Kingade elu

Mehis Heinsaar

Alguses ostis meid poest ära üks loll mees, kes pani meid kohe sealsamas jalga. Oma vanad kingad viskas ta sinnasamma poe kõrvale maha ja läks siis meiega läbi vihma ja poriloikude koju. Meil oli tunne, et ta ei näindki, mis tal õieti jalas on. Ta võttis meid kui mingeid tühiseid asju ja me ei sallind teda seepärast. Me tundsime tema vastu ainult põlgust. Õnneks tüdines ta meist varsti ära ja viskas minema.

Meie järgmiseks peremeheks sai üks hulgus, kes oli ütlemata õnnelik meid aia tagant leides. Ta võttis meid kohe hellasti kaenlasse ja viis ühte viltuvajund majja, kus ta ise ka elas. Iga viie minuti tagant vaatas ta, kas me ikka alles oleme. Nii kallid olime talle. Oma väikeses külmas toas pani ta meid kõige nähtavama koha peale, milleks oli kollane tool. Ta hõõrus me ninad vana searasvaga läikima, keetis teed ja vaatas meid siis õhta otsa, nägu naerul. Tundsime end tema juures nagu krahvid, kel on oma isiklik teener.

See tubli mees kandis meid väga harva jalas. Vist kolm korda ainult. Ühe korra mingi kauge sugulase matustel, teist korda, kui tütar teda kord üle hulga aja vaatama tuli, ja kolmas kord jõulude paiku, siis kui ta litsimajja läks. Muul ajal kandis ta ainult vanu katkiseid saapaid, mis haisesid naftaliini järele, ja neid me üldse ei sallind. Aga litsimajas oli tore. Kõik säras ja hiilgas seal! Peremees ei võtnud meid isegi voodis jalast ära, samal ajal kui ta ühele paksule naisele selga ronis. Kartis vist, et meid varastatakse ära. Ja õieti tegi ka, sest me olime tollal veel uued ja ilusad kingad. Jah, see oli üks väärt peremees. Aga siis tulid tal rasked ajad ja ta pidi meid komisjonipoodi viima. Me peame tast siiani omamoodi lugu.

Seal nurgataguses poes ei käind küll eriti keegi. Seisime hämara tagatoa riiulil ei tea kui kaua, enne kui meid uuesti ära osteti. Seal riiulis oli teisi kingi ka ja paljudel neist oli olnud raske saatus. Mõned olid kohe nõnda lääpa tallatud, et nad nägid välja nagu vanad vaesed invaliidid. Kuhu sa sellistega enam lähed!

Viimaks ostis meid ära üks väike ja kiitsakas mees. Leo. Miskipärast on ta ainus peremees, kelle nime me mäletame. Ta ei hoolitsend meie eest küll nii hästi kui eelmine peremees, aga see eest hakkas temaga pihta kõige seiklusrikkam aeg meie elus. Nimelt pani see vennike meid jalga ainult öösiti. Liimis enne meie ilusa mustriga taldade alla veel viltribad ja asus siis läbi öise linna teele. Ta tassis enesega alati kaasas tohutu suurt võtmekimpu ja polnud ust, mida ta nendega lahti poleks saand. Ning kui vaikselt ta pimedais tubades meiega käia oskas. Nagu baleriin! Me ei kuulnud ühtegi heli, sellal kui ta tegutses, ja olime väga imestund tema oskuste üle. Ta ei jäänd nende kuude jooksul mitte kordagi vahele. Välja arvatud üks kord, mis juhtus küll hiljem, ja sel korral sattus talle peale üks naine. Meie peremees oli siis jälle ühte korterisse külla läinud, kuhu teda polnud kutsutud, ja pani seal rõemsalt asju kotti. Ja siis see naine lõigi talle selja tagant lillepotiga pähe, nõnda et peremees kohe pikali kukkus ja ära minestas. Naine sattus seda nähes miskipärast suurde ärevusse. Ta hoolitses ja toibutas Leod märja lapiga, kuni see kosus ja uuesti silmad avas. Siis pakkus naine talle süüa ja juua ning pesi puhtaks ta haavad, mispeale peremees äkki nutma hakkas, lubades naisele tema headuse eest tuhatkordselt tasuda. Ja ta pidas oma sõna!

