Rikkus kui patoloogia

Sigrid Rausing. Kõik on suurepärane. Mälestusi Eesti kolhoosist. Inglise k-st tlk Ivika Arumäe. Äripäev, Tallinn, 2014. 263 lk

Aet Annist

Sigrid Rausing on oma kunagisest antropoloogilisest välitööaastast üllitanud juba teise raamatu, seekord memuaaridena. TetraPaki miljonite pärijanna doktoritöö ilmus Oxfordi ülikooli kirjastuses 2004. aastal,[1] memuaarides külastab ta neid kogemusi uuesti. Välitööd tegema asudes nendib Rausing, et ei tea isegi, kes ta on, ja ilmselt on tal 20 aastat hiljem soov see noorem, ennast otsiv mina uuesti – ja avalikult – päevavalgele tuua.

Miks avalikult? Ühes hiljutises New York Timesi arvustuses toob Neil Genz-linger üsna raevukalt esile varasemate, arukamate aegade põhjused memuaaride kirjutamiseks. Erakordselt eriline kogemus; millegi tõeliselt märkimisväärse saavutamine; suurepärased kirjanikuvõimed, mis ka vähem haruldasest materjalist midagi lugemisväärset välja suudaks võluda. “Kes nendesse kolme kategooriasse ei mahtunud, oli kohustatud vait olema. Tähelepandamatud elud tähelepanu ei saanud. Just nagu Jumal oli ette näinud. … Täna upuvad [üksikud] memuaarikõlblikud autorid nende hulka, kellest te kunagi kuulnud ei ole, kes kirjutavad igavalt tavalisest…”[2]

Rausingu puhul on asi keerulisem kui küsimus kogemusest, saavutustest või võimetest. Tema kogemus on temasuguse positsiooniga inimese kohta kahtlemata väga eriline. Ent see on eeskätt tema rikkus, mis tõstab ta nende hulka, keda üllitatakse, teatakse ja kellest tahetakse teada. Ingliskeelse väljaande puhul on see koos Rausingu filantroopilise tegevusega ilmselt peamiseks avaldamise põhjuseks. Eestikeelse väljaande tänulikuks, kuigi tillukeseks lugejaskonnaks on rahvas, kellest kirjutatakse harva väljaspoolse vaatega ja kes samas just sellest välisest vaatest kirglikult huvitatud on, mõtestamaks oma naba ja selle muutumisprotsesse – natuke nagu need lugematud varateismelised, kes riputavad internetti videoklippe, milles tunnustus-, suhtlus- ja enesemõtestamisvajadus on taandatud viitsütikuga pommiks: “Ütelge, kas ma olen ilus või inetu? Palun vastake ausalt.”

Meid on väljastpoolt sotsiaalteaduslikult uuritud harva, ja veel harvem on see vaatlus keskendunud perioodile, mis meile tänapäeval tundub ebanormaalsusest tiinena – isegi kui selle üleminekuaja ennastpõlgavatest enesemääratlustest on mõned tänini kasutuses, näiteks banaanivabariik. Inimeste hulgas, kes ei tunne, et nad oleksid päriselt jõudnud normaalsuse kaitsvate müüride taha, peitu vaimse ebakindluse ja häbi eest, mis saab osaks võõrale ja värdjale, on selline vaade väga väärtuslik. Samal ajal on “Kõik on suurepärane”, nagu paljud mälestusteraamatud, oluliseks ajalooliseks tunnismärgiks elust ajastul, millest võib enamasti leida vaid reportaaže poliitilistest kemplustest, kuritegelikest sündmustest või kiiretest reformidest. 1993–1994 on siiski aeg, millest praegu saab juba mõelda sellise veidra, pidetu ja pisut hella võõristusega, mida Rausingu raamat peegeldab. Ühe poliitmajandusliku süsteemi kollaps materialiseerus toona Ida-Euroopa noorte demokraatiatena. Ent ühtlasi tugevdati selle vabanemisprotsessiga Külma sõja teist moonutatud vastust inimeste vajadustele – kapitalismi. 20 aastat hiljem võib vähemalt mõnede märkide põhjal oletada, et sellegi moonutise päevad on loetud – olgugi et niisuguse äratundmise lihaks saamine on alles ees. Selles lävelolemise hetkes tekitavad memuaarid, mis käsitlevad eelmist lõppu, uue algust ja raudse eesriide tagant nii normaalsena tundunud maailma jõudmist, kõrgeid ootusi.

