Kord sügisel istusin ühe suure linna väikeses hiinakas ja kirjutasin. Neis kohtades on hea seda teha, kui minna sinna juba uste avamiseks, olgu see näiteks kell 18. Kohalike õhtusöögiajani on siis veel vähemalt poolteist tundi, nii et aknaaluse lauakese kinnihoidmist ei saa sulle keegi pahaks panna. Kuidas kirjutamine edenes, ma ei mäleta. Aga küllap ta edenes, just sellepärast, et ei mäleta, kuidas. Meelde jäävad ikka need korrad, kui on tekkinud tõrge, kui pole õnnestunud õigele lainele või õigesse soonde sattuda – kui pole õnnestunud ennast kirjutama unustada. Kirjutatud teksti järgi võiks seda muidugi kontrollida, teksti füüsiline vorm räägib käsitsi kirjutaja vormist nii mõndagi. Aga paraku on tekstiosad dateerimata ning nende seostamine konk-reetse õhtupooliku ja konkreetse hiinakaga mõeldamatu.
Parimal juhul edeneb kirjutamine omaenese ressurssidest. Teksti informatiivsuse tagab sel juhul kirjutaja püsimälu. Omaenda püsimälust meeldib mulle mõelda lihtsates terminites, kas perfokaardi või heliplaadina või mask-ROM-i kiibina. Mälu aktiveerimiseks ehk kirjutamiseks on muidugi tarvis toidet, aga see võib olla kõige abstraktsemat laadi. Inspireeriv keskkond, viitamist nõudvad tekstid või andmekontroll sekundaarsetest allikatest üksnes pärsivad niisuguse kirjutamise kulgu. Kui elektrivool paneb liikuma vinüülplaadi, mille konarustelt hakkab nõel lugema analoogsignaali, siis kirjutamise käigushoidmiseks piisab pealetükkimatust muusikast, võõrkeelsest sõnamulinast või suuremast hulgast sammudest, mis on enne maha istumist maha käidud, et kirjutuselundkond mobiliseerida ja pastakas vinnastada.
Just kirjutamise puhul, mis peaks lugupidamisest lugeja vastu eeldama kõige intensiivsemat mõtteerksust, meeldib mulle mõelda, et ma toimin nagu masin. Aristotellik hing või kartesiaanlik jumalik inimteadvus on siin minu jaoks võõrad kontseptid. Teksti kannavad toores mõistus ja küps füüsiline enesekontroll. Selline tekst, ainus, mis suudab pakkuda midagi lugejale ning mulle endale kui teksti esimesele lugejale, sünnib spontaanselt – ta kirjutab ennast ise valmis. Kui mu kirjutusvahend jookseb takerdumata ja kõhklemata (mis ei tähenda sugugi, et kirjutus ei võiks kõnelda kõhklustest ja takerdumistest, olla tervenisti millegi ebamäärase otsing või sihitu triiv), kui ma näen pastaka alt ilmumas sõnu, mis pole lasknud end oodata, mis ei kõhkle oma asjakohasuses, siis tuleb mul sellest järeldada, et nad kõik, täpselt sellises korrastatuses, on minu sees juba eelnevalt valmis – et mu kirjutamine tähendab õigupoolest lugemist, maha lugemist. Ja täpselt sedasama järeldan ma siis, kui aiman ükskõik millise autori tekstis vilksatamas jumalikku sädet – kui tekst näib arenevat ühtaegu absoluutselt vabana ja täielikult paratamatuna, ettemääratuna.
Isekirjutavate masinate juurde tulen hiljem, esmalt põgus tagasivaade isetoimivatele seadeldistele üldiselt. Hüppan ajaloos oma suva järgi edasi ja tagasi. Kui piirduda teemavalikus ainult mehaaniliste automaatidega, peaks see olema lubatav – ehkki tehniline progress on ka sedalaadi seadeldiste puhul kronoloogiliselt jälgitav, on sellest otstarbekam kõnelda praktilisemate leiutiste puhul. Öelgem vaid, et paljud kõige tänapäevasemad, tuntumad ja menukamad automaadid pole tehniliselt rafineeritumad kui pütagoorlasest matemaatik Archytase puust tuvi, millest jutustab Aulus Gellius – vähe sellest, biooniliste jäsemete, seltsirobotite ja holograafiliste popstaaride ajastul on puhtmehaaniliste automaatide vallas märgata trendi aina suurema lihtsuse, käepärasuse ja järeletehtavuse suunas.
