Masinad on tööstusmaastiku kujutlustes kesksel kohal: nad vuhisevad ja kõrisevad, rebivad ja vedivad, ihuvad töölistele hammast ja kustutavad oma kättemaksuhimu. Eesti varases tööliskirjanduses on vaenulikel masinatel oma hääl, isegi hambad ja küüned. Seevastu vabrikulapsed liiguvad neis kujutlustes kummituslikult: tasakesi vabrikuväravas, trepil või treipingi taga nukrutsedes. Või realiseeruvad nad hoopis mälestustes. Marie Hållander rõhutab Rootsi tekstiilitööstuse töölislaste lugusid käsitledes, et töö ajalugu kajastatakse minimaalselt ja pigem langeb fookus kas vaba aja veetmisele või koolis käimisele, kusjuures minevikunostalgiat luuakse tindiplekiste koolipinkide või kunagiste armastatud mänguasjadega.[1]Romantiseeritud arusaam lapsepõlvest kui töövabast perioodist varjutab tõsiasja, et eelmise sajandi alguse töölisperedes pidid tihti ka pisemad liikmed panustama koduse majandusliku olukorra parandamisse. Ka töölismuuseumides jalutades on ilmne, et eelmise sajandivahetuse eluolu rekonstrueerides ei seostata lapsepõlve tööga. Ehkki tööliste kollektiivset vaesust või viletsust on rõhutatud, jäävad lapse kui töölise identiteet ja kogemused varjatuks.
Ometi polnud lapstööjõu kasutamine 20. sajandi alguse tööstusettevõtetes erandlik nähtus, vaid süsteemne viis hoidmaks palgakulusid madalal. Laste roll ja osatähtsus Eesti vabrikutööliste koguarvus püsis kõrge kuni Vabadussõja lõpuni. Täiskasvanute kõrval võis näha lapsi nii tehastes kui vabrikutes, töölisasulates ja -korterites, rähklemas vaesuse ja paratamatuse piirimail. Miks siis kohtab vabrikulapsi eesti tööliskirjanduses niivõrd harva? Valdavalt maalt pärit ja agraarse maailmavaatega tööliskirjanikud keskendusid linna- ja vabrikutöölistele üleüldse vähe.[2] Kui vabrikulapsed tööliskirjandusse ka ilmuvad, siis tagapõhjana, episoodiliste või allegooriliste kujudena. Milliseid lapstööliste ja nende töökeskkonna kujutlusi leiab eesti tööliskirjandusest ja kas võib rääkida mingitest žanriülestest tendentsidest? On need kujutlused dokumentaalsed või funktsionaalsed, kas teenivad mingeid ideoloogilisi või propagandistlikke eesmärke? Millist rolli nad kannavad tööstusmaastiku kujutamise laiemas kontekstis?
Laps ilma lapsepõlveta
Arusaam ja tõlgendus lapsepõlvest on viimase saja aastaga oluliselt muutunud. Eelmise sajandivahetuse kontekstis oli lapsepõlv pigem üleminekuetapp kui selgelt piiritletud eluperiood. Selle pikkus sõltus ühiskondlikest normidest. Ehkki siin käsitan lapstöölistena kõiki alla 18-aastaseid, ei ole seda alati nii tehtud. Esimene alaealiste töökorraldust reguleeriv seadus võeti tsaaririigis vastu 1882. aastal, peale poolt sajandit ettevalmistust, debatte ja diskussioone. Selle eelkäijateks olid samalaadsed seadused Austrias (1859), Saksamaal (1869), Prantsusmaal (1874), Šveitsis (1877) ja Inglismaal (1878).[3]Töökorralduse seadusega määrati lastele 6-tunnine tööpäev, kuid täiesti välja jäeti koolikohustus,[4] mis oli näiteks Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaa seadustes sees. Ja ehkki keelustati öövahetused, muutusid need 1890. ja 1897. aasta seadustega taas legaalseks.[5] See tähendas, et vanemad võisid ise otsustada, kas saata laps kooli või tööle. Seaduste ambivalentsus võib olla ka üks põhjus, miks lapstööliste olustikukirjeldused on ähmased ja piiritlemata. Pavel Kann kirjutab 1972. aastal ilmunud Kreenholmi suurstreigi ülevaates, et 1884. aasta regulatsioonidega keelati alla 12-aastastel lastel vabrikutes töötamine ning alla 14-aastastel keelati teha tööd üle 6 tunni päevas,[6] kuid olenemata seadustest töötasid 8–10-aastased lapsed 14 tundi päevas ning hukkusid tihti tööõnnetustes.[7] Kann toetub Vassili Gerassimovi poolautobiograafilisele teosele „Kasvatusmaja kasvandik“, mis avaldati 1906. aastal ajakirjas Bõloje pealkirja all „Vene töölise elu pool sajandit tagasi“[8] ja kätkes Gerassimovi lapsepõlvemälestusi Kreenholmis töötamise ajast 1864–1872. Lisaks Gerassimovi mälestustele kasutab Kann allikana ka näiteks Eduard Vilde romaani „Raudsed käed“.
