Hea sõber, kõigepealt suur tänu, et saatsid mulle Vladimir Voinovitši „Karvamütsi“! Esmalt kohkusin muidugi ära, sest poliitiline kliima pole vene kirjandusega tegelemiseks sugugi soodne, aga siis hakkasin mõtlema, et kuramus, Voinovitšit peetakse ju ikkagi dissidendiks ja Jaan Rossi tõlkes ilmus see raamatuke EKSA märgi all tosin aastat enne Krimmi annekteerimist. See perestroika-aegne teos ise oli tervikuna täitsa naljakas lugemine. Kahjuks pole ma ka kõige parema tahtmise juures võimeline praegu „Karvamütsi“ teemal pikemalt kirjutama (ehk millalgi lähitulevikus), sest kogu mu tähelepanu tõmbas endale üksainus kirjakoht, millega olen tegelenud sõna otseses mõttes viimased ööd ja päevad. See kirjakoht asub raamatu 68. leheküljel, kus ühe tegelase sõnul olevat Tšehhov Korolenko kohta öelnud, et too on „liiga hea inimene, selleks et olla hea kirjanik. … Korolenko oleks kirjutanud palju paremini, kui ta kas või üks kordki oleks oma naisele truudust murdnud.“
Esmalt tundus see lihtsalt vaimuka sententsina, mille võiks mingis seltskonnas sobival hetkel välja hõigata, ent siis küsisin endalt, mida Tšehhov õigupoolest silmas pidas ning millisele „teooriale“ ma selle tsitaadiga apelleerida püüaksin. Mõistagi polnud mul algul õrna aimugi, millisest allikast Voinovitši kuuldused pärinevad või kas sellist allikat tegelikult üldse olemas on. Kuigi ma tunnen hästi seda osa Tšehhovi loomingust, mis on eesti keeles ilmunud (mida polegi nii vähe), ei meenu mulle, et Tšehhov ise või mõni tema tegelane (sh jutustaja) oleks midagi niisugust lausunud.
Siiski-siiski, pärast pikka tuhnimist olen jõudnud arvamisele, et kõige tõenäolisemalt sattus kõnealune mõte Voinovitši raamatusse Bunini mälestustest Tšehhovi kohta. Seal omistatakse Tšehhovile laused: „Ja Korolenko peab oma naist petma, ilmtingimata, et paremini kirjutama hakata. Muidu on ta liiga üllas.“ Ja see pole veel kõik! Nüüdseks on selgunud, et sarnast arvamust Korolenko kohta avaldas veel üks teinegi vene emigrant-literaat, Mark Aldanov: „Ta oli liiga leebe, armastas ja austas inimesi liiga palju, et saada suureks kirjanikuks: tõelised kirjanduskuningad, nagu ka suured ajaloolised kuningad, peavad olema karmid. … Tema teostes on vargaid, mängureid, mõrvareid, aga mitte ühtegi lurjust.“
Mis puutub Vladimir Galaktionovitš Korolenkosse kui inimesse, siis tuleb tõepoolest tunnistada, et ükskõik kuhu ka vaataks (Tolstoi, Gorki, Lääne slavistid jne), kõikjal peetakse teda ülimalt õiglase loomuga au- ja aatemeheks, humanistiks, inimeseks suure algustähega, selliseks, kes võis tõtt näkku öelda nii Lunatšarskile kui Leninile enesele. Ent, hea sõber, mind ei huvita tegelikult niivõrd Korolenko moraalne kõrgus ega küsimus, kas see ületab tema ande kirjanikuna (nagu väitis üks Korolenko inglise keelde tõlkija). Mind köidab härraste Tšehhovi ja Aldanovi veendumus, et teatud pahelisus (truudusetus) võinuks Korolenko loomingu väärtusele soodsalt mõjuda.
Seega, hea sõber, soovin su terava pilgu all mõtiskleda selle üle, mis laadi seisukoht see üldse on ning kas sel võiks olla mingeid väljavaateid paika pidada. Kas ma kõike seda ühes kirjas tegelikult ka suudan, jäägu sinu otsustada (eelnev kirjavahetus on näidanud, et olen kirja lõpus märksa targem kui alguses), aga mul on sulle palve: pea kõike, mida sa siin loed, pesuehtsaks analüütiliseks kunstifilosoofiaks, hoolimata sellest, et see on valatud epistolaarsesse vormi.
Mis on immoralism?
