Théophile Gautier. Ilust kunstis. Koost. ja prantsuse k-st tlk Madli Kütt ja Katre Talviste. Tartu: Ilmamaa, 2024. (Avatud Eesti raamat). 396 lk. 29.99 €.
Tarbes’i lilled
Charles Baudelaire pühendas oma haiglaslikud lilled Théophile Gautier’le, laitmatule poeedile ja prantsuse kirjanduse täiuslikule maagile. Ent kuidas mõtestada selle maagi tähendust? Ehk võiks maagia kui sellise kõige lihtsama definitsioonina mõista tegelikkuse kujundamist-muutmist-muundamist tahtejõu abiga. Mircea Eliade on kirjutanud, justkui oleks maagia peaeesmärk manipuleerida kosmilisi jõude, ent samuti pakub see võimalust taaslavastada müütilisi algusi – nii või teisiti on selle peamine ülesanne esile kutsuda konkreetseid tulemusi psüühilises või füüsilises maailmas.
Sel juhul oleks muidugi rohkemal või vähemal määral maagilise võimega iga kirjanik, ent Gautier’ dekadentliku maagia mõiste on spetsiifilisem, kehastades võib-olla arhetüüpse prantsuse hilisromantismi-varamodernismi tuuma, igasuguse praktilise ja maise kasu vastast mässu, kapitalistliku ja kodanliku kasumlikkuse vastast ülestõusu, marginaalide võimupööret, kus raha, produktiivsuse ja kõlbluse jumalad tõugatakse troonilt ning nende asemele asetatakse rohkem või vähem abstraktne ilu.
Pealkirja „Ilust kunstis“ kannabki möödunud aastal Madli Küti ja Katre Talviste tõlkes ning Leena Tomasbergi toimetatuna ilmunud esseekogumik. Muuhulgas võitis kõnealune raamat ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali mõttekirjanduse tõlke aastapreemia. Huvitaval kombel kandideerisid ilukirjandusliku tõlke kategoorias samal aastal ka Isidore Ducasse’i ehk Comte de Lautréamonti „Maldorori laulud“ – kummastavat dekadentlikku filosoofiat esindab kindlasti ka too proto-sürrealistlik proosapoeem. Sünkroonsusi leidub veelgi: Ducasse suri 1870, Gautier 1872. Gautier sündis väiksevõitu Tarbes’i linnakeses Edela-Prantsusmaal, samas linnas käis koolis montevideolane Ducasse – sh just nimelt koolis, mis 20. sajandi alguses ristiti ümber Théophile Gautier’ Lütseumiks. Eristuda ja epateerida, kehtivaid moraalinorme literatuurse ja psüühilise terroriga ületada soovisid oma kirjanduslikku karjääri üles ehitades mõlemad mehed.
Tarbes’i linna kirjanduslikust ajaloost rääkides ei saa kahe silma vahele jätta prantsuse (sürrealistliku) mõtleja, teoreetiku ning ajakirja La Nouvelle Revue Française’i juhti Jean Paulhani, kelle 1936. aastal kirjutatud kirjandusfilosoofiline essee kannab pealkirja „Tarbes’i lilled ehk terrorist kirjanduses“. Paulhan selgitab oma kirjatöö pealkirja anekdoodiga ühest pargist Tarbes’i linnakeses, kus kasvas hulgaliselt ilusaid lilli, mida külastajad paraku noppima kippusid. Esialgu pandi parki üles silt, mis keelas lilli korjata, ent kavalad pikanäpumehed väitsid vahele jäädes, et olid lilled ise parki kaasa võtnud. Seejärel muudeti kirja, keelates nüüdsest peale parki siseneda, lilled käes. Paulhani pilgule on selle metafoori mõte ehk järgmine: kirjandus on aed, kuhu justkui ei tohiks siseneda, teatud retoorilised lilled käes.
Ent revolutsiooniline ja terroristlik kirjandus on just nimelt see, kuhu sisenetakse läbi psühhofüüsilise ekstsessi, ekstravagantsi ja hullumeelsuse – või vähemasti hulluse simulatsiooni. Nõnda tekib pealtnäha juhuslikult Tarbes’i linna ümber üks kaunis kummaline sürrealistlik-dekadentlik triaad – Gautier’ dekadentlik ilufilosoofia, Lautréamonti protosürrealistlik julmus ning Paulhani retooriline terroriõpetus –, mille fookuses on ekstsess, kasutus, kõrvalekalle, nihestus, pööre ja transgressioon. Ja kas ei võiks neid Tarbes’i keelatud lilli tõlgendada just nimelt Baudelaire’i moraalse transgressiooni vaimus kui kurja lilli, valulisi õisi, mis rikuvad seaduse pealispindset harmooniat?
Kõik kasulik on jälk
Umbes nii võiks pisut utreerides kokku võtta dekadentliku elu- ja ilufilosoofia. Ent olgu juttu inimesest, tööst või ilust, siis kasulik kelle või mille jaoks? Kui kunst on kunsti pärast ja ilu ilu pärast, siis võiks see ju ka gautier’likus võtmes olla psüühiliselt kasulik, püüeldes justkui mõne kõrgema väärtuse poole. Muidugi kerkib siin üles kõigist küsimustest kõige põletavam: millise ülima väärtuse kultust kehastab ilu kunstis? Mida ilu sümboliseerib? Millise füüsilise või metafüüsilise elutõega on ta analoogne? On see Platoni „Pidusöögi“ laadis „sündimine“? Või Plotinose vaimus „harmoonia“? Võib-olla peidab see Jacques Lacani seitsmenda seminari varjus hoopis „julmust“?
Võib-olla oleks siinkirjutaja vaatevinklist ehk ikkagi igasuguse ilu taga hoopis vana hea Sigmund Freudi psühhoanalüütiliste teooriate sublimatoorne-erootiline tõde. Ehk ilus on see, mis on seksuaalselt atraktiivne. Ent seksuaalse energia ümbersuunamisel, ülendamisel tekivad võimalused kõrgemate kunsti-, mõtte- ja loomevormide sündimiseks – energia liigub n-ö kõrgemale astmele, astudes eemale puhtbioloogilisest paljunemissunnist. Viimase järgi oleks siis ehk ilu defineeritav ka sellena, mis on bioloogilise organismi jätkumise-paljunemise seisukohast hea-kasulik. Teoreetiliselt just sellist bioloogilist sundi ületades sünnivadki luule, kunst ja filosoofia.
Muidugi võib sellisest rohkem või vähem objektiivset lähenemist taotlevast iluihalusest liikuda subjektiivsema lähenemise juurde: vaatepunkt on ise see, mis määrab ilu. N-ö kõrgema energiaastmega psüühiline seisund võimaldaks näha ilu sealgi, kus enamik märkaks vaid inetust. Täiuslik vaatenurk näeb täiuslikkust ja harmooniat kõikjal – ning bioloogiast tingitud seksuaalne kinnismõte on, nagu arvanuks ka Carl Jung, üksnes loomalik-instinktiivne pettepilt: tegelik ilutõde ja energia on mujal. Või vähemasti mõnikord.
Kunst kunsti pärast?
Võib-olla on Théophile Gautier’ loomingust kirjandusteoreetikute tähelepanu keskpunkti asetunud just nimelt eessõna romaanile „Mademoiselle de Maupin“ – teosele, mis muuhulgas mõjub aktuaalselt ka meeste ja naiste seksuaalsete identiteetide ümbermängimise kaudu. Selles eessõnas kirjutab Gautier nõnda, pannes ehk igaveseks ajaks igavesti paika dekadentliku ideoloogilise paradigma kreedo: „Tõeliselt kaunis on vaid see, millest ei ole mingit kasu; kõik kasulik on inetu, sest see on mõne vajaduse väljendus; inimese vajadused on aga iseäranis jälgid ja vastikud nagu tema väeti ja vigane loomuski. Kõige kasulikum koht majas on peldik“ (lk 88).
Mida me siit välja loeme? Tekib kummaline struktuur, kus oluliste elementidena astuvad üles nii ilu, kasu, inetus, vajadus, jälkus, nõrkus kui ka inimese loomus. Ent huvitaval kombel toimib siin teatavat laadi topeltparadigma: sest näib, et ühele poolele asetub inimene kui bioloogiline organism ning teisale inimese vigane loomus – samal ajal kuulutatakse mõlemad jälgiks, vastikuks, väetiks ja vigaseks. Päris kindlasti võiksime siit välja lugeda Gautier’ filosoofiale iseomast äärmuslikku viha inimese vastu – kummalisel moel on ometi kunst kui inimese loodu ilus.
Võib-olla nähtub siit just igasuguse loomulikkuse eitus – inimene nagu kunstiteoski võiks olla „ilus“, kui ta oleks täiel määral kunstlik, ilma tungide, ihade, bioloogiliste vajaduste või kaasasündinud loomuseta. Mingil määral on siin seeläbi ikkagi võimalik tajuda Gautier’ platonistlikke allhoovusi – kõik looduslik-loomulik on vaid ebatäiuslik vari teisest ja tõelisest reaalsusest. Ent ligipääs sinna kõrgemate ideede sfääri on kunstis ikkagi kättesaadav, pakkudes nõnda võimalust põgeneda anywhere out of this (material-biological) world, kui parafraseerida Baudelaire’i kuulsa proosaluuletuse pealkirja.
Ilu oleks seeläbi ka miski, mis on niivõrd absoluutselt sublimeeritud, et ühestki freudistlikust-seksuaalsest algupärast pole enam jälgegi – loomalik seks on täielikult kustunud kõrgema kunstieksistentsi raamatust. Paradoksaalsel moel on ebatäiuslike bioloogiliste olendite loodu ebatäiuslikus füüsilises maailmas ikkagi õnnestumise korral nagu uks ideede maailma, n-ö kõrgemasse dimensiooni, milleni maapealses tegelikkuses justkui loomulikku teed mööda jõuda poleks määratud.
Ent raamatu nimiessees, Gautier’ arvustuses Rodolphe Töpfferi esseekogumikule, kirjutas dekadentsi vaimne isa samal teemal veel: „Kõige suurem viga, mida teevad kunst-kunsti-pärast-doktriini vastased ja eriti Töpffer, on uskuda, et vorm võib seista ideest eraldi; vorm ei saa sündida ilma ideeta ega idee ilma vormita. Hingel on vaja keha, kehal on vaja hinge; skelett on sama kole nagu lihahunnik, mida ei toeta luustik“ (lk 148).
Siit näeme huvitavat arengut. Ühtäkki on keha ja hing lahutamatud – seega Gautier’ kontseptuaalne ilu saab olla ikkagi ainult selles maailmas siin: tema struktuur on lõhkumatult kahetine, ehk lausa kahetiselt kahetine, kehtides analoogia põhjal ühtviisi nii inimeste kui kunstiteoste kohta. Seda arvesse võttes ei saagi kunst oma kõrgetes püüdlustes inimlikest-maistest asjadest täielikult eemalduda. Samas arvustuses avab Gautier ka kunsti asetust nii kaasaja kui ka inimlike emotsioonide ning efemeersete tundmuste, arvamuste suhtes: „Kas see tähendab, et kunst peaks jääma ükskõikseks arvamuste suhtes, sulgema end jäisesse eraldusse kõigest elavast ja kaasaegsest, et imetleda ideaalse Narkissosena vaid iseenese peegeldust vees ja endasse armuda? Ei, kunstnik on ennekõike inimene; ta võib peegeldada oma loomingus armastust, vihkamist, kirgesid, uskumusi ja oma aja eelarvamusi, neid omaks võttes või eemale tõugates, tingimusel, et püha kunst jääb talle alati eesmärgiks, mitte vahendiks. Kõigel, mis on loodud, mis tahes teise kavatsusega kui rahuldada ilu igavesi seadusi, ei saa olla tulevikku ulatuvat väärtust“ (lk 146–147).
Ehk siis: kunst saab Gautier’ jaoks avaneda ainult inimese kaudu, astudes dünaamilisse suhtesse sotsiaalse ja personaalsega, ent tema eesmärk on alati rohkemal või vähemal määral transtsendentne, püüeldes maisest väljapoole. Kunst on üksnes see, mis tahab rahuldada ilu igavesi seadusi – ja seeläbi on tal väärtus tuleviku jaoks. See ilu on sedapuhku paigutatud nn absoluutse tähistaja rolli, Gautier’ struktuuris saab sellest inimeksistentsi täielik, religioosne-müstiline eesmärk: „Kunst kunsti pärast ei tähenda mitte vormi vormi pärast, vaid vormi ilu pärast, mis tahes kõrvalise idee, mis tahes doktriini, igasuguse otsese kasu kõrvaleheitmist“ (lk 147).
Ilust saab Gautier’le otseselt jumala simulatsioon, see on tõeliselt kunstlik paradiis, selle sõna tõsises mõttes: kuid sinna ei pääse mitte läbi looduslike-loomulike taimede, mis avasid tajuuksi Baudelaire’i kuulsas uurimuses, vaid läbi kunstniku kunstilise töö, mis võib-olla ei ole midagi muud kui alkeemilise töö analoogia. Ehk ongi see toosama praktiline müstika ja käsitöine maagia, vihje millele peitus „Kurja lillede“ pisut krüptilises pühenduses?
