseisvateks tervise riskiteguriteks võivad eeltoodute kõrval olla veel ka (1) inimese sotsiaalne staatus, mis seondub tugevalt inimese kontrolliga iseenda elu üle, ning (2) inimese sotsiaalsete sidemete tugevus.

Sotsiaalse staatuse uurimine on läänelikus demokraatias teemana peaaegu tabu. Ainuke riik Euroopas, kus
avalikult inimeste sotsiaalset struktuuri analüüsitakse, on Inglismaa. Analüüsitud on ka sotsiaalse staatuse mõju tervisele, täpsemalt keskmisele elueale. Kui 1972–1976 oli madalaima ja kõrgeima sotsiaalse klassi oodatava keskmise eluea vahe nii meestel kui naistel umbes viis ja pool aastat, siis 20 aastat hiljem oli oodatav eluiga kõigis sotsiaalsetes klassides oluliselt kasvanud, kuid drastiliselt olid muutunud klassierinevused. Kui naistel oli oodatava eluea vahe kasvanud 6,4 aastani, siis meestel suisa 9,5 aastani. Miks just see ajaperiood ja -vahemik? Just sellel perioodil sündis tänu mitmele suuremahulisele terviseuuringule tänapäevani vastupidav kontseptsioon olulisematest tervise riskiteguritest. Vastav informatsioon muutus massimeedia kaudu kättesaadavaks ka kõigile huvilistele. Tegelikult aga võtsid selle informatsiooni omaks just parema haridusega kõrgemad sotsiaalsed klassid, kes neist teadmistest ka enim võitsid. Siiski pole eri sotsiaalsete rühmade oodatava eluea suur vahe midagi Briti saartele unikaalset. Ameerika Ühendriikides on korduvalt kirjeldatud suurt oodatava eluea erinevust eri äärmuslike sissetulekugruppide vahel. Ka Eestis on vastav eluea lõhe tuvastatav, kuid mõõtes inimeste haridustaset. Nii on ülikooliharidusega Eesti mehe oodatav eluiga umbes 15 aastat pikem kui algharidusega mehel. Hästi on teada ka see, mil moel need tegurid eluea ebavõrdsust mõjutavad. Tegemist on üsna üheselt eluviisiküsimusega – kõrgem sotsiaalne klass, rikkamad, haritumad inimesed üle maailma suitsetavad ja tarvitavad alkoholi vähem, spordivad rohkem, kaaluvad vähem, elavad tervislikumat seksuaalelu.

Huvitav tervist mõjutav tegur on ka sotsiaalsete sidemete tugevus. Arenenud riikides on eranditult kõigile elanikele tagatud Maslow’ vajaduste hierarhia alustalad – füsioloogiliste vajaduste rahuldamine ja elementaarne turvalisus. Keerulisemaks läheb kolmandal – armastuse ja kuuluvusvajaduse tasandil. Klassikaline peremudel on hävimas, partner- ja seksuaalsuhted on üha ebastabiilsemad, kirik on suuremas osas läänelikus kultuuriruumis marginaliseerumas. Viimaste aastate majandusprobleemid on aga näidanud, et tänapäeval loomulikuks saanud baasvajaduste riiklik lausgaranteerimine ei pruugi olla siiski samuti jätkusuutlik. Selle astme turvalisuse vähenemise kompensatsioonimehhanismid on aga suure tõenäosusega just vajaduste hierarhia kolmandal tasemel. Seega on juba lähikümnenditel oodata perekonna ja ilmselt ka klassikalise kiriku või siis laiemalt spirituaalsuse osatähtsuse kasvu meie inimeste elus.

On palju uuringuid, mis on näidanud tugeva ja harmoonilise perekonna positiivset mõju nii mehe kui naise tervisele ja ka majanduslikule heaolule. Samuti leiame palju uuringuid, mis tõestavad, et kuulumine kiriku ridadesse, eriti tihedama sisemise sidususega kogudustesse, aitab elada pikema ja õnnelikuma elu. Nii on näiteks Ameerika Ühendriikides kõige kõrgema oodatava elueaga just nelipühilased. Kui lähemalt uurida, siis on samalaadsed trendid leitavad ka Eestis.