Meenub, et kui ma esmakordselt Voinovitši kirjakohale sattusin, pidasin parasjagu kunstieetika loenguid. Peagi olin leiu üle iseäralikult rõõmus, sest see paistis selgemast selgemalt kehastavat üht kursuses käsitletud vaadet, mida nimetan immoralismiks[1]vägagi silmanähtaval põhjusel, et see omistab kunstniku ebamoraalsusele olulise kunstiväärtusliku kaalu. Et selle vaate iseloomustamisega jäävad tudengid eksamil ühtelugu hätta, rõhutan, et immoralist ei piirdu lihtsalt triviaalsevõitu tõdemusega, et keegi võib olla hea (või parem) kirjanik hoolimata sellest, et ta on ka paheline. Immoralismi tuumaks on idee, et keegi võib olla parem (või koguni hea) kirjanik just nimelt oma pahelisuse tõttu. Suur vahe, kas pole?
Ühtlasi on ka selge, millised võiksid ses küsimuses välja näha immoralismiga konkureerivad vaated. Ühe sellise arusaama, autonomismi järgi puudub kunstniku moraalsel palgel (olgu see hea või halb) loodavate teoste suhtes igasugune määrav roll (teose väärtus on kunstniku väärtusest sõltumatu), seevastu teise arusaama, moralismi järgi võib see roll olla üüratu, kuna kunstniku moraalne kiiduväärsus tingimata annab panuse teoste kunstilisse väärtusse.
Sa mõistaksid neid silte ehk paremini, kui tutvuksid kunstieetika peatükiga, mille ma kirjutasin Kadri Simmi koostatud „Praktilise eetika käsiraamatule“. Ent ilma selletagi peaksid sa mõistma, et mul puudub igasugune soov väita, nagu oleks Tšehhovi enese looming (novellid, jutustused, näidendid) taotluse, sisu või mõju poolest paheline. See on omaette teema ja väärib kindlasti eraldi kirja, kuid antud juhul ei puutu see asjasse. Mind ei huvita niivõrd kirjandusteos, kuivõrd kirjanikumoraali mõju teosele, ja sedagi eeskätt Korolenko näitel.
Niisamuti peaks olema ka selge, et mõtlen immoralismist kitsamalt kunstieetika ja mitte üldeetika seisukohast, kus immoralistina iseloomustatakse isikut, kes rumalusest või tahtenõrkusest eirab või teadlikult trotsib tavamoraali ja n-ö üldkehtivaid väärtusi. Ühesõnaga, pidades Tšehhovit immoralistiks, ei taha ma klatšihimuliselt kuulutada, et Anton Pavlovitš oli patuse eluviisiga isik – et ta oli immoralist mingis sellises mõttes, nagu selleks peeti tegelast André Gide’i samanimelises romaanis, „amoralist“, nagu seda määratletakse Bernard Williamsi kuulsas essees või mingis Nietzschega seonduvas tähenduses.
Kuidas hinnata Korolenkot?
Arvestades seda, et Tšehhov oli Korolenkost noorem, mõjub selline ütlus üpris isatsevalt (võta seda kui maakeelset vastet paternalismile) – nõuandena „ma tean, mida kirjanik oleks pidanud tegema, et olla või saada paremaks kirjanikuks“. Igatahes üks on kindel, kui saaks nüüd ajas tagasi minna mõnda tollasesse salongi, tahaks Tšehhovi käest küsida: kui Korolenko oleks oma naisele truudust murdnud, siis kas ta oleks saanud paremaks kui Tšehhov? Mu küsimus kukkus välja pisut sarkastiline, kuid sina võta seda pigem huumoriga, või mis huumoriga, võta ikka filosoofiliselt!
Kui ma nüüd filosoofiliselt asjaomast lõiku vaatan, tuleb tõdeda, et selle esimene pool (Korolenko on „liiga hea inimene, selleks et olla hea kirjanik“) ei moodusta päris harmoonilist tervikut väite teise poolega („Korolenko oleks kirjutanud palju paremini, kui ta kas või üks kordki oleks oma naisele truudust murdnud“).
Oled ju nõus, et eraldivõetuna pole esimene väide sugugi pretensioonitu, kuna siit nähtub selgelt, et Tšehhov ei pea Korolenkot üldsegi heaks kirjanikuks. Ent hullem veel! Loen siit välja, et isegi kui Korolenko oleks Tšehhovi soovitust kuulda võtnud ja hakanud, vähemalt Tšehhovi arvates, paremini kirjutama, ei tähendaks see sugugi, et Korolenko oleks automaatselt tõusnud hea kirjaniku seisusesse. Mõistagi võib truudusemurdmine olla hea kirjaniku künnise ületamiseks tarvilik, ent siiski mitte piisav.