Sõna automaton (αὐτόματον – vanakr isetoimiv) ilmub esimest korda Homerose „Iliases“, mis vanade kreeklaste tehnoloogialembusest mitmekülgselt aimu annab. Ennastjuhtivate ja uppumatute laevade ning kavalate lõksude kõrval, mis voodi alla peidetuna püüavad salaarmastajaid, teeb autor Hephaistose sepikoda kirjeldades juttu kolmejalgsetest kuldratastega robotitest, mis pidid hakkama teenindama taevaseid koosviibimisi, ja koguni inimkujulistest tehislikest teenijannadest.[1]
Hinge liikuvuse üle arutledes polemiseerib Aristoteles atomistidega, võrreldes Demokritost Daidalosega, kes olevat puust Aphrodite kuju liikuma pannud lihtsalt selle sisse elavhõbedat kallates.[2]Traktaadis „De Motu Animalium“leidub aga huvitav koht (701b2–10), kus looma liikumisvõimet võrreldakse mehaaniliste nukkude või automaatide omaga. Hing annab organismile tahtmise või iha kujul „mitteliikuva liigutaja“, mida Aristoteles võrdleb väikese päästikuga automaadi mehhanismis. Hinge korraldused kanduvad kõigile kehaosadele edasi sarnaselt sellega, mis toimub mehaanilistes masinavärkides. Kui elusolendi liikumise põhjus on sisemine ja eesmärgile suunatud, siis liikumine ise on puhtalt mehaaniline ja inimkäte loodud masinatega võrreldav.
Juudi legend jutustab kuningas Saalomoni imepärasest troonist. See üle aegade uhkeim istumisase oli valmistatud vandlist ja kaetud kullaga ning aujärjele tõusmiseks tuli kuningal ette võtta kuueastmeline teekond. Saalomoni esimene samm trepil käivitas mehhanismi. Kahelt poolt treppi sirutasid kuldne härg ja kuldne lõvi kumbki ühe jala välja, et kuningat toetada ja ta järgmisele astmele aidata. Järgmistel sammudel toetasid teda kuldne hunt ja lammas, kuldne tiiger ja kaamel jne. Kui kuningas oli troonil mugavalt istet võtnud, tõi kuldkotkas suure krooni ja hoidis seda tema lauba kohal, et see ei koormaks ta pead. Seejärel lendas kuldne tuvi üle Püha Laeka, tõi välja pisikese toorarulli ja asetas selle Saalomoni sülle, sest toora pidi kuningat alati juudi rahva valitsemisel juhtima.[3]
Neile mütoloogilistele või poolmütoloogilistele kirjeldustele lisanduvad hellenismi ajal juba otsesemad viited ja tehnilisemad kirjeldused. Ptolemaioste dünastia, mis luges end jumal Dionysose otseseks järglaseks, pidas oluliseks seda põlvnevust ka Aleksandria linnarahvale meenutada. Valitsejate rikkuse ja jumalikkuse demonstratsiooniks korraldati rongkäike, kus tähtsat rolli mängisid ka spontaanselt liikuvad masinad. Kallixenos Rhodoselt jutustab, et protsessiooni avasid sileenid, saatürid, kuldsete tiibadega Nike ja teised rikkalikult kaunistatud figuurid, kellele järgnes Dionysose 4,6 meetrit kõrge ja Nysa, jumala sünnipaiga personifikatsiooni 3,7 meetrit kõrge kuju. Mõlemad istusid vankril. Vasakus käes türsos, tõusis Nysa ilma igasuguse kõrvalise abita püsti, valas piimaohvri ning võttis uuesti istet. Ajaloolased väidavad üsna kindlalt, et energia, mida Nysa joogiohvri toomiseks tarvitas, sai ta vankrirataste liikumisest (ehk siis täpsemalt neilt kuuekümnelt mehelt, kes vankrit läbi tänavate vedasid). On teada, et Ptolemaioste-aegne loodusteadlane ja leiutaja Ktesibios oli huvitatud ringliikumise muundamisest sirgjooneliseks, nii et siin võidi rakendada päris värsket insenerimõtet.[4]
Ktesibioselt, keda Vitruvius on nimetanud pneumaatika isaks, pärinevad ka esimesed hüdraulilised automaadid. Tema tuntuimalt järgijalt Heronilt on säilinud tähelepanuväärne teos „Automaadid“ („Automata“),[5] tehniliste joonistega varustatud kirjeldus mitmesugustest pneumaatilistest ja mehaanilistest imemasinatest, mille abil pidusöökidel või ka teatris külalisi vaimustada. Nagu eelnevast juba aru võib saada, olid antiikaja automaadid sageli religioosse harduse ja aukartuse teenistuses. Nii on ka Heroni leiutiste seas tuntuimaid mehhanism, mis avab imeväel templiuksed, ning esimene teadaolev mündiga töötav müügiautomaat, mis jagas soovijatele sortsukaupa … püha vett.
Aleksandria Pappos, 4. sajandi Kreeka matemaatik, nimetab Heronit mõjukate „arhitektide“ seas. Tema käsituses oli architekton (juhtiv ehitaja) hästi haritud käsitööline, kel oli viis peamist ülesannet: kraanade ja muude tõsteseadeldiste ehitamine, katapultide ja muude sõjamasinate ehitamine, pumpade ja muude hüdraulikaseadeldiste ehitamine, sfääride (ehk taevakehade liikumise mudelite) valmistamine ja imeasjade valmistamine (vesikellad, automaadid ja pneumaadid). Automaadid jäljendavad loomade liigutusi, pneumaadid on aga seadeldised, mis töötavad õhu ja tühjuse nähtamatute jõudude toimel, samuti auru ja tule ja muude jõudude mõjul.
Tõepoolest, uurijad toovad välja,[6] et Heron ja teised temataolised olid täiesti teadlikud oma kutsumusest toota imeasju, sääraseid, mille peamisi ülesandeid on oma tööpõhimõtet varjata. Nii loeme ka traktaadist „Automaadid“ korduvalt, et seadeldiste plokid ja kangid, nöörid ja voolikud peavad jääma vaataja pilgu eest varjatuks. Loomakuju, kes joob lurinal voolavat vett, ei pea jätma muljet, et ta on päriselt loom, vaid ta peab jätma mulje (phantasia), et tal on päriselt janu. See ongi ime.
Mis puutub automaatide mõõtmetesse, siis selle kohta Heron oma teoses täpsustusi ei anna. Ainus, mida ta rõhutab, on see, et seadeldis peab olema piisavalt väike, välistamaks kahtluse, et selle sees peidab end inimene. Imeväärsuse nimel tundub see nõue olevat tarvilik. Ometi võis antiikaja meister selles punktis publiku läbinägelikkust ka üle hinnata. Kuidas muidu oleks ungari inseneril Wolfgang von Kempelenil veel valgustussajandi lõpus õnnestunud oma malemänguautomaadiga ära lollitada pool Euroopat.
Von Kempeleni Türklane kujutas endast elusuuruses inimfiguuri, kes istus kirjutuslaua taga, ees malelaud punaste ja valgete nuppudega. 84 aasta jooksul (!) tuuritas Türklane mööda õukondi, jõudis isegi Ameerikasse ja Kuubale, pidas maha lugematu hulga matše ning võitis enamikku vastastest – teiste hulgas Napoleon Bonaparte’i ning Benjamin Franklinit, kes oli parajasti Ameerika Ühendriikide saadik Pariisis. Enne iga matši avas maleautomaadi assistent kirjutuslaua esikülge katvad paneelid ning demonstreeris selle sisu: vasakul kellavärk, paremal messingist kangid ja vardad, kapikese põrandal punane padi. Kui Heroni automaatide võrdlemisi algeline kellavärk pidi nähtamatuks jääma, siis Türklase puhul peeti diversiooni mõttes tarvilikuks seda just nimelt eksponeerida. Malematši vältel oli lauaalune paneelidega varjatud. 1857. aastal, kui automaat oli põlengus hävinud, avaldas selle viimane omanik, Ameerika füüsik Silas Mitchell, mehaanilise malegeeniuse saladuse. Osa lauaalusest ruumist, nagu arvata võis, mahutas siiski andekat väikesekasvulist maletajat, kes ka paneelide avanedes oma liugistmel pilkude eest kõrvale põikas. Malemängu alustamiseks tegi redus istuv operaator endale laua sees ruumi, süütas Türklase põues küünla ning kraamis välja teise malekomplekti, millel partii arengut jäädvustada. Vastase käikude tuvastamiseks tuli tal altpoolt jälgida õhukest lauaplaati. Sinna oli peegelpildis kopeeritud malelaud, igal ruudul pulgake vabalt liikuva rauast seibiga. Vastase malendid aga peitsid endas magneteid, mis igal käigul ühe lauaaluse seibi vabastasid ja teise vastu lauaplaati tõmbasid.[7]
Kellavärgil, mis võtmest üles keeratuna laua sees lärmakalt käivitus, ei olnud androidi keha liigutustega mõistagi mingit pistmist. Ometi väärib Türklase biomehaanika eraldi tähelepanu. See pidi olema geniaalselt lihtne ja täpne, et operaator saaks seda mugavalt kontrollida, ise samal ajal partiile keskendudes. Türklane oskas pöörata oma pilku ja pead, vastase vale käigu korral endale parema käega rinnale koputada ja eksinud malendi tagasi tõsta (seda olevat juhtunud näiteks partiis Napoleoniga, kelle korduva sobimängu peale olevat Türklane viimaks ärritunud ja kõik nupud laualt maha pühkinud[8]). Malendeid liigutas automaat vasaku käega, mille sisse oli ehitatud pantograaf. See mehhanism, mida tänapäeval kohtame veel näiteks laualampide liigendjalgades, leidis enne arvutite ajastut laialdast kasutust joonestamisel. Pantograafi abil oli võimalik etteantud jooniseid suuremal või väiksemal skaalal dubleerida. Täpsete jooniste ja kirjelduste puudusel võime vaid kujutleda, kuidas türklase käsi jäljendas operaatori liigutusi, kes teda laua alt juhtis. Tehniline lahendus pidi olema seda nutikam, et lisaks malelaua ruutude kohal liikumisele tuli tehiskäel haarata ja vabastada ka mängunuppe.
Kui peadpööritav säärane mehhanism ka ei tundu, võib Türklase imeväärsuse diskrediteerimiseks öelda, et esiteks oli kokkuvõttes tegemist pettusega ning et teiseks ei läinud maleautomaadi tööprintsiip kaugemale ikoonilisest ehk sarnasusel põhinevast jäljendusest. Selles plaanis sootuks moodsamaid[9] automaate konstrueeriti samal ajal Šveitsis ja Prantsusmaal. Ajavahemikus 1768–1774 meisterdasid kellasseppadest isa ja poeg Jaquet-Droz oma toodangu reklaamiks ja meelelahutuseks kolm elusuurusest väiksemat inimkujulist masinat, kellest esimene mängib orelil lühikese muusikapala, teine visandab pliiatsiga neli erinevat joonistust, kolmas, kõige keerulisem, on aga võimeline hanesulega kirja panema mistahes 40 tähe pikkuse teksti.
Von Kempeleni Türklasest on need tegelased selle võrra vähem ambitsioonikad, et ei astu publikuga dialoogi. Nad ei püüa teeselda arukust, vaid piirduvad aruliste tegevuste jäljendamisega. Nad teevad oma asja. See aga tähendab, et erinevalt Türklasest on neil olemas mälu – Kirjutajal koguni programmeeritav mälu. Kirjutamisprotsessi või musitseerimise täiusliku jäljenduse taga on neis masinates mehaanilised ülekanded, mille seostamine protsessi tulemusega on ilmvõimatu. Selles seisnebki nende suurim võlu.
Mismoodi on nende tegelaste mälu programmeeritud? Kõigi kolme androidi selgrooks on midagi ülimalt keerulise nukkvõlli sarnast. Sisepõlemismootori gaasijaotusmehhanismides hoolitseb nukkvõll sisse- ja väljalaskeklappide õigeaegse avanemise ja sulgumise eest. Iga silindri kohta on kaks nukki ning klappidel on liikumisvabadust ainult ühes sihis – üles või alla – ja kahes asendis: kinni või lahti. Jaquet-Droz’de automaatide „nukkvõll“ on oluliselt keerulisem. Näiteks a-tähe kirjutamiseks on tarvis kolme eraldi nukki, mida „loeb“ kolm eraldi hooba. Hoobade liikumisi kombineerides saavutab automaadi käsi kolmesihilise vabaduse: ette-taha ja vasakule-paremale, et visandada tähe kahemõõtmeline kujutis, ning üles-alla, et sulge õigel ajal langetada ja tõsta. Omaette mehhanism liigutab kätt parajal ajal tindipoti juurde, omaette mehhanism võimaldab Kirjutaja silmadel tema tegevust saata, omaette mehhanism laseb Orelimängijal pala lõpus graatsiliselt kummardada. Ning veel omaette mehhanism liigutab Kirjutaja nukkvõlli ennast, et tagada igale hoovale ligipääs 40–50 nukile, kuna kogu teksti kirjutamine võtab aega viis minutit ning vähemale hulgale nukkidele kogu informatsioon ära ei mahu. Nukk on tegelikult veidi eksitav sõna, peaksime pigem rääkima mühkude ja lohkudega ketastest, inglise keeles cams. Ning et asja veel lihtsamaks teha, peatun põgusalt omaenda ehitatud joonistusmasinal, mis on kirjeldatutest natuke suurem ja palju algelisem, kuid mille tööpõhimõte on sama. Tegemist on vineerist ja täispuidust seadeldisega, mis suudab kahekümne vändapöörde jooksul A4-suuruses paberile joonistada plankudelt tuttava roppuse. Sel t*ragraafil, nagu ma teda nimetan, on ainult kaks ketast ja vastavalt kaks hooba. Y-ketta profiili järgiv hoob liigutab pastakat ette- ja tahapoole, X-ketta profiil katab kõik liigutused vasakult paremale ja paremalt vasakule. Ülekandemehhanism näeb välja pisut nagu pantograaf, kuid on sellest keerukam, kuna peab kombineerima kahelt „rajalt“ saadava informatsiooni (vt joonist). 18. sajandi joonistusmasinate nukid ehk kettad ehk cam’id pidid olema disainitud pöördprojekteerimise meetodil. Samu protseduure kasutasin ka mina. Lõikasin vineerist poolemeetrise läbimõõduga kettad ning jaotasin mõlemad 125 kahe millimeetri laiuseks kontsentriliseks ringiks ja 72 sektoriks. Need arvud valisin juhuslikult, nad tundusid andvat paraja täpsusastme. Järgmiseks lõikasin valmis ja monteerisin hoovad. Seejärel joonistasin roppuse, mille kontuuri jaotasin 72 võrdse pikkusega lõiguks. Masina „käe“ otsa kinnitasin pesulõksuga pastaka ning hakkasin seda lõikhaaval mööda pildi kontuuri edasi nihutama. Iga nihke järel keerasin kettaid ühe sektori võrra edasi ning fikseerisin kummalgi kettal punkti, kus vastava hoova ots parajasti asetses. Punktist punktini käänlev joon andis mulle tasapisi ketaste profiili. Lõikasin selle välja ning kinnitasin masina võllile, hoolitsedes, et kaks ketast satuksid oma endise asendiga täpselt kohakuti. Roppuse asemel raamisin nüüd pastaka alla tühja paberilehe. Usun, et mu elevus t*ragraafi katsetades võis olla võrreldav sellega, mida on tundnud igaüks, kes on lapsena mõnele plangule roppuse joonistanud. Ning võin kinnitada, et vähesed valitud, kes on saanud masinat katsetada (sest kes niisuguse asjaga ikka uhkeldada tihkab), on tõesti olnud šokeeritud. Ei, mitte kujutise obstsöönsusest (sest keda niisugune asi ikka šokeerib), vaid just nimelt valmis kujutise ja vineerist „mälu“ totaalse visuaalse ühitamatuse tõttu. Viimast nähes oleks esimest ära arvata sama võimatu, nagu oleks võimatu mõistatada, mis muusikat mängib ümbriseta plaat või mis infot peidab arvutiga ühendamata mälupulk.
Jaquet-Droz’de kolme andeka automaadi juurde tagasi tulles tahan välja tuua veel ühe momendi, mis minu arvates nende sisendusjõudu tublisti suurendab. Üht otsa pidi tuimas üleskeeratavas kellavärgis, on need masinad teist otsa pidi meeltega aistitavas tegelikkuses. Muusiku kehas on küll sakilised trumlid nagu mängutoosis, aga need ei tekita heli, vaid juhivad Orelimängija sõrmi. Sõrmed aga liiguvad õigetel klahvidel, oreliviled helisevad päriselt. Sama lugu on Kirjutajaga: tema mõttetöö on illusoorne, kuid selle väljund on veenvalt ja vaieldamatult päris, inimese käekirjast eristamatu. Tint valgub hanesulelt, lõhnab ja kuivab, juba täitesulepea kahandaks seda efekti märgatavalt.
Näib, et kõige efektsem ongi range kellavärgi kombinatsioon mõne voolava, kujutu või kehatu substantsiga. Dokfilmis Yorkis asuvast automaadimuuseumist[10] tutvustatakse muuhulgas mitmeid suitsu pahvivaid tegelasi, keda 19. sajandi lõpul eksponeeriti tubakakaupluste vaateakendel: elus tuli põletab pitsi otsa pistetud sigarit, ehtne tossupilv tõuseb suitsetaja suust. Automaadi tahmunud lõõts-kopsu näidates tõdeb jutustaja, et ega see pahe ka masinatele hästi mõju. Olen näinud ka napsumehest androidi, ühes käes pudel, teises klaas. Päris vesi (või, mine tea, vahest ka päris alkohol) liigub pudeli, klaasi ja suu vahel igaveses ringes läbi automaadi käte sisse peidetud voolikute.
Veel kraadi võrra imetabasemad tunduvad mehaanilised masinad, mis päris maailma aineid üksnes ringi ei liiguta, vaid ka muundavad. 18. sajandi keskel presenteeris prantsuse leiutaja Jacques de Vaucanson valitud ringkondades elusuurust mehaanilist parti, kes oskas prääksuda, tiibu lehvitada ning, mis kõige vapustavam, nokkida teri ja juua vett, toidu ära seedida ning ekskremendid saba alt väljutada. Leiduri väitel sisaldas part väikest keemialaborit ja maailm uskus seda meelsasti, kuni automaat sadakond aastat (!) hiljem remonti vajades mustkunstnik Robert-Houdini kätte sattus. Rõhutades oma sügavat austust pardi autori vastu, paljastas mustkunstnik siiski, et lisaks mahutile, kuhu kogunesid terad ja vesi, sisaldas lind veel üht teist mahutit roheliseks värvitud saiapudiga, millest tema väljaheited tegelikult koosnesid. Igal juhul oli part selleks ajaks Euroopas olnud sedavõrd menukas, et isegi Voltaire teda kirjas Argentali krahvile hea sõnaga meenutas: „Ilma le Maure’i hääle ja Vaucansoni pardita ei jääks teile midagi, mis Prantsusmaa hiilgust võiks meenutada.“[11]
Stseenides, mida esitatakse, kajastub sageli ka automaadi enese sügavam olemus. Automaat jäljendab elusolendite toiminguid, jäljendus omakorda saab mitmete lavastatavate vaatemängude teemaks. Joonistusautomaadi näitel oli sellest juba juttu. Topeltjäljendust kohtame ka vaatemängudes, mille tegelased käsitsevad liigendnukke, samuti automaatide populariseerimisele pühendatud organisatsiooni Cabaret Mechanical Theatre[12] logol.
Seediva pardi ja Türklase näitel oli juttu ka pettusest, maagiast ja sohist, millega automaate läbi aegade on seostatud. Ning sümptomaatiliselt kuuluvad mustkunstnikud ja kelmid ka kõige populaarsemate mehhaniseeritud tegelaste hulka. Automata’le pühendatud Facebooki-gruppides esitletakse ikka ja jälle mõnd mustkunstnikku, kes näo ette tõstetud lehvikut langetades on kaotanud pea, mis ilmub omakorda nähtavale silinderkübara alt, mida ta vaba käega järgmiseks kergitab. Sellise kunsttüki tehniline lahendus on imelihtne. Lihtsam kui päriselu kelmidel on ka automatiseeritud sulleritel, kes manipuleerivad ümberpööratud topside ja täringutega.[13]
Tehnilises plaanis iseloomustab enamikku automaate tööprotsessi tsirkulaarsus. Välja pakutava stseeni lõpuks peab taastuma algne olukord. Nii leidub lugematult automaate, mis jäljendavad kas mõnd rutiinset või muidu korduvate liigutustega tegevust: sokinõelujaid, tantsijannasid, paigal väntavaid jalgrattureid, lainetel loksuvaid laevukesi jne. Mõnigi meister on vastu võtnud väljakutse jutustada automaadi abil mõni pikem lugu. Ka neil on tulnud hoolitseda selle eest, et ots tuleks otsaga kokku: vastase hoobist pikali paiskunud poksija peab toibuma ja uuesti tõusma, vaal, kes neelab alla Joona, peab ta uuesti välja sülitama jne. Tsirkulaarset aegruumi, mida automaat väljendab, on mõned teravmeelsed automatistid kasutanud ka igavikuliste teemade lahkamiseks. Oma lakoonilises lahenduses võivad need olla keerulistest etendustest mõjusamadki: Paul Spooneri, ühe tänapäeva tunnustatuima meistri Igavik (Eternity, 2024) kujutab endast primitiivset puust nikerdatud lamavat muumiat, kes viie vändapöörde peale aeglaselt pead kergitab, vasaku käe justkui kella vaadates silme ette tõstab ning siis kukla uuesti kolksuga asemele langetab. Kusagilt on mulle silma jäänud ka tänapäeva inimese igavikulist ootust kujutav automaat, millel on üksainus liikuv osa: puust arvutiekraanil laadimist tähistav liivakell. See käib aeglaselt ringi, sellal kui arvuti ees istuv inimkuju jõllitab liikumatult kuvarit.[14]
Niisiis, publikule pakutavates süžeedes topeldavad automaadid sageli midagi oma põhiolemusest. Ent miski muu pole automaadile nii sügavalt omane kui laitmatu korrastatus. See hõlmab kõik ta ülejäänud tehnilised tunnused. Ning iseäranis ilmekaks muutub selle omadusega uhkeldamine alates 13. sajandi lõpust, mil Euroopas oli hiilgust ja võimu kogumas uut laadi ühiskondlik organism, keskaegne linn. Sellest ajast pärinevad esimesed üleskeeratavad mehaanilised kellad.
Kell ise ei tooda midagi. Tõepoolest, ta on otstarbetu mehhanism. Kuid temast saab enneolematult tõhus tööriist nende kätes, kel on ühiskonnas võim. Pommide või vedru potentsiaalset energiat seierite liikumisse vabastades sulgeb kellamehhanism looduse heitliku aja rangelt liigendatud tsüklisse, mis kehtestab töö ja puhkuse, tootmise ja tarbimise korra. Erinevalt tõsteseadmetest, veskitest või sõjamasinatest, mille energiat saab rakendada füüsilise maailma substantsidele, et neid liigutada, töödelda või hävitada, on tornikell mehaanilises mõttes puhas kulutaja. Miks mitte kasutada siis osa tema energiast sellele, et tema sümboolset võimu ka piltlikult väljendada? Varasematel tornikelladel, kus kellavärk animeerib looma- või inimfiguure, näib viimaste funktsiooniks olevat kellaaja seostamine seni tuntud ajaarvamisega. Näiteks Berni Zytglogge esialgne puust Kronos, kes igal täistunnil tornikella haamerdab, või kukk, kes lehvitab tiibu ja kireb, peaksid linnarahvale meenutama, et see uus, kõigile nähtavale ja kuuldavale seatud masin pole niisama iluasi, vaid on pandud käsutama seda, kuidas nad oma toimetusi ajaliselt korraldavad. Õppetunnid voorusliku ja moraalse elu kohta, mis paljudel kellamängudel peagi domineerima hakkavad, saab pööbel kauba peale.
Kellavärgi punktuaalsuse täiuslikemaks väljenduseks etendatavas vaatemängus võib aga pidada Hellbrunni lossi hüdroajamiga mehaanilist teatrit, mille tellis 1740. aastatel Salzburgi peapiiskop Jakob von Dietrichstein. See kujutab ideaalselt korrastatud ja harmoonilist linna ligi 200 liikuva figuuriga, kelle hulgas on kaupmehi ja ketrajaid, lihunikke ja toiduvaaritajaid, moosekante, seppi ja teisi, kes kõik täidavad kuulekalt oma rolli. Omal kohal on ka aristokraatlik publik, vaatajaskond vaatemängu sees.[15] Inimühiskonna kui kellavärgi ideed ei oleks võimalik täpsemalt väljendada.
Siin tuleks aga hetkeks järele mõelda. Olen rääkinud, kuidas automaatides enamasti kajastub kellavärgi olemus, kuid kas ei pidanud automaadid määratluse järgi jäljendama mitte iseenda, vaid elusolendite käitumist? 18. sajandi vaim lubas lojuseid lahkesti masinateks pidada, mõni söakam arvas nende hulka ka inimese,[16] uuemal ajal on aga siiski leitud, et päris puhtalt mehaanilistes terminites inimest lõpuni kirjeldada ei anna. Mis on siis see, mis inimest käitumises masinast eristab? Ja kas automaat oleks suuteline järele aimama ka seda?
Mida kellavärgile kindlasti olemuslikuks pidada ei saa, see on ekslikkus. Täiuslikus jäljenduses kuuluvad inimlike toimetuste juurde apsud ja viperused, komistamised ja nihked ettenähtud trajektooridest kõrvale. Inimene väsib, tähelepanu veab teda alt. Ta käitumine muutub ennustamatuks, kui mängu tulevad vaimsed pinged või tugevad emotsioonid.[17] Automaadi eriomasele tundetusele ja tuimusele kontrastiks on juba eespool mainitud Paul Spooner meisterdanud vaimukaid seadeldisi, milles osa mehhanismist soovitud hetkel järele annab, justkui koost lagunedes masinliku vääramatuse minetab. Nõnda juhtub mürgist piima limpsinud kassiga („Poisoned Milk“, 1995), samuti skaudipoisiga automaadis „Halb uudis“ („Bad News“, 1995), kes afekti mõjul läheb sõna otseses mõttes liigestest lahti.[18]
Inimlikku sümpaatiat äratavad ka Tšehhi kunstniku ja muusiku Peter Váleki lärmitsevad ja tõmblevad automaadid, mille tegutsemises puudub sageli igasugune korrapära. Osa neist servomootoritega animeeritud elukatest kakerdab traadist koibadel ringi ning mõjub seda metsikumana, et enesekontrolli puudumise kõrval puudub neil ilmselgelt ka igasugune väline kontroll.[19] Seevastu näiteks pakirobot, mis tundub toimetavat intelligentselt, reedab just oma vaoshoitusega, et ta on masin.
Automaatide funktsioon on aja jooksul kogu aeg teisenenud. Antiikajal kasutati neid religioosse aukartuse sisendamiseks. Keskajast alates taandub automaat aga ajapikku kellavärgi kõrvalsaaduseks. Ta leiab endale uue tähenduse allegoorilise või esteetilise vaatemänguna, hiljem, juba tööstusrevolutsiooni järel insenerimõtte finesside tour de force’ina, veel hiljem, ütleme siis, tänapäeval, uuesti lihtsustudes, kunsti ja käsitöö vahevormina, milles hinnatakse peamiselt ideed ja vormilist isikupära. Igal juhul on sedalaadi seadeldise eelduseks praktiline või vähemalt instrumentaalne otstarbetus, asjatus. Vaatemängus osalevad figuurid sahmivad tühja ning illusiooni veenvuse koha pealt pole oluline, kas kujuke liigutab saage või saag kujukese kätt, kas noateritaja väntab käia või vänt painutab käiamehe kätt. Püsiva füüsilise kontakti korral on mugavamad lahendused tihti just teisena mainitud.
Niisuguseid kavalalt konstrueeritud automaate võib meie päevil kohata enam-vähem kõikjal. Istub näiteks üks sinu vastas rongis, ainsaks liigutuseks terve teekonna vältel pöidla kahedimensiooniline sagimine mööda samas peos hoitava plastist või metallist liistaka klaasitud pinda. Sulle võib tunduda, et neid liigutusi sooritades realiseerib ta oma tahet, kuid ära lase ennast petta. Tal ei ole tahet, tal ei ole isegi mootorit. Selle ülimalt peene automaadi mootor paikneb nimetatud liistakus – seal on algoritm, mis liigutab ta pöialt, vahel isegi ta suunurki, üles ja alla. See on paeluv spektaakel, kuid päris ehtsa tänapäevase automaadiga meil siin siiski tegu ei ole. Nimelt ei vasta ta otstarbetuse kriteeriumile. Ta on tööriist, tema sõrmeliigutuste pealt lõigatakse kasu.