Esimese maailmasõja ja Vabadussõja mobilisatsiooniga vähenes meestööjõud märgatavalt ning tsaarivalitsus julgustas eraettevõtteid investeerima nais- ja lapstööjõudu. Naistööliste arv tõusis seeläbi ligi 40%.[9] Ka pärast sõja lõppu püsis naiste ja laste osatähtsus vabrikutööliste koguarvus, näiteks palus 1921. aastal Kreenholmi vabriku nõukogu Töö- ja Hoolekandeministeeriumilt luba pikendada laste töötundide arvu kuuelt kaheksale.[10] Ministeerium nõustus tingimusel, et lapsed töötavad ilusa ilmaga ja puhtas tolmuvabas õhus.[11] 1921. aasta Riigikogu Töökaitsekomisjoni poolt esitatud seaduseelnõu sätestas, et alla 12-aastastel lastel on keelatud vabrikus või põllutööl töötamine; alla 16-aastastel oli lubatud teha peamiselt abistavaid töid, sh karjatada loomi, rohida, abistada heinateol jms; koolilapsed tohivad palgatööd teha vaid vaheaegadel; lapsed eavahemikus 12–16 eluaastat peavad saama poole täiskasvanud meestöölise palgast[12] ning keelatud on ületöötunnid.[13] Aasta hiljem, 27. oktoobril 1922, võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu „Tööstusettevõtetes laste, alaealiste ja naiste töö seaduse“ eelnõu, mis sätestas, et alla 12-aastaseid lapsi, kellel puudub algharidus, et tohi vabriku- ega põllutöödeks palgata.[14] Mõlemas seaduseelnõus on ka punkt, et lastel vanuses 14–18 eluaastat on keelatud töötada füüsiliselt kurnavatel või kahjulikel töödel ja alla 16-aastastel on keelatud teha öötööd, st kl 22.00 kuni 5.00.[15] Arhiiviallikatest selgub, et enamasti neid seaduseid ka järgiti, näiteks võib Narva kalevi- ja linavabrikute ja Kreenholmi puuvillavabriku palkade normeerimise kirjavahetusest välja lugeda, et alaealised eavahemikus 14–16 eluaastat tegid päevas 8 tundi tööd ja said selle eest palgaks 8 marka.[16] Kuidas aga on neid tingimusi kujutatud eesti tööliskirjanduses ja töölisteemalistes tekstides?
Elus vabrik
Tehase- ja vabrikukirjeldustele mõeldes tuleb esmalt meelde Eduard Vilde 1898. aastal ajalehes Virmaline (nr 1–8) järjejutuna ilmuma hakanud töölisromaan „Raudsed käed“, kus „tööline isegi võrdlemisi eeskujulikult korraldatud ja juhatatud vabrikuis ja tehaseis ei ole roosidele sängitatud, vaid elab põlve, mis nihutab teda päev-päevalt õudsel kindlusel enneaegsele hääbumisele nii füüsiliselt kui vaimselt“.[17] 1905. aastal töötas Kreenholmi puuvillavabrikus 283 alaealist.[18] 1905.–1906. aasta streigilainega paranesid Kreenholmi töötingimused ja lapstööliste arv kasvas 1907. aastaks 1184-le, kuid pärast 1911. aastat hakkas jälle langema; 1930. aastal on üles loetud vaid 76 alaealist töölist.[19] Narva vabrikutööliste, sh laste eluolu ja keskkonna tõepäraseks kirjeldamiseks külastas Vilde vabrikute tööruume ja tööliste kortereid.[20] Oma tähelepanekuid andis Vilde edasi tegelaste ja tegevuste kaudu, jäädes sealjuures pigem jutustavaks kui kirjeldavaks. Nagu kirjutab ka Friedebert Tuglas, oli Vildele esmane ikkagi inimene oma karakteri ja tundeliigutustega, mitte niivõrd protokolliline rahvaelukirjeldus.[21]
Vilde romaan on eesti tööliskirjanduses vabrikulaste ja nende olustiku kujutamise lähtepunktiks mitte ainult temaatiliselt, vaid ka kujundiliselt. See tõi eesti kirjandusse vaenuliku ja allutamatu vabriku ning eluohtlike masinate kujundid. Vilde ei kirjelda vabrikut ega sealseid masinaid detailselt, ammugi mitte tehniliselt; ta ei maini nimesid, tööprotsesse ega vabrikuhierarhiat. Küll aga on romaanis näidatud, kuidas mõjusid massiivsed vabrikuhooned koos uudsete masinatega linnadesse sisserännanud maatöölistele: „Viru külamehe silmade ees seisis järsku nii meeletu räga, niisugune padrik kõiksugu keerlevaid, vuhisevaid, väntavaid, kerivaid kehasid, et ta paari esimese vaatega mitte midagi ei näinud.“[22] Esmase ehmatuse taga peitub ootusärevus ja isegi varjatud optimism – lubas ju tootmise industrialiseerimine peamiselt ränga põllutööga üles kasvanud talupoegadel unistada kergemast füüsilisest töökoormast ja paremast tasust. Vilde ei taotle päriselulisust või täpsust, vaid rõhub loo mõjule: ta tahab näidata tööliste väsimust, nälgimise ja haiguste mõju töölislaste vaimsele kujunemisele. Läbi noore töölistüdruku Juuli saab lugeja aimu 19. sajandi lõpu vabrikuoludest ja töölismajadest, kus ka väikestel lastel on oma ülesanded. Juuli lubab oma väikevenna ülalpidamiseks leida tööd söögikeetja ja lapsehoidjana, 12-aastaselt saab ta juba vabrikutööle.[23] Võrdluseks toon Kreenholmi vabrikutüdruku ja hilisema naisrevolutsionääri Amalie ehk Maali Kreisbergi, kes sündis 1872. aastal ning elas ja kasvas Narvas Joala tänava tööliskasarmus. Kreisberg alustas vabrikutööd alles 15-aastaselt, olles selleks hetkeks õppinud viis aastat ministeeriumikoolis.[24] Kui Vilde 1897. aastal Narva oma töölisvaatlustele asus, oli Amalie Kreisberg juba 3-aastase staažiga kangur.
Ehkki lapstöölised pole Vilde romaani põhifookuses, ei saa nende eluolu ja töökeskkonna kujutamisel „Raudsetest kätest“ üle ega ümber. Pisike Juuli koos oma õe ja vennakesega liiguvad loo perifeerias ning neil puudub omaette vaatepunkt – nende kogemus pole eristatud täiskasvanute omast. Puudub piir lapsepõlve ja täiskasvanuks saamise vahel. „Raudsed käed“ oli oma stiili-, kujundi- ja sõnakasutuselt varasele tööliskirjandusele otseses mõttes teedrajav: nii mõnegi tööliskirjanduse teksti puhul saab rääkida jäljendamisest. Vilde toob eesti tööliskirjandusse masinate isikustamise ja juhib tähelepanu tööliste, sealhulgas lapstööliste haavatavusele ja kaitsetusele keset eluohtlikku vabrikut. Kui meestööliste töökeskkonda on edasi antud tajude kaudu, siis nais- ja lapstööliste keskkonnakirjeldused põhinevad silmanähtavalt rohkem vaatlustel: „Vabrikus kole palav, kõik palja jalu ja pool-alasti, higised ja topased.“[25] Vabrikuid iseloomustab leitsak, õlist haisvad masinad ning kurb, vaimu ja ihu nüristav töö.[26] Need motiivid korduvad ka eesti tööliskirjanduse autorite nagu näiteks Villem Buki või Otto Müntheri loomingus: vabrik on vaenulik ja tööline peab leidma viisi, kuidas ellu jääda.
Kohmetus ja naiivsus
Eesti tööliskirjandus 20. sajandi alguses peegeldas linna- ja maatööliste elu- ja töökorralduse ümberkujunemisega kaasnenud ühiskondlikke, ideoloogilisi ning sotsiaalseid pingeid. Selle eesmärk oli äratada tööliste eneseteadvus ja -väärikus, julgustada neid võitlusele majandusliku iseseisvuse ning suuremate poliitiliste ja kodanlike õiguste eest. Tööliskirjanduse žanriline ja stiililine ampluaa ulatus lihtsatest, rahvalikus laadis laulusalmidest ja luuletustest kuni keerukama, ideoloogiliselt sihiteadliku proosani, kasutades realistlikke olustikukirjeldusi ja võitluslikke motiive. Näiteks Otto Münther rõhutas vajadust „reaalse ainese kujutamise“ ja „sotsiaalpoliitilise näo“ järele, Johannes Elbe tähtsustas ajaloolise materialismi aluseid.[27] Tööliskirjanduse autorid võisid viletsates tingimustes, vaesuses, näljas ja külmas virelevate laste kirjeldusi kasutada nii tööstusprogressi pahupoole rõhutamiseks kui ka poliitilise kihutustöö eesmärgil, näitamaks, et sellises olukorras kasvavad vaimselt ja füüsiliselt haiged ning väsinud lapsed, kes peavad iseseisvuma juba väga noorelt.[28] Otto Müntheri novell „Öömaja onu juures“ 1901. aasta „Naljakalendris“ näitab laste piiratud valikuid: „Majakeste ümber valitseb muda, mis sügisetel ja kevadetel pooleni sääreni ulatab ja mille sees tihti lapsed – see tulevane vabrikute materjal, mille abil rahamehed oma vara suurendavad – kui ülemeelsed sälud jalgadega trambivad ja mudaga õue-väravaid pilluvad.“[29] Koolihariduse ja koolide kesisust kirjeldab Vassili Mölder luuletuses „Elu-varjud“: „Tuba pisuke ja madal, / õhk kui keldris sügavas; / seinadel ei ainust pilti, / ainust kaarti rippumas. / Sein on vana, repetanud, / palgid niisked, rõsised; / põrand naksub igal sammul, / lauad mädand, auklised“.[30]
Villem Buki jutustus „Miina“, mis ilmus 1913. aastal Narvas välja antud Rahva Sõnas, jätkab suuresti Vilde loodud kujundikeelt, kuid demonstreerib lapse sattumist mitte konkreetselt tööle, vaid pigem ruumi, mis on talle tundmatu. Sarnaselt „Raudsete kätega“ jälgib jutustus noore töölistüdruku sirgumist naiseks, kuid nimitegelane alustas erinevalt Juulist oma tööelu juba 6-aastaselt lapsehoidja ja karjasena leivavanemate talus. Sealt liikus ta edasi linna, töötas väikekaupmehest „kadak-saksa“ majapidamises, siis lasteta noorpaari „suurte-sakste“ juures ning seejärel asus tööle sitsivabrikusse. Laste valvamisest väsinud maatüdruk leidis tee, mis oli „õige ja avar ja viis otsekohe vabrikuväravasse“.[31] Buk kirjutab Miina esimestest päevadest sitsivabriku tööõpilasena: „Miina oli esimestel päevadel oma töös kohmetu. Muudatus asjades, mis ta enne ja nüüd enda ümber nägi, oli liig suur ja äkiline. Talle näis suur vabrikuhoone kui kiriku võlvialune – õudne ja saladuslik. Ja see võlvialune on täis raudlõksusid, mis alati, kui ta neile ligineb, tema järele ahmivad. Masinast mööda minnes näis talle ikka, nagu peaks ta varem-hiljem riideidpidi kuhugi konksu otsa kinni jääma ja rataste vahele lohisema.“[32]
Buki Miina tajub sarnaselt Vilde töömees Villemiga vabrikuolustiku ohtlikku ja salapärast ilmet; ja ehkki uus ümbrus nõuab harjumist, et tundu see Miinale vastumeelne. Miina maailmavaade ei ole veel industrialiseeritud, hirm ja kohmetus on tingitud tema kogemuste piiratusest ja sellepärast mõjuvad ka masinad raudlõksudena, mitte lihtsalt töövahenditena. Vihje kirikule tuleneb Miina lapsepõlvest maal, kus hooned on allutatud teatud külahierarhiale, milles kirik on võimsaim. Buki episoodilised vabrikuolustiku kirjeldused juhinduvad suuresti Vilde troopidest ja tegelastest. Vabrik pole lihtsalt tootmishoone, vaid kannab endas suurt mõju ja autoriteeti – ta on ohtlik. Taas on välja jäetud masinate nimetused ja kõikvõimalikud tehnilised detailid, ruumi- ja tööplaanid või tööliste paiknemine vabrikus. Tajupõhised kirjeldused annavad infot tegelaste endi, kuid mitte ümbritseva kohta: lugeja ei saa vabrikust teada midagi originaalset, iseloomulikku ega Miina tajudest eraldiseisvat. Erinevalt Vildest on Buki jutustaja hääl entusiastlik ja naiivse alatooniga: „Vabriku auruvile oli ilusam kui elektrikell saksa köögis; ja emandate urisemine oli inetum kui masinamürin.“[33]
Buk ei kujuta vabrikulast Miinat abitu või allaandjana, vaid julge ja südikana, keda ei hoia tagasi isegi mitte hirm masinarataste vahele jäämise ees. Miina asub vabrikusse vabatahtlikult, mitte niivõrd olude sunnil või paratamatusest. Kohati võib tajuda Miina idealiseerimist – julge pealehakkajana osaleb ta noore tööõpilasena ülestõusus, mõistmata lõpuni selle eesmärki või tähendust: „Aga streik, mis vabrikus lahti pääses, andis noorele töölisele võimaluse ennast näidata. Miina oli alles tööõpilane ja kolmat kuud vabrikus, aga ta astus kindlaste streikijate hulka, kuna enam-pooled töölised alles kahtlesid ja edasi töötasid.“[34] Noor Miina leiab, et need korrapidajad, kes püüavad külas hobusevargaid, püüavad vabrikus lapsi, nagu oleks neil tööpuudus, ja jõuab järelduseni, et vähemalt ei pandud külas talutaatidega tülitsemise eest luku taha.[35]
Vabriku korrapidajate ja talutaatide võrdlus mõjub nostalgilise tagasivaatena, mis ühtlasi vihjab Villem Buki agraarsele maailmavaatele: kokkupõrkeid vabrikantidega või töölisasulate hierarhiat mõistsid ja kujutasid eesti tööliskirjanduse autorid tihti talu- ja külaolustikus levinud probleemsituatsioonide kaudu.[36] Buk peegeldabki seda maa- ja linnaruumi kokkupõrget, mis kaasnes 20. sajandi alguse töölise industrialiseerimise ja linnastumisega. Seosed päriseluga on siinses tekstis hõredamad ja põhifookuses on tajupõhised olustikukirjeldused. Kaldumine liialdustesse, ümbruse romantiseerimine ja tegelaste idealiseerimine muudab teksti kohati seikluskirjanduslikuks. Jutustuse ambivalentsus seisneb lapstöö esitamises: see pole mitte probleem, vaid võimalus. Tõsi, vabrik on lapsele hirmutav ja isegi ohtlik, aga mitte vastumeelne; laps ei tunne ennast seal ekspluateerituna.