Kui aga väite teine pool pihtide vahele võtta, jääb Tšehhovi hinnang Korolenkole üleüldse lahtiseks. On ju öeldud ainult seda, et truudusetu Korolenko oleks kirjutanud paremini ning see on kooskõlas sellega, et Tšehhov pidas Korolenkot kas keskpäraseks, heaks või suurepäraseks kirjanikuks. Loogilises plaanis oleks isegi võimalik, et Korolenko oli Tšehhovi arvates kesisevõitu või koguni halb kirjanik, kuigi selle võimaluse kipun välistama, sest siis võiks tekkida küsimus, miks see kõik oli kommenteerimist väärt (pigem arvan, et Tšehhov tajus Korolenkot konkurendina n-ö samas liigas).
Mida tähendab „paremini kirjutamine“?
Mu algne usk, et kirjaniku tegu (truudusemurdmine) saab panna teda paremini kirjutama, on tänaseks kõikuma löönud ning selle peamiseks põhjuseks on asjaolu, et ma pole enam sugugi kindel, mida võis Tšehhov silmas pidada fraasiga „paremini kirjutamine“. Mismoodi oleks truudusemurdmine teinud Korolenko paremaks kirjanikuks? Ma ei tea, kuidas sina „paremini kirjutamist“ mõistaksid, ent mulle torkas esmalt pähe võimalus, mida ma parema sõna puudumisel nimetaksin stilistiliseks. Ja silmasei pea ma mitte vigadeta kirjutamist või „ilukirja“, vaid juhtumeid, kus kirjanik kirjutab ladusalt või on üldse n-ö hea sulega.
Ent on ka teine tõlgendus, mida nimetaksin tunnetuslikuks. See haaraks neid juhtumeid, kus „paremini kirjutamine“ tähendab pädevamat, asjatundlikumat kirjutamist, st kõike seda, mis saadab tõdemusi, et kirjanik „tunneb ainet“, „valdab teemat“, „teab, millest räägib“, sest ta on selle isiklikult läbi tunnetanud. Muidugi ei välista need tõlgendused teineteist ning tihtipeale on ka raske ütelda, kumma alla liigituks kirjaniku võime ütelda midagi väga tabavalt või kas see viimane pole mingi täiesti omaette arusaam „hästi kirjutamisest“.
Aga, hea sõber, kui sul juhtumisi on mõni etem käsitus varuks, ära seda siis jumala pärast ainult enda teada jäta. Ent muude tõlgenduste ootuses tahaksin hetkel siiski väita, et mitte kumbki arusaam „paremini kirjutamisest“ ei pruugi tingimata tähendada, et parenemine on just nimelt kunstilis-esteetiline. Pole küll Tšehhovi süü, et pagana raske on anda „kunstilis-esteetilisele“ väärtusele mõni selline tähendus, mis pole üksnes kõhutunne või intuitsioon.
Mõistagi, need, kes kiindunud esteetilisse kunstikäsitusse, kipuvad neid samastama, teiste jaoks on esteetiline väärtus ainult üks võimalikest kunstiväärtustest ning valdavalt just nende arvates on kirjandusvallas piisavalt näiteid, kus esteetiline väärtus pole tingimata kirjanduse väärtus kirjandusena.
Mis iganes, patustamise kaudset mõju stilistilisele või tunnetuslikule progressile ma mõistagi ei välistaks. Võib ju just truudusemurdmisega kaasnev süüme panna inimese kirjutama – teha tast üleüldse kirjaniku – ning arendada seega välja parema kirjutamisoskuse. Samas võib patustamine mõjuda sootuks vastupidiselt, kui seetõttu langetakse säärasesse ahastusse, mis kõik loomeimpulsid eos välja suretab. Tõsi, ma ei kahtle, et kui kirjanik lähtub omaenese petmiskogemusest, saame tihtilugu täiesti õigustatult väita, et loodud teos on tunnetuslikult väärtuslik (nt kui see jagab teavet, „tõde“ truudusetuse „olemuse“ kohta). Ent kui me ei suuda ära näidata, kuidas nood kiiduväärsed asjaolud loovad (panustavad, toetavad) teose kunstilist väärtust, on tegemist lihtsalt tõeballastiga.
Mida sa arvad võimalusest, et truudusemurdmine oleks Korolenko teinud paremaks mõnes sellises kirjandusžanris, milles truudusemurdmine on tõepoolest keskne ainestik? Nojah, aga millises siis, küsid sa? Sellist ainult truudusetusele pühendatud žanri vist ei eksisteeri – pean silmas ametlikult tunnustatud žanri, mitte puhtformaalset või subjektiivset jaotamisprintsiipi, mille järgi mõni bibliograaf ja bibliofiil juhtub oma raamatuvara korrastama. Truudusetusele näikse sobivat niihästi komöödia kui draama või tragöödia, aga üheski sellises võtmes pole Korolenko just sageli üles astunud (miks ta peakski!), ning pole vaja lisada, et truudusetus on rohkem tšehhovlik teema. Sul oli muidugi tuline õigus (tsiteerin) „et moodne kodanlik romaan räägibki esmajoones truudusemurdmisest („Madame Bovary“, „Anna Karenina“, „Mäeküla piimamees“ jne)“, ent Tšehhov (rääkimata meist) ei saa Korolenkole ometi ette kirjutada, mis teemal too kirjutama peaks.
On’s Tšehhov hüpoteetiline immoralist?
Taipasid ehk isegi, et kui Tšehhovit pidada immoralistiks, on tema immoralism siiski üksnes tingimuslik, hüpoteetiline. Ta ei osuta ühelegi konkreetsele Korolenko kirjatööle, mis võiks autori kõrvalehüppest kasu lõigata. Ja kuidas ta saakski! Vähemasti nende kirjutiste hulgast, mida Korolenkolt eesti keeles lugeda saab, ei oska ma nimetada ühtegi, mis võiks autori truudusetusest lisaväärtust ammutada. Korolenko elust on üksjagu aega möödas, aga minu teada pole seni välja ilmunud teoseid, kirju ega päevikuid, mis kannaksid pealkirju „Vana liiderdaja märkmeid“, „Minu salajane patuelu“, „Truudusetu jutustused“ vms. Mida ma ütelda tahan, on see, et Korolenko voorusliku kirjaniku või inimese musternäidisena on immoralistidele, nii nagu neid siin kirjas ette kujutan, tõeline väljakutse. Ütleksin isegi, et kui immoralist otsib oma vaatele kirjanduselulist kinnitust, oleks Korolenko just nimelt kõige viimane inimene, keda uurima hakata. Targem oleks vaadata mõne de Sade’i või vähemasti Strindbergi poole. Korolenko sobiks pigem moralismi eksemplariks.
Muide, kord kiitis Tšehhov Korolenkot taevani, väites, et too kirjutab nii suurepäraselt, et varjab ära koguni vead, mis oleksid iga teise kirjaniku teosele saatuslikud. Nimelt üht Korolenko juttu („Sokolinets“) lugedes avastab Tšehhov üllatusega, et tema kirjutistes puuduvad naiskarakterid. Võta nüüd kinni, on see ikkagi tõend Tšehhovi liiderlikkusest (isegi Korolenkot lugedes ei mõtle ta muust kui naistest!) või märk tema tärkavast feminismist! (Korolenko vastusest mul midagi teada ei ole). Ma ei usu, et naisekuju puudumine teoses on tingimata viga, küll aga oleks üpris suur väljakutse kirjutada truudusetusest, ühtegi naistegelast loomata! Päris paika Tšehhovi väide siiski ei pea. „Makari unenäos“, kohe jutustuse algul, petab Makar oma naist, aga seda mitte mõne armukesega, vaid lubadusega viinapudel jõululauba õhtul koos oma naisega ära juua. Ja naistegelase Marusja truudusetus vilksab episoodina jutustuses „Marusja laasmaa“, kuigi ma pole kindel, et Marusjat saaks nimetada karakteriks, ehkki iseloomu on tal enam kui küll.
Kuidas murda truudust?
Küll tahaks Anton Pavlovitšilt endalt välja pinnida (Korolenko nimel mõistagi), mismoodi ta truudusemurdmist ette kujutab ning mis väe läbi pannuks see Korolenkot tõepoolest paremini kirjutama. Kuigi see võimalus ikkagi puudub, teen omaenese piiratud kogemuse kiuste (olen üle keskmise truu) mõned ettepanekud, olles veendunud, et need on leitavad ka Tšehhovi loomingus.
Kõigepealt võidakse truudust murda omaenese kombelõtvusest, hetkelise tahtenõrkuse ajel, kui lihtsalt juhtus nii – „ah, noor ja loll olin“. Ja mõistagi võib kirjanik neid elulisi seiku oma loomingus ära kasutada, mis pole ehk kõneväärt uudis, sest kõike seda on lugematud kirjanikud oma loomingus ka teinud, kuigi patud võivad olla erinevad.
Tead, ma keeldun uskumast, et Korolenko oleks saanud truudust murda tõsimeelse veendumusega, et truudusetus polegi mingi patuasi. Ennemini suudan ma ette kujutada, et Korolenko murraks truudust nimme, st täiesti sihiteadliku (või halvasti varjatud) eesmärgiga sellest kirjutada – muundada oma pahelisus ilukirjanduslikuks väärtuseks.
Ma ei oska aimata, kui palju võis selliseid kirjamehi või -naisi 19. sajandi teises pooles ilmas elada. Nõukogude ajal olevat käidud kirjanduslikes komandeeringutes muuhulgas ka elulist armastust uurimas. Abikaasade teadmine, rääkimata nende kohalolust, selliseid välitöid mõistagi ei soosinud, mistõttu pole mul ka erilisi illusioone küsimuses, kuidas Korolenko naine sellisesse kirjanduslikku eksperimenti suhtunuks.
Aga ütle, kulla sõber, kas selline ettevõtmine pole luhtumisele määratud? Kirjanik võib minna näiteks reisile, tarvitada mõnuaineid jms sihiteadliku eesmärgiga kirjutada mõlemast tretist kopsakas „reisikiri“. Ent kas truudusemurdmisega pole nii nagu armastust otsiva tütarlapsega, kes armub kõrvuni alles siis, kui oma meeleheitlikust otsingust loobub? (Samas võib olla ka tõsi, et teadlik üritamine oli ikka tarvilik, sest ilma üritamata poleks olnud nurjumist ning seejärel juhuslikku õnnestumist.) Hedonismi paradoks ju õpetabki, et too, kes seab õnnelikuks saamise oma eesmärgiks, on õnne tarvis kõige vähem ette valmistatud! Ühesõnaga võiks oletada, et kunstilise sihiga truudusemurdmine on ennastõõnestav ettevõtmine, mis polegi õige (päris) truudusemurdmine, ning kuna see on n-ö kunst-lik, ei saa see anda meile usaldusväärset teavet truudusemurdmiste kohta, mida nimetaksime „loomulikeks“.
Muide, ma kipun arvama, et Tšehhov pidas silmas Korolenko aktiivset rolli truudusetuses (kui too oleks kord juba seelikukütiks hakanud!) ja mitte olukorda, kus mõni daam koerakesega oleks püsisuhtes Korolenkot truudusemurdmisele ahvatlenud. Niisiis küsin sinult otse, kumb siis on moraalselt taunimisväärsem, kas otsida truudusemurdmise võimalust ja leida see või jääda lihtsalt ootele, avaldamata vastupanu, kui keegi su truuduse murrab. On’s alust arvata, et aktiivne truudusemurdmine oleks Korolenko kirjanduslikku enesearengut paremini soosinud kui lihtsalt n-ö lõtv püksikumm?
Ent filosoofiliselt huvitavad truudusetuse juhtumid pole eelnevaga veel ammendatud. Rahvasuu räägib, et „truudus on võimaluse puudus“, ent mida pidada võimaluseks? Truudust võidaks murda ju üksnes mõttes, oma kujutluses ja seda isegi kõige intiimsemal hetkel (tead ise, mida silmas pean). „Sina ei pea ihaldama ligimese naist!“ võiks ehk selliste olukordade kohta käia. Ent me sinuga kindlasti ei usu, et Tšehhovil või teistel kõrvalistel isikutel olnuks võimalus teada saada, millest ja kuidas Korolenko fantaseeris. Samuti ei usu ma, et leiame Korolenko või tema kaasa päevikust (kui selline eksisteeriks) mõne sellesisulise pihtimuse.
Aga kas mäletad Tšehhovi novellikest pealkirjaga „Suvitamas“? Lugu selline. Abikaasa jätab oma mehele anonüümse salakirjakese, milles tundmatu naine kutsub ta meest vanasse lehtlasse kokkusaamisele. Mees lähebki liimile (miks mitte korra proovida – ikkagi kaheksa aastat laitmatut abieluteenistust seljataga!), ent saladusliku blondiini asemel kükitab lehtlas üksnes tudengist naisevend Mitja, kes oli saanud samasisulise sedeli. Hiljem söögilauas selgub, et naine initsieeris „randevuu“ proosalise eesmärgiga saada meespere põrandapesuks majast välja – mehel oli mõistagi piinlik, ent on see nüüd truudusemurdmine või pelgalt luhtunud truudusemurdmine.