Tegemist on teosega, mis kirjeldab – ja tekitab – võõristust. Võõristus on antropoloogi töövahend, mis heidab eredat valgust liigtuttavlikkuse varju vajunule. Ometi ei ole see võõristus, millest Rausingu raamat on läbi imbunud, antropoloogi oma. See on võõra võõristus, kes ei taha või ei saa päriselt siseneda maailma, mida ta uurib. Veel enam, see on võõristus keskkonnas, kus samal ajal otsivad kohalikud ise viisi, kuidas võõristada omaenda eilset normaalsust. See ei ole alati nii lihtne – ja Sigrid Rausing tajub ennast katselavana, millel kohalikud testivad, mis normaalses maailmas kuhu kategooriasse kuulub. Ajastus, kus püüeldi mõõdupuude “normaalseks” timmimisele, tuli ennast õpipoisiks tunnistada, mis polnud Eesti ühiskonnal kuigi kerge. Olime olnud Nõukogude Liidu kõige läänelikum, endast heal arvamusel rahvas, kel võimalik viidata hariduse ja ühiskondliku elu pikale, kõrgete organiseerituse näitajatega ajaloole. Suur osa eestlase enesemõtestamisest tiirleb soovi ümber tõestada, et me ei ole provintslikud, maotud ja haledad, puised ja igavad, ei üksikisikute ega rahvana. Nii lajatab metropolist tulnu hinnang otse selle ülitundliku eneseotsija ebakindluse pihta: täpselt sellisena me uute mõõdupuude järgi paistamegi. “Minu arvates nad tõesti ei teadnud, kuidas läänes käitutakse, ning püüdsid kuidagi meie kultuuriga sarnaneda,” paigutab Rausing meid samale globaalsete hinnangute skaalale (lk 134), millel ülespoole liikumise nimel me viimased 20 aastat – tagajärjetult või tagajärjekalt, oleneb vaataja positsioonist – higistanud oleme. Selliste hinnangutega, mida võiks isegi võrrelda Malinowski kurikuulsas päevikus[3] avaldatud väga isiklike ja sapiste arvamustega oma
uuritavate kohta, kui Rausing poleks neid vabatahtlikult ja oma eluajal otse uuritavate ette toonud, panustab Rausing rahvuslikku häbisse ja ebakindlusse, selle higistamise kõrvalproduktidesse.

Normaalsuseotsingud paistavad kõige intensiivsemad materiaalses sfääris ning autori võõristus tollase normaalsuse (või siis normaalsuse-eelsuse) suhtes kõige ilmsem. Ometi tundub, et ehk saanuks asjale pisut enam antropoloogina lähenedes säärast võõristust ohjeldada. Võrdlus kasvõi tänapäevases Lääne kodukaunistuses laialt levima hakanud taaskasutusega – muuhulgas erinevate šampoonipudelite taaskasutusega sisustus- ja tarbeesemetena – võinuks pildile 90ndate alguse kortermajade elukeskkonnast veidi teise rakursi anda. Niisamuti nagu 20 aastat tagasi oli kauni taara installatsioon vannitoanurgas või köögiriiulil vihje toimivatele suhetele “väljamaaga”, on selliste objektide kasutus praegu vihje näiteks keskkonnateadlikkusele – ja seeläbi samuti teatud klassikuuluvusele, mille omamoodi avaldus oli ka välismaiste suhete olemasolu vene ajal. Rausingu arvates puudus külas igasugune püüdlus maist vara suurendada, ja ühetaoline šampoonipudelite väljanäitus, sektsioonkapp või raamatuvalik on tema arvates kollektiivse normaalsusetaotluse ilming (lk 75–76). Võimalik, et see nii oligi, ehkki materiaalsete eneseväljendusvahendite mitmekesisuse puudumine ei tähenda ilmtingimata materialistliku individualismi puudumist. Ent ühtlasi tundub, et Rausingu võimet vaadeldavat tegelikult mõista pärsib tema suhe vaesusesse.