Sotsiaalsete sidemete olulist tähtsust on väga selgelt näidatud just kriitiliselt haigetel inimestel. Üliraske infarkti läbipõdenud õnnelikus peresuhtes
70-aastane vanahärra terveneb oluliselt suurema tõenäosusega kui tema üksik eakaaslane. Sotsiaalsed sidemed on need, mille nimel inimesed on valmis maksimaalselt pingutama, kõik oma reservid käiku laskma. Kui seda stiimulit ei ole, on lihtsam vaikselt hääbuda.

Eesti tingimustes tuleb olulise mõjurina arvesse võtta veel üks (keskkonna) tegur – sotsiaalne (eba)stabiilsus. Selle faktori olulisust mõistsin ma kunagi oma arstikarjääri alguses Jämaja surnuaial jalutades. Uues surnuaia osas oli maetud inimeste tavaline eluiga 50–65 aastat, üksikutel naistel ka kuni 75 aastat. Üllatus ootas mind aga vanemas osas, kuhu oli maetud 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel. Ootamatult leidsin, et suur osa sel ajal maetud inimesi oli elanud 70–80- ja isegi enam kui 90-aastaseks. Ka mehed! Sõrve säär on praegu ja oli ka siis kauge ääremaa, kus suure maailma teravad mullistused vaevalt inimeste igapäevaelu mõjutama pääsesid. Nii elasid nad tüünelt ja häirimatult aastast aastasse, põlvkond põlvkonna järel. Jah, kõrge oli ka väikelaste suremus, kuid õnnelikult pika elu elanute osakaal oli ilmselt suurem kui meil praegu.

Kui me analüüsime tänapäevast eluiga enim mõjutavat 20. sajandit Eestis, siis peame kurvastusega tõdema, et mitte ükski meie põlvkondadest pole saanud elada stabiilset elu. Materiaalsed, vaimsed, isegi inimlikud väärtused on korduvalt paisatud ühest äärmusest teise.

Ühiskonna stabiilsuse mõju võime jälgida isegi taasiseseisvunud Eesti näitel. Laulva revolutsiooni eufoorilisele beebibuumile ja suhteliselt kõrgele elueale järgnes karm argipäev ühes majanduslanguse ja sotsiaalse kriisiga, nii et 1994. aastaks jõudsime aastakümnete lõikes madalaima keskmise elueani. Drastiliselt kasvas sel perioodil ka (meeste) enesetappude arv. Järgmise 20 aastaga on Eesti meeste eluiga kasvanud enam kui 10 aasta võrra. Samas, kui panna oodatava eluea andmed kokku majanduskasvu andmetega (vaata tabelit), siis selgub huvitav seaduspärasus, et ka ülikiire majanduskasv mõjub meeste elueale negatiivselt. Nii on viimase 20 aasta jooksul igale üle 10%-se majanduskasvuga aastale järgnenud meeste keskmise eluea langus. Samas naiste tervisele majanduskasvul sellist mõju pole ja ka 90ndate algusaastate kriisidele on naiste eluiga reageerinud märksa tagasihoidlikumalt kui meeste oma. Siin jõuame uue bioloogilise mõjurini – mehed on naistest bioloogiliselt tundlikumad. Väga erinevad uuringud nii loomadel kui ka inimestel on näidanud, et meesisendid reageerivad tugevamalt kõigile, nii füüsilistele, vaimsetele kui ka sotsiaalsetele stressisituatsioonidele, saavad nendest ka enam kahjustatud. See võib avalduda näiteks veresoone seina endoteeli kahjustuses, mis esmalt viib impotentsuseni ja mõned aastad hiljem edasi veresoonkonna tuntumate ja ka fataalsemate haigusteni – südame isheemiatõve, ajuinsultide ja -infarktideni. Aga meeste adaptatsioonimehhanismide nõrkus on suure tõenäosusega ka meil murelapseks olevate käitumishäirete põhjuseks. On teada, et meie meeste suremus vägivaldsetel põhjustel on kordades kõrgem kui arenenud lääneriikides. Nii küsin endalt ikka ja jälle, mis on surma tegelik põhjus, kui noor mees ennast suurel kiirusel autoga surnuks sõidab, alkoholijoobes oma oksesse lämbub või ühise joomingu käigus sõbralt nuga saab. Tuleb vaadata kulisside taha: nende surmade tegelikud põhjused on peidus kuskil sotsiaalse ja psüühilise, ja vaid väga harva füüsilise heaolu vallas. Seega, kui riik võitleb meeste vägivaldsete surmadega, siis tuleks tegeleda põhjustega, mitte tagajärgedega, nagu see praegu enamasti kipub olema.

