Maria Kapajeva. Aastapikkune karje / A year-long scream / Крик длиною в год. Vene k-st tlk Katrin Hallas. Tallinn: OPA!, 2024. 109+109+109 lk. 14.99+14.99+14.99 €.
Kirjanduse puhul pean üheks olulisemaks aspektiks, mil viisil see võimaldab maailma tajuda: milliseid kogemusi ma tänu autorile ja koos autoriga saan läbi teha, kuidas see põimib end minu päevade kangasse. Mis suundades mu silmavaade laieneb ja kitseneb, mis keeltesse mu sisemonoloog lülitub. Millised on võimalused, milleni ma lugejana ei küündigi. Maria Kapajeva luulekogu on olnud minu jaoks ses suhtes hiljuti avaldatud luulest kindlasti kõige rikastavam, emotsionaalsem ja huvitavam.
See luulekogu koondab kuupäevadega märgitud luuletekste 24. veebruarist 2022 kuni 1. septembrini 2023. Venemaa Ukraina-vastase täiemahulise sõja esimese aasta dokument. Samas mõjub luulekogu osavalt komponeeritud arhiivina, tõmbab sind sisse, toimib vahetult, keeleliselt tihedalt. See on luulepäevik. See on lugu. Poolteist aastat karjumist mõjub kehale laastavalt. Pooltteist aastat sõda pole võimalik sõnadessegi panna – „mida ma ka ei ütleks või kirjutaks / tühjad sõnad / sõnad ei aita / valu / viha / raev / hirm / kõik see on naha all tagasi“ (lk 7). Kui võimatu ja hoomamatu on seda sõnastada, ja samal ajal hoian käes järjekordseid 109 (või 327) lehekülge, kus seda hoolivalt ja vihaselt tehakse. Tajun juba eos vastuolulisust, millega kohtun tekstides ikka ja jälle, üha vahedamalt ja läbivamalt.
(Kui kirjutada luulest, mis vibreerib su lihastes, veres, luudes, tundub nii vale teha seda poolakadeemilises formaadis, kus pean kirja panema leheküljenumbrid, tsitaadid, argumenteerima veenvalt, mitte peletama lugejat, tõmbama ta aeglaselt osalausete vahele lõksu, aga nii, et ta ei tunneks end eksinuna, vaid tahaks huvitatult ringi vaadata ja leida üles tuuma. Arvustuse formaat on kitsas, kui selle autor ei tunne end osava sõnaseadjana: see on lõks esmalt minule enesele ja siis lugejale, kelle ma pean kuidagi kinni püüdma.)
Olen kuid mõelnud aastapikkusest karjest, selle karje väikesteks audiogrammideks lahti võtnud. Ma pole seda teinud süstemaatiliselt. Olen keskendunud neile audiogrammidele, mille mustrid mind kõige enam kõnetavad. Ent neist kõnetavatest graafikutükikestest moodustubki see, mida tundub oluline peegeldada ka adressaadile, kelle poole ma ei oska õieti pöörduda, keda ma ei oska kõnetada – abstraktsele ajakirjalugejale. Aga tahan pöörduda.
Alustan pöördumist kokkulepetest: räägin „Aastapikkusest karjest“ kirjutades luuleminast, ent on väga oluline alustuseks teadvustada, et tekstides kirjeldatud tegevused ja inimesed on tõenäoliselt – viimne kui üks – päriselt olemas. Vähemalt nii ma lugemise järel tunnen. Ma ei taha luuleminast rääkides röövida kunstnik Maria Kapajeva isedust, vaid selle alles jätta – selleks kutsungi mängu abstraktse luulemina, nagu luulekriitikas kombeks. See luulemina mahutab natuke Kapajevat, natuke mind, natuke tõlkija Katrin Hallast, toimetajaid, korrektoreid ja muidugi kõiki lugematuid lugejaid.
Lisaks räägin sellest kolmes erikeelses köites ilmunud teosest justnimelt kui „teosest“, mis hõlmab minimaalselt kolme keelevõimalust: on kahtlemata lugejaid, kelle jaoks nende raamatute teos on vaid eestikeelne, venekeelne või ingliskeelne. Ent küllap on neidki, kelle jaoks teose moodustavad nt nii eesti- kui venekeelne. Mitu lugejat neil raamatutel on? Mitu on eesti-, mitu inglis-, mitu venekeelsel versioonil? Tartu Linnaraamatukogus saab eestikeelset tõlget lugeda kolmes eksemplaris (kõik kolm on kirjutamise ajal välja laenutatud) ja selle leiab eestikeelse ilukirjanduse osakonnast 2. korrusel, ingliskeelset ja venekeelset on kumbagi üks eksemplar, mõlemad 3. korruse võõrkeelse ilukirjanduse osakonnas. Tartu ülikooli raamatukogus leidub avariiulitel vaid üks eksemplar eestikeelsest raamatust. Sanna, Sa kirjutasid, et Igor Kotjuhi „Sireenid ja sähvatused“ – mis on paljus Kapajeva kogule mõtte- ja ka vormikaaslane – asub raamatukogus välisluule riiulis.[1] Kuigi Kotjuhi raamatu tekstid on suures jaos tema enese tõlgitud või ka algupäraselt eesti keeles kirjutatud. Ka Kapajeva teoses pole keelekoelt üheselt mõistetavat autorsust, hoolimata sellest, mida ütleb tiitelleht: autor kirjutab nii vene kui inglise keeles, ent on ka ise tõlkinud oma luuletusi eesti keelde ning võib arvata, et ka vene ja inglise keele vahel.[2] Kolm raamatut, mis moodustavad teose, on aga ise suurelt jaolt ükskeelsed, mõningate üksikute nähtavate koodivahetustega, mida kõige enam kohtab venekeelses versioonis. Ent keel, selle tajumine, selle mõistmine, selles elamine, on pidevalt sisuliselt kohal.
(Mul on tunne, et kolm raamatut on nagu kolm õde, kes on ühte nägu, ent veidi erinevad. Vere kuivamise eri staadiumid. Vene keel – tumepunane korpas haav, tekst nagu mälestus eilsest kriimustusest või juba kokku kasvanud traumast. Eesti keel – punane haav, kus verelibled alles kobrutavad ja tugevnevad, toetuvad teineteisele, et kaitsta organismi hävitavate jõudude eest. Tekst nagu punetav marrastus. Inglise keel – erepunane nagu kuristikuna laiali kistud nahk, tekst nagu noaga värskelt paberisse tõmmatud haavad. On neid, kes krimpsutavad põlglikult nägu, kui rääkida kirjanduse puhul asjadest nagu küljendus, paber ja trükivärv, aga usun siiralt, et nad on lihtsalt otsustanud ignoreerida, mil moel kujundus meid lugedes mõjutab.)
„Aastapikkune karje“ on mitmehäälne – kõigepealt eksisteerib tal niisiis kolm erinevat minahäält, mis kõik kõlavad eri keeles. (Aga inimesed – kas nad karjuvad ühes keeles või erinevates? Ma mõistan teise keele kõneleja karjeid, aga on selle grammatika teistsugune, kas audiogramm näeb välja samasugune nagu minu karjel?) Ja kõik need kolm – крик, scream ja karje – sisaldavad veel teisigi lugusid, teisi hääli, kellele sõna antakse, kellest räägitakse tekstide sisus.
Luulekogu kude moodustub niisiis justkui päevikusissekannetest, sisekõne fragmentidena mõjuvatest luuletustest, ning rütmiliselt vahelduvad eri teemadel kõnelevad tekstid: on luuletusi, mis keskenduvad sõjapõgenikele ja neile toeks olemisele, tekste, mis kõnelevad luulemina sõpradest ja tuttavatest Venemaal, tekste, mille keskmes on valutav keha, mille keskmes on sõja hoomamatus, tekste, mille keskmes hoolivus, tsükkel Narva tankist („ma põhimõtteliselt / ei mõista / kuidas on võimalik / mis tahes ajal / mis tahes maal / teha tapariistast / ausammas“, lk 57), tekstid, mis annavad ruumi vastuoludele ja nii edasi.
Neli olulisemat sõlmpunkti, mis tekstid enda ümber keeravad: esiteks on pidevalt kohal tahe mäletada, ka siis, kui tahte juur jääb arusaamatuks: „ma ei taha seda unustada / miks – ei tea / aga kirjutan üles“ (lk 3), „ma sõitsin tanki juurde / ei teadnud miks / kuid sõitsin / ja pildistasin / ja vaatasin / püüdsin kõik meelde jätta / aga kaotasin pea mida ma siin teen“ (lk 58), „ma mäletan oma vanaemasid ja vanaisasid / mulle on tähtis neid mäletada / mulle on tähtis nendest rääkida“ (lk 61). See on punkt, mis määrab luuletuste vormi: tekstid koosnevad suures jaos mõtete, tunnete ja lugude loeteludest ning refleksioonidest, mis tegusid ja mõtteid hellalt, ent jõuliselt embavad. Kõiki kolme erikeelset eksemplari ühendavad poeetilised kordused ja loetelulisus, mis venekeelses tekstis kohati sujuvalt sulandub riimideks: „тампоны покупаю / деньги отправляю / посты засылаю / помощь предлагаю / стою на протесте / и не понимаю / что еще я могу / как я могу / чем я могу“[3] (lk 8). Rääkimata suurimast kordusest – korrata sama aastat, sama sõnumit kolmes eri keeles. Sõjaaegset igapäeva jäetakse enamasti meelde realistlike detailide (ja sisekõne fragmentide) abil, vahel tsiteeritakse sõnumeid või uudiseid. Kujundlikumat ja kujutlusvõimelisemat keelt on vähem, ent reaalelulise kõrval mõjub ta seda kaalukamalt: „nad on pärit horlivkast / ja mina lagunen väikesteks / tükkideks / kildudeks / nagu need kassetid / mida on ühes raketis kolmkümmend“ (lk 51).
Teiseks sõlmpunktiks, mis kõige kaalukamalt väljendub luuletuste sisus, on vajadus säilitada kontakt inimeste vahel. Luulemina suhtleb pidevalt, räägib põgenikega, vabatahtlikega, sõpradega, kuulab bussis pealt vestlust kahe naise vahel, räägib vennaga, vastab Facebookis abivajajate sõnumitele. „on vaja inimest / eriti sõja ajal / mitte kuskil kaugel ja kõikemõistvat / vaid lähedal / kõrval / oma naha vastas“ (lk 49). Tunnen, et autor on suutnud selle inimese oma tekstidesse talletada, et ta sirutab mulle sealt käe. Sest ma näen, kui paljudele inimestele on käsi juba sirutatud, kui palju lugusid on meelde jäetud ja edasi antud, neid liigselt poetiseerimata, häält röövimata, vaid pigem konspekteerivas laadis. Kuidas jäetakse meelde Anastassia, Serjoža, Julja, Danja, Bogdan, Nastenka, Jelissei, Tonja, Sergei, Jelena, Juri, Olesja, nende kõigi perekonnad, nende teelolek, veel initsiaale, mille taga peituvad lood. Kõneleb luuletaja, kõnelevad põgenikud, kõneleb kunstnik, kõneleb pere, kõnelevad sõbrad, ja kõiges selles kõnelen mina lugejana. Taustal ajab karjuma hoomamatu absurd, riigid ja nende abstraktsus, „üks inimene otsustas / kõigi eest“ (lk 6). Ja hoomamatus ulatub loomulikult ajalukku, luulemina seedib naha alla pugenud põlvkondlikke traumasid, meenutab ja hoiab meeles oma burjaadi vanaema. „Aastapikkune karje“ on teos inimnäolisest sõjast, mis kestab siiani (ja nii paljudes kohtades maailmas, et solidaarsusest hoiduda on kuritegu), ja mis siinse teose napis, päeviklikus, konspektlikus laadis jõuab eredalt lugejani. Hoolivus ja soojus, mille vajalikkust luulemina rõhutab, juurdub tegelikus kogemuses, tegelikes kallistustes. See raamat on õppetund, kuidas kirjutada ja usaldada hoolt ja headust.
Kolmas sõlmpunkt on valutav keha, millest on pikemalt ja kaalukalt crip-teooria taustal oma arvustuses kirjutanud Sanna Kartau. Luuleminal on migreenid ja depressioon. Valutav keha kombib tegutsedes alati oma piire, astub neist vahel üle ning reageerib vastavalt. Kui räägime suutmissurvelises ühiskonnas inimesest tegutsemas, ei teadvusta me tavaliselt, kas ta kannatas igapäevaste migreenide all, kas tal oli piiripealne isiksushäire, kas tema aju suutis taluda neoliberaalse kapitalismi nõudmisi (tõenäoliselt mitte), kas ta võttis ravimeid, mille kõrvaltoimena kattus ta nahk sügelevate laikudega. Me ehk teadvustame nähtavaid puudeid, aga nähtamatud valud, endometrioos, migreen ja muu, jäävad tavaliselt jutust kõrvale (erandiks vahest depressioon). „Aastapikkuses karjes“ pole lugejal võimalik luulemina peavaludest ja vaimsest seisundist mööda vaadata: nendega võideldakse aktivismi, vabatahtliku tegevuse ja töötamise kõrvalt. On värskendav lugeda ja kaasa elada luulekogule, mis ei eita mina füüsilise keha kohalolu ja haprust, vaid kirjutab selle kaudu. Luules kui ühes keele- ja nahalähedasemas žanris võiks seda enamgi olla.
Kõiki kolme sõlmpunkti ühendavad küsimused inimese autonoomiast ja vastuoludest. Olukorras, kus kõik teineteisest valulikult sõltuvad („день независимости / от зависимостей мы все зависимы / друг от друга / связаны / повязаны / повязли“,[4] lk 7), teadvustatakse tervendavalt üksikisiku tegutsemis- ja mõttevabadust. Kui inimeste olek sõltub teineteisest nii hukatuslikult (sest taas kord, „üks inimene otsustas / kõigi eest“, ja kõik peavad nüüd selle pasaga tegelema), siis you better ulata käsi ja aita teisi. Aga ka neil, kes seda ei tee, on õigus oma autonoomsele õnnele, õigus tajuda keelt nii positiivse või negatiivsena, nagu elukogemus lubab: „mida ma siis nüüd teen oma märkmetega / vene keeles / ja sooviga tõlkida vene keelde / et kohalikud venekeelsed / sisse lülituksid / kas see aitab neil / meil olla sisse lülitunud? / või vastupidi teeb meid nõrgaks / emakeele imperialismiga?“ (lk 106). Luulemina jaoks on valus mõelda emakeeles, mille taustal on vägivalla monopol riigil, kes seda parasjagu tohutute rahvamasside laostamiseks kasutab – ent keha tunneb end emakeeles hästi, „но тело помнит как это / комфортно быть в родном языке / тело разжимается / расправляет плечи / в лёгкие дышат кажется / в полном объёме“[5] (lk 85). (Seda valulist vastuolu on näha ka poeetikas, kuna venekeelne versioon näib kolme seast keeleliselt kõige nõtkem – piir sõna ja sõna vahel ähmastub sageli, ja muidugi мир = мир. Ingliskeelses ja eestikeelses on piir sõna ja sõna vahel küllalt selge, neil ei lasta kõla põhjal teineteisesse voolata.) Agentsus, mida siin luulekogus inimestele omistatakse, ei ole niisiis individualistlik ega ka üheülbaliselt õnnelik. Autonoomsus pole üksildane, vaid seda võimaldab kontakt ja usaldus inimeste vahel. „rääkisime A-ga kollektiivsest vastutusest / võimatu on seda praegu mõista / ära seedida / see on kollektiivne / kõik mida igaüks meist praegu suudab / on ainult vastutada enda eest / oma tegude eest / ja selle eest milleks oled praegu võimeline“ (lk 33). Ja see on tervendavalt aus.
Sest seeläbi antakse ruumi vastuoludele. Vastuolulistel tunnetel lastakse olla, nad kirjutatakse lahti, nad ei tühista teineteist, nad on vastuolus, aga korraga olemas. Luulemina on raevus ja valudes, aga hoolib ja pakub tuge. Tema viha on toeks. Ja teisalt – kui Hersonis upuvad inimesed, rõõmustab üks luulemina sugulane Venemaal „briljantkõrvarõngaste / või veel millegi sellise üle / ja ka temal on õigus / õnnele / kõrvarõngastele / sellele et olla ja elada“ (lk 101). Valusast emakeelest tekstid on kirjutatud emakeeles. Üks pool hoiab, teine teeb haiget ja siis vastupidi. Ja seda ongi vaja tunda, on vaja aktsepteerida – et mitte vastuoludes ise tühistuda, tuleb anda neile ruumi. Ja siis edasi tegutseda.
Lõppkokkuvõttes tahtsin ju lihtsalt öelda – palun lugege seda luulekogu. See on vähim, mida teha annab. Kõigis keeltes.
[1] S. Kartau, Sõda üle kogu keha. Looming, 2024, nr 9, lk 1281.
[2] Vt nt Maria Kapajeva postitust osast neist luuletustest: „Sometimes I write them in Russian, my mother tongue, sometimes in English, sometimes I use some words in Estonian to highlight the language belonging. I continue to write them, for myself, but thinking maybe one day to publish them. For the exhibition I translated them into 3 languages (Rus, Eng, Est) even though some of the words games is impossible to translate.“ https://www.instagram.com/p/CtGdeXHouhV/?img_index=1.
[3] ostan tampoone / saadan raha / postitan / pakun abi / seisan protestil / ja ei mõista / mida ma veel saaksin / kuidas ma saaksin / millega ma saaksin
[4] iseseisvuspäev / sõltumatus / me kõik oleme sõltuvad / üksteisest / seotud / sõlmitud / sisse vajunud
[5] keha mäletab / kui mugav on olla emakeeles / keha ajab end sirgu / õlad sirutuvad / ja tundub et kopsud hingavad / täies ulatuses