Vaesus on raamatus peaaegu teise peategelase staatuses. See lausa lummab Rausingut. Ent tema hinnang sellele, mis tolle hetke Eestis oli vaesus, lähtub ilmselgelt teisest mõõdupuust kui tollal kohapeal kehtinu. Silgurapetega kausist ja plekk-kannus piimast kaevuveeni on tollane tavaline maaelu reaalsus Rausingu silmis “vaikne vaesus” (lk 149), mille kirjeldustest hoovab suutmatust mõista aineliste väärtuste vähesuse ja hakkamasaamise senist suhet ning muutusi, mis seda suhet tabasid. Lihtsa, tavalise elu patologiseerimine oli osa turumajanduslikult “normaalseks” saamise protsessist, ja just see tõstab rikkuse esile mitte ainult majandusliku, vaid ka moraalse eduna. Rausing panustab mitte ainult nüüdseks normatiivsesse kirjeldusse vaesusest, vaid ka idealiseeritud arusaama selle lahendustest, ja teatab, et “Loomulikult ei võinudki nad tollal teada, et vaesus on ajutine” (lk 17). Ühes The Telegraphile antud intervjuus jätkab Rausing seda mõtet, mis riigi ja üksikisikuga toimunud protsessid ühte patta paneb: “Seega oli minu kogetud karm elu ka nende jaoks uus, ainult et veel karmim, sest neil polnud aimugi, kui kaua võib sellest väljumine aega võtta. Nad tõesti poleks osanud aimatagi, kui ruttu see juhtub, kui hästi Eestil hakkab minema, ja kui kiiresti.”[4]Paraku – seda nii inimlikust kui puhtteaduslikust nurgast vaadates – ei paista ta eristavat, mis selle elu “nende” jaoks nii karmiks tegi: mitte materiaalne vaesus, mille märkidele ta läbivalt viitab ja mis talle küllap väga silma torkab. See on hoopis ootamatult saabunud sotsiaalne vaesus: ühelt poolt inimsuhteid alal hoidvate võrgustike ja struktuuride ülikiire kadu, teisalt inimese sisemise väärtuse ja enesehinnangu sõltuma hakkamine sellestsamast materiaalsusest. Ja kui riik ka materiaalselt august välja ronis ning jõudsalt koguprodukti paisutama asus, tuli see tihti endiste kolhoosikeskuste ja seal elavate inimeste kooseluvõime ning maine mandumise arvelt, seejuures määrates nii maaelu tavalised kui uued karmid jooned ühtmoodi teravalt ebanormaalsusse. Kui Rausingu kirjeldus osutab, et tollal veel personaalse vaesuse ja häbi seost ei ole, siis juba 10 aastat hiljem on just ainelise puuduse patologiseerimise norm köitnud häbi ja vaesuse tugevasti teineteise külge ja viinud sügavama, lootusetuma ja – mis nii oluline – põlatud vaesuseni.

Hirmu vaesumise ees ja häbi selle pärast saab uputada erinevatesse teadvuse ja tundlikkuse tuhmistamise viisidesse alkoholist üldise vaimse kuhtumiseni. Rausing leiab end selle keskel ja kirjeldab seda keskkonda kultuuritu, nüri ja mandununa. Nii ei mõistagi ta mitte vaesust, vaid iha kultuursuse järele, mis tekib selles, kes ei ole vastamisi lootusetuse ja enesepõlgusega, kes tunneb end ebamugavalt, teistsugusena nende keskel, kes seda on. Ometi Rausing siiski valutab südant võimaluse pärast mõista vaesust, mõista ebaõiglust ja ebavõrdsust. Antropoloogia ja mälestusteraamat on ehk olnud üheks katseks leida vastuseid sellele, kuidas saab nii, et temal on kõik ja teistel on vaid raasukesed. Ehk on see omamoodi püüdlus indulgentsile. Ent rikka empaatia jõuab vaid vaesuse pealmiste kihtide ja kõige silmatorkavamate väljendusteni, mille põhjal teha oletusi süvakihtides toimuva kohta.

Vandana Shiva osutab, et vaesus ei ole inimkonna algolek, millest progressi (või läänemaailma jõudmise) kaudu põgeneda.[5] Inimesed pudenevad sinna ökoloogilisi ja sotsiaalseid süsteeme rahaks tegeva süsteemi edenemise kaudu. Vaesus pole niisiis sissetuleku puudus, vaid ühise, jagatava vähesus, sellele juurdepääsu puudumine, kui see ühine ressurss on korraga eramaa sildi sissepääsu ette saanud, kui elementaarsed vajadused jäävad rahuldamata, sest keegi saab ja eelistab nendega raha teha. Rikkur, kes tahab siiralt vaesust ületada, peab tõsiselt osalema vaesust tootvate, elatusvahenditele juurdepääsemist takistavate süsteemide ehk teisisõnu iseenda privileegide õõnestamises, just rikkuse patologiseerimises. Humanisti ja heategija üks peamisi lahendusi on aga vaeseid endale ise lähemale tirida – selle asemel et nendele vastu liikuda. Kuni rikkus on almusi jagav, mitte iseennast problematiseeriv, ei kao ebavõrdsus kuhugi – ükskõik kas rikkur defineerib end omanikuna, kellele on kõik lubatud, või raha hoidjana, kes seda jagades (vaimselt) rikastub.[6] Rikkuse rängim koorem on vaatenurk raha keskelt, mis eeldab, et seda on veel rohkem vaja. Enese rikkusest ja kohustustest teadlikel rikastel on vajadus end heategelikuna näidata suur, kuid valmisolek tegelikult rikkuse alustaladest lahti ütelda puudub. Suisa vastupidi. Rausing peab inimõigustega seotud ideaalide toetamist muuhulgas oluliseks just selleks, et kindlustada vabaturumajandust. Nii pole süsteemikriitika Rausingu mõtlemise osaks saanud, isegi kui ta hetkeks on normina aktsepteerinud – tegelikult küll lihtsalt välja kannatanud – lihtsa elu ahikütte ja kuivkäimlaga endises kolhoosielamus Euroopa idaservas.

Rausing räägib intervjuus Postimehele: “Kui ma seal olin, nägin tohutut lõhet nende inimeste vahel, kes suudavad iseenda tegevust ja mõtteid ja suhtumisi ja väärtushinnanguid näha kõrvalt, näha neid teiste riikide kontekstis, ja nende vahel, kes teavad vaid seda maanurka, kelle elu sisuks on vaid see, kust saada järgmine pudel või millega tasuda selle kuu elektriarve. Linnainimestel olid kolhoosiinimeste suhtes suured eelarvamused. Ja see erinevus oli tõepoolest suur.”[7] Vägisi tahaks seda parafraseerida ja pea peale keerata, osutamaks, et tohutu lõhe on praegusel murranguajastul maailma tajumises hoopis ülirikaste (ehk ka ülejäänud 10% rikaste, või laiemalt üldse mugavalt äraelavate) ja ülejäänute vahel. Et just ülejäänud näevad, või vähemalt nende ülejäänute “eksistentsiaalne konditsioon”[8] võimaldab näha kõrvalt rikastumisele rajatud ühiskonnasüsteemi täielikku absurdsust ja tulevikutust.

Raamatus tõdeb Rausing: “Lääneriikides on olemas selge seos ühelt poolt inimeste elude ja teiselt poolt kogu rahva kultuuri ja ajaloo vahel. Kui see seos aga satub ohtu, kui lakkavad olemast ajaloo ja kultuuri pakutav tugi ning selle loendamatud kajastused, mille loomine on liberaalsete demokraatiate üks läbivaid tunnusjooni, mureneb inimeste arusaamine iseenda ja oma perekonna, aga ka oma linna ja riigi kohast maailmas” (lk 229–230). Niisugune analüüs ei suuda hinnata adekvaatselt seda, kuivõrd on ühiskonda läbiv arusaamine meie “kohast maailmas” loodud “lääneriikides”. Ja paneb lausa soovima, et raamat kannaks kaanel suurte tähtedega kirjutatud hoiatust: “See ei ole antropoloogia!” – eriala, mis vähemalt viimased 30 aastat on olnud teravalt kriitiline säärase pooliku käsitluse suhtes, kus antropoloogi kodune Lääs uuritava “eksootika” kõrval osadeks võtmata jääb.[9] Rausing jätkab: “Samamoodi nagu Winstoni “proled”, ei osanud ka nemad küsimustele sidusaid vastuseid anda“ (lk 230) – järjekordne pea klassikaline viga, mida antropoloog uuritavatele antropoloogina lähenedes ei tohiks kunagi teha. Vastused antropoloogi küsimustele pole mingi toimetaja lauale saabuv valmisprodukt, mille väärtuse üle nende sidususe põhjal otsustada.

Mälestusteraamatu kriteeriumid on muidugi hoopis teised kui antropoloogilise uurimuse omad. Siiski tundub, et autor on antropoloogi rangelt piiravatest anonüümsuskriteeriumidest tulenevad eetilised küsimused ennatlikult kõrvale heitnud. Rausing näib arvavat, et memuaaride sildi all tegutsemine vabastab ta igasugustest vastavatest kohustustest inimeste ees, kelle ellu ta välitöö ettekäändel on astunud. Kui antropoloogid teeksidki oma tööd nii, et hoolsalt pseudonüümide taha varjatud uurimuse kõrval lubavad endale igasuguste piiranguteta isiklikke mälestusteraamatuid, ei saaks ükski uuritav kindel olla, et jutt anonüümsuse tagamisest väljaspool kõige akadeemilisemaid (seega ka kõige piiratuma auditooriumiga) üllitisi vett peab. Küllap on vabastav sellises raamistuses oma kogemusi uuesti läbi töötada. Muidugi, ka antropoloog käitub “väljal” vahel lihtsalt inimesena oma unistuste ja tunnetega, mis, nagu inimsuhted ikka, võivad vahel vastastikust valu põhjustada. Ent just seetõttu, et meie tunded ja suhted teistega on meie tööriistad, peavad nende tööriistade jäljed olema lõpptootes hoolikalt lihvitud. Kui välitöötajana ei suuda vast suurimadki õilishinged jääda läbivalt kahel jalal ringiliikuvateks eetilisuse verstapostideks – siis autorina ei tohi meil olla mingit õigust oma uuritavate kaitsmises kompromissidele minna. Õnneks on Rausing siiski iseenda privilegeeritusest pimestatud erand, pealegi oma erialast juba aastaid väga kaugel.

Rausingu raamatust paistab, kui oluline selliste teemade kallal töötamine on terviku taseme seisukohalt. Inimeste elud on kirja pandud veidra tundetusega ja uuritavad – või siis ajutised teekaaslased – tõusevad raamatulehtedelt ebamääraste, pahuralt mõjuvate, külmade või pelglike või siis napakavõitu kõrvaltegelastena. Rausing on ise kahtlemata oma raamatu peategelane, ent mitte niivõrd inimese ja isiksusena, kel on oma minevik, iseloom ja kontekst, millega ta siia veidrasse paika saabub ja sobitub – või ei sobitu –, kuivõrd prismana, mis liigub mööda kahkja valgusega maad ühe aasta vältel ja laseb seda pisut ähmast valgust raamatu lehekülgedelt 20 aastat hiljem lugejateni. Selle prisma suhe vaadeldavatesse on väga ühepoolne, muuhulgas viitab Rausing läbivalt kehvale söögile, millega teda kostitati, ja selle üksikutele meeldivatele eranditele, mis vägisi paneb küsima, kas ta ise ka vahel majapidamises ja igapäevastes tegevustes osales, kas ta kohalikega suheldes oli vaid diivaniotsal istuv bloknoodiga kuju? Katse privileegidest murtud valgusega murrangulist aega selgitada ei lase uuritavatel inimese kuju võtta ega lugejal tunda end osalisena terviklikus elus.



[1] S. Rausing, History, Memory, and Identity in Post-Soviet Estonia: The End of a Collective Farm. Oxford, 2004.
[2] N. Genzlinger, The problem with memoirs. The New York Times Sunday Book Review, 28.01.2011. http://www.nytimes.com/2011/01/30/books/review/Genzlinger-t.html?pagewanted=all&_r=0.
[3] B. Malinowski, A diary in the strict sense of the term. London, 1967.
[4] M. Brown, Sigrid Rausing on money, addiction and collective farming. The Telegraph, 10.05.2014. http://www.telegraph.co.uk/culture/books/authorinterviews/10820277/Sigrid-Rausing-on-money-addiction-and-collective-farming.html.
[5] V. Shiva, New emperor, old clothes. The Ecologist, juuli 2005. http://www.theecologist.org/blogs_and_comments/commentators/other_comments/268520/new_emperors_old_clothes.html.
[6] M. Brown, Sigrid Rausing on money…
[7] U. Eslas, Külm ja tühjad šampoonipudelid. Eesti antropoloogi terava pilgu all. Postimees, 01.12.2013. http://arvamus.postimees.ee/2616150/kulm-ja-tuhjad-sampoonipudelid-eesti-antropoloogi-terava-pilgu-all.
[8] M. Brown, Sigrid Rausing on money…
[9] Nt J. Clifford, G. E. Marcus, Writing culture. The poetics and politics of geography. Los Angeles, 1986.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon