Kes oli Konstantin Päts: Päästekomitee liige, Eesti iseseisvuse üks autoritest, noore vabariigi esimene president, demokraatia lammutaja, autoritaarne juht? Kuidas mõista, miks aastakümneid demokraatliku otsustamist ja rahva omaalgatust rõhutanud poliitik muutus äkitselt kõva käe vajadust rõhutavaks, opositsioonilist mõtlemist maha suruvaks, eugeenikat toetavaks ja riiklikku kombeõpetust soosivaks autoritaarseks juhiks? Kas tema ilukõne rahvatervikust ja isamaalistest kohustustest oli vaid suitsukate valitseva eliidi omakasu põlistamiseks? Või oli Pätsu autoritaarse stiili taga siiski mingi järjepidevus, mõni kandev veendumus? Märtsikuu Vikerkaares on vaid üks pikk lugu, milles Hent Kalmo uurib, kes täpselt oli “Kadrioru aednik”.

Ave Taavet, 2021

Hent Kalmo lugu katab kogu Pätsu autoritaarse perioodi, kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni ning vaatleb ka Pätsu pärandit taasiseseisvunud Eestis. Miks arvas Päts, et Eesti rahvas on haige? Kuidas põhjendas ta 1934. aastal kaitseseisukorra välja kuulutamist? Miks pöördus Eesti kolmekümnendatel eugeenika, sundsteriliseerimise, ja muud laadi “elukasvatuse” poole? Kuidas reageeris Päts Nõukogude Liidu ultimaatumile 1939. aastal? Ning viimaks, miks mäletatakse nelja parlamendita aastat Eestis ikka nii mõneski ringkonnas kui asjalikku tõusuperioodi, kui vaikivat, ent siiski kuldset aega? Sellest kõigest räägib “Kadrioru aednik”.

Selline lugu ei sünni üleöö. Selleks kulub aega ja ressursse. Möödunud aastal tõime lugejateni Henri Kõivu pika loo tselluloositehase saagast, mis võitis Ene Mihkelsoni kultuuripreemia. Tänavu saate lugeda Hent Kalmo pikka uurimust Eesti esimese presidendi vastuolulisest isikust ja poliitikast. Ka järgmiseks aastaks on meil plaanid küpsmeas. Kui tellid Vikerkaare, siis toetad sellega autoreid ja toimetajaid ja julgustad edaspidigi suuremaid lugusid ette võtma.

Telli Vikerkaar endale!
Või kingi hoopis sõbrale!

Samal teemal

Vabrikulapsed masinate varjus

Masinad on tööstusmaastiku kujutlustes kesksel kohal: nad vuhisevad ja kõrisevad, rebivad ja vedivad, ihuvad töölistele hammast ja kustutavad oma kättemaksuhimu. Eesti varases tööliskirjanduses on vaenulikel masinatel oma hääl, isegi hambad ja küüned. Seevastu vabrikulapsed liiguvad neis kujutlustes kummituslikult: tasakesi vabrikuväravas, trepil või treipingi taga nukrutsedes. Või realiseeruvad nad hoopis mälestustes.…
1-2/2026

Noor proosa oma kaasaegset kajastamas

Oh mis kena oleks kirjutada ülevaadet, kui meil oleks käepärast võtta viis kuni kümme inimest, kahekümne ja kahekümne viie eluaasta vahel, igaühel jutukogu või paar, romaan või teinegi juba trükitud. Ei ole aga ü h t e g i taolist praegu. Nii peame noore kirjutaja vanusepiiri kümmekonna aasta võrra tõstma.…
2/1987

Sitt ajude asemel

Pettumusel on kaks kuju. Esimene võimaldab sul säilitada fantaasiat soovitud asjast, mis on lihtsalt libisenud käest või ehk sinu vastu pöördunud. Teine paljastab, et asja, millesse sa uskusid, polnud algusest peale päriselt olemas. Kui on valida kahe pettumuse vahel tehnoloogiatuleviku osas, siis kalduvad kosmoseajastu jonnakad lapsed ja nende pettunud millenniaalidest…
1-2/2026

Kuningas Luddi lahingud, laulud ja lahkumine

Kui ludiidid 1811. aastal Arnoldis sukavabrikut ründasid, oli tööstusrevolutsioon juba täies hoos. Sukakudumismasin, milletaolisi löödi rünnakus puruks 63 tükki, oli leiutatud 16. sajandi lõpul. 18. sajandi keskel oli leiutatud ketrusmasin; sama sajandi vältel tehti järgemööda täiustusi kangastelgedele, kuni need sajandi lõpul suudeti tööle panna vee ja siis juba auru jõul.…
1-2/2026
Vikerkaar