Samas on viimaste aastate statistika toonud ka olulisi positiivseid uudiseid. Hiljuti võis Postimehest lugeda, et kui 2010. aastal oli kõrgharidusega meeste keskmine eluiga Eestis 70,9 aastat, siis 2013. aastal juba 76,7 aastat. Suure tõenäosusega pole tegemist juhusliku kõrvalekaldega, vaid selge trendimuutusega. Seega oleme võrreldes enamarenenud Euroopa riikidega oma sotsiaalses arengus jõudnud arvatavalt juba kuhugi eelmise sajandi 80.–90. aastate tasemele. Eliidile ja haritumale osale ühiskonnast on tervise ja eluviiside olulisus mõistetavaks saanud ja neil on õnnestunud juba ka oma elu muuta. Kriitiline küsimus on, kuidas õnnestub sama trendi järgima saada ka vähem haritud ühiskonnakihid. Juba enam kui 20 aastat elu ilma suuremate sotsiaalsete traumadeta hakkab varsti oma mõju avaldama kõigis ühiskonnakihtides, kuid ilma iga inimese enda poolt teostatud eluviisi korrektsioonita on see mõju siiski väike. Nii ongi valida selle vahel, kas lasta asjadel kulgeda isevooluteed või valida proaktiivne positsioon ja kiirendada protsesse.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et bioloogiline baas on meil hea, füüsilist keskkonda me muuta ei saa. Kuigi meil puudub sisuline teaduslik analüüs Eesti mehe tervisekriisi põhjustest, võib statistilisi andmeid interpreteerides spekuleerida, et meeste tervist mõjutavaks peamiseks mõjuriks on tänapäeval pikaajaline sotsiaalne ebastabiilsus. Viimasest tulenev väärtuste ebastabiilsus on oluliseks riskikäitumise põhjuseks. Just eluviisi muutumine on väravaks meie meeste tervise ja oodatava eluea kasvule.

 

Eesti sisemajanduse kogutoodang ja meeste oodatav eluiga
Allikas: IMF ja Eesti Statistikaamet

Aasta

Majandus/SKT

Meeste tervis/eluiga

Kasvumäär

Oodatav eluiga

Kasvumäär

1989

65,55

1990

64,53

-1,02

1991

64,26

-0,27

1992

63,36

-0,9

1993

62,25

-1,11

1994

-1,6

60,52

 -1,73

1995

2,2

61,33

0,81

1996

5,7

64,1

2,77

1997

11,7

64,23

0,13

1998

6,7

63,73

-0,5

1999

-0,3

64,64

0,91

2000

10,0

65,13

0,49

2001

7,5

64,62

-0,51

2002

7,9

65,13

0,51

2003

7,8

66,04

0,91

2004

6,3

66,25

0,21

2005

8,9

67,27

1,02

2006

10,1

67,36

0,09

2007

7,5

67,13

-0,23

2008

-4,2

68,59

1,46

2009

-14,1

69,84

1,25

2010

2,6

70,62

0,78

2011

9,6

71,16

0,54

2012

3,9

71,09

-0,07

2013

1,5

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon