Martin Algus. Elektro. Tallinn: Puänt, 2025. 64 lk. 15.99 €.
„Elektro“ lühivorme on võimalik tõlgendada kolme teema kaudu: reisid-unenäod, armastus-kooselu ja poliitiline aeg. Üksikutes luuletustes vahelduvad need teemad salm-salmilt või rida-realt, palju harvemini ka sõna-sõnalt. Tihti tekib tunne, justkui võiks iga rea vastavalt teemale värvilise vildikaga ära märgistada: „sa ei saa magada / ja minagi magan heitlikult / vahetame ruume õhutame päid / tahame sõita Rooma / või Lissaboni / tahan kunagi Madeiral pisikese plaadipoe avada / … / see võis olla hoopis Stockholmi kõrval / ühel metsistunud graniidirahul / või rattaretkel mõnes teises unenäos / kohe peale keskkooli / kui maailm algas jälle otsast / uute rahatähtede ja välismaa šokolaadiga“ (lk 34–35). Armastuse-kooselu meie-vorm kaob pärast esimest võõrlinna nime. Välismaised linnad tähistavad unenäolisi reise, millest „Elektro“ „kohe peale keskkooli“ poliitiliselt virgub. Seega ei saa öelda, et nimetatud teemad oleksid teoses läbipõimunud. Pigem on nad vahelduvad. „Elektro“ teemad on tähenduslikult eristatavad; nad evivad endas individuaalseid tähendusvõrgustikke. Siin keskendungi ma nendele kolmele teemale, olgugi et poliitilisele ajale palju rohkem kui kahele teisele.
„Elektrost“ kumab läbi poliitiline teadlikkus. Kuigi riike, poliitilisi gruppe ja polariseerivaid sündmusi nimetatakse harva, avaldub paljudes luuletustes tundmus, et olevikumaailm on kriisis: „ja jälle seesama pilt / suitsevad paneelmajad / moondunud ostukeskus / ellujäänud matavad turnikate kõrval naabreid“ (lk 23). Poliitilise aja tähendusvõrgustik hargneb „droonikaamerate“, „paneelmajade“, „mikrorajoonide“ ja „nüriduse impeeriumi“ kaudu. Seega pole keeruline luua seoseid „Elektro“ sõja ja Vene-Ukraina sõja vahel. „Elektro“ ise jätab selle seose otseselt sõnastamata, triivides abstraktsemal tasandil. Sõna „jälle“ eelnenud tsitaadis ei tähista niivõrd sõjapildi järjekordset esile kerkimist sotsiaalmeedias, vaid sõja kui nähtuse üldist kordumist. Või – teistmoodi tõlgendades – „jälle“ ei viita kordusele selles spetsiifilises Ida-Euroopa ruumis, mis on tulvil mälestusi okupatsioonidest, vaid palju üldisemale süstemaatilise vägivalla kordumisele maailma ajaloos. See kordumine tekitab „Elektrole“ palju tuska. Võiks lausa öelda, et see viib ta meeleheitele. See tänapäevane sõda imbub läbi ka kõige rutiinsemast igapäevast: „teisipäev / milles kõik sulab kõigest läbi ja midagi ei saa haarata / ega suhu pista peale määrida / maha pesta / ratta selga hüpates prantsatad läbi ratta näoli teele / muula selga karates paiskud külg ees sirelihekki / käigud ei lähe sisse / kohvikus tõstavad naised seelikusabasid / aga seal all / on põlevad külad“ (lk 14). Mismoodi on seotud teisipäev ja põlevad külad? Miks on põlevad külad just „seal all“?
„Elektro“ poliitiline subjekt on inimene, igaüks. Teosest kõlab tihti läbi arusaam, et maailm on lähiminevikus oma sihi kaotanud, triivib nüüd sihitult ning on triivimas millegi totaalselt ja pöördumatult halva poole: „võib-olla tuleb harjuda mõttega et me ei saa / seda millest unistasime / … / nüüd oleks tõesti vaja midagi / uskuda aga“ (lk 12); „midagi suurt on puudu millestki on jäänud see külm tühimik / usk on tasapisi kadunud / … / ja selge siis ju et miski ei mõju enam usutavalt / pargipuudest / õhkub / kõhklust“ (lk 11). Nagu eelmises lõigus väljatoodud näite puhul, tekib jällegi tahtmine liikuda spetsiifiliselt üldisele. Et need, kes „ei saa / seda millest unistasime“, pole mitte mõni spetsiifiline inimgrupp (ega ka mitte minategelane ning tema suhtepartner), vaid kogu inimkond. Samamoodi pole usk tasapisi kadunud mitte ainult „Elektrol“, vaid kogu ühiskonnal. „Elektro“ loetleb tihti linnade ja asjade nimesid, kuid ei nimeta pea kunagi inimgruppe; ta jätab väga tihti lahtiseks küsimuse, kellele või millele viitab „meie“ ja keda võidakse silmas pidada umbisikulises tegumoes verbide puhul. Nii muutub nende küllaltki intiimsete luuletuste subjekt indiviidist suure algustähega inimeseks. Ning just sellise poliitilise subjekti argipäeva alustalad on süttinud. Leek tõuseb üles nendest küladest, mis seal all põlevad, ning hõlmab õige pea inimkonna.
„Elektro“ tänapäev, mille üheks tähtsaimaks osaks on süstemaatilise vägivalla kordumine, näib olevat saabumas teatud murdepunkti. „Elektro“ poliitiline olevik on hetk enne ebamäärast katastroofi: „suure rohelise kotiga toidukuller murdub vihmasel / klaasil katkeb piisast piiska saab mõnes suuremas / laigus korraks tervenisti kokku / suits väändunud armatuuri vahelt / tahmased paneelid / jaburatest sihverplaatidest läbi murduv aeg / möödunud suved / lakoonilised konstruktsioonid / üldine gravitatsioonitus / selgroog aja raskuse all vaiana püsti“ (lk 15). Kuubikukujulise seljakotiga toidukuller kaherattalisel – hiliskapitalismi üks silmatorkavamaid tunnuseid – silmatud autoaknast, mille klaasil voolavad piisad ratturi kontuuri moonutavad. Aga sõit jätkub, kell käib edasi. Kuni aeg, see aeg, mida hiliskapitalismi kell ei näidanud, end läbi sihverplaadi murrab. See aeg on „raske“ ning selgroog, mis luuletuses „vaiana“ aja raskusele vastu paneb, on halvatud. Seega võib „Elektrot“ kirjeldada kui poliitiliselt kurjakuulutavat või apokalüptilist kogu. Greg Garrardi sõnul pärineb selline ajatunnetus Zarathustralt: „Arusaamad maailma järkjärgulisest allakäigust olid iidsetes tsivilisatsioonides laialt levinud, kuid Zarathustra pärandas judaistlikule, kristlikule ja hilisemale ilmalikule ajaloomudelile tundmuse maailma lõppemise pakilisusest.“[1] Garrard väidab, et viimased kaks tuhat aastat on suur hulk inimesi pidevalt uskunud, et kohe-kohe on maailma lõpp käes. „Elektro“ panus sellesse traditsiooni on nõrk: ta toob välja küll kõik klassikalised apokalüptilised märgid (sõda, matmata surnud, haigused, nälg), proovimata lugejat seejures olukorra pakilisuses mingit muud kaudu veenda. „Elektro“ ennustab hävingut ja rõhutab vägivalla kordumist ajaloos arvates, et nende märkide ilmumine praegu – isegi tänapäeval – muudab olukorra kuidagi iseenesest pakilisemaks. Mineviku taasilmumine muudab teose teovõimetuks: me ju lubasime paremad olla. Lugu lubaduse murdmisest kajab poliitilistest ridadest korduvalt vastu, justkui selle loo jutustamine iseeneses kuidagi „Elektrot“ lohutaks. See-eest on teos veenev armastuse-kooselu ning reiside-unenägude liinis.
„Elektro“ suhte- ja kooselukäsitlus on osav oma lihtsuses. Väheste sõnadega, kirjeldamata sõnagagi kumbagi osapoolt, suudab „Elektro“ luua suhtest pildi, mis tundub täielik: „meie väikesed erinevused tunduvad korraga / ületamatud / ja kas see suur sarnasus pole üksnes suur igatsus / mis võib kummalegi tähendada midagi muud / oleme armsad ja neurootilised vastupidi / sa korraldad mulle pisikesi lõkse / seades mind silmitsi / mu rabedusega“ (lk 36–37). „Elektro“ suhteluuletustes on tähtsal kohal kirjeldused. See tähendab, et oluline on see, mis on öeldud, mitte see, mille lugeja ise juurde peab mõtlema. „Elektro“ suhteluuletused on proosalised, mitte poeetilised. Ning isegi kui neisse on peidetud mõned müsteeriumid, siis pole need mitte tõlgendamiseks unistajatele, vaid detektiividele: „süütame pühast puust lõigatud / pinnu / hingame soolast suitsu sisse / käime toad läbi / puhastame tühjust / ärevusest“ (lk 37). Pühast puust lõigatud pinnust, mis omaette kõlab unenäoliselt, saab järgnevate kirjeldavate ridade kaudu viiruk või palo santo ning see muutub müstilisest kujundist käegakatsutavaks. Sarnase meisterliku lihtsusega läheneb teos ka reisidele ja unenägudele.
„Elektro“ reisiluuletused on vahetud ja päevikulised. Jällegi ei rõhu kogu mitte lugeja kujutlusvõime elavdamisele, vaid täpsete, vahetute kohakirjelduste edasiandmisele: „Lissabon sajab / metallist Pessoa kõrval on tühi märg pink / üks mees astub muuseumi uksel meie juurde / … / liigume läbi vihma korteri poole / värsked mandariinid vedelevad loigus / raamatupoes on portugalikeelne „Moby Dick“ / soe niiskus“ (lk 60). Kui „Elektro“ armastusluule oli proosaline, siis reisiluuletusi võib pidada lausa päevikulisteks. Neist puudub igasugune mõtlemapanev, intrigeeriv sisu ning selle asemel on edasi antud selge ja vahetu kogemus. Mis saab luuletusest, kui tal pole mõtlemapanevat sisu? Kohalolu, staatiline ümin, vaikuses veedetud aeg. Teisisõnu, jääb alles sisu, mis ei ole mõtlemapanev; jääb alles salvestatud kogemus maailmast, mida ei saa nimetada subjektiivseks ega objektiivseks. Kirjeldus, nagu päeviku sissekanne, omandab autori suhtes teatud autonoomsuse. See on asjaolu, mis lubab enda vana päevikut lugeda kui võhivõõrast, äärmiselt väärtuslikku teost, kuid ei loo seejuures päevikule väärtust laiema publiku hulgas. Sarnane tundmus valdab mind ka „Elektro“ osas: jah, ma sain hästi aru, ma sain kõigest väga hästi aru, sest kõik oli väga hästi kirja pandud – aga mis sellest?
[1] G. Garrard, Ecocriticism. London, 2012, lk 93.
