Eestlaste juured Eestimaal

Valter Lang

Eestlaste juurte pikkusega omal maal on viimasel ajal suhteliselt segased seisud. Alles see oli, kui me kõik – kes me Eesti kooliõpikute järgi ajalugu õppisime – teadsime kaljukindlalt, et eestlaste kauged esivanemad saabusid Läänemere äärde viis tuhat aastat tagasi. Siis tulid Kalevi Wiik ja Ago Künnap ja väitsid, et tegu on müüdiga ja et soomeugrilased olid tegelikult juba meie maa esmaasukad, kes kümme-üksteist tuhat aastat tagasi jõudsid siia taganeva mandrijää kannul kusagilt lõunapoolsest refuugiumist. Nüüd väidavad mõned teised keeleteadlased, kes Wiiki kontaktiteoorial põhinevat järjepidevusjuttu ei usu, et uurali algkeelt kõneldi selle algkodus
Uurali mäestiku läänejalami ja Volga kääru vahel veel hiljemalt pronksiaja algul, umbes 2000. aasta paiku eKr.[1] Siit tuleneb, et see uurali keelekuju, millest sündis algläänemeresoome keel, sai Läänemere äärde jõuda alles mõni aeg pärast mainitud daatumit, hinnanguliselt mitte enne II aastatuhande teist poolt eKr, pigem veelgi hiljem – I aastatuhandel eKr. Eestlaste juured omal maal lüheneksid sellega õige mitme aastatuhande võrra.

Milliseid väiteid siis uskuda ja kuidas selgitada välja tegelik olukord, mis ei oleks üksnes järjekordne müüt meie pikast ajaloost? Või kas me peaks üldse väga palju hoolima sellest, kui sügavale eesti rahva juured oma kodumaal ulatuvad? Kirjutas ju Priit Ligi kakskümmend aastat tagasi, et soov teada saada oma rahvuse ajalooline põlvnemine on eriti atraktiivne just noorte rahvusriikide õpetlaste jaoks ja sedagi eeskätt väikerahvaste puhul, kelle ajaloos puuduvad suurmehed ja kes on kannatanud koloniaalse ja rahvusliku rõhumise all; ning et see kõik on populaarne iseäranis vähearenenud maades.[2] Võiksime seega ehk üle saada oma rahvuslikust alaväärsuskompleksist ning loobuda uute müütide loomisest? Seda enam et ühe levinud arvamuse kohaselt polegi etniline ajalugu üldse arheoloogia teema, sest arheoloogiline meetod on jõuetu vastama küsimusele, mis keeles rääkisid muistsete esemete valmistajad.

Tegelikult ei ole arvamuste mitmekesisus etnogeneesi küsimustes iseloomulik ainult viimasele paarikümnele aastale, vaid kõikidele varasematelegi aastakümnetele, kui vaid laiendada maade, rahvaste ja uurijate ringi. Ühelt poolt võib sellest küll tuletada järelduse, et etnogeneesi uurimise metoodikaga on midagi väga valesti, kui põhimõtteliselt konstantse allikmaterjali põhjal saab esitada niivõrd palju erinevaid tõlgendusi. Teiselt poolt ei maksa unustada, et samalaadne arvamuste virvarr valitseb ka näiteks sotsiaalarheoloogia küsimustes. Üksnes nendes töölõikudes, kus arheoloogia saab otsustavat tuge loodusteadustelt, väheneb nii tõlgenduste hulk kui ka nende subjektiivsus märgatavalt. Ent siingi toovad uued teaduslikud meetodid tihti kaasa uusi avastusi, mis võivad põhimõtteliselt ja kardinaalselt muuta seniseid arusaamu. Võib seega tõdeda, et tõlgenduste muutumine ajas – vastavalt teaduse arengule – on iseloomulik igale teadusele; samaaegsete tõlgenduste paljusus kehtib aga ainult humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

Siit võib edasi mõtelda, et etnogeneesi uurimises – mis oma põhiolemuselt on paraku veel sügavalt humanitaarteaduslik tegevus – ongi tõlgenduste paljusus loomulik. Seetõttu nimetaksin soovitust seesugusest tegevusest hoiduda teaduslikuks alaväärsuskompleksiks arheoloogias, sest muistsed esemed ei räägi ju otsesõnu ka millegi muu kohta peale nende esemete endi. Ometi me tahame teada, kuidas inimesed elasid, millega tegelesid, mida sõid ja jõid, milline oli nende ühiskondlik korraldus, inimestevahelised kontaktid, usund; jah, viimasel ajal tahame teada isegi seda, mida nad tundsid ja mõtlesid, kuidas kasutasid kehakeelt jne. Miks siis jätta sellest loendist välja küsimus muistsete inimeste kõnekeele kohta?

Siinse artikli eesmärk on vaagida etnogeneesi uurimisel tekkinud olukorda ja võimalusi edasiliikumiseks, keskendudes mõistagi lugejale lähedasematele eesti rahva päritolu küsimustele. Tundub, et seda on mõistlik teha põgusa ajaloolise ülevaate kaudu ja selle järel, sest nüüdsest uurimisseisust pole võimalik ei aru saada ega edasi minna teadmata, kuidas ja miks selline seis on kujunenud.

Metoodika väljakujunemine etnogeneesi uurimiseks

Oma (või mõne teise) rahva juurte teadlik otsimine ja teaduslik uurimine sai Euroopas alguse järk-järgult 19. sajandi jooksul. Tegevus eeldas kõigepealt kahe mõiste defineerimist, s.o teadusliku arusaamise kujunemist (1) sellest, mis on rahvas ja (2) et sellel rahval kui sotsiaalsel entiteedil võivad olla ühised, aastasadade taha ulatuvad juured. Veel 18. sajandil mõisteti rahvast (sks Volk) kui alamkihti moodustavat inimeste hulka, vastandina sama ühiskonna eliidile.[3] Rahvusluse areng 19. sajandi teisel poolel tõi aga kaasa ideed etnilisest identiteedist ja rahva etnilisest kokkukuulumisest, mis põhineb bioloogilisel (rassilisel) eripäral ning keelelisel ja kultuurilisel ühtsusel. Järk-järgult kujunes rahvast tollase keele-, õigus-, ajaloo-, arheoloogia-, antropoloogia-, rahva- jne teaduse jaoks keskse tähendusega mõiste, millega sai ja tuligi kirjeldada ühiskonda kui toimivat homogeenset tervikut, seda nii tänapäeval kui ka minevikus.[4]