Ükskõik kuhu peremees pärast seda ka ei läind, kõik asjad tassis ta edaspidi selle naise juurde, kes oli meie meelest väga suur ja ilus ja kellel olid pikad mustad juuksed. Ühel päeval, kui Leo oli talle jälle peotäie kullast ja hõbedast asju toonud ja palju ehteid kaela oli riputand, hakkas naine miskipärast nutma ja ta suudles meie peremeest väga tugevasti. Leo läks seepeale ähmi täis ja ajas riidevarnast maha kõik asjad ja siis nad seksisid seal esikus nende asjade peal valjusti ja palju nagu noored nugised. Pärast seda olid nad väga õnnelikud. Meie peremees hakkas sellele naisele veelgi rohkem asju igalt poolt kokku tassima ning muutus oma kunstis järjest osavamaks. Ta muukis lahti isegi sääraste pankade lukud, millest mitte keegi enne teda jagu polnud saand, ja tõi siis kogu raha jälle sellele naisele. Naisel oli selle üle hea meel.

Ühel ööl tuli sellele naisele külla veel üks mees, kes, nagu hiljem selgus, ei olnud mitte võõras mees, vaid hoopis selle naise päris mees. Ta töötas kaugsõiduautojuhina ja seepärast käis kodus harva. Aga nüüd oli ta kodus ja vaatas lävelt, kuis ta naine ja meie peremees elutoa laual uusi armastuse trikke katsetavad. Kui me oleks rääkida osand, siis me oleks kindlasti neid hoiatanud, aga me ei osand ja see vist saigi Leole saatuslikuks. Seda, et peremehega on kehvad lood, taipasime siis, kui ühel hetkel hakkas meie peale sooja verd pritsima ja Leo pea meie kõrvale kolksti maha kukkus. Ta vaatas meile korraks nõnda imestunult otsa, nagu näeks meid esimest korda elus. Ja võib-olla nägigi, sest nii lähedalt polnud ta meid kindlasti varem näind.

Pärast seda saime me aru, kui suur õnn on olla kingad. Sest erinevalt peremehest, kes kaotas pea, ei kaotand meie mitte midagi. Vastupidi, see hirmus mees pesi meid kraani all hoolega puhtaks, hõõrus kaltsuga kuivaks ja pani enesele jalga. Siis vaatas ta veel viimast korda oma köögilaual seisvat naist, kes õudsa häälega kisendas, naeratas talle nukralt ja tegi minekit.

Meie uus peremees jooksis väga kaua. Vist isegi mitu tundi. Kõigepealt linnatänavatel ja siis linnast väljas maanteedel ja külavaheteedel ja öistel metsaradadel. Huvitav oli selle juures see, et selle mehe jalad olid meile täpselt parajad. Ei! Tema jalad olid meie jaoks otsekui loodud! See oli tõepoolest nii, sest nii mugavalt polnud me end kunagi varem tundnud. Viimaks leidis meie uus peremees endale pelgupaiga kusagil pööningul. Ta ei võtnud meid jalast ära ei päeval ega ööl ega isegi siis mitte, kui ta magas. Mis oli jälle mõnevõrra halb, sest ta jalad hakkasid hirmsasti haisema ja meil oli raske hingata. Me ei saandki aru, kas see kõik oli seepärast nii, et me talle meeldisime, või hoopis seepärast, et tal on külm. Ainult ühel väga palaval päeval, kui eemalt kostis koerte haukumist, ei olnud tal meid jalas. Aga siis oli tal äraminemisega nii kiire, et ta hüppas paljajalu otse lakaluugist alla ja rohkem me teda ei näind.

Varsti pärast seda tulid sinna pööningule mitu sinises ülikonnas meest, kes näitasid meie vastu üles suurt lugupidamist ja positiivset huvi. Nad tõstsid meid kinnastega ettevaatlikult ühte valgesse karpi ja viisid ühte säravasse ruumi. Seal tõstsid nad meid jälle karbist välja ja uurisid luubiga me tallaalust mustrit, sügasid pulgaga seest ja väljast, ning uurisid siis omakorda seda pulka mingi aparaadi all. Aga jalga nad meid ei pandki.

Pärast seda olime tükk aega ühes pimedas ruumis, kuni tuli üks sinises ülikonnas naine ja viskas meid maja taha prügikasti. Seal me siis vedelesime ei tea kui kaua paha haisu sees, kuni tuli üks sinises ülikonnas mees, kes tõstis meid prügikastist kilekotti ja viis koju. Varsti tuli selle mehe isal sünnipäev ja siis ta kinkis meid temale. Enne seda viksis sinises ülikonnas mees meid kenasti ära ja õmbles meile külge valge hinnalipiku, et näeksime välja nagu uued. Selle mehe isal oli igatahes hea meel ja ta pani meid juba järgmisel päeval jalga.

Sinises ülikonnas mehe isa oli juba vana mees. Ka maja, milles ta elas, oli vana. Ja õunapuud, lambad ja kanad selle maja ümber ka. Seepärast ei pannud me pahaks, kui see mees meid vahel ära kaotas. Sest kui ta meid kuskilt jälle üles leidis, oli kohtumise rõõm seda suurem. Tal oli üks väike valge koer ka, kellele meeldis meid nuusutada ja meie kõrval magada. Me saime temaga headeks sõpradeks.

Vahepeal möödus veel natuke või palju aega, kuni ühel ilusal päeval meie vana peremees ära suri. Siis tuli sinna tema sinises ülikonnas poeg ja võttis lambad ja kanad ja veel mõned asjad kaasa. Meid ta kaasa ei võtnud. Kõige rohkem oli meil kahju väiksest valgest koerast, kes tuli enne ärasõitu meiega veel korra hüvasti jätma ja keda me pärast seda enam ei näind.

Olime seal mahajäetud majas väga kaua. Pole isegi võimalik teada, kui kaua. Ühel päeval igatahes tundsime, et oleme nüüd sama vanad kui see maja, see aed ja õunapuud seal aias. Ämblikud tegid meie sisse võrgud, kuhu vahel mõni kärbes kinni jäi ja siis pandi ta kohe nahka. Hiired tõid meis ilmale mitu pesakonda väiksemaid hiiri ja põrnikad ning teod armastasid meie peal ringi roomata. Seltsilisi igatahes jätkus. Isegi talvel elas meie sees üks olevus, kellest me ei saandki aru, kes ta täpselt oli. Igatahes meeldis talle omaette ümiseda.

Seal mahajäetud majas ei käind ühtegi inimest, kuna ta asus kaugel metsa sees. Aja jooksul kasvasime selle majaga nõnda kokku, et polnd enam võimalik täpselt aru saada, kus lõppesime meie ja kust algas maja. Seal oli veel ka üks katkine diivan, hunnik vanu ajakirju, kolme jalaga tool ja traadikera. Kui tulid pikad ja pimedad ööd, siis me rääkisime neile oma möödund elust ja nad panid seda kõike üliväga imeks, kuna nendega polnud kunagi midagi säärast juhtund.

Ühel kevadpäeval tuli sinna majja mitu poissi. Nad luusisid seal tükk aega ringi, võtsid siis kaasa traadikera, meid ja mõned ajakirjad. Tee peal proovisid nad meid jalga, aga nende jalad olid meile liiga väiksed. Siis sidus üks neist meid omavahel nööripidi kokku ja heitis üle õla. Pärast seda kõndisime väga kaua. Viimaks jõudsime ühele välule, kus nad hakkasid meid üles õhku loopima, ise aina naerdes. Nad viskasid meid järjest kõrgemale ja kõrgemale, kuni me jäime elektritraadi külge rippuma ja enam alla ei kukkundki. Nad vaatasid meid natuke aega ja läksid siis naerdes edasi.

Aga meie jäime siia.

Varsti tuli suvi ja siis sügis. Lehed langesid puudelt maha ja maa muutus pruuniks. Pärast seda tuli talv, aga meie olime ikka veel siin. Kiikusime külmade tuulte käes edasi ja tagasi ja mida suurem oli tuul, seda lõbusam meil oli. Vahel lendas mõni tihane meie sisse tuisuvarju. Aga siis hakkasid jälle puhuma soojemad tuuled, kraavis krooksuma konnad, ja mingid väiksed linnud tegid meie sisse pesa.

Praegu on lugu nii, et meie nahk on külmade tuulte käes krimpsu tõmbund, ühes kinganinas on auk ja tallad on lookas ning kulund. Vaevalt et me siit enam kunagi alla saame ja uue peremehe leiame. Aga see pole ka tähtis, sest õhk meie ümber on täis värvilisi putukaid ja teises kinganinas on neli tillukest muna. Hommikul vara hüppab üks linnukestest kanna otsa ja hakkab laulma üht naljakat laulu. Iga kord otsast peale. Ja see, et tuul meid samal ajal kangesti kõigutab, ei sega teda üldse. Väike vapper linnuke.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon