Andrei Ivanov. Hella tähe all. Vene k-st tlk Veronika Einberg. Tallinn: Varrak, 2025. 464 lk. 39.99 €.
Ivanovi lugedes tabab mind ebalus. Ma ei oska oma tundeid ja mõtteid selgelt argumenteerida. Või ei, see pole ebalus, see on mingisugune võõrus, võõristus. Ta kirjutab ju tavaliselt sellest, mida me teame, kohad on tuttavad. Vähemalt viimaste teoste puhul on tema romaanide geograafia selgelt kodumaine, tegevus toimub Tallinnas, sageli lausa tänavate täpsusega määratletud paikades. Aga inimesed, kes nendes paikades toimetavad, on võõrad. Nad on nii-öelda mustavuntsilised segaseisuslased, kui laenata iseloomustus Andrei Belõi „Peterburi“ tõlkest. Pole neil õiget kodumaad ega identiteeti. Kuigi muidugi on, aga see on mulle võõras ja ma vaatan seda maailma imestusega. See on kuskil siinsamas minu kõrval, aga ma ei puutu sellega üldse kokku.
Ivanov oskab võõritada kõige tuttavamaid kohti, ometi tunnen ma nad ära. Usun, et mu esimene Ivanov oli Loomingu Raamatukogus ilmunud „Tuhk“ (2010). Seesama Pääsküla, kus ma ise elan, oli raamatus moondunud apokalüptiliseks rabamaaks. Ma isegi usun, et Ivanovi lapsepõlve elupaik oli samasugune niinimetatud Soome maja, millises ka mina elan – tilluke majauberik, neid on terve Pääsküla täis, enamasti on nad paarismajad, mõnel on nüüdseks teine pool küljest lammutatud, igaüks on oma lobudikku ümber ehitanud, nii kuidas fantaasia võtab, aga ega see ei päästa – nad on ikka needsamad puitkarkassi ja saepurutäidisega barakid. Neis majades elavad tihtipeale senimaani venelased – minu ületee naabrid ja kõrvalmaja naabrid on vanemad vene paarid. Ühtedega me isegi ei tereta – pole võimalust – nad sõidavad kogu aeg autoga hoovi ja jalgsi tänavale ei satu vist kunagi.
Kolmandad venelased on nii-öelda nurgaga minu krundis kinni, nemad muudkui ehitavad. Kogu aeg kostab saagimist ja kopsimist, muudkui askeldavad õues. Venelased ümberringi, aga ma ei tunne neid. Sel suvel aitasin juhuse tahtel ühel vene paaril valmistuda eesti keele tasemeeksamiteks. Nad on viis aastat Tallinnas elanud ja nad peavad maksma, et keegi nendega eesti keeles räägiks! Kogu aeg uurisin, kas neil siis tõesti kedagi pole, kellega rääkida. Naabrid, töökaaslased? Ei, vastasid, ei ole. Haritud, kultuursed vene inimesed sealtsamast Peterburist. Ivanov toob sellised tundmatud meiega kõrvuti elavad inimesed eestlase vaatevälja.
Autor kirjutab ju enda elust. Nagu Õnnepalu või Sauter või kõik need teised, kes ei tee kuigi suuri pingutusi, et isiklikku kogemust ilusasse fiktsioonipaberisse pakkida. Aga Ivanovi puhul ei ole omaeluloolisus esiplaanil, sest tema kirjutamisstiil on niivõrd ilukirjanduslik, et mistahes isiklikkus mattub kirjanduse kihtide alla. Või, kui katsuda täpsemalt seletada, siis Ivanov ei ole oma raamatutes mitte tema, Andrei, kes istub kirjutuslaua taga, vaid tegelane, kes võib, aga ei pruugi kanda sama nime nagu autor. Ta võib kirjutada minajutustajana, aga see pole selgepiiriline mina. Vaevalt et Vilja Kiislergi julgeks Ivanovi liigses „minasuses“ süüdistada. Ka on tema tekstid uussiiruse määratlusest kaugemal kui Maa Kuust. Ei ole nii, et ta lihtsalt tuleb ja räägib, mis tema elus juhtus. „Päevades“ sureb ema. See on ju seesama teema, mis jõuab varem või hiljem iga vananeva kirjaniku loomingusse – olgu lähimad näited Õnnepalu „Palk. Talvepäevik“, Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen“, Martin Alguse „Paranemine“, rääkimata maailmaklassikast, kust neid näiteid võib tooma jäädagi, võtkem või hiljuti taasilmunud Simone de Beauvoiri „Väga kerge surm“. Ivanovi „Päevades“ on hoolimata totaalsest isiklikkusest ikka mingi võõritus sees. See on teistmoodi tehtud.
