Möödunud aasta detsembris esitles Janno Bergmann Pärnu Kunstnike Majas enda uut isiknäitust „Kurja lilled“. Näitus on eksperimentaalne jätk autori fotoseeriale „Les Fleurs du Mal“ ning jälgib ühe kaduvusele määratud orgaanika post mortem teekonda põrmust uude ellu. Ekspositsioon on üles ehitatud lähtuvalt kahest mõttelisest ruumist, mis omavahel suhtlevad. Esimeses ruumis asub üks näituse kahest kolmemõõtmelisest teosest „Stabat Mater“, teises teos nimega „Messias“. Neid keskseid objekte saadab vaikiva reana taime teekond uue vormi poole.
Mõtlesin pikalt, milline oleks Bergmanni loomingu esteetikat ja intellektuaalset lähenemist kõige täpsemalt kirjeldav kujund, mis avaks ühe võimaliku ukse tema siseilma. Tundub, et selleks võiks olla „kõige ebaolulise taandamine“. Kasutan selle idee laiendamisel 14. sajandi jaapani kirjaniku Kenkȏ lühikest mõttekäiku tema raamatust „Jõudeaja võrsed“, mis ilmus 1988. aastal Rein Raua eestikeelses tõlkes: „Mis viitab madalale meelele: liiga palju tarbeasju ümberringi. Liiga palju pintsleid tušinõu juures. Liiga palju buddhakujusid kodutemplis. Liiga palju kive, puid ja taimi aias…“ Ning autor lisab: „ Asjad, mis ei mõju ebameeldivalt, hoolimata suurest hulgast: käsikirjad käsikirjakärus ja prügi prügikastis.“[1] Bergmanni isiknäitusel jääb nimelt kõlama kõigest ebaolulisest ehk prügist vabastatud visuaalne tekst, mille alusmetafooriks on Charles Baudelaire’i luulekogu nimi „Kurja lilled“. Paradoksaalselt on väga isikliku ja täpselt raamistatud visuaalse väljendusskaala tehnilise teostuse vahendiks tehisaru. Näituse nimi on aga alles esimene tõlgendusi võimaldav kiht.
Visuaalse skeemi n-ö „nullobjektiks“ ehk algtõukeks on aastaid tagasi kuivama jäänud taim. Museaalse objektina mõjuvale graatsilisele ning pleekinud valgele tulbile on autor lisanud veel ühe meie kultuuriruumis tuttava narratiivse kihi. Klaaskuubi all puhkab „Stabat mater“ ning seintel tema kahemõõtmelised hüpostaasid. Arvatavasti 13. sajandil loodud ning mitmele autorile omistatud liturgilisele hümnile on sajandite jooksul loodud loendamatu hulk heliteoseid ning nii jätkab Bergmann seda lõputut rida oma orgaanikasse valatud kõladega. Loodud seos aga ei viita siin ainult kristlikule pärimusele, vaid kasutab tuttavat kujundit kui vihjet, et suunata vaatleja peidetud loo juurde.
Tundub, et nimed ja nendega kaasnevad kontseptsioonid on vaid pealiskiht autori jaoks näituse aluseks olevale varjatud küsimusele, mille sisuks on tema enda surelikkusega suhestumine. See on näituse ülesehituse avamisel ehk olulisim võti. Kuigi teoste rida kulgeb taime metamorfoosi ajahetki fikseerides, suhtub Bergmann foto formaati kui reaalsuse illusiooni. Taolist lähenemist toetab ka graafiliste lehtedena mõjuvate teoste raamistus, mille aluseks on 20. sajandi alguse fotograafiatehnika. See aitab luua muljet, et tegemist on reaalselt eksisteerinud orgaanikaga. Kui Roland Barthes käsitleb oma teoses „Camera Lucida“ fotol kujutatud objekti reaalsena ning fotot ennast mineviku registreerimisena, mis vaikimisi vihjab pildistatu surmale, siis Bergmann pöörab selle loogika mingis mõttes tagurpidi. Töödel kujutatud vorme ei ole kunagi eksisteerinud ning ainuke reaalsus, milles nad elavad ja surevad, on autori ja vaatleja teadvus. Teostes taotluslikult loodud minevikusündmuste mulje peidab nende unenäolist illusoorsust ning loob nii selge paralleeli inimese eluga. Tsiteerin autorit: „Ajas fikseeritud orgaanika avaldumise hetk, mis mõjub jäävana on vaid mööduv illusioon ning tegelikuks reaalsuseks on pigem protsess.“ See mõte võimaldab sarnaselt vaadelda ka enda surelikkust ning loob seose Hiina mõtteloo ühe alusteksti „Dao-dejingiga“, mille loomist dateeritakse enamasti 8.–3. sajandiga e.m.a. Pool-
mütoloogilisele autorile Lao-zile omistatava teose avavärss, mis sobib suurepäraselt siia konteksti, kõlab järgmiselt:
„Kulgetav kulg on püsitu kulg / nimetatav nimi on püsitu nimi / nimetu on taevasmaa algus / nimetatu on musttuhandete ema.“[2]
Sarnaselt „Kulgemise väe raamatu“ avavärsi nimetatud nimele on ka Bergmanni „Stabat mater“ püsitu ja samas musttuhandete ema.
Huvitaval kombel haakub Janno Bergmanni teoste minimalistlik esteetika samuti hiina kultuuri mitme maalikoolkonna suhtumisega meisterlikkusesse. Nimelt hinnati seal kõrgelt pigem ühe tooni, enamasti halli variatsioonirikkust ehk koloriidi mõttes vaoshoitud paletti. Näituse „Kurja lilled“ kaduvat kulgu markeerib keskse kujundi rida, mis mängib tundlikult mustast valgeni, ilmutades nimetut nii tumedana heleda kui ka efemeersena raske taustal. Siinkohal on oluline avada veel üks näituse teostusega seotud aspekt. Taime metamorfoosiprotsessi justkui isetekkeline rida tundub lähtuvat selle sisemisest loogikast. Tegelikuks autoriks on aga tehisaru ja algsisendi allikaks keegi, keda võiks mitmetähenduslikult siinkohal nimetada loojaks. Näitust külastades tekkis paari kunstnikuga diskussioon teemal, kas tehisintellekti kasutamine ei kahjusta autori positsiooni. Kuid mulle tundub, et tegemist on pigem uue tehnilise vahendiga, mis lihtsalt eeldab täpset autoripoolset visuaalsete raamide loomist ja üleliigse materjali taandamist.
Autori lähtepositsioon ja selle selge paralleel taoistliku filosoofiaga võimaldab näituse teist kolmemõõtmelist objekti nimega „Messias“ tõlgendada mateeria lõputu, nimetu muundumise sümbolina. Kasutades budistliku mõtteloo alusmõisteid võib „Stabat materit“ nimetada nullteoseks ehk kõige allikaks ning „Messiast“ selle lõpmatute variatsioonide üheks avaldumise võimaluseks. Kui Euroopas on India päritolu mõiste „null“ eelkõige tuntud seoses matemaatikaga, siis indoloog Betty Heimanni arvates avastasid nulli ja selle filosoofiliste tekstide vaste „tühjus“ nimelt India metafüüsikud.[3] Null tähistab kõikide märkide tühjust ehk olemise/mitteolemise vastuolu ületamist ja on nii mõtteliselt kõigi vormide avaldumise eeldus. India budistlikus mütoloogilises mõtlemises tähistati taolist mõistmist naisfiguuriga. Nii on Janno Bergmann, kasutades Euroopa kultuuriruumis tuttavaid märksõnu, loonud väga isikliku visuaalse tõlgenduse, täites vanad mõisted mingis mõttes uue sisuga või vähemalt avanud need uutele tõlgendustele. Installatsioon „Messias“, mis taas on vaataja füüsilise puudutuse eest kaitstud klaaskuubiga, jätab oma amorfse kujuga võimaluse avalduda lõputu vormidemänguna.
Jääb veel üks küsimus – milline on selles anonüümses vormide metamorfoosis teadvuse ehk mitmetähenduslikult küsides „looja“ roll? Parafraseerides inglise füüsikateoreetikut sir Roger Penrose’i – kosmos funktsioneerib ka ilma looja kontseptsioonita.
Näituselt väljudes tundub, et ka halli udusse kootud linn haakub Janno Bergmanni loodud poeetilise maailmaga ning piir reaalsuse ja illusiooni vahel hägustub veelgi. Ehk oleme lihtsalt lilled, kes lahkusid galerii seinalt.
[1] Kenkȏ, Jõudeaja võrsed. Tlk R. Raud. Tallinn, 1988, lk 68.
[2] Lao-zi, Daodejing. Kulgemise väe raamat. Tlk L. Mäll. Tallinn, 1979, lk 13.
[3] Vt täpsemalt: L. Mäll, Nulli ja lõpmatuse kohal. Tartu, 1998, lk 306.