Kui ma ütlen sulle, et Korolenko oli mitte ainult elava kujutlusvõimega (kirjanikud ju teisiti ei saagi), vaid ka väga unenäoline kirjanik, siis ei pea ma mitte niivõrd silmas ta jutustust „Makari unenägu“, vaid tema nooruspäevilt pärit harjumust õhtul enne magamajäämist unistada ja uneleda nõnda, et kõik see hakkas sujuvalt unenäos oma elu edasi elama (vaata „Minu kaasaegse eluloo“ lehekülgi 393–394). Enamasti olid need unenäod ilusad ja helged, ent mis siis, kui Korolenko oleks abielumehena hakanud nägema unes end oma naisele truudust murdmas? Oleks see siis Tšehhovi silmis sedasorti truudusemurdmine, mille pealt võinuks Korolenko lõigata kirjanduslikku profiiti – muutuda paremaks kirjanikuks?
Kas truudusetus tuleb isiklikult läbi elada?
Kas arvad, et millestki (hästi) kirjutamine tähendab, et pead selle esimeses isikus läbi elama? Mind lööks küll päris pahviks, kui ühtäkki selguks, et autor, kes kirjutas meile marsruudist Moskva-Petuški, oli elupõline karsklane; et tegelik John Barleycorn polnud ealeski kesvamärjukest pruukinud; et kuulsal inglise oopiumisööjal puudus igasugune isiklik kokkupuude oopiumiga, või et markii de Sade oli vooruse verstapost ja süütu kui talleke. Võib-olla tõesti tekitaks üksjagu kirjanduslikku furoori seegi, kui tuldaks välja väitega, et Korolenko, „Siberi jutustuste“ autor, polnudki Siberis asumisel viibinud. Mis pilguga ma nüüd loeksin „Makari unenägu“, kõiki neid looduskirjeldusi jne?
Ent minu teada kirjutavad kirjanikud tihti ka asjust, millest neil vahetut kogemust napib või millest neil õrna aimugi pole. Isikliku kogemuse puudumist korvatakse lugemusega, usina tööga arhiivis või lihtsalt piiritu kujutlusvõimega. Viimast võimalust ma truudusetuse puhul äsja mainisin, aga paar asjaolu jäi kripeldama. Esiteks, ärgem unustagem, et truudusemurdmine eeldab vähemalt kolme osalist, ja nõnda tuleks Tšehhovilt küsida, kas Korolenko oleks tema meelest paremaks kirjanikuks saanud ka siis, kui truudust poleks murdnud mitte Korolenko ise, vaid tema „truu kaasa“ Avdotja Semjonovna. Kui su naine murrab sulle truudust, kas see on samuti sinu isiklik kogemus truudusemurdmisest?
Tundub, et Tšehhovis peegeldub üht-teist kõnekat tolle aja abielukorralduse kohta üldse. Esmajoones see, et Korolenko, vaatamata kujuteldavale vääratusele, on ikkagi süümega inimene (ja see süümepiinlemine vallandab loomingulise sädeme), mis paistab juba läbi Tšehhovi eeldusest, et „kasvõi korra“ – st talle ei mahu pähe, et Korolenko võiks olla süstemaatiliselt või patoloogiliselt truudusetu. Võib vaielda, kas katoliikliku Poola juurtega Korolenko on ukraina-vene või vene-ukraina kirjanik, aga monogaamse kultuuri esindajal tekib küsimus, kas see truudusemurdmine peaks jääma Avdotja Semjonovna eest saladuseks või peaks afäärist teada saama terve pere ja kogu laiem üldsus. Ehk kui mees murrab truudust, siis kas sellel poleks peale süümepiinade muid tagajärgi ka siis, kui sellest saaks teada tema truu abikaasa? Sõbrake, mina isiklikult tahaksin väga teada, et kas ja kui heaks kirjanikuks oleks Korolenko saanud siis, kui pärast patustamise ilmsikstulekut oleks Avdotja Semjonovna ühes tütarde ja oma maise varaga kadunud seitsme tuule poole. (Vähemategi asjade eest on maha jäetud. Alles lugesin ühest vene revolutsionäärist, kelle ta naine hülgas vihmavarju kaotamise pärast).
Millal truudust murda?
Alguses pidasin enesestmõistetavaks, et truudusetus, mis Tšehhovi väitel teinuks Korolenkost parema kirjaniku, pidanuks aset leidma enne konkreetse teose sündi. Seda toetab me tavapärane arusaam põhjuse ja tagajärje seosest. Kuid, sõber, nüüd olen kahtlema hakanud. Esiteks seepärast, et see välistaks liiga kergekäeliselt võimaluse truudust murda teose kirjutamise ajal. Ei, ma ei pea silmas seda, et armukesega koos viibides Korolenko nii-öelda ühe kehapoolega (ülemisega) kirjutab ja teisega (alumisega) murrab truudust. Pean silmas olukordi, kus Korolenko ajanuks abieluvälist kõrvalliini parasjagu siis, kui ta kirjutamises pikema puhkepausi teeb. Mõnikord, eeskätt mahukate teoste pikale venivas loomisprotsessis, kui esialgne hoog on raugenud ja ollakse n-ö punnseisus, võidaksegi pattu teha meeleheitest, ning kes olen mina ütlema, et see ei võiks teose valmimisele hoogu anda ja veel nõnda, et teos vormub koguni suurepäraseks.
Pealegi, usu või ära usu, arvan end olevat võimeline ette kujutama isegi selliseid olukordi, kus truudusetus tõstab teose kunstilist väärtust tagantjärele, st siis, kui teos on ammuilma avalikkusele kättesaadav. Ja ma ei mõtle üldsegi seda, et truudusetuse ilmsikstulek tekitab teosele kõmuväärtust, teeb sellele negatiivset reklaami, sest analüütikuna suudan ma lahus hoida (kuri)kuulsuse ja teose kunstilise väärtuse. Pigem võiks teos ise olla selline, et selle adekvaatse tõlgendamise korral seoks kirjanik end truudusemurdmisega, misläbi kirjaniku patustamine muudab teose tõlgendust nõnda, et hinnang teosele muutub soodsamaks. Jällegi, need on üksnes loogilised võimalused ja mul on endiselt raske uskuda, et saaksime siin Korolenko tegelikku elu ja loomingut näiteks tuua.
Kas asi on truudusetuses?
Kas just sina ei osutanud ükskord, et Clintoni ja Lewinsky afäär polnuks Prantsusmaal võimalik, sest erinevalt Ühendriikidest on sealmail armukese pidamine normiks (vähemasti poliitikute puhul). Pealegi, eskimotel olla abielust ja abieluvälistest suhetest hoopis iseäralikult avar, st vabameelne vaade. Püüan osutada võimalusele, et meie tänapäeva moraalitajus on „üle aisa löömine“ minetanud kaalu, mis sellel teol võis olla Korolenko aegadel. Ehk on truudusemurdmine koguni nii lahja teguviis, et kirjanduse nimel see vaevalt soovitamist ja ettevõtmist vääriks?
Samas tundub mulle pisut narrgi kirjutada truudusemurdmisest ajal, mil üleilmne kunstieetiline vaidlus keerleb ahistamis- ja vägistamisjuhtumite ümber. Eks pattu ja pahet oli ka Tšehhovi aegadel kaugelt rohkem, kui kümne käsu alla pressida saab, mistõttu võime arvata, et Tšehhovi ütluse tuumaks polnud iseäranis just truudusetus, vaid võib-olla üksnes teda häiriv asjaolu, et Korolenko oli lihtsalt kadestamisväärselt vooruslik, koos tagamõttega, et analoogse kirjandusliku efekti, Korolenko muutumise paremaks kirjanikuks, võinuks anda ka mõni muud sorti ebamoraalsus.
Ent pidagem hoogu! Mulle tundub, et sellise anything goes lähenemisega satume moraalses plaanis kahtlasele pinnale, kuigi filosoofina pean tunnistama, et just selliste võimaluste visandamine pakubki kõige enam rahuldust. Näiteks võiks esmalt proovida sellist „oleksit“: „Korolenko oleks kirjutanud palju paremini, kui ta kasvõi üks kordki oleks oma naist peksnud.“ Või kuidas oleks hüpoteesiga, et Korolenko oleks kirjutanud palju paremini, kui ta kasvõi üks kordki oleks oma naist vägistanud, tütreid pilastanud jne kuni kõige jõledamate tegudeni (mõrv) välja, kuigi ma ei suuda ette kujutada, et Tšehhov võinuks midagi niisugust lausuda.
Sa vist ei arva, et selliseid teguviise tohiks ühe vitsaga lüüa. Siit kohe ka filosoofilise kriteeriumi küsimus: et kui need kirjandust parendavad jõledused kusagil ka lõpevad, siis miks just seal ja mitte kusagil mujal? On’s mõni tegu moraalses plaanis koguni nii jõle, et see ei saa mitte kunagi mitte kellestki teha paremat kirjanikku? Nojah, loomulikult, kui inimene, nt kirjanik, on teinud midagi jõledat ning kui see just saladuseks ei jää, võidakse ta kinnimajja panna, ilma võimaluseta kasutada sulge, tinti ja paberit. Ja kui õigusemõistmine peaks päädima kirjaniku hukkamisega, siis see tõesti-tõesti tagab, et „paremini kirjutamine“ ei realiseeru ei käsikirjas ega trükituna mitte üheski konkreetses novellis ega romaanis.
Kus on immoralismi piirid?
Et käsi hakkab juba väsima, on tagumine aeg küsida, milliseid esmamuljeid (kui üldse?) on minu kiri sinus tekitanud. Ehk suutsin sind veenda, et tegemist on olulise ja parasjagu sellist peenhäälestamist vajava küsimusega – kõrvaltvaatajate suutlikkus näidata, kuidas kunstniku moraalne pale konstitueerib, kõrgendab või madaldab konkreetsete teoste esteetilis-kunstilist väärtust, on tihtipeale puudulik.
Loodan, et oled kirja lugemise ajal tunnetanud selle analüütilist vaibi. Kuigi mingit lõplikku seisukohta, rääkimata lahendusest, siit ilmselt välja ei kooru, olen siiski nautinud probleemi ümberpanemist konkreetsest vormist abstraktsesse ja leidnud skeemi, mida soovitan soojalt silmas pidada kõigil neil, keda huvitab kunstnikukeskse immoralismi formuleerimine nõnda, et see paistaks mõtlemisväärne seisukoht – st poleks labaselt kummutatav ega triviaalselt tõene. Probleemi loogiline vorm oleks siis selline: kirjanik [see? mõni? kõik?] kirjutaks palju paremini [milline hinnang? mis žanris ja väärtusliigis?], kui ta oleks teinud midagi pahelist [mida nimelt?], millele tuleks lisada veel ajaline mõõde [millal? millal see avalikuks tuleb?] ja ruumiline mõõde [millises kultuuriruumis?].
Veel üks asi. Kogu mu kiri on olnud ülekaalukalt kirjanduskeskne. Aga kui juba möönda, et immoralismi paikapidavus võib oleneda žanrist, siis miks piirduda üksnes kirjandusega? On’s sulesepad kuidagi loomu poolest immoralismile vastuvõtlikumad kui teiste kunstide esindajad? Julgen kahelda. Mõtle näiteks maalikunstnikust (kuulus perehülgaja Gauguin), skulptorist (Eric Gill), režissöörist (Woody Allen, Roman Polanski) või mõnest Pansost, kes meil siin „Kolme õde“ või „Kirsiaeda“ lavale toovad. Ja kui haaret veelgi laiendada, võiks küsida, kas immoralism oleks kaitstav ka mõnes muus kultuurivaldkonnas, näiteks filosoofias. Kas Althusseri naisetapp, Foucault’ perverssused ja Heideggeri natsilembus tegi nad mitte ainult kurikuulsaks, vaid ka paremateks filosoofideks? Ja miks me üldse arvame, et pagari, juuksuri, autojuhi truudusetus nende kvalifikatsiooni ei mõjuta – ei tee neid oma töös halvemaks või paremaks? Ning lõpuks küsin sinult otse: kas mina, kes ma pole abielus ega pea end kirjanikuks, kirjutaksin ka paremini, kui truudust murraksin?
Tegemist on kirjaga, mille toimetusse saabumise asjaolud (sh tegelik autor ja adressaat) on jäänud endiselt segaseks. Otsustasime selle kaastööna avalda. Pealkiri ja vahepealkiri on lisatud parema loetavuse huvides.
[1] Olen muidugi teadlik, et „immoraalne“ on eesti keeles tähendanud moraali suhtes ükskõikset, neutraalset (kõlblusevälist) ja „amoraalne“ moraalivastast (kõlvatut) ning et inglise keeles on nende tähendused pigem vastupidised. Ent ma lähtun moodsa anglo-ameerika kunstifilosoofia sõnavarast, kus „amoraalne“ ja „immoraalne“ on pigem sünonüümid, mida üheskoos vastandatakse „mittemoraalsele“ (non-moral). Peamine on eristada vaateid ja mitte takerduda vaidlustesse selle üle, milliseid sõnu nende tähistamiseks tarvitada.