Rahva kui seesuguse homogeense terviku ajalooliste juurte küsimuseni viis aga keeleteaduse, arheoloogia ja füüsilise antropoloogia edasine areng. Esimene neist hakkas huvi tundma keelte põlvnemise ja omavahelise suguluse vastu. Järjest suurenev muinasleidude ja antropoloogilise ainese hulk tõstis aga küsimuse, millistele rahvastele ühed või teised esemed ja inimluustikud on kuulunud. Kui võrdleva keeleteaduse vastus sellele küsimusele oli keelepuu mudeli loomine ning füüsiline antropoloogia leiutas inimeste rassid ja antropoloogilised tüübid, siis arheoloogia sellesuunalised otsingud viisid 19.–20. sajandi vahetuseks välja mõisteni “arheoloogiline kultuur”. Viimase all mõisteti esialgu ajaliselt ja ruumiliselt koosesinevaid esemekomplekse, kuid üsna peagi lisati sellele ka etniline mõõde postulaadiga, et “selgelt piiritletud arheoloogilised kultuuri(provintsi)d on alati kattunud teatud rahvaste või hõimudega”.[5] Retrospektiivset meetodit kasutades võimaldas see jälgida kaasaegsete või ajaloost tuntud rahvaste kujunemist läbi pikkade esiajalooliste perioodide. Keelepuu, antropoloogilise tüübi ja arheoloogilise kultuuri näol loodi niisiis rahvaste etniliste juurte teadusliku uurimise meetodid ning sellesuunaline uurimistöö hakkas võtma üha suuremat hoogu.

Edasise mõistmiseks on oluline rõhutada, et 20. sajandi alguseks kujunenud teadusliku käsitlusviisi järgi kujutas rahvas endast homogeenset tervikut, mille liikmeid sidus ühine (nii ajalooline kui ka bioloogiline) päritolu, ühine kultuur ja ühine keel. Sellega seoses kujutati ka arheoloogilisi kultuure ette suletud tervikutena, millest igaüks pidi kuuluma mingile kindlale esiajaloolisele hõimule, hõimuliidule või rahvale. Samasugune lähenemisviis sai osaks ka keeleteadlaste rekonstrueeritud protokeeltele ning antropoloogide mõõdetud antropoloogilistele tüüpidele.

Eestlaste juured enne Vabadussõda

Eestlaste juurte otsimine Eestimaal algas muidugi tunduvalt varem, kui jõudis välja kujuneda selleks vajalik teaduslike meetodite pakett. Carl Robert Jakobson oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal seesugust küsimust küll veel ei esitanud; temale oli tähtis vaid tõdemus, et enne saksa ristisõdijate saabumist 13. sajandi alguses valitses siinmail valguse ja vabaduse aeg, kus “vanad Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid”.[6] Kui pikk see vabaduse põlv omal maal enne sakslaste tulekut võis olla, jäi arvamata. Kümmekond aastat hiljem on olukord juba muutunud: Jakob Hurt alustab oma esimest pildikest isamaal sündinud asjust tõdemusega, et eestlased vähemalt juba nelisada aastat enne sakslaste tulekut Läänemere kaldail elanud, mis nüüdki nende kodu on.[7] See Hurda seisukoht tugines soome-ugri keeleteaduse tollasele arusaamale läänemeresoome keelte kujunemisest ja vanusest, olles kooskõlas ka Tartu Ülikooli professori Constantin Grewingki 1870. aastatel püstitatud nn gooti teooriaga, mille kohaselt elasid Eestis I aastatuhande esimesel poolel idagermaani päritolu gootid ja eestlaste esivanemad saabusid siia alles pärast nende lahkumist. Igati näis väitega sobivat ka tollaseks kogunenud arheoloogiline materjal, mis rauaaja osas jagunes selgelt kaheks: (1) meie ajaarvamise esimesed neli sajandit ning (2) muinasaja viimased neli-viis sajandit; nende vahelt haigutas vastu aga leiutühjus. Sealjuures olid rooma rauaaja leiud oma päritolult võõrad, toodud Läänemere kagurannikult, mida tollal arvati gootide asualaks, ning samuti peeti germaanipäraseks tarandkalmeid, mida nähti laevkalmetena. Seevastu noorema rauaaja muistised ja leiuaines olid eelmistest selgelt erinevad ning ühendatavad siin muinasaja lõpul elanud eestlastega. Kõik klappis.

See Grewingki gooti teooria püsis jõus sama kaua kui järgmisel sajandil Harri Moora püstitatud kammkeraamika teooria, oma neli-viiskümmend aastat. Kuigi kahtlejaid leidus, eeskätt selles, kas tegelikus elus ristkülikukujuliseks kippuvaid tarandkalmeid ikka saab võrrelda teravovaalsete Gotlandi algupära laevkalmetega või tuleb neis näha kohaliku rahva ehk eestlaste matmispaiku. Kuigi need tõsised teaduslikud kahtlustused esitati juba 1880. aastate lõpul,[8] on äärmiselt huvipakkuv, et eesti soost intellektuaalid jäid veel pikaks ajaks gooti virvatulede lummusesse. Kõigepealt muidugi Jaan Jung oma “Muinasaja teaduses Eestlaste maalt” 1899. aastal, kus esitatud põhjendustega gooti asustuse olemasolu kohta ta küll rahva naerualuseks olevat sattunud. Aga isegi veel 1913. aastal kirjutas Matthias Johann Eisen järgmist: “Tänini on suur hulk nagu kõikumata usutunnistuseks pidanud seda arvamist, et Läänemere maadel, vähemalt meie praegusel kodumaal ju kõige vanemast ajast saadik eestlased asunud ja alles ajaloolisel ajal sakslased siia tulnud maad pärisomanikkude eestlaste käest ära võtma. See suure hulga usutunnistus seisab ometi savistel jalgadel. Arhäologia kuulutab meile kindlasti, et niisama vähä kui sakslased alati Eesti, Liivi ja Kuramaal asunud, niisama vähä eestlased alati kodumaa peremehed olnud. (…) Germania sugu rahvatõug või gootlased elasivad meie maal umbes rahvarändamiseni ehk 400 aastani pärast Kristust.”[9] Kaheksa aastat varem oli Soome arheoloog Alfred Hackman esitanud sealmail järgmiseks 80 aastaks kehtima jäänud teooria, mis väitis eestlaste ja soomlaste esivanemate saabumist tänapäeva Eestisse juba enne ajaarvamise vahetust ning soomlaste siirdumist lahe teisele kaldale rooma rauaaja algul.[10] Tundub nii, et see teos jäi lõuna pool Soome lahte esialgu tundmatuks. Või siis paistis ahvatlus olla kunagi kuulunud kuningas Ermanarici juhitud gootide võimsasse impeeriumi tollal veel nii suur, et kaalus üles võimaluse pikendada eestlaste juuri oma kodumaal sajanditeni enne ajaarvamise vahetust.

