Kodune lepp
Nii kaua kui mäletan, ongi need tavaliste leppadega lepikud mind alati saatnud. Küll oli see lapsepõlves linnatänava ja tööstusmaastiku vahele jääv Koka lepik, mida kutsusime nii seal servas elava vanamehe järgi. Siis jälle vanaema majatagune lepik, kuhu tänava poisid tollal üpriski kapitaalse onni tegid. Aga siis, pea paarkümmend aastat hiljem, avastasid selle koha taas spontaanselt ümbruskonna noored ja tegid omakorda sinna küllaltki korraliku ehitise kooskäimise kohaks. Nüüd on see paik jällegi maha jäetud ja ootab tulevasi noori.
Praeguses elukohas ümbritseb lepik mind pea igast küljest. Küll tungib ta peale harimata rohumaale, küll hakkas vohama kõrval lageraiega maha võetud kuusiku alal. Kui kuusikust sai ajutiselt lepik, siis lepik ise jääb lepikuks ka siis, kui lepad sealt maha raiuda. Seepärast on tunne, et lepik on kogu aeg olemas – juba raiele järgneval aastal on seal kändudest sirgunud meetripikkuste vitsade tihnik; veel mõni aasta, ja sellest ilma oksi murdmata läbi pääse. Aga kui vitsad on juba sirgunud latipuuks, muutub lepik hõredamaks: kes natukenegi on kasvus teistele alla jäänud, kuivab ja kõduneb märkamatult kiiresti. Seepärast polegi lepiku all näha aastaid lebavaid puutüvesid nagu okaspuudest moodustunud metsade all.
Botaanikud on pannud sellele tavalisele lepale nimeks hall lepp. Selle on nad saanud ladinakeelse nime Alnus incana tõlkest. Carl Linné, kes nime lõi, võttis eeskuju oma emakeelest, kus puunimi „grå al“ on tõlkes „hall lepp“. Meil kutsuti seda puud hoopis „valgeks lepaks“, sest meie esivanematele paistis puu koor päevavalgel hoopis valgena, samas kui rootslased märkasid õhtust halli tooni.
Sügisel on valge lepp aga vähe märgatav, ta pudistab enamiku lehti maha juba enne, kui need määrdunudpruuniks muutuvad, ja jääb raagus talve ootama. Kui enamik heitlehiseid puid võtab lehtedest enne nende langemist toitained välja ja talletab need pungadesse või koore alla, siis lepp on väga priiskav. Tema jätab pea kõik lehtedes oleva lämmastiku sinna. Seepärast on lepalehed olulisemad mulla lämmastikuga rikastajad kui teiste puude varis. Samas aga öeldakse väärtuse kaotanud paberraha kohta „lepalehed“, kuigi lepalehed on maale hoopis suureks rammuks. Küllap on see kõnekäänd tulnud sellest, et lepapuud võib kohata pea kõikjal ja tema ilmetuid lehti on justkui tüütult palju.
Lepiku olemasolu näitab, et seal on viljakat mulda, väheviljakate muldade piirkonnas, näiteks saartel, lepikuid nii palju pole. Nii tulebki Saaremaal ja Hiiumaal rohkem pingutada, et seda puud kohata. Tegin 2023. aastal välitöid ja uurisin lihaveiste kasvatajate kohalikke ökoloogilisi teadmisi. Üks Jõgevamaa farmer oli oma „karjamaa leppadest“ vaimustuses. Need karjamaal üksikult kasvavad laiade võradega puud jättis ta ka peale puu elu lõppu veel püsti, sest nende tüved olid täis seal elavate putukate tehtud auke, nagu oleks tegu korrusmajaga. Ta tuli intervjuus ikka ja jälle nende leppade juurde tagasi ja jalutuskäigu ajal näitas neid ka mulle.