Ahjaa, kirjutasin kord sügisel ühe suure linna väikeses hiinakas. Küllap pidi seegi olema omaette vaatemäng. Kui läksin arvet tasuma ja ütlesin, et toit maitses hästi, kostis perenaine: „Aitäh, te võtsite eelmine kord sedasama.“ Olin selles restoranis söömas ja kirjutamas käinud täpselt ühe korra, täpselt aasta varem.
[1] „Tõmbas selga ta nüüd ihukuue ja kepiga lööpas / ukseni. Astusid appi seal kunstlikud ümmardajannad – / kullast, ent kõigiti kui elus neitsikud, noored ja kaunid. / Rinnas on mõistus neil, inimhäälel nad rääkida võivad, / jõudu nad saand jumalailt ning oskuse kõiksugu töödeks.“ Homeros, Ilias. Tlk A. Annist. Tallinn, 1960, lk 315.
[2] Aristoteles, Hingest. Tlk A. Lill. Tartu, 2017, lk 17.
[3] N. Mindel, King Solomon’s Throne. https://www.chabad.org/holidays/purim/article_cdo/aid/1345/jewish/King-Solomons-Throne.htm.
[4] T. Bur, Mechanical Miracles: Automata in Ancient Greek Religion. https://ses.library.usyd.edu.au/bitstream/handle/2123/15398/bur_tcd_thesis.pdf?sequence=1&isAllowed=y.
[5] Seda inspireerivat teksti ingliskeelses tõlkes ja sisukalt kommenteerituna vt F. Grillo, Hero of Alexandria’s Automata: A Critical edition and Translation, Including a Commentary on Book One. PhD thesis, University of Glasgow, 2019. https://theses.gla.ac.uk/76774/7/2019GrilloPhD.pdf).
[6] K. Tybjerg, Wonder-making and Philosophical Wonder in Hero of Alexandria. Studies in the History and Philosophy of Science, 2003, kd 34, nr 3, lk 443–466.
[7] Olen magneteid kasutanud ka paaris oma lõbuks meisterdatud automaadis. Vt nt „Juhtum lagendikul“, kus nõiamoori nuga jälitab kärbseseent, mis ringjoones eest ära putkab: https://www.youtube.com/watch?v=xCnCtrL2skM.
[8] H. R. Evans, Edgar Allan Poe and Baron von Kempelen’s Chess-Playing Automaton (1939). https://www.eapoe.org/papers/misc1921/hre39txt.htm.
[9] Märkigem, et just sellele sarnasusel põhineva representatsiooni asendumisele teistlaadi tähistamissuhetega „klassikalise episteeme“ väljakujunemisel pühendab Michel Foucault suure osa oma raamatust „Sõnad ja asjad“: „Alates XVII sajandist on sarnasus tõugatud teadmise äärealadele, selle kõige madalamale ja alandlikumale piirile. Seal seostub ta kujutlusvõimega, ebakindlate kordumiste ja uduste analoogiatega.“ Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2016, lk 128.
[10] https://www.youtube.com/watch?v=buRMXn6iedE.
[11] Voltaire, Œuvres complètes de Voltaire. Toim. P. Plancher. Kd 32: Correspondance générale. Pariis, 1819, lk 491.
[12] https://cabaret.co.uk/.
[13] Vt nt François Junod’ Täringupetturit (Escamoteur aux dès): https://www.youtube.com/watch?v=u0fpnDcLqLs.
[14] Oma tagasihoidlikust praktikast toon siin välja automaadi, millega üritasin modelleerida alternatiivset kosmoloogiat: https://www.youtube.com/shorts/QpRxzgsfawc.
[15] https://www.youtube.com/watch?v= xM2brPAUDPo.
[16] Vt nt Julien Offray de la Mettrie traktaati „Inimene kui masin“ (Tlk K. Talviste, Tartu, 2017): „Üleminek loomadest inimeseks ei ole järsk, tõelised filosoofid möönavad seda“ (lk 36); „Ma ei eksi sugugi, inimkeha on kell …“ (lk 71) jne.
[17] Vrd Johannes Barbarus: „Kui pole pead, saks sest ei tunne puudust, / ta – automaat, kes täidab ainult käsku.“
[18] https://www.youtube.com/watch?v=NgJxVkz2mjo&list=PLARSTsWciR5-_3fqgqDfxSfhU-62RvwUD.
[19] Viidakem siin veel esimesele Venemaal konstrueeritud ja välja õpetatud tehisarukale humanoidile, kes esimest korda publiku ette astudes paari sammu järel käkaskaela maha prantsatab. Alles kukkumise hetkel meenutab robot korraks päris inimest. „Nagu Jeltsin,“ kirjutas üks mu sõber klippi Facebookis jagades. https://www.youtube.com/watch?v=s8hABHmA_NE.