Mis puutub varasemasse, gooti-eelsesse asustusse, siis selle üle väga palju pead ei vaevatud. Jällegi Eiseni sõnu laenates, kes võttis kokku teadlaste seisukohad, oli tegu inimestega, “… keda mõned Ugri sugu liikmeks, teised jälle Leedu sugu liikmeks, kolmandad laplaste sugulasteks arvavad. (…) Võisiku luukere leiu järele on õpetlased hakanud oletama, et kõige esimesed meie kodumaa asunikud vist ühe pika pääluuga rahvatõug olnud.”[11] Igatahes asustasid need primitiivsed, põllumajandust mittetundvad hõimud meie kodumaad kuni eesrindlike ja arenenud gootide saabumiseni meie ajaarvamise algul.

Eisen kirjeldab ühtlasi eestlaste kuulumist soome-ugri rahvaste hulka ja nende rändamist Volga ja Uurali vahelisest algkodust lääne poole. Rahvasterännuajal asustanud nn Ühis-Soome rahvad (st läänemeresoomlased) veel Volga ülemjooksu, Ilmeni ja Laadoga vahelist ala, kuid jõudnud õige pea Läänemere äärde. Kuigi uurijad vaidlevat, kas see toimus aasta 800 või 500 paiku, ei leidu Eiseni arvates “ometi mingisuguseid ümberlükkamata põhjusi, mis keelaksivad, et esivanemad ju 500 a. p. Kr. meie praegusel kodumaal oleks asunud”. Eisen valgustab lugejat ka selles, kuidas rändamine toimus: “Ülepää ei tule selleaegist rahvaste rändamist meieaegse väljarändamise moodi mõista. Sel ajal rännati koguni aega mööda: otsiti teel elu ülespidamist seni kuni seda saadi ja kui see lõppes, rännati edasi.”[12] Seega siis kogu rahvas oma keele, kultuuri ja majandusviisiga nihkus aeglaselt lääne poole. Olles jõudnud Läänemere lähistele, hoidsid mõned suguharud (karjalased ja vepslased) rohkem põhja poole, teised jälle (vadjalased, eestlased, osa soomlasi ja liivlased) rohkem lõuna poole. Kui oli eraldi elama asutud, suurenesid ka vahed läänemeresoome murrete ja keelte vahel. Gootid sunniti kas põgenema või sulatati endasse.

Eestlaste juured pärast Vabadussõda

Iseseisvuse saavutamine, Tartu Ülikooli eestikeelseks muutmine ning arheoloogia õppetooli rajamine 1920 lõid täiesti uue olukorra muuhulgas ka eestlaste juurte edasiseks uurimiseks. Priit Ligi on tabavalt nentinud seda tüüpilist nähtust, et “… tänapäeval rahvuslikku muinasteadust omavatel rahvastel on esiajaloo etnilistel kaartidel tunduvalt paremini “vedanud” kui nüüdseks hääbunud või parasjagu hääbuvatel etnostel”.[13] Selle põhjuseks võib pidada nii oma rahva ajaloolise identiteedi loomise vajadust kui ka seda, et on olemas professionaalid, kes edendavad vastavat uurimistööd, seda spetsiaalselt ka etnilise ajaloo vallas. Enne 1920. aastat meil seesuguseid tingimusi ei olnud ning pildikesed oma rahva kujunemisest pandi kokku suhteliselt diletantlikult siit-sealt raasukesi korjates.

Meie esimene arheoloogiaprofessor Aarne Michaël Tallgren tõi enesega kaasa nii selle teaduslike meetodite paketi etnogeneesi uurimiseks, millest oli põgusalt juttu eespool, kui ka kaasaegsed teadmised eriti Soome ja soome-ugri arheoloogilisest ainesest ning vastavast uurimistööst. Nii pole imekspandav, et ka eestlaste ajalooline kujunemine viidi kiiresti vastavusse Eemil Nestor Setälä keeleteaduslike ja Alfred Hackmani arheoloogiliste järeldustega – läänemeresoomlased pidid tänapäeva Eesti ja Põhja-Läti aladele jõudma hiljemalt viimastel sajanditel enne ajaarvamise vahetust. Rooma rauaaja algupoolel rändas üks osa neist üle lahe Soome, tõendiks tarandkalmete levik lisaks Eestile ja Põhja-Lätile ka Edela-Soomes.[14] Teooria oluline nõrkus seisnes selles, et sajanditest enne Kristuse sündi polnud Eestis teada peaaegu mitte mingit arheoloogilist leiumaterjali, rääkimata seesugusest materjalist, mis kinnitanuks uue rahva saabumist.[15] Probleemist saadi üle väitega, et tegu oli küttide-kalastajate väga esemetevaese kultuuriga. Läänemere äärde jõudes satuti aga tugeva idagermaani (gooti) kultuuri mõju alla,  mis seletas võõrapärast leiuainest kalmetes; varasem arusaam gooti lausasustusest asendati siiski idagermaani kolooniate või kaubandusfaktooriatega ning saadud pilti võrreldi hilisemast ajast tuntud baltisaksa mõisatega eesti külaasustuse taustal.[16]

Sellises seletusviisis hakkas kahtlema Tallgreni õpilane Harri Moora, ja nimelt Tartu Ülikooli 300. juubeliks kavandatud ülevaateteost “Die Vorzeit Estlands” kirjutades. Kahtlustuse tausta avab Moora oma kirjas Tallgrenile järgmiselt: “Ma usun ka, et rooma aja kivikalmed nii oma ehituselt kui ka mis puutub osalt nende poolt tähistatud asustuspiirkondi, on otseses ühenduses eelrooma ja pronksiaja lõpu kivikirstkalmetega. Nii saame terve katkestamatu joone alates umbes 500 e.Kr. kuni meie ajani. Sellega olen hakanud kahtlema, kas eestlaste või läänemeresoomlaste sisseränd [enne ajaarvamise vahetust] tähendas midagi hoopis uut, s.o. kas nad tulid tühjale maale või katsid ainult endised elanikud uue kihina. Mulle paistab viimane loomulikum mõelda.”[17] Mainitud ülevaateteoses viitab Moora esmakordselt ka võimalusele, et seda “katkestamatut joont” asustuse, kultuuri ja rahvastiku arengus võib jälgida tegelikult juba alates neoliitilisest kammkeraamika kultuurist.[18] Paremini ja kindlamalt on see tal sõnastatud aga kolm aastat hiljem ilmunud Eesti ajaloo 1. köites: “Kammkeraamilise kultuuri kandjais nähakse soome-ugrilasi aga mitte ainult mitmesuguste keeleteaduslikkude seikade toetusel, vaid seda on tõendatud ka ainuüksi muinasteaduslikkude andmete varal. Muinasteaduslikus ainestikus võib nimelt jälgida, kuidas kammkeraamilisel alal kultuuri areng läbi aastatuhandete oluliselt katkestamata viib edasi kuni ajaloolise aja kultuurini, mille kohta juba kindlalt teame, et see kuulus soome-ugri rahvaile.”[19]