Arusaadavalt on lepp jätnud meie kultuuriloosse oma jälje. 19. sajandil, kui maarahvale perekonnanimesid panema hakati, anti mõnikord võimalus nimi ise valida. Loogilisena võeti selline, mis iseloomustaks nime saaja elukohta. Lepapuu ja lepik oli nii mitmelgi taluperemehel silme ees, kui mõisahärra kirjapanemiseks tema perenime küsis. Nii tekkiski üle Eesti sadu nimekaime Lepp, Lepa ja Lepik. Tihti aga võttis talumees omale perenime talu järgi, ja Lepiku-nimelisi talusid on meil läbi ajaloo olnud üle saja. 1930ndatel, kui hakati saksapäraseid nimesid eestistama, mugandati saksapärased nimed Lepland, Lepler, Lepmann kujule Lepa. Eestis on nüüd viiekümne populaarsema perekonnanime hulgas ka Lepik ja Lepp, neid nimesid kannab ligi kaks tuhat kaheksasada inimest.
Kui küsitakse, kuidas mõni töö edeneb, siis on üle Eesti vastatud: „Läheb nagu lepase reega.“ Nüüdseks on see kõnekäänd hakanud tähendama, et läheb ladusalt, kergesti või hõlpsalt. Aga kui öeldusse süveneda, tähendab see hoopis, et läheb kehvasti. Põhjus on selles, et varasemal ajal, kui reejalaseid veel raudadega ei kaetud, pidid need olema vastupidavast ja siledast puust. Selleks sobisid saar, tamm, kask. Lepp on aga väga pehme puu, ta kulub kiiresti läbi või läheb raskema koorma all lihtsalt katki. Lisaks on lepalaud üsna kare ja hobusel oleks sellist rege raske tõmmata. Võib-olla on kõnekäänd tekkinud rahvausundi põhimõttest, et ennast ei kiideta, sest see võib pöörata õnne õnnetuseks.
Pärisorjuse ajal oli maarahval keelatud kodus puskarit ajada, see jäi mõisnike privileegiks. 19. sajandi keskel koondus viinapõletus vabrikutesse. Maarahvas on salaja oma tarbeks või müügiks puskarit ajanud alati. Aga seda tehti teiste eest varjatult kusagil majalähedases metsatukas. Nii levisidki jutud „metsakohinast“ või „kasekohinast“. Põhja-Eestis, Virumaast Läänemaani, hakati seda hellitavalt kutsuma naiste nimedega, kelle juurde sinna lepavõsa vahele justkui mindi: Lepikuliisu, Lepaliisu, Lepikulinda ja Lepatiiu.
Kesk-Eestis on Lepatiiu olnud paiguti hoopis putuka nimi. See putukas sai murdeti muidki toredaid naisenimesid: Triin, Triinu, Triina ja Riinu. Bioloogid on kinnitanud selle putukaperekonna eestikeelseks nimeks nüüd lepatriinu. Eri liike saab eristada mustade täppide arvu järgi punasel taustal – rohkem on Eestis kohata seitsme, viie ja kahe täpiga liike. See punane putukas on saanud lepa-liite just oma värvi järgi. Seda, et toores lepapuu vigastamisel veripunaseks muutub, peeti varasemal ajal üleloomulikuks nähtuseks, ja seepärast on meie läänemeresoome aladel elanud sugulasrahvastel juba varasest ajast lepp kõnekeeles olnud eufemism vere kohta. Sõnu „lepp“, „lepane“ on meil veel hiljuti kasutatud vere asemel ka äärealadel – Soome lahe, Peipsi järve, aga eriti Läänemere ääres.
Lepapuu kasulikkusest tarbepuuna on kirjutatud mitmeid artikleid, mis algavad tõdemusega, et metsamehed on pidanud halli leppa läbi aegade „metsa umbrohuks“. Temasse suhtumist näitas ka mõnel pool levinud rahvapärane nimi pasklepp, millega rõhutati halvakspanu. Tänapäeval seoses graanulitehaste valmimisega sobib igasugune puuliik graanuliks pressida ja leppa enam halvustavalt ei suhtuta. Samuti on hakatud lepapuitu väärindama, vaadake sisse kasvõi saunapoodidesse, kus müüakse lepast tarbeasju.
Läbi aegade on siiski lepa kõige tuntum kasutus olnud ikka halupuuna ahju ja pliidi all. Halli lepa kohta ütles mu endine naabrimees, et „lepp on kuninglik kaminapuu“, ja tõesti, ta ei tahma nii palju kui kask või kuusk. Lisaks kuivab ta kiiresti ja annab ühtlasemat kuumust, samas kasepuu oma terava kuumusega võib mõne küttekeha eluiga tunduvalt lühendada. Lepa suureks plussiks on ka see, et lepikus kasvanud puutüved on kõrgelt laasunud ja teda on kerge kirvega halgudeks lüüa.
