Andrei Ivanov. Päevad. Vene k-st tlk Veronika Einberg. Tallinn: Kultuurileht, 2025. (Loomingu Raamatukogu; 2025/14–17). 180 lk. 15.00 €.
See on raamat ema surmast, sõjast, kirjandusest, identiteedist ja ühiskonnast, mälust ja minevikust, Tallinnast, Andrei Ivanovist – jutustajahäälena, kes, nagu belletristikas ikka, ei pruugi olla päris seesama Tallinna tänavatel ringi jalutav lihast ja verest Andrei Ivanov. Kui sellest kirjeldusest piisab, siis lugege teost. Kui soovite kõrvale kuulda ka arvustaja uitmõtteid, siis lugege edasi.
„Päevad“ paigutub kaasaja (väärt?)kirjanduses levinud voolusängi, kus mõtestatakse ja kirjeldatakse omaeluloolist lähiminevikku, on veidi nagu päevik, aga siiski ka romaan. Päevikulaadsele formaadile omase ülesehituse tõttu on teose kulg narratiivselt hüplik, hargnev, uidates mälestuste ja sündmuste vahel samamoodi nagu kirjanik Ivanov neil Tallinna kesklinna, Kalamaja jt tänavatel.
Jutustaja mällu tungivad hetked, neist kasvavad aga välja järgmised seosed – mulle meenutab see osati hargnev võrgustikulisus veidi saksa-inglise kirjaniku W. G. Sebaldi struktuurset lähenemist. Ka tajun Ivanovi stiilis kogu aeg taustal hõljuvat viitamist ja vihjelisust, mis loob mulje, et mu ees on pidevalt midagi, mida ma ei mõista, ei näe läbi. Ei ole ehk piisavalt erudeeritud. Küllap on „Päevades“ viiteid, tsitaate, refereeringuid, mida ma ei pannud tähelegi. Niisiis, haritud kirjanik kirjeldab oma elu erinevaid päevi, mis olme kõrval täituvad kultuuri, ajalugu, poliitikat, majandust jne puudutavate seostega. Tunnistan ausalt, et sebaldlikkust võin romaani sisse lugeda suuresti ka seetõttu, et kirjutasin Sebaldist kunagi terve magistritöö. Igal meist on kanda oma rist.
Päev on tähenduslik, päev sisaldab kõike. „Päev“ on oma inimesele kättesaadavas aktuaalsuses ja hõlmatavuses oluline, sellal kui „ajalugu“ on oma paratamatult süveneva abstraktsuse ning konstrueerituse tõttu petlik ja pisendav. „Ajalugu on grandioosne fiktsioon“ (lk 14). Romaani üheks võimalikuks tõukeks võiks olla vajadus tabada enda elupäevade unikaalsust, seda, mis meie eludes on inimlikult eriline ja kordumatu. Tajuda, kuidas iga päev on väärtuslikum, kui oskame arvata; mõista, kui rumal on raisata neid niigi väheseid elupäevi. Mõeldes-mäletades võib iga päev laieneda ka väljapoole oma harjumuspäraseid temporaalseid piire. Kui palju mahub ühte päeva, kui lasta sel rahulikumalt olla, kui seda mitte täita lõpmatu lärmiga? Kui panna tähele ja olla selles kohal.
Teos liigub eri ajastute vahel sujuvalt ja takistamatult. Ühel hetkel viib lugu jutustaja nooruspõlve. Teisal kirjeldatakse 2021. aasta kogemusi, koroona-ajastu tagajärgi. Mingi osa fiktsiooni soovib miskipärast käituda, nagu seda aega poleks olnud, seda ei juhtunuks, kuid tegelikkust ei saa päris nii hõlpsalt vältida. Mööda ei vaadata ka 2022. aasta kevadest, Ukraina-Venemaa sõja algusajast – teine oluline hetk meie lähemas aja- ning kultuuriloos. Sõda, mis praegugi kestab. Mõnikord tundub, et kõik see on jäänud juba kaugele, nii ajas kui ruumis. Kuid aja kulg ongi meie tajus praeguseks ülekiirenenud, dramaatilisi sündmusi toimub tihedamalt, kui suudame tähele panna või kognitiivselt hallata. Kahe nädala möödudes on mõni üüratult tähtis, ohtrat kõneainet pakkunud sündmus juba ununenud, selle tähendus talletunud ehk vaid tulevaste ajalooraamatute tarvis. Ent mitte kõik ei haihtu nii kiiresti (eks see näitlikustab mõnede pealtnäha „suurte“ sündmuste tegelikku väheolulisust) – kestvast sõjast on raske mööda vaadata, ehkki mõned üritavad. Kestvat genotsiidi on raske vältida, ehkki mõned üritavad. Eitamine on mugav ja turvaline, nihilism selgrootutele.
Ivanovi-näoline jutustaja maalib oma viimaste aastate elu atmosfääri niisiis pidevate hüpetega, hõlmates mälestusi, uitmõtteid, pealtkuuldut, kirjandust, filosoofiat, ühiskonnakriitikat jms. Sellele lisandub üritus mõista, mida kogu see mineviku mõtestamise tegevus üldse tähendab ning kuivõrd illusoorne ja konstrueeritud see kõik võib hoopiski olla. Minevik ja mälu on jutustajale – ja küllap nii mõnelegi meist – pidevalt kohalolev taak. Ta ei pruugi kaduda, ei pruugi halastada, ta vaim on siin, et suruda ja rusuda. Meenutamist on mõnikord raske hallata. Mõte tüürib sinna, kuhu tahab, otsekui oleks peas kontroll kellegi teise, minust erineva olendi käes. Kuid ehk paljastub siin hoopis loomeinimese neurootilisus ja ärevus, mille kogemust tihtipeale kirjanduseks ümber vormitakse.
Seega kõige muu kõrval on Ivanovil oluline mõtestada ja meile, lugejaile, mõista anda, mida romaani kirjutamine ikkagi tähendab ning miks ilukirjandust üldse kirjutada. Bulgakovliku paralleelina leiab jutustaja Ivanov ühel hetkel oma vanade „halbade“ tekstide mustandeid, mis ta omast arust ära oli põletanud. Kuid käsikirjad ju ei põle, isegi seekord mitte. Ivanov kuuldavasti häbeneb oma nooruspõlve tekste, olla neid hävitanud, ent hirm tekstide naasmise ees – mineviku naasmise ees? – kummitab. Ühekorraga mõistetav ning võõras. Isiklikult tunnen seda tungi harva; las vanad tekstid elada. On kirjutamise kui protsessi paratamatus, et alguses on kõik jama (lk 58), ent sellele vaatamata tuleb, sisemisi mentaalseid tõrkeid ületades, kirjutamist jätkata, kui tahta saada paremaks. Nii on kirjutamine selle tegevuse enda lõputu kompamine. Tundub ka, et Ivanovi meelelaadiga kirjanikuks olemine heidab inimese nihestatud minevikumaailma, kus väljamõeldis vahel domineerib tegelikkuse üle ning millest ei ole kerge (kui on üldse võimalik?) välja pääseda. Kirjanikuks olemine on (kutse)haigus, millega kaasneb sundus mäletada. Seejuures seatakse endale kõrged nõudmised (vrd lk 94 jm): kontrollida vormi paindlikkust ja seda täiustada, kirjeldada kirjeldamatut; nii nagu inimkonna eesmärgiks võiks olla ületada ületamatut.
Ühtaegu leidub teoses aga ka pigem traditsiooniline loominguline tõdemus, et romaan olgu mõeldud peamiselt iseendale (lk 13). Mõistagi on igal loojal enda käest keeruline pääseda – iga loominguline akt läbib isiklike teadmiste, arusaamade, kogemuste, eksimuste ja eksiarvamuste filtri. Omailmataju tekstideks vormides sisestame sinna paratamatult osakese iseennast – mis võibki samas osutuda edukaks. Isikupärasele kommunikatsiooniaktile on meie laias ja mitmekülgses maailmas küllaga publikut, kui see vaid üles leida. Mulle kajastub siin mõningane pinge. Kui kirjandus olgu mõeldud iseendale, siis miks seda ikkagi avaldada? Ehk peitub selles kestev vastuolu publiku ja loomeinimese vahel; esimeseta on ometigi raske olla teine. Loometöö orgaanilistest protsessidest koorub sümbioosi või parasiitluse kujund, ainult et kumb kumma kulul eksisteerib?
Ivanovi igapäevasuse-kirjanduses peitub ka igipõliselt käeulatusest liialt kaugele jääv üritus mõista, kes on „inimene“. Kuid nagu ikka, pole Teist võimalik lõplikult tunda. Me kõik jätame endast tõepoolest maha erinevaid jälgi, mis on aga tihtilugu valed, petlikud, luiskelood. Eks igaüks mütologiseerib vaikselt iseennast – päevikutes ühtmoodi, kirjanduses teistmoodi, igapäevasuhtluses kolmandat moodi. Enda ja maailma, enda ja teiste, ehk isegi enda ja… enda vahele jääb ületamatu lõhe. Kirjanikud, kes hõlmavad oma loomingusse pidevalt omaenda elu, tajuvad seda ehk eriti teravalt, olles ümbritsetud neist, kel kirjanikust muud arusaamad, asetleidnust teistsugused nägemused. Aga vanakooli inimloomusega ongi tänapäevaks juba kehvasti, meie kuvandi ehitavad mitmed eri loomused ja näod (või maskid, kui olla küünilisem?), mis vahetuvad vastavalt vajadusele ja kontekstile. Kas iseennastki on võimalik lõpuks tunda? Ja kas me ajas muutume – või püsime takistamatult vananedes siiski sama lollina (lk 30)?
Ivanov ei kirjuta inimesest ja identiteedist ainult abstraktses võtmes, vaid ka otsesemalt – eestivenelastest riigi poliitilise olukorra, Ukraina-Venemaa sõja kontekstis. Tänuväärt lugemine kasvõi seetõttu, et kirjeldatud on seda tahku Eesti ühiskonnast, millega me tõepoolest liiga harva kokku puutume. Kui üldse. Sõja algus ning sellega seonduv moodustavad romaanist peaaegu et terve viimase kolmandiku, millega paralleelselt kulgeb jutustaja ema haiguse süvenemine ja lõpuks ka surm. Need kaks sündmust hakkavad kujundlikul tasandil otsekui põimuma – sisemine-perekondlik traagika ja väline-rahvusvaheline traagika sulavad kokku, ühtaegu pakkudes jutustajale teatud väljapääsu sõjalispoliitilise olukorra hirmupainest. Vahel juhtub, et lähedalasuva olmetraagika raskused on oma paratamatus kohalolus mõjusamad kui ükskõik mis kauge ja suur.
Kirjaniku roll on kaasaja ühiskonnas muutunud keeruliseks. Ebakindlaks. Ivanovil leidub piisavalt kriitikat valitseva süsteemi kohta (nt lk 73, ka mujal), mille raskust ja ebaõiglust tajub iga kirjanik, iga kunstnik, iga vähegi loomingulisem inimene, kes siinmail leiba teenida üritab. Süsteem üle terve ilma mädaneb ning raiskab… sisuliselt kõike. Raiskab inimesi, raiskab nende talenti. Elon Muski mõõtu idioodid ajavad soga iibest, sellest, „kui palju Mozarte meil võiks tulevikus sündida“, samal ajal kui maailmas vireleb vaesuses ja viletsuses sadu tuhandeid, miljoneid inimesi, kellest põhimõtteliselt igaüks võiks praegugi saada Mozartiks. Tuhanded Mozartid surevad nälga, surevad mõttetutes sõdades, või kui ei sure, siis kannatavad mõttetutel töökohtadel (nt ükskõik millises Amazoni laos), kus nende lõputu anne läheb lõplikult raisku. Samad šarlatanid valetavad, kuivõrd tähtis on raisata üüratuid summasid, et lasta pilbasteks nii halvasti disainitud rakette, et mitmete kilomeetrite raadiuses keskkonda reostav plahvatus on sisuliselt paratamatu. Selleks et müüa õõnsat unistust Marsi terraformimisest, kuigi me ei saa sama asjaga hakkama planeedil Maa – siin on ju küllaldaselt laienevaid kõrbealasid, elamiskõlbmatut pinda, taamal terendav ökokatastroof –, kus selle läbiviimine oleks mh atmosfääri ja kiiritusetõkke olemasolu ning kergemini kättesaadavate ressursside tõttu sadades-tuhandetes kordades kergem (ja odavam!). Teised petturid müüvad „tehisintellekti“ nime all mulli, mis raiskab järgmisi üüratuid miljardeid, andmata vastu midagi funktsionaalset ja vajalikku. Aga see kõik ju ei oma tähtsust, kui suur osa inimesi kuulab valetajaid ja petiseid, manipulaatoreid ja maniakke, nii idas kui läänes, nii põhjas kui lõunas; siinsamas, Tallinnas ja Tartus ning igas kihelkonnas, vallas, alevis ja alevikus.
Loomeinimesed, eriti vabakutselised (ehk suuresti töötud), kõlguvad kuristiku äärel koos ülejäänud inimkonnaga. Tänuväärselt leidub neid, kes kõigele vaatamata teevad oma parima, sest keel ja kultuur huvitavad neid ka päriselt, kuigi Eestis, olgem ausad, täiskohaga kirjanik (või muu loomeinimene) naljalt olla ei saa. Olgugi et tähtsust täis kõrgete istekohtade soojendajad räägivad alatasa Eesti kultuuri väärtusest, sügavusest, selle kaitsmise vajadusest, näitab igapäev midagi selgelt muud. Aga ka siinmail fetišeeritakse kultuuriga seotud meelevaldseid tingmärke, koogutatakse monumentide ümber (lk 120), et looritada end Kultuuriga (suure algustähega), millest tegelikult ei huvituta, millest midagi ei teata ning mida õõnestatakse igal võimalusel. Mõistagi tuli käesoleva arvustuse kirjutamise ajal välja järjekordne uudis, et meie hiilgav valitsus plaanib kultuuri aastast aastasse aina vähem rahastada,[1] selle eelarvet aina väiksemaks lõikuda. Samal suunal juba aastaid. Niipalju siis kultuuri olulisusest, selle loomise, säilitamise ja kaitsmise vajadusest. Müüge siis juba kogu Arvo Pärdi diskograafia neile OpenAI petistele maha, siis saaks masinaga iga päev tuhat „uut“ arvopärdilikku „helipala“ „luua“. Eelarvesse saaks siit ehk mõne kopika juurde ja selle rahaga võiks kuhugi lageraiestatud metsatukale rohkem asfalti valada.
Kui juba kuumavast asfaldist rääkida, siis Tallinna linnaruumi kirjeldused olid igati sümpaatsed, eriti kuna tundsin väga hästi ära kohad, kus jutustaja järjepidevalt ringi jalutas. Ise kõnnin regulaarselt, juba aastaid, mööda samu tänavaid, kuigi Ivanovi pole oma teada kordagi silmanud-kohanud. Värskendav oli lugeda teise loomeinimese taju samast linnaruumist, mis samas püsivalt muutumises. Näiteks Rotermanni kvartali mainimine päris romaani alguses. Jäin kohe mõtlema, et kas mõni uue loori omandanud territoorium saab olla veelgi kunstlikum kui linn, mis on niigi kunstlik, sõna otseses tähenduses. Või kas on ühes linnas midagi kummastavalt orgaanilist? Linn ja temas sisalduvad ehitised on nagu omalaadne ruumikonstruktsioon, mida üks organism (igale teisele organismile sarnaselt) enda ümber järjepidevalt ehitab. Organism muudab keskkonda endale sobivaks, ja igasugune linnaruum on ühtaegu tehislik-kunstlik, kuid samavõrra orgaaniline ja loomulik. Ehk isegi „looduslik“ selle võrra, et on omane ühele inimkujulisele loomale, kelle sissekodeeritud käitumismustrid pole iseenesest ülejäänud looduse käitumisest ontoloogiliselt erinevad. Rääkimata linnade kombest „vohada“, mis vähemalt metafoorsel tasandil lähendab kunstlikku linna looduslikule nähtusele. Ega linn iseseisvalt arene või muutu, seda küll; kui üldse, siis entroopia karmi käe tõttu vaid lagunemise suunas. Kui linnaruumi hingestavad inimloomad välja lõigata, on üllatavalt ruttu järel vaid varemed, mida ülejäänud loodus takistamatult tagasi asub hõivama. Kummastav olelusvõitlus, mis polegi nii lihtsakoeline, kuna sisaldab osalist kooseksisteerimise vajadust. Optimistlikum inimloom võiks seda taas kord kirjeldada sümbioosina, pessimistlikum parasiitlusena.
Nagu nüüdseks näha, olen siinses arvustuses kirjutanud omajagu justkui kõrvalistest teemadest. Uitmõtetest. Teos oli ju ema surmast, sõjast, identiteedist, mälust jne. Selles aga ongi „Päevade“ (nagu iga õnnestunud teksti) lugemise võlu – üks või teine mõte, lause, lõik, tekstikoht aktiveerib sisemise mõttelaviini. Kui romaani struktuur on hüplik ja avatud hargnemisele, tahab mõte hakata samuti kulgema ning uusi kummalisi seoseid looma. Alati sellist tunnet ei teki. Seda sõltumata tõigast, et mul on n-ö lähiajaloolise omaeluloolise kirjandusega (mis Eestis viimastel aastakümnetel üsna populaarne) pigem „probleem“ – et ma muidu ikka üldse ei salli seda žanri. Haritud kirjanikud kirjutamas kirjandusest seostub ühe teatud kindla äraleierdatud stereotüübiga. Meelde tuleb internetis levinud Joe Haldemani tsitaat: „Halvad raamatud kirjutamise kohta soovitavad ʻkirjutada sellest, mida sa tead’. Pühalik ja üdini ekslik käibetõde, mille tagajärjel maailm on täis keskpäraseid romaane inglise keelt õpetavatest professoritest, kes kaaluvad abielurikkumist.“
See mind üksjagu ära tüüdanud kirjandus oleks nagu muutunud nõrga kriitilise potentsiaaliga (auto)biograafiaks, mida kasutatakse pigem ehk isiklike traumade teraapiaks või mingite kinnismõtete sedastamiseks, eeldades, et see on huvitav ka teistele. Kui kirjandus taandub vaid tunnete pidevaks taasesituseks (või paljundamiseks), läheb kaduma fiktsiooni peamine ajendav jõud ning ühtaegu müstifitseeritakse kirjanduse tegelikku loomeprotsessi. Tundub, nagu tahetaks kirjaniku elav töö asendada läbielatud kogemuste terapeutilise taastootmisega.[2] Aegamisi muutub see, vähemalt minu jaoks, nüriks – sedalaadi kirjandusel on järjest vähem fiktsionaalsusest sündivat võimu öelda midagi sügavamat, kirjeldada midagi suuremat, analüüsida ja kritiseerida inimest, elu, ühiskonda, maailma mitmekesiselt ja hõlmavamalt. Asemele ilmub kirjandus, millel ei jätku kujutlusvõimet, et maalida sõnadega laiemat tervikut ning sedakaudu midagi kasvõi natukene teisendavat korda saata.
Aga. Kas heidan eelnevat Andrei Ivanovile ette? Tegelikult mitte – Ivanov on loonud küll enam-vähem selles žanrivoolus kirjandust, kuid väga kõrgel tasemel, suurepärase stiili, kaasahaaravalt võrgustikulise struktuuriga. Lust on lugeda juba ainuüksi poeetika tõttu. Milline lause, milline detailirohkus, millised kuvandid ja metafoorid, milline oskus põimida teksti kõikvõimalikke viiteid. Milline kõrgendatud „olme“. Tundub, nagu Ivanov ajaks veidi sarnast asja nagu Tõnu Õnnepalu, ainult et filigraansemalt ja sisukamalt. Tundub, et tal on tegelikult midagi ka öelda. Elukogemuse või ühiskondlik-poliitilise olukorra tõttu puudutab Ivanov ka teemasid, mis aastate eest W. G. Sebaldit uurides mulle nii palju põnevust ja pinget pakkusid: lõputu jalutamine-reisimine, ebamäärane süütunne, mälu ning selle petlikkus, heitlemine mineviku/ajalooga, tsensuur (sisemine ja välimine), narratiivide ebausaldusväärsus, inimeseks olemine, identiteet, kogukonda kuulumine jne. Või ka mittekuulumine nagu Sebaldilgi sakslasena, kes tundis end ebamugavalt sõjajärgse Saksamaa vabatahtliku sisetsensuuri keskel, ent polnud ka Inglismaal elades ja töötades küllap lõplikult „paigas“. Osaline pagulasestaatus, alaline võõras olemine jääb külge. Midagi sarnast tunnetab Ivanov kohalikus eestivenelaste kultuuriruumis, kes teda ülemäära ei lugevat, kelle jaoks ta on ka juba Teine, väline, võõras ja väljatõrjutu – „kultuurireetur“? Ent siiski kaasneb Ivanovi kirjandusega empaatia, isegi kui see vahel on mõistmatusega konfliktis. Ivanov kirjutab, et maailma ja elu väärastumisega hakkama saada. Sellist ohtrate kihtidega kirjandust tasub lugeda.
[1] Valitsus plaanib kultuurile iga aastaga järjest vähem raha eraldada. Err.ee, 29.09. 2025.
[2] Omajagu refereerin ja jagan siin ka Nye Canhami mõtteid, vt nt: https://getliterate.substack.com/p/semester-1-of-benningtons-mfa-program või https://getliterate.substack.com/p/where-is-the-21st-century-labor-novel.