Kuigi Moora ei olnud kaugeltki esimene uurija, kes seostas kammkeraamika soomeugrilastega, pani ta selle statement’iga siiski aluse süsteemsele kammkeraamika teooriale soome-ugri etnogeneesi arheoloogias. Seda täiendati 1950. aastatel mitmes suunas, peamiseks põhjuseks vahepeal oluliselt rikastunud arheoloogiline leiuaines ning avardunud võimalused tutvumiseks idapoolsete leiukompleksidega. Kuna vahepeal oli kammkeraamika hulgas eristatud mitu lokaalset ja kronoloogilist rühma, siis soomeugrilaste saabumisega Läänemere idarannikule seostati konkreetsemalt just nn tüüpiline kammkeraamika. Õieti arvati tegu olevat läänemeresoomlaste eelkäijatega, hõimudega, kellest alles kohapeal hakkasid kujunema läänemeresoomlased – ja see on väga oluline muutus senistes arusaamades. Moora kirjutab: “Nad moodustasid ainult selle tüve, millest järgneva pika aja jooksul mõnede uute elementide juurdetulekul, teatavate kohalike ümberpaiknemiste ja ühtlasi jätkuva ühiskondlik-majandusliku arengu käigus kujunesid nood hilisemad [läänemeresoome] hõimud. Me nimetamegi selle kauge aja elanikkonda sellekohaselt kas varajasteks läänemeresoome hõimudeks või läänemeresoome hõimude eellasteks.”[20] Nendest uutest elementidest tõsteti eriliselt esiplaanile balti hõimude eellased oma nöörkeraamika ja venekirvestega, aga ei unustatud ka germaani mõjutusi, uusi ida poolt tulnud impulsse ega ka varasemat kohalikku, veel Kunda kultuurist säilinud rahvastikku. Olulisemad etnilised segunemised arvati olevat lõppenud umbes aastaks 1000 eKr.[21]

Niisiis oli etnogeneesi-alane uurimistöö 1950. aastate keskpaigaks jõudnud tõdemuseni, mille kohaselt läänemeresoome keelt ja kultuuri ei toodud valmisrahvana valmiskujul kusagilt sisse, vaid see hakkas kujunema alles pärast seda, kui mingi hulk läänepoolset uuralit kõnelevat rahvast oli jõudnud Läänemere äärde ja puutus siin kokku nii varasemate elanikega kui ka baltlaste ja germaanlastega. Mu meelest kõlbab see lähenemisviis oma põhimõttelt kasutamiseks ka tänapäeval, iseasi see, millistesse kronoloogilistesse raamidesse need protsessid paigutada. Aga selle juurde tuleme tagasi hiljem.

Eestlaste juured pärast laulvat revolutsiooni

Järgnevad aastakümned ei toonud eestlaste etnogeneesi uurimisse midagi põhimõtteliselt uut. Isegi Evald Tõnissoni kirjutis 1990. aastast on pelgalt kammkeraamika teooria kosmeetiline täiendus.[22] Pärast Tõnissoni oli üheks märkimisväärseks mõttearenguks etnogeneesi alal Priit Ligi artikkel, kus ta jõudis järeldusele, et massilist slaavi immigratsiooni meie idapoolsetele naaberaladele pole I ja II aastatuhande vahetusel toimunud; tegu oli suures osas kohaliku soome-ugri rahvastiku keelevahetusega.[23] Umbes samal ajal ilmunud Loomingu artiklis[24] käsitles Ligi etnilist paradigmat arheoloogias laiemalt, juhtides tähelepanu teooria ja metoodika vajakajäämistele senises uurimistöös. Peamiseks probleemiks pidas ta võrdusmärgi asetamist mõistete arheoloogiline kultuur, keel ja antropoloogiline tüüp vahele. Samale metoodilisele veale oli Lääne teoreetilises arheoloogias osutatud juba hulk aega varem. Analoogilisi probleeme on vaetud ka mõnes siinkirjutaja artiklis,[25] sealjuures haakub etnogeneesi teemaga otsesemalt mu katse eitada suuremat sisserännet seoses nöörkeraamika kultuuri levikuga III aastatuhandel eKr.[26] Uue ja vähegi kompleksse etnilise paradigma loomisele pole ei eesti arheoloogid ega keeleteadlasedki esialgu jõudnud.

Küll olid sellised plaanid soome keeleteadlasel Kalevi Wiikil, kes uue aastasaja algul üllitas kaks monograafiat, ühe eurooplaste, teise soomesugu rahvaste juurtest.[27] Wiik hülgas täielikult varasema keelepuu-mudeli ja võttis asemele nn kontaktiteooria, kus keelte hargnemisi ja hääbumisi seletatakse keeltevaheliste kontaktide, lingua franca kasutamise ja keelevahetuste abil. Tema teooria aluspostulaadiks on, et juba need inimesed, kes Põhja-Euroopasse pärast mandrijää sulamist esimestena saabusid, kõnelesid soome-ugri (uurali) keeli ning et seoses viljelusmajandusele üleminekuga vahetas osa soomeugrilasi oma keele uue ja prestiižsema indoeuroopa keele vastu (näiteks tänased lätlased). Wiiki teooria valguses muutus tarbetuks seostada soomeugrilaste saabumist Läänemere äärde mingite ulatuslike migratsioonidega, näiteks kammkeraamika leviku teel idast.

Iseenesest ei olnud see hüpotees meie arheoloogias uus. Juba 1948. aastal väitis eksiilis elav Richard Indreko, et ei arheoloogilise ega lingvistilise materjali põhjal pole võimalik näidata idapoolsest metsavööndist Läänemere kallastele kulgenud ulatuslikumat migratsiooni. Tema arvates olid juba esimesed pärastjääaegsed asukad Läänemere ja Uurali vahelisel alal europiidse antropoloogilise tüübiga soomeugrilased. Üleminekul viljelusmajandusele eristusid üksteisest ka soomeugrilaste erinevad kultuurirühmad, mis tänu erisuunalistele kultuuri- ja keelekontaktidele põhjustas lõppkokkuvõttes materiaalse kultuuri alaste ja keeleerinevuste kujunemise.[28] Indreko seisukoht ei leidnud kodumaises etnogeneesiuurimises kajastamist.