Laps süsteemi osana
Aleksander Veileri jutustus „Liigud“ 1909. aasta töölisalbumist „Mõtted“ kujutab hoopis teistsugust ruumi: mitte enam midagi müstilist või saladuslikku, vaid konkreetset töökohta koos sealse süsteemi, reeglite ja hierarhiaga. Veileri teksti peategelaseks on „Juhanes Tuhkur, kahvatanud, lohkuvajunud palgetega, pikk, kuivetanud“ töölislaps: „Viieteistkümneaastaselt oli ta vabrikusse tulnud. … Kui kohutav, kui iseäralik oli see ümbrus esimestel päevadel. Hirmuga, abitalt vaatas ta enese peakohal vuhisevaid masinarihmasid; nagu otsata, lõpmata pikad mustad maud keerlesivad nad õhus… Näis, nagu tahaksivad nad iga minut rebeneda, katkeda, et veriselt nendele väetimatele inimestele kätte maksta, kes neid siia ülesse, maa ja taeva vahele igavesti, vahetpidamata keerlema olivad pannud. – Ja tuli ka juhtumisi ette, kus nemad enese kättemaksmise viha kustutada saivad…“[37]
Kui Villem Buki Miina vaatles vabrikut eemalt, siis Veiler toob Juhanese kohe teksti alguses vabrikusse sisse ja paneb ta treipingi taha istuma. Katkendit iseloomustab tegelase esimene kohmetus ja abitus, suured hirmutavad hooned ning eluohtlikud masinad. Veileri piltlikud kujundid ja masinavärgi isikustamine muudab tehase elusaks ja ähvardavaks: masinad kui päris maod tiirlevad pea kohal, ähvardades ragisedes ja logisedes igal hetkel töölistele peale kukkuda; luust ja lihast läbi lõikava kõrinaga hammasrattad meenutavad hüääne.[38] Aga Veileri kirjeldatud vabrik ei ole vaid metafoorne koletis, vaid konkreetne töökoht sinna juurde kuuluvate omapäradega: masinate isikustamine ei muuda neid allegooriliseks ja nad mõjuvad tekstis reaalselt eluohtlikena. Need kirjeldused, eriti masinate isikustamine, sarnanevad jällegi „Raudsete käte“ purevate ja kiskuvate masinatega, kes närisid ja purustasid oma küünte, kihvade ja hammastega,[39] ka „Miina“ raudlõksudega, mis tööliste järele ahmivad.
Veileri Juhanes õpib kiiresti ära vabrikus kehtivad kirjutamata seadused: näiteks tahaks ta oma esimese palgaga aidata pere käekäiku, kuid on sunnitud töökaaslastele „liigud“ välja tegema, et mitte sattuda kiusamise ja vägivalla ohvriks. Muide, 1914. aastal Töö Hääles ilmunud artiklis „Tööõpilased“ on kirjutatud: „Õpilane on ori. Ta on õigusteta isik, kellega kõik teha võib. Teda võib sõimata, võib peksta. Tema vastu peab vali olema – muidu ei saa temast „asja“.“[40] Tööõpilasi võib tegema panna peaaegu kõike: koristama, toorainet ja valmismaterjali kätte toimetama, vett kandma, puid lõhkuma, tube koristama, poes käima, loomi talitama, lapsi hoidma; selle kõige juures on õpilase palk 4-5 rubla kuus, millest esimesed 25-30 rubla lähevad peremehele „kautsjoniks“.[41] „Liikude“ tegemine kuulub töö juurde sama loomulikult, kui näiteks varane ärkamine ja masinate puhastamine: „Kell on pool viis. Algab masinate puhastamine. Rihmade vuhisemise asemele asub „mustatööliste“ luudade krõbin ja „ametimeeste“ pinkide puhastamise sahin, mille hulgas ka vile ja üksikud hüüde- ning pilkesõnad kõlavad.“[42] Aleksander Veiler töötas 1902. aasta paiku metallitehases ja astus hiljem Metallitööliste Ühingu liikmeks,[43] ehk võiks siinsele tekstile läheneda autobiograafilisest vaatenurgast?
Veiler ei idealiseeri Juhanest ega kujuta teda sümbolina, vaid seob ta päriseluliste motiividega: noor töölislaps, kes püüab lihtsalt vabriku virvarris ellu jääda ja olla abiks oma perele. Isegi kui Veiler ei too välja kõiki detaile – näiteks masinate puhastamise või pilkesõnade kohta –, tunneb ta siiski silmanähtavalt vabrikuolustikku. Veiler toob teravamalt esile just lapstