Kes oli Konstantin Päts: Päästekomitee liige, Eesti iseseisvuse üks autoritest, noore vabariigi esimene president, demokraatia lammutaja, autoritaarne juht? Kuidas mõista, miks aastakümneid demokraatliku otsustamist ja rahva omaalgatust rõhutanud poliitik muutus äkitselt kõva käe vajadust rõhutavaks, opositsioonilist mõtlemist maha suruvaks, eugeenikat toetavaks ja riiklikku kombeõpetust soosivaks autoritaarseks juhiks? Kas tema ilukõne rahvatervikust ja isamaalistest kohustustest oli vaid suitsukate valitseva eliidi omakasu põlistamiseks? Või oli Pätsu autoritaarse stiili taga siiski mingi järjepidevus, mõni kandev veendumus? Märtsikuu Vikerkaares on vaid üks pikk lugu, milles Hent Kalmo uurib, kes täpselt oli “Kadrioru aednik”.

Ave Taavet, 2021

Hent Kalmo lugu katab kogu Pätsu autoritaarse perioodi, kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni ning vaatleb ka Pätsu pärandit taasiseseisvunud Eestis. Miks arvas Päts, et Eesti rahvas on haige? Kuidas põhjendas ta 1934. aastal kaitseseisukorra välja kuulutamist? Miks pöördus Eesti kolmekümnendatel eugeenika, sundsteriliseerimise, ja muud laadi “elukasvatuse” poole? Kuidas reageeris Päts Nõukogude Liidu ultimaatumile 1939. aastal? Ning viimaks, miks mäletatakse nelja parlamendita aastat Eestis ikka nii mõneski ringkonnas kui asjalikku tõusuperioodi, kui vaikivat, ent siiski kuldset aega? Sellest kõigest räägib “Kadrioru aednik”.

Selline lugu ei sünni üleöö. Selleks kulub aega ja ressursse. Möödunud aastal tõime lugejateni Henri Kõivu pika loo tselluloositehase saagast, mis võitis Ene Mihkelsoni kultuuripreemia. Tänavu saate lugeda Hent Kalmo pikka uurimust Eesti esimese presidendi vastuolulisest isikust ja poliitikast. Ka järgmiseks aastaks on meil plaanid küpsmeas. Kui tellid Vikerkaare, siis toetad sellega autoreid ja toimetajaid ja julgustad edaspidigi suuremaid lugusid ette võtma.

Telli Vikerkaar endale!
Või kingi hoopis sõbrale!

Samal teemal

Terve Nietzsche, haige Nietzsche

Denn gesund ist, wer vergaß.
Nietzsche, „Die fröhliche Wissenschaft“
Friedrich Nietzsche on Eestis tuttav juba möödunud sajandi algusest. Nietzsche esimene tõlkija oli Ado Grenzstein, kes aastatel 1901–1902 avaldas Olevikus katkendeid raamatust „Nõnda kõneles Zarathustra“. Kuid enamasti polnud tõlkeid vajagi. Gustav Suits, Friedebert Tuglas, A. H. Tammsaare tundsid Nietzschet suurepäraselt ka ilma tõlgeteta.…
7-8/2026

Vaimsest tervisest me ei räägi

Kui sa näed inimese sisse, siis on see alati ilus. Võid seal näha siirast rõõmu või läbitud kannatusi või lootusi ja hirme tuleviku ees, aga igatahes on ilus. Ja ehk just seetõttu ongi ilus, et kergused ja raskused, heledused ja tumedused läbisegi maalivad kokku kirjuma pildi.
Peaasi.ee ja Kinoteater on pakkunud…
7-8/2026

Vaike Lubi „pilpalossid“ kui neuroerinevuse ruumid

Hilisnõukogude Eestis oli meelelahutust kasinalt. Ei olnud teemaparke, seiklusradu, lottemaid ega jääajakeskusi. Küll aga teati Viljandimaal ja vast laiemalt kogu Eestiski, et Suure-Jaani ligidal metsas on kogum kummalisi rajatisi, mille olevat ehitanud üks veidi omapärane naine. Need olid Vaike Lubi „pilpalossid“, muljetavaldavate mõõtmetega puidust, jäätmetest ja elavatest puudest kokku meisterdatud…
7-8/2026

Schrödingeri kass ja Vahingu kassid

„Millised kassid sa täna tõid?“
„Seitsmenda ja kümnenda.“
„Ja veel?“
„Rohkem ei toonudki. Üks jooksis ära.“
. . . .
„Mis juhtus?“
„Kassi saba jäi ukse vahele.“
. . . .
„Kas sa süstisid juba kassi?“
„Veel mitte.“
„Süstime kohe ära. Täna peame varem
lõpetama, sest pool kümme mängivad Tšiili ja
Itaalia.“
Vaino Vahing, „Sving“
Juba mõnda aega torkab perioodikas kaunis sageli silma Schrödingeri kass, kes…
7-8/2026
Vikerkaar