Puuküttega elamus endale vajaliku toasooja saamine lepapuust on minu meelest sama nagu köögiviljamaal omale talvekartuli kasvatamine. Mõlemal juhul käib sama halg või mugul korduvalt su käest läbi. Mugula teekond algab sügisel vaost ämbrisse, sealt kotti, kotiga koju kuhja, kuhjast sorteerid seemnekartuli välja, siis seemnekartul uuesti kotti, kotiga keldrisse salve, kevadel salves jälle sorteerima, et talve jooksul riknenud mugulad eraldada, siis tõstad ämbriga kotti, kotiga põllule, kotist ämbrisse ja ämbrist vakku. Puid tehes alustad palgi saagimisest, siis tuleb pakkude lõhkumine, siis halgude riita ladumine, siis õueriidast varjualusesse riita ladumine ja lõpuks tood talvel halud tuppa.
Pilguheit juurte ja idude juurde
Kartulikasvatuse meenutamine pani mõtte hoopis teises suunas rändama. On ju elusloodus laiemas mõttes üldse huvitav nähtus: kui teda vaatlema jääd, tekivad kohe ka mõtted, kuidas küll mõni asi just niimoodi võimalik on. Eluslooduse uurimine ja avastamine on kestnud juba sajandeid ja iga vastus tekitab kohe uusi küsimusi. Kui varem keskendus teadus loodust moodustavate liikide kirjeldamisele, süstematiseerimisele, kategori-
seerimisele, siis nüüd on esiplaanil seoste otsimine, liikide funktsionaalsus ja eluvõrgustik laiemalt ning selle keerukus. Muidugi uuritakse edasi ka liike või liikide elupaiku, kuid juba uute märksõnadega, nagu elastsus, plastilisus ja kohastumine.
Elusa looduse juures on siiski alati mingi väike ime, kuigi loodusteadlased ei pruugi sellest vaimustuda. Teadlane on ju kui laps, kes kogu aeg uut mänguasja tahab, sest vanad on juba igavad. Niisiis tahab teadlane muudkui avastada ja leiutada uut, vanad avastused ja leiutised teda ei köida. Üheks väikseks imeks pean ma seda, kuidas vastu kevadet näed, et talvevarudeks soetatud küüslaugud ja sibulad on kööginurgas võrgus ennast liigutama asunud. Esiti märkad neid rohelisi lehealgeid, hiljem ka juuri ajamas, et otsida omale kasvamiseks vajalikku vett ja toitu. Justkui kuivamisel veelompi lõksu jäänud kalamaime, keda tahad kinni püüda ja suurde vabasse vette päästa, tahad ka sibulaid-küüslauke siis päästma hakata. Kõik vahendid tunduvad selleks head, sobivad nii mullaga täidetud potid kui ka lihtsalt vett täis topsik. Asetad siis neid aknalauale, et nad paremini valgust saaksid, ja kui aknalaud juba kitsaks jääb, ka köögilauale. Kui on läbipaistev veeklaas, siis näed, kuidas nad rahulolevalt oma jalad vette panevad. Nagu pokud Edgar Valteri „Pokuraamatus“, kelle varbad samuti peavad vees olema, nii et kui elupaik neile kuivaks jäi, siis läksid nad rändama ja kohtusid vanamees Puukoga, kes elas üksikus metsamajas koos koer Eku ja kass Sooruga. Muinasjutuline maja asus just sobiva järve kaldal, nii et pokud märkamatult majaelanikele alaliselt seltsiks jäid. Ka nendest sibulatest ja küüslaukudest saavad kohe majasõbrad ja pilk peatub järjest sagedamini uutel seltsilistel, uurides, kuidas neil seal uues kohas läheb. Vaatled ja jälgid nagu tõeline teadlane kunagi. Eriti meeldivad nad lastele, kes nende eest tihti liialtki hoolitsema kipuvad ehk kastavad tihemini, kui vaja.
Kui küüslaugud-sibulad taipavad kasvama hakata aknast paistva pikeneva päevavalguse järgi, siis kuidas küll kartulid, kes keldris peavad olema, teada saavad, et nüüd on aeg idusid ajada? Järelikult on mugulatel oma sisemine kell, mis neid unest äratab, sest nad elavadki kogu oma elu päikese eest varjus mulla all ja vabatahtlikult nad sealt pannile ja potti ei tule. On ka erandeid, nagu see üksik kartul Andrus Kivirähki raamatust „Kaka ja kevad“, kes põllule unustati ja nii lõbusast praadimisest ja keetmisest osa ei saanud. Kurvastusest aitasid tal üle saada karupealuu ja rahapada, kellega koos muttidele lõbusaid kontserte hakati andma.
Mul oli õnn elada ajal, kui käidi naabrite või lihtsalt tuttavate talunike juures kartulivõtutalgutel. Lihtsalt mindi appi vaid tänusõnade ja päeva lõpetava talgutoidu eest, milleks oligi seesama värske, koorega keedetud kartul. Kartulipõllud olid siis ikka nii suured, et pere taluloomad said sellest maast toidetud. Enam pole taluloomi ega ka kartulimaid. Viimased majapidamised lõpetasid oma seakasvatuse juba aastaid tagasi ära, kui seakatku kartuses rangemad hügieeninormid kehtestati, ja siis pole kartulitki nii palju vaja.
Kohe kui talgutel raha antakse, muutub see juba palgatööks. Nagu kolhoosi kartulivõtmine, kus kooliõpilasena olles pigem vaatasin, kuidas päeva mugavalt õhtusse veeretada, ja igat mugulat mulla seest taga ajama ei jooksnud. Vaka sisse sobis siis panna ka mullakamakaid ja väiksemaid kive; see tuli küll välja, kui vakk traktori kasti tühjaks kallati, kuid ikka tehti. Oma või tuttava kartulivõtmisse suhtuti hoopis teisiti ja otsiti ikka vao vahelt kõik üles. Ja kuidas siis annadki raha, sest järgmine päev on omal vaja abistavaid töökäsi, rahaga on aga nii, et saajale on teda alati vähe, andjale aga tundub palju, ja on siis sellist erimeelsust suhtesse vaja?
Kartuli idutamine oli kevadsuvel taludes üks oluline igapäevatöö, sest loomadele olid idud ju mürgised ja need tuli eemaldada ka enne keetmist. Ja ega loom mullast kartulit söönud, ikka pidi selle ämbritäie või kaks enne keema panemist puhtaks pesema. Selgelt on meeles, kuidas naabrinaine õpetas, kui nägi, et ma õuepliidil seakartuleid keetes pajale ainult kaane peale panin. Nimelt ütles ta, et „pane kaane alla ikka takune kartulikott, siis keevad nad kiiremini ära“. Ja tõsi ta oli, ajavõit oli suur. Samuti hoiab kartulikott kinni tekkiva spetsiifilise lõhna, mis maamajades oli lausa kööki sisse imbunud, sest talveperioodil keedeti loomadele mugulaid ju ainult köögipliidil. Ja ega siga tervet kartulit siis hästi söönud, ikka pidi kuuma kartuli suures mollis rauaga väiksemaks sõtkuma ja jahuga läbi segama. Lehmale aga meeldis hoopis toores jahuga kartul, kuid seda pidi enne raiuma, et loom ahnelt süües omale paraja kujuga mugulat kurku ei tõmbaks.
Saatvad lõhnad
Seakartuli keetmise lõhn on jäänud mälestuseks. Nüüd on selle asemele tulnud ja mind saatma hakanud linnas röstitud kohvipuuoa lõhn kohvikutes, aiaäärse sireli lõhn, pärnaõite lõhn, piparmündi lõhn, niidetud rohu lõhn, põllul küpsenud rapsi lõhn… Meeldiv üllatus tabas mind Marokos Marrakechi linnas, kuhu droogipoodidesse ja para-apteekidesse oli koondatud kümneid või pigem sadu eri taimesaadustest tehtud lõhnu. Nagu igal pool mujalgi suurtes turismilõksudes, läksin kauplejate mesimagusa jutuga kaasa ja tõin mitmest poest omale kaasa erinevaid lõhnatooteid küll tervise tugevdamiseks, küll pesemiseks, küll joogi tegemiseks, küll toa suitsutamiseks.
Taimede lõhnad on saatnud meid aegade algusest. 1920ndatel oli meil maapiirkondades veel rohkesti elamuid, millel vaid muldpõrandad. Palju oli ka savipõrandaid, ja kus paekivi saada, seal kaeti rehealune paekiviplaatidega. Kui laudpõrandaid oligi, siis pigem magamiskambritel. Nii võibki oletada, et neis hoonetes oli tihti mulla, kõdu või kopituse lõhna. Nii nagu nüüd, polnud ka siis selline lõhn meeldiv. Mida siis tehti? Mõnel pool on siis peale tubade suurpuhastust laupäeviti või enne suuremaid pühi võetud kadakaoks, pandud põlema, siis kohe kustutatud, nii et see ainult tossu ajaks, ja siis sellega toas ringi käidud. Mõne aja pärast tuulutati ruumid jälle ära. Jah, hõõguva oksaga toas liikumine võis olla tuleohtlik, aga arvestades mittesüttivast materjalist põrandat, polnud ka lugu, kui mõni hõõguv tükk maha kukkus. Lisaks soodustas sellist tegevust ka see, et haljaid kadakaoksi oli aastaringi saada. Majades, kus on olnud surnu matuste ajal ruumis, on ka peale matuseid need toad kadakasuitsuga n-ö puhastatud.
Mõnel pool tehti kadakatossu ka sääskede, kärbeste ja kirpude peletamiseks. Sääskede suitsuga peletamine on ju praegugi üsna levinud. Kadakaoksatossu tehakse nüüd väga harva, küllap tuleohtlikkuse ja suitsuandurite, aga ka lõhnaküünalde ning aroomiõlide kättesaadavuse tõttu. Jõhvis aga on pandud kadakaoksi kööki ja aita ning ka kartulikuhjadesse õlgede alla, et see lõhn hiiri eemale peletaks.
Rohkem oli aga varasemal ajal võimalusi tube lõhnastada eelkõige taimede vegetatsiooniperioodil. Milliseid lõhnu siis tubades võis olla? Saaremaal raputati tubadesse põrandale vaiguseid noori kuusekasve ja angervaksalehti, aitadesse aga riputati lakke angervaksaõite kimpe. Mujal Eestis oli põrandale raputatud taimedel ka lisandväärtus: taimede lõhn peletas kirpe, lutikaid ja sipelgaid. Nii ongi mandril laialdaselt pandud toa või aida põrandatele kalmuse lehti ja juuretükke. Kalmuse imalmagus lõhn täitis siis kogu ruumi. Kusjuures Lätis välitöödel räägiti mulle, et selline komme oli seal veel elujõuline, eestlastel jäävad viimased kasutused aastakümnete taha.
Vähem on toas kirpude tõrjeks kasutatud ka teisi aromaatseid taimi, näiteks mõru kirburohuürti, sookailuoksi, põld- ja piparmündiürti, kõrvenõgese lehtedega varsi ja sõnajalgu. Mõnikord on neid taimi eelnevalt ka natuke purustatud, et lõhn paremini välja tuleks. Sõnajalalehti ja sookailu pandi mõnel pool talvel kartulikuhjadesse või keldritesse, et lõhn hiiri peletaks. Needki taimed on nüüdseks sellisest kasutusest kadunud ja nende lõhna tubades pole. Ütlesin küll algul „aromaatsed taimed“, aga kui tuua näiteks põldmündi rahvapärased nimed – tsiasitahain, pussuhain, undipuss, haisulill, pinipussuhain, tsiapussuhain – siis saab lugeja aimu, millist lõhna see taim eritab. Ka mõru kirburohu nimed peegeldavad tema omadust – vesipipar, mõruhein, vihahein.
Üks tuntumaid lõhnavaid looduslikke liike on käokeel, mida rahvas aga rohkem ööviiuli nime all tunneb. Neid õisi on Lääne-Eestis ja saartel tüdrukud oma magamiskambritesse meeleolu loomiseks vaasi toonud. Kuna see lill on nüüd looduskaitse all, on tema vaasi toomise komme vähenenud või lausa kadunud.
Praeguseni on aga kombeks tuua kevadsuvel tubadesse meeleolu loomiseks ja lõhnaks lehtpuude lehiseid. Tähtsaim püha, millal lehtoksi tuppa toodi ja tuuakse, on suvistepüha. Seda liikuvat püha peetakse seitsmendal pühapäeval pärast lihavõtteid, nii et see jääb 10. mai ja 14. juuni vahele. Neid pühi kutsutigi mõnel pool kasepühadeks või meiudeks. Kui ka mõnikord juhtus, et kaskedel sel ajal veel õieti lehti polnudki, olid alles hiirekõrvul, toodi ikkagi. Valiti väiksemaid kaski või suuremate puude oksi, need pandi magamistuppa voodi juurde kapa või ämbri sisse vette. Mõnikord ka igasse toanurka, et noored vaigused lehed täidaksid toa värske kase lõhnaga. Teada on, et üks esimesi metsapuude raiumise keelde, mida siinsed baltisakslased maarahvale määrasid, oligi meiukaskede massilise raiumise keeld, et noori puid ja metsa säästa. Neid pühi on kutsutud meiudeks ja oksi meigudeks samasisulise saksa kombe Maien ehk maipüha järgi. Kaselehiseid on varem Euroopas ja põhjamaadeski tubadesse toodud, kuid juba 20. sajandi alguseks oli mujal Euroopas see komme kadunud. Teine oluline püha on jaanipäev, mil kaseoksi tuppa, sauna ja õue või jaaniplatsile on pandud. See on komme, mida olen püüdnud ka ise regulaarselt järgida ja värske kasevihagi jaanilaupäeva sauna teinud, selle lõhn annab saunale erilise tunde.
Kuid meiudeks kutsuti meil varem ka teisi õitsvaid lehtpuuoksi, mida tubadesse lõhnaks vaasi toodi. Tuntuimad nendest on toomeoksad, kuid need oma intensiivse lõhnaga magamistubadesse ei kõlba, võivad tekitada hommikuks peavalu. Populaarsed olid ja on ka ilupõõsaste oksad, nagu jasmiinid ja sirelid. Rahvas kutsub seda põõsast küll jasmiiniks, aga botaanikud on pannud talle nüüd nimeks hoopis harilik ebajasmiin. See on meil üks aromaatsemaid põõsaid, mille kuivanud õisi pandi varem ka kappi, et annaksid head lõhna ja peletaksid riidekoisid.
Riidekappidesse on pandud hea lõhna saamiseks ja koide peletuseks veel mitmeid teisigi kuivatatud taimi. Tuntumad neist on toas potitaimena kasvatatava lõhnava pelargooni lehed ja õied ning väga harva ka salumetsades leiduv lõhnav madar. Talveriiete vahele, mis kevadel aitadesse, kirstudesse või kappidesse hoiule pandi, lisati aga vängema lõhnaga saadusi nagu koirohuürt, tubakataime lehed, sookailu oksad.
Teisi tugevalõhnalisi taimi on istutatud aeda mõnikord kindla eesmärgiga. Näiteks harilikku leeskputke, mida leidus varem Lääne-Eestis majade juures pea kõikjal, istutati sellepärast, et taime lõhna arvati peletavat madusid õuest eemale.
Ebameeldiva lõhnaga harilikku rassi ja harilikku lodjapuud (rahvapärase nimega leeder) on istutatud lauda juurde, sest nende lõhna hiired ja rotid ei talu. Lodjapuu lõhnast annab aimu tema rahvapärane nimi – koerakusepuu. Hiirte peletamiseks keldritest ja talvekartuli kuhjadest pandi sinna sookailuoksi. Mutiurgudesse pandi lodjapuulehti, koerapöörirohu õisi ja küüslauku. Nüüdseks on nende taimede selline kasutus hääbunud. Leeskputk ja rass on muutunud üldse väga haruldasteks.
Veel kord puudest
Meiukaskedega ja muude põõsastega seoses meenus autoga sõitmine mööda tasase pinnamoega Põhja-Eesti maanteid, kus silmapiir ulatub kaugele. Seal on iga natukese aja tagant maantee ääres lumetõkkekuuseheki juures mõni üksik puu või puude grupp. Kased, männid, harvem ka pärnad. Neid maanteede äärde istutatud puid on muidugi ka laugemate või koguni järskude kõrgustike piirkondades, kuid orud ja künkad teevad silmapiiri ahtaks ja seal pole sellist mastaapset horisonti nagu lauskmaal. Minu jaoks loovad need puud erksust, muidu oleksid pikad sirged maanteed liialt üksluised ja uinutavad. Neid puid vaadates on aja ja tee kulgemine sõites paremini tajutav, nad oleksid nagu suured kilomeetripostid.