Arvustama pean ma aga hoopis paksu romaani „Hella tähe all“, mitte „Päevi“. Ja seal oli minu jaoks võõrust huvitaval kombel hoopis vähem kui muudes Ivanovi teostes. Võib-olla ma hakkan harjuma. Kuigi tegelikult tuli mulle kõik lihtsalt väga tuttav ette. Kirjutamise meetod. Kirjutamise aines. Veidrikud, kommuunitajad, pilvedes elajad, igat sorti elust eemale hoidjad. Mingi asjasse mittepühendatule arusaamatu psühhedeelne klubi. Maja, mis peab igat masti kostilisi, segaseisuslasi muidugi. Segased armusuhted. Asjade kirjeldused. Vana aja kihid uute aegade sees, peal, kohal, kõrval – olemas. Eksirännakud. Küll mõttes, küll ilmsi. Aga ka sündmused, võib öelda, et paranormaalsed, mitte siit ilmast, täiesti kohatud, justkui Canterville’i lossi vaim: luukered, maa-alused katakombid, keskaegsed piinariistad. Aga ka moodsa aja teemad: otsitakse valgustumist narkootiliste seente ja muude meelepraktikate abil, tehakse palverände, seigeldakse mööda maailma. Ühte paksu raamatusse mahub palju. Idiootlik koroonaaeg kõrvuti põnevusromaani elementidega. Mõrvad. Rahamehed. Advokaadid. Poliitikud. Arstid. Politseinikud. Naisest lahkuminek. Geid. Heterod. Välismaalased. Eestlased. Venelased. Hullumaja. Hipodroom. Ameerika. Vanakraamikaupmees. Igivana naine, kes kõike mäletab. Kapten Sturm.
Miks peaksin ma arvustusi kirjutades maha vaikima selle, et ma ise olen samuti „kirjanik“? Eks ikka sellepärast, et minasus ei kurnaks teiste akadeemiliste kriitikute närve. Aga mind ei huvita. Nii nagu Ivanovi ei huvita, kas tema raamatuid keegi loeb või ei loe, kas neist keegi aru saab või ei saa. Valetab muidugi, aga ainult osaliselt. Vimm ja kibedus tekib lõpuks iga kirjutava inimese südamesse. Kui ma varem pidasin Ivanovi teoseid liiga tusameelseteks ja ehk isegi tigedaiks, siis enam mitte, sest ma olen nüüd samuti tige. Sest ei loeta, ja ei saada aru. Sellepärast teeb iga, ma ütlen iga, kõige tühisemgi pillatud kiidusõna autorile rõõmu. Ja no me teame, et eritlemisega võib juba puusse panna. Võib-olla meeldisid valed asjad, need, mida autor üldse tähtsaks ei pidanud. Ütle lihtsalt, et meeldis, ja asi vask. Mulle „Hella tähe all“ meeldis. Sest ma ise olen kirjutanud sarnase raamatu, mida keegi ei loe ja millest keegi aru ei saa. Veidrikest ja unistajatest kuskil müütilises „majas“, mis toimib justkui väljaspool muud maailma. Seal „majas“ on omad seadused, oma elukorraldus, ehitatakse fantasmagooriaid. Muidugi tuleb varem või hiljem „elu“ ja lööb oma nõelteravad kiired majaidüllist läbi, rebib seal elavad inimesed tagasi enda hammaste vahele. Seda sarnasust kahe raamatu vahel saan märgata võib-olla vaid mina. Kui suur on tõenäosus, et neid raamatuid on lugenud üks ja sama inimene? Väga väike. Nagu me teame, on maailm raamatutest üleujutatud ja kannatab lugejate puuduse all. Loetakse küll, aga mida? Kirjude kaanepiltidega romantikat või krimi, eneseabi ja astroloogiat. Vahel sekka mõnd päris teost ja pannakse sellele siis Goodreadsis hindeks kaks kuni kolm tärni. Näete, kirjanik halvustab lugejat, mis ta endast õige arvab?
„Tänapäeval sõidab lugeja mööda romaani kiire autoga, kasutades navigaatorit, ta ei peatu ootamatu sõna ees, ei vaata sulgudesse, eirab allmärkust, ei jää mingil juhul juurdlema: kas sellel kõigel pole mitte mingisugust tagapõhja?.. – Ta jätab kutsuvalt kõrvale lükatud lipi kasutamata, ei roni salajast aeda otsima ega lasku varjatud tähenduste keldrisse. Nüüdne lugeja nõuab süžee selget märgistust, et lipid lausetes ei vongerdaks, et tubades elaksid sellised tegelased, kes magama minnes keeravad ukse lukku ja kustutavad tule.“ (lk 179)
Mis siis ikkagi teeb Andrei Ivanovi teosed nii kõrgkirjanduslikeks? Karakterikujutus: käesolevas romaanis on müriaad tegelasi, kelle isiksused on peenelt välja voolitud, kõigi oma iseloomu ja välimuse knihvidega, sageli ka siiretega kujunemislukku. Keeleline tulevärk, filosoofia, sarkasm, aga autor ei mõista kuigivõrd kohut ega loe moraali. Ta on omamoodi dokumentalist, kes tähendab üles kõik, mis iganes ta vaatevälja satub, ja satub sinna väga palju. Selle igas üksikjuhtumis ainulise suudab ta üldistada millekski universaalseks. See, et meie elust siin ja praegu räägib keegi teine, mitte meie. Ja see, kuidas ta meid ja meie aega näeb, ei pruugi meile meeldida, sest see erineb üsna kõvasti sellest, kuidas me ise ennast näeme. See on kellegi teise pilk. Võõra pilk. Ivanov ei saa ega tahagi saada „omaks“.