Paraku ei ole Kalevi Wiiki (ja tema kannul ka Ago Künnapi)[29] käsitlusviis vaba tõsistest probleemidest, mis ei luba seda aluseks võtta edasisele uurimistööle. Kõigepealt pole kogu see kontakti- või konvergentsiteooria ise leidnud keeleteadlaste üldist heakskiitu, lisaks on selgelt liialdatud lingua franca ja sellest tingitud keelevahetuste osatähtsusega keelte arengus muinasajal, enne riiklik-administratiivseid ja -sakraalseid “abivahendeid”. Keeleteaduse integreerimine arheoloogiaga, mis etnogeneesiuurimisel on esmase tähtsusega, ei kannata aga üldse kriitikat: kasutatakse sedasama aegunud ja palju kritiseeritud keelte ja arheoloogiliste kultuuride ühendamist, kus igale oletatavale keelevahetusjärgule (kõigepealt sõnalaenude ajale ja seejärel keelenihke ajale) vastab mingi eraldi arheoloogiline kultuur. Paraku ei ole võimalik mitte millegagi tõestada, et rühm inimesi hakkas kõigepealt uudissõnade laenamise ajal ja seejärel pärast täielikku keelevahetust valmistama algul ühtmoodi ja pärast teistmoodi keraamikat või tööriistu. Seesugusele skeemile on aga üles ehitatud kogu Wiiki ja Künnapi teooria.[30]

Kuidas edasi?

Kas on võimalik meie etnogeneesiuurimist mingilgi määral senisest kindlamale alusele tõsta? Sellisele, mis viiks võimalike ja kardinaalselt erinevate tõlgenduste arvu vähenemisele? Üks võimalusi oleks mõistagi loodusteaduslike meetodite ulatuslikum rakendamine. Näiteks arheogeneetika võib toota ülimalt täpseid teaduslikke (tähenduses science) fakte meie geenide päritolu ja liikumiste kohta. Selles vallas on viimastel aastakümnetel palju ära tehtud, paraku on esialgne õhin asendunud tõdemusega, et geenid, keeled ja potid pole üldjuhul liikunud koos. Suuremat abi võib saada küll nn vana (st uuritavast perioodist pärit) DNA analüüsist, kuid selle hankimine on seotud suurte raskustega ja tihti probleemne. Ja lõpuks tuleb saadud fakte ikkagi tõlgendada ja see tegevus pole kunagi n-ö lõtkuvaba.

Uusi võimalusi pakub ka strontsium-isotoobi analüüs, mis võimaldab kindlaks teha näiteks seda, kas uuritav luustik kaugemast minevikust kuulub samas kohas sündinud ja kasvanud inimesele või sisserändajale. Ja kui on piisavalt taustaandmeid, siis isegi seda, kust antud inimene tuli. Meetodit on juba edukalt arheoloogias kasutatud, ka Eestis käib esimene sellesuunaline katsetus. Uurimise edukus sõltub uurija õnnest: kas võimalike immigrantide hulgast õnnestub analüüsiks võtta just nimelt esimese põlve – nende, kes sündisid mujal – esindajaid. Tõsisemalt kõlavate järeldusteni võib siin jõuda alles suuremate seeriate analüüsimise järel, mis on aga kallis ja aeganõudev ettevõtmine.

Küllap on ja tuleb juurde teisigi loodusteaduslikke meetodeid, mille ulatuslikum rakendamine võimaldaks jõuda tõsikindlamate järeldusteni meie päritolu küsimustes. Ent seni, kuni neid avastatakse, proovitakse ja töösse võetakse, jääb etnogeneesiuurimus oma põhialustelt endiselt humanitaarteaduslikuks, s.o peamiselt keeleteaduse ja arheoloogia tegevuseks.

Olemasolevalt tasandilt edasi liikudes tuleks minu meelest kõigepealt hinnata senist uurimistööd selles valguses, mis sellest jääb sõelale ja mis pudeneb läbi. Kõigepealt tuleb aga vastata küsimusele, et kui me uurime näiteks eestlaste või läänemeresoomlaste juuri, siis mida me tegelikult ikkagi uurime. Kas läänemeresoome ja eesti keele kujunemist? Sellisel juhul oleks see 99% keeleteaduse ja kõigest 1% arheoloogia/ajaloo/geneetika teema. Kui objektiks on eesti või läänemeresoome keelt kõnelenud rahva ja selle kultuuri kujunemine, siis arheoloogia ja geneetika roll suurenevad märkimisväärselt ning jutt on interdistsiplinaarsest uurimistööst. Seesuguse uurimistöö alusreegel on, et andmeid kogutakse ja analüüsitakse igas teadusdistsipliinis eraldi ning uus kvaliteet saavutatakse alles sünteesis. Paraku eksiti just selle normi vastu varasemas etnogeneesiuurimuses, mis vahel viis välja isegi üksteise tulemuste ringkäendusele. Üks suuremaid ringkäenduse põhjusi tulenes arheoloogiliste kultuuride seostamisest keelte ja antropoloogiliste tüüpidega, nii et selle vältimiseks loobugem otsimast homogeenseid arheoloogilisi kultuure, mis võiksid vastata soome-ugri, volga-soome või läänemeresoome (või mistahes) (alg)keeli kõnelenud rahvastele.

Piirdudes kogu ulatuslikus soome-ugri või uurali etnogeneesiuurimises kitsama läänemeresoome temaatikaga, on esimeseks oluliseks küsimuseks, kas läänemeresoome aluskeel ja seega siis ka alusrahvas ja aluskultuur[31] on kunagi üldse eksisteerinud ja kui on, siis kas see kujunes välja Läänemere ääres või toodi sisse valmiskujul kusagilt mujalt ning millisesse esiajaloolisse perioodi selline nähtuste kompleks ülepea peaks kuuluma. Moora arvates hakkas läänemeresoome algkeel, -rahvas ja -kultuur välja kujunema Läänemere ääres pärast tüüpilist kammkeraamikat valmistanud soomeugrilaste siia ümberasumist, sest materiaalse kultuuri ja asustuse areng sealtmaalt alates kuni ajaloost teadaolevate läänemeresoome rahvasteni on olnud pidev. Tollal vastas see väide tõele, kuid mitte enam: pärast radiosüsiniku dateeringute kalibreerimist päikeseaastatesse ning arvukaid uusi väljakaevamisi on tulnud teha kaks korrektiivi. Esiteks, tüüpilise kammkeraamika algus dateeritakse täna umbes aasta 4000 kanti eKr, mis algläänemeresoome keele jaoks on keeleteadlaste arvates liiga varane. Teiseks, asustuse ja kultuuri arengusse on tekkinud märkimisväärne lünk või tagasilöök perioodil umbes 2000–1200 eKr. Maa ei jäänud sel ajal küll päris tühjaks, inimesi liikus ja nad jätsid ka arheoloogiliselt tuvastatavaid jälgi maastikule, kuid me ei tea õieti, milline oli nende materiaalne kultuur; nagu me ei tea sedagi, milline oli nende keel. Madalseisu perioodi lõpul leviv keraamika ja muu esemeline kultuur erinevad aga juba täiesti sellest, mida siin viimati tunti kiviaja lõpul. See kõik ei luba enam rääkida “katkestamatust joonest” alates kammkeraamikast kuni ajaloolise ajani, vähemalt mitte Eestis ja Põhja-Lätis (Edela-Soomes seesugust ja nii ulatuslikku katkestust pole ilmselt olnud). Kui me ei taha Eestit ja Põhja-Lätit algläänemeresoome kujunemise piirkonnast välja arvata, siis tuleb selle toimumisajaks leida hilisem aeg – pärast aastat 1200 eKr.