Aga nüüd rajatakse teede renoveerimisel uusi eurokraave, mis on laiemad kui varasemad, ja selle tõttu raiutakse need elusad maamärgid maha. Nii on ajalehtedes lugeda, kuidas kohalikud on rahulolematud, et need maamärgid kaovad. Olgu siis tegu Põlvas ristimändidega, Luunjas paplialleega, Tallinnas Nõmmel mändide ja pärnadega, Haabersti hõbepaju ehk hõberemmelgaga. Need on vaid üksikud näited paljudest, kus kohalikud on oma arvamust sellisest teguviisist ka ajakirjanduses avaldanud, aga rääkimata lugusid on Eesti täis. Kohe meenubki mulle ühe keskkonnahumanitaaria seminari suvine väljasõit Anija valda, Kaunissaare külla, kus asuvad kunagise Kaserahu poolmõisa varemed, mida rahvas ka Saueaugu ja Birkenruh’ nimede all tunneb. Eesti kultuuriloos on sel kohal oma tähtis roll. 1917. aastal suvitasid seal Marie Under ja Friedebert Tuglas. See suvi andis Underile loomingulise impulsi, ta avaldas oma esimese ja väga menukaks saanud luulekogu „Sonetid“, mis andis eesti armastusluulele uue suuna. Ligi viis aastat tagasi mängiti sealsamas varemetel vabaõhuetendust, milles see ilus suvi taaselustati. Suvemõis andis loomeinimestele peavarju hiljemgi, nii kirjutas Tammsaare 1922. aastal just seal oma „Kõrboja peremehe“. Aga kui ma 2015. aastal seal viibisin, käis parajasti maantee muutmine euroteeks, mille ajal saeti maha mõisavaremete äärne allee. Puid, mis olid meie kultuuriinimestele rõõmu ja ilu pakkunud, võis nüüd aimata vaid hiigelkändudest.
Aga keegi on ju kunagi need puud teede äärde istutanud. Meenub kohe „Kevadest“ lugu pajust Arno Tali kodu roobastee otsas, suure tee ääres, mille juures ta Raja Teelet ootas. Väikse poisina mõtles Arno, et see puu on õige vana – mitusada aastat. Aga siis sai ta vanaemalt teada, et kui nemad vanaisaga noorespõlves selle koha omale said, siis vanaisa nagu nalja pärast surus tee äärde kaheharalise pajukepi, mis seal kasvama hakkas. Sel pajul oli tähtis roll kanda ka romaanist tehtud mängufilmis. Kuna võtteplatsil sellist paju polnud, siis toodi mitmeid tonne kaalunud puu mujalt ja istutati võttekohta. Aga puu istutamise vaev tasus end ära ja Arno sai tema najal oma sügavate silmadega läbi okste taevast vaadata.
Arnol oli õnne, et ta vanaema oli hea jutustamisoskusega ning andis edasi lugusid nii endast kui ka puudest. Paraku jääb määratu hulk teadmisi edasi rääkimata. Arvan, et kui mõnest põlispuust algne lugu katkeb, tekib kohe uus. On nad ju oma olemuselt nii imposantsed, et panevad endast rääkima. On näiteks teada kümneid kaitsealuseid põlispuid, mille olla istutanud Rootsi kuningas, kuid neid lugusid räägitakse ka puude kohta, mis kaitse all ei ole.
Kui ma oma praeguse kodu ümbrusega tutvust tegin, märkasin noorepoolse metsa sees, kõrgemakasvuliste puude all jändrikke pihlakaid, keda oli umbes paari-kolmemeetriste vahedega reas kokku oma viis-kuussada meetrit. Arvatavalt istutati nad, et nad eraldaksid kunagist põldu ja karjamaad, aga miks just pihlakas selleks puuks valiti? Muidugi ma ei teadnud, kes selle põlluserva-allee oli istutanud ja mis oli tema taotlus, aga oma versiooni jagasin ma hiljem teistega. Seda, et need pihlakad istutatud olid, rääkis mulle kõrvalkrundi linnas elav omanik. Aga siis tuli üks aasta harvester ja lõikas kõik need puud koos teistega maha, tema jaoks olid need ju üks anonüümne puude mass…
Tee- või tänavaäärsed põlispuud olid varem, kui liiklusmärke polnud, vajalikud maamärgid, mille järgi oma teeotsa paremini märkad: kui tuttav puu juba paistab, siis tunned, et oled kodus. Väravapuu istutas peremees kohe talu rajamisel või ostmisel, nii said need puud kõik isikustatud, nimelised, kellest, nagu mulle on välitöödel räägitud, ka peremees hiljem oma elujõudu ammutas. Eelkõige sobis selliseks puuks ikka väärikas tamm, tihti istutati ka pihlakas, aga austati teisigi lehtpuid, nagu vaher, kask, pärn, harvemini ka saarepuu. Seda puud hoiti, tema saatus seoti peremehe omaga – läks puul hästi, läks ka omanikul hästi, ja vastupidi. Pikaealistena elavad puud kauem kui istutaja ise, ja tänapäeval kohtabki maal ringi sõites, eriti kaugetes metsanurkades, kunagise talu märgina vaid põlispuude mõõtmetesse sirgunud õuevalvureid.
Aga merel, kus silmaga nähtavad teed üldse puuduvad – kas ka seal on puudest abi? Merel on päevasel ajal seilatud läbi aegade maamärkide abil, mis on rannalt kaugele eristatavad. Selleks on sobinud teistest puudest kõrgemad põlispuud ning rannaäärsed põlised metsatukad. Varasemal ajal kulgeski laevaliiklus peamiselt ranniku lähedal, et paremini maamärke näha. Üheks esimeseks looduskaitseliseks piiranguks loetakse meil Taani kuninga 13. sajandil kehtestatud korraldust, millega keelati metsade raie Naissaarel ja teistel lähedal asuvatel saartel. Need olid Soome lahe tolleaegsete tähtsate kaubateede püsivad maamärgid. Tuntumate maamärkidest põlismetsade hulka kuulus veel Hiiumaal Kõpu poolsaare otsas kasvav mets. Sel otstarbel metsatukki merekaartidele ja kaitse alla enam ei kanta.
Kuid igal rannakaluril on ikka omad loodusmärgid, mille järgi merel liigelda: kus asub kodusadam, kuhu panna kalade püüdmiseks võrgud või mõrrad. Kui väravapuudest ja nende liikidest on rohkesti teateid, siis meremärkidena kasutatud üksikpuudest on millegipärast teateid väga napilt. Olen välitöödel küsinud, kas ja kuidas rannakalurid puude järgi merel seilasid. Mõned värvikad lood olen saanud nii Saaremaalt kui ka Peipsi äärest. Kui enamasti olid maamärkideks ikka kodumaised puud, siis Saaremaal Mändjalas näidati mulle võõrliiki, hiigelmõõtmetega papleid, mis olid, nagu mulle öeldi, kaugelt üle saja aasta vanad ja omal ajal istutatud just selleks, et kalurid merel nende järgi sihte sätiks. Puud olid üksteisest istutatud teatud kaugusele, et kui nad merelt vaadates kohakuti lähevad, siis see aitaks leida õiget suunda. Nii oli neid tuttavaid puid kaldalt otsinud juba jutustaja vanaisa, isa ja ka ta ise nooruses. Sellele võõrpuule olid kohalikud pannud nimeks Saksamaa haab. Saksamaaga seostati varem võõrpuuliike üldiselt. Olen sattunud lugema üht vana ajalehte aastast 1934, kus öeldi, et tormiga murdus „Mustjala puudekuningas“, mille vanuseks arvati olevat 150–180 aastat. See pistoks olla kunagi toodud Rootsist ja kohalikud kutsusid seda liiki Saksamaahaavaks. Nõnda said minu nähtud Mändjala hiigelpuud nüüd hoopis uue kultuurilise mõõtme, sest ka Saaremaa vastasküljel tehti nii, see näitas istikute ning teadmiste vahetamist ja pikka järjepidevust.
Artikli kirjutamist toetas Kultuuriministeerium (grant nr KUM-TA66).