Wiiki ja Künnapi järgi oli arengujoon pidev alates maa esmaasustusest kuni ajaloolise aja eestlasteni. Tõsi küll, nad räägivad keelelisest järjepidevusest, samas kui arheoloogid on viidanud pidevjoontele asustuse ja kultuuri arengus ning seda samuti alates Kunda kultuurist.[32] Kardetavasti pole meil vähimatki võimalust kindlaks teha, mis keelt või keeli kõnelesid inimesed tänase Eesti alal või laiemalt Läänemere ja Uurali vahelises regioonis varamesoliitikumist kuni, ütleme, pronksiajani. Wiiki-Künnapi järjepidevusteooriale vastandub arusaam keelelisest kirevusest, millist tuntakse näiteks Ameerika ja Austraalia pärismaalaste seast.[33] Nii mõnigi tänane keeleteadlane ei pea usutavaks, et kammkeraamikat valmistanud hõimud kõnelesid mõnda soome-ugri keelt.[34] Teiselt poolt on korduvalt juhitud tähelepanu mitteuurali substraadile läänemeresoome keeltes,[35] mis võibki mu meelest pärineda varasemalt ja seejuures mitteuuralikeelselt elanikkonnalt, kes on jätnud maha arheoloogilisele järjepidevusele osutavaid tõendeid.

Samas tuleks Moora mainitud teooriast sõelale jätta mõtteviis, mille kohaselt algläänemeresoome keel ja kultuur kujunesid välja Läänemere piirkonnas tänu idakaarest juurde tulnud inimeste kokkupuudetele ja integratsioonile nii kohaliku vanema rahvaga kui ka baltlaste ja germaanlaste esivanematega. Baltlaste esivanemaid seostasid tema ja palju uurijaid pärast teda kuni tänaseni välja nöörkeraamika ehk venekirveste kultuuriga. Moora ajal dateeriti selle kultuurinähtuse algus umbes aasta 1800 eKr paiku ja seesugune seletusviis võis olla kuidagimoodi veel mõeldav; praegu räägitakse ajast umbes 2900/2800 eKr, mis mingi vara- või algbalti keele jaoks on selgelt liiga varane.[36] Ka pruugib tõsiselt kahelda selles, kas kõnealuse fenomeni puhul saab üldse kõnelda mingist ulatuslikust rahvarändest; pigem võis tegu olla teatud uue ideoloogia või elustiiliga, mis kusagilt kitsamast piirkonnast alguse saanuna levis kiiresti üle poole kontinendi. Kui uskuda keeleteadlasi, et varased balti mõjud läänemeresoome algkeeles osutavad kakskeelsele segaasustusele – ja teades, et Eestis ja Soomes puuduvad seesugusele asustusele viidata võivad balti päritolu kohanimed –, siis tuleb seda kontaktvööndit paratamatult otsida väljaspool läänemeresoomlaste hilisemat asuala ning vastavate kontaktide perioodi enne nende sellele alale laialiasumist. See viib meid soomeugrilaste sisserände teemani.

Olles jätnud kõrvale läänemeresoomlaste keelelise põlvnemise nii meie maa esmaasukatest kui ka kammkeraamikutest, jääb küsimus meie keele päritolust ometi alles. Sest meie geenipärand võib sisaldada üht-teist küll juba Kunda kultuuri kandjatelt, ja kahtlemata arvukalt jälgi kõikidest hilisematestki läbirändajatest, kuid soome-ugri keelekuju on siia ikkagi toodud teatud kindla seltskonna poolt. Ja toodud idast. Nagu sissejuhatuses märgitud, kaldutakse tänapäeval arvama, et uurali algkeel oli ühtne veel umbes aastal 2000 eKr, s.o pronksiaja algul. Kui see väide vastab tegelikkusele, siis tuleb meil kõnealust sisserännet otsida kas pronksiajast või vanemast rauaajast. Paraku ei ole meie arheoloogilises aineses seni näidatud tüüpilise kammkeraamikaga võrreldavat nähtust, mis nõnda selgelt osutaks võimalikule sisserändele ida poolt kõnesoleval ajal.

Siinkirjutaja veendumuse kohaselt on aga arheoloogid langenud algaja detektiivi lõksu ja usaldanud tõendeid, mis näivad esmapilgul küll ilmekad ja vaieldamatud, kuid on siiski sügavalt eksitavad. Et näha õigeid tõendeid, tuleb uurijail jõuda teo – ehk siis sisserände – motiivideni ja selle toimepanemise viisideni. Soomeugrilaste rännet läände (koos kammkeraamikaga) pole aga seni lähemalt üldse iseloomustatud; tekstidest võib vaid aimata, nagu oleks tegu olnud kogu rahva(rühma) suhteliselt kiire ümber- või laialiasumisega väiksemast algkodust. Millised asjaolud võisid seda tingida, kust selline hulk rahvast äkki välja ilmus, kuidas sai võimalikuks selle nii kiire paljunemine anastava majanduse tingimustes (kus arvatakse, et populatsiooni arvukus kahekordistus kõigest tuhande või pooleteisetuhande aastaga)? Ühe keraamikatüübi väidetavalt kiire levik üle laialdaste alade seostati etnogeneesitõlgenduse jaoks vajaliku inimeste liikumisega. Põhjuslik seos tundus ju ilmselge: potid levisid ühest kitsamast piirkonnast suuremale alale, ju see sündis koos inimestega, kes pidid olema soomeugrilased, sest nad tulid aladelt, kus hiljem elasid soomeugrilased.

Kultuur on pidevas muutumises ning ühiskonna jaoks pöördelistel aegadel võib see muutuda üsnagi kiiresti ja kardinaal-selt. Heaks näiteks siin on ungarlased, kelle kiire ümberasumise järel praegusele kodumaale muutus saja aasta jooksul täielikult nende majandusviis (rändkarjakasvatajatest paikseteks maaharijateks ja külaelanikeks), sellega seoses ka asula- ja elamutüüp (jurtade kõrval ja asemel palkmajad, kindlustatud asulad), ühiskonnakorraldus, ilmusid täiesti uued keraamika- ja esemetüübid. Mõistagi säilis esialgu üht-teist ka sellest kultuurist, mida harrastati oma (üle)eelmisel asualal Levedia piirkonnas Doni steppides; näiteks leitakse Ungari varasematest haudadest esemeid, mis olid valmistatud veel Doni ääres, sest ümberasumine oli ju väga kiire, ühe põlvkonna jooksul. Kuid tervikuna kujunes Karpaatia basseinis 10. sajandi jooksul välja täiesti uus ja omanäoline kultuur, mis lõimis endasse olulisi mõjutusi (nii kultuuris, keeles kui ka geenides) varasematelt kohalikelt elanikelt ja naabritelt, sh slaavlastelt ja viikingiteltki.[37]

Ungari näide on õpetlik seetõttu, et kui meil puuduksid kirjalikud allikad, oleks ainuüksi arheoloogia põhjal väga raske näidata kõiki nende rändeid Lääne-Siberist Kesk-Euroopani; igatahes ei olnud see mingi ühe keraamikatüübi või arheoloogilise kultuuri nihkumine üle nimetatud alade.[38] Seetõttu puudub meil vajadus otsida soomeugrilaste läände liikumise tõestuseks mingit uut ja nooremat kammkeraamika-laadset kultuurilainet. Samas on Eestis ja mujal Ida-Baltikumis rohkesti leiuainest, mis ise või mille lähimad paralleelid on pärit Ida-Euroopa metsavööndist, kuuludes ajaliselt kogu
I aastatuhandesse eKr. Just siit tuleks minu meelest otsida võimalusi soomeugrilaste lääne poole nihkumise näitamiseks. Erinevus ungarlaste rännetest seisneb siin aga selles, et tegu polnud stepivööndiga, mis võimaldas ülikiireid liikumisi kaugete vahemaade taha, ja samuti polnud tegu rändkarjakasvatajatega. Aga isegi siis, kui – nagu Eisen ütles – “rännati koguni aega mööda: otsiti teel elu ülespidamist seni kuni seda saadi ja kui see lõppes, rännati edasi”, jõudis rändajate kultuur rännuteel nii palju muutuda, et meil ei pruugi olla võimalik sihtkoha leiuainese põhjal täie kindlusega väita, kust ränne täpsemalt alguse sai.

Lõpetuseks

Eestlaste ja naaberrahvaste etnogeneesi väljaselgitamine vajab uut, varasemate kogemustega rikastatud ja tänapäeva teaduse tasemele tõstetud interdistsiplinaarset uurimisprogrammi. Tuleb hüljata senised põhjendused, miks arheoloogia ei saa selles programmis kaasa rääkida, ja leida võimalused, kuidas see siiski oleks võimalik. Seda enam et mujalgi maailmas võib täheldada elavnemist etnogeneesi uurimisel ja seda mitte üksnes keeleteaduses ja arheogeneetikas, vaid järjest enam ka arheoloogias. Kõikjal otsitakse uusi metoodikaid, kuidas eri teadusdistsipliinide koostöös kõnealustes küsimustes edasi minna. Sest lõpuks on kõik seesugused küsimused, mis puudutavad kellegi maal kunagi elanud inimeste kõneldud keelt, targad ja õigustatud küsimused, millele haritud inimesed tahavad saada vastust. Ja see vastus peab olema tänase, mitte eilse teaduse tasemel.

 

Kirjutise valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus).

 



[1] P. Kallio, Suomen kantakielten absoluuttista kronologiaa. Virittäjä, 2006, nr 1, lk 2–25; J. Häkkinen, Kantauralin ajoitus ja paikannus: perustelut puntarissa. Rmt-s: Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja. Kd 92. Helsinki, 2009, lk 9–56.
[2] P. Ligi, Poliitika, ideoloogia ja muinasteadus. Looming, 1994, nr 1, lk 112.
[3] A. Dundes, Kes on rahvas? Tlk T. Särg. Rmt-s: A. Dundes, Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. Tallinn, 2002, lk 12; S. Brather, Ethnische Interpretationen in der frühgeschichtlichen Archäologie. Geschichte, Grundlagen und Alternativen. (Ergänzungsbände zum Reallexikon der Germanischen Altertumskunde, 42.) Berlin; New York, 2004, lk 33.
[4] S. Brather, Ethnische Interpretationen in der frühgeschichtlichen Archäologie, lk 41.
[5] G. Kossinna, Die Herkunft der Germanen. Zur Methode der Siedlungsarchäologie. Würzburg, 1911, lk 3.
[6] http://et.wikisource.org/wiki/Eestirahva_valguse-,_pimeduse-_ja_koiduaeg.
[7] J. Hurt, Pildid isamaa sündinud asjust. Tartu, 1879, lk 5.
[8] Vt selle kohta lähemalt: A. Tvauri, Balti arheoloogia maailmaajaloo pöörises ehk gooti teooria saatus. Eesti Arheoloogia Ajakiri, 2003, kd 7, nr 1, lk 46 jj.
[9] M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu. 2., täiend. tr. Tartu, 1913, lk 5–6.
[10] A. Hackman, Die ältere Eisenzeit in Finnland, I. Die Funde aus den fünf ersten Jahrhunderten n. Chr. Helsingfors, 1905.
[11] M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, lk 6.
[12] Sealsamas, lk 8.
[13] P. Ligi, Poliitika, ideoloogia ja muinasteadus, lk 114.
[14] A. M. Tallgren, Zur archäologie Eestis, I. Vom Anfang der Besiedelung bis etwa 500 n. Chr. Dorpat, 1922, lk 124–127.
[15] Tallgrenil puudub eelrooma rauaaeg esiajaloolise perioodina täiesti: pronksiaeg lõppeb tal vahemikus 600–400 eKr, rauaaeg algab pärast 400 leiutühja aastat 1. sajandil pKr. Isegi veel 10 aastat hiljem moodustab eelrooma rauaaja osa Harri Moora ülevaateteoses “Die Vorzeit Estlands” (Tartu, 1932) kõigest kolmveerand lehekülge. Teiselt poolt sobis seesugune kultuurikatkestus isegi hästi elanikkonna vahetuse näitamiseks.
[16] A. M. Tallgren, Zur Archäologie Eestis I, lk 129.
[17] Harri Moora Aarne M. Tallgrenile 21.03.1932. Rmt-s:  H. Moora, Meie rahvuskultuuri küsimusi. Koost. H. Runnel, A. Marksoo. Tartu, 2002, lk 446. Tarandkalmete seose kivikirstkalmetega “tõestas” hiljem lõplikult Artur Vassar oma doktoritöös: A. Vassar, Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng. Tartu, 1943 (käsikiri TÜ raamatukogus).
[18] H. Moora, Die Vorzeit Estlands, lk 21.
[19] H. Moora, Kiviaeg. Rmt-s: Eesti ajalugu I. Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Tartu, 1935, lk 28.
[20] H. Moora, Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. Rmt-s: Eesti rahva etnilisest ajaloost. Artiklite kogumik. Toim. H. Moora. Tallinn, 1956, lk 54.
[21] L. Jaanits, Eesti NSV territooriumi kiviaja elanike päritolust. Sealsamas, lk 144.
[22] E. Tõnisson, Kuidas meist said läänemeresoomlased. Akadeemia, 1990, nr 11, lk 2243–2262.
[23] P. Ligi, National romanticism in archaeology: the paradigm of Slavonic colonization in North-West Russia. Fennoscandia Archaeologica, kd 10, 1993, lk 31–39.
[24] P. Ligi, Poliitika, ideoloogia ja muinasteadus, lk 112 jj.
[25] V. Lang, Interpreting archaeological cultures. Trames, 2001, kd 5, nr 1, lk 48–58; V. Lang, Archaeological cultures and ethnic history: some examples from the East Baltic Early Iron Age.  Interarchaeologia, 2005, nr 1, lk 11–28; V. Lang, Kuhu kadus Asva kultuur? Kolmest kultuurilise käitumise mudelist pronksiaegses Ida-Baltikumis. Rmt-s: Inimene, tema aeg, esemed ja paigad. Ri-chard Indrekole pühendatud artiklite kogumik. Toim. K. Johanson, M. Tõrv. Tartu, lk 197–223.
[26] V. Lang, Some aspects of the Corded Ware Culture east of the Baltic Sea. Rmt-s: The Roots of Peoples and Languages of Northern Eurasia, I. Toim. K. Julku, K. Wiik. Turku, 1998, lk 84–104.
[27] K. Wiik, Eurooppalaisten juuret. Jyväskylä, 2002; K. Wiik, Suomalaisten juuret. Jyväskylä, 2004.
[28] R. Indreko, Die mittlere Steinzeit in Estland. Mit einer Übersicht über die Geologie des Kunda-Sees von K. Orviku. Rmt-s: Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Akademiens Handlingar. Kd 66. Stockholm, 1948, 406–409; R. Indreko, Origin and area of settlement of the Fenno-Ugrian peoples. Rmt-s: Science in Exile. Publications of the Scientific Quarterly “Scholar”, 1. Heidelberg, 1948, lk 3–24. Sama artikkel koos kommenteerivate käsitlustega ilmus ajakirja Trames erinumbris (2001, nr 1).
[29] Vaata näiteks: A. Künnap, Mea culpa, aga omakeelsed Eesti põlisasukad oleme olnud ehk juba 12000 aastat. Keel ja Kirjandus, 1996, nr 8, lk 505–513.
[30] Teema kohta vt lähemalt: E. Mikone, Suomalais-ugrilaisia kieliä puhuvan väestön alkuperä. Virittäjä, 1996, nr 3, lk 401–422;  V. Lang, Põhjaeurooplaste juured. Mõtteid Turus 29. maist 1. juunini 1997 peetud Põhja-Euroopa rahvaste etnogeneesi rahvusvaheliselt sümpoosionilt. Keel ja Kirjandus, 1997, nr 9, lk 622–627; V. Lang, Interpreting archaeological cultures, lk 49 jj; A. Viires, Kauge mineviku kimäärid. Keel ja Kirjandus, 2000, nr 12, lk 891–893; A. Künnap, Ignoramus, ignorabimus. Keel ja Kirjandus, 2001, nr 4, lk 270–272; A. Künnap, Fennougristika paradigmanihke kriitikast. Keel ja Kirjandus, 2000, nr 7, lk 517–523.
[31] Ma ei mõtle siin mingit arheoloogilist kultuuri, mida võiks omistada varastele läänemeresoomlastele, vaid kultuuri selle sõna laiemas tähenduses, nagu artiklis: V. Lang, Kuhu kadus Asva kultuur, lk 202 jj.
[32] H. Moora, Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil, lk 52; L. Jaanits, Eesti NSV territooriumi kiviaja elanike päritolust, lk 132; A. Kriiska, Aegade alguses. 15 kirjutist kaugemast minevikust. Tallinn, 2004, lk 53.
[33] Vt nt A. Viires, Kauge mineviku kimäärid, lk 891.
[34] Näiteks Jaakko Häkkise arvates me lihtsalt ei tea, kas ja milliseid uuralieelseid keeli kõneldi soomeugrilaste hilisemal levikualal varem. Neid võis enne seesuguste ekspansiivsete keelkondade nagu uurali ja indoeuroopa levikut olla palju ja nende olemasolu on sealjuures igati loogiline. Uurali algkeelt on uurija meelest kõneldud vaid ühel kitsal alal, mujal kõneldi algul muid keeli. Sest mida suurem on keelkonna territoorium, seda ebatõenäosem on keeleline järjepidevus selle kõikides osades, kuigi arheoloogilises aineses võib see järjepidevus olemas olla. Vt J. Häkkinen, Kantauralin ajoitus ja paikannus, lk 45–47.
[35] Vt H. Moora, Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil, lk 50 (viitega Paul Aristele); J. Saarikivi, Is there Palaeo-European substratum interference in western branches of Uralic. Rmt-s: Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja. Kd 90. Helsinki, 2004, lk 187–214.
[36] P. Kallio, Suomen kantakielten absoluuttista kronologiaa, lk 13.
[37] Muinaiset unkarilaiset. Toim. I. Fodor. Turku, 1999; Hungarian Archaeology at the Turn of the Millennium. Budapest, 2003, lk 321 jj; J. Manco, Ancestral Journeys. The Peopling of Europe from the First Venturers to the Vikings. London, 2013, lk 238–240.
[38] Praegugi, kõikide olemasolevate allikate valguses, on madjarite rännuteed selgemalt jälgitavad alles alates umbes aastast 500 pKr piirkonnast Volga ääres, mida kutsutakse Magna Hungaria. Seosed varasemate kultuuridega (nt Sargatka kultuur Lõuna-Uuralis ja Lääne-Siberis) on järjest oletuslikumad.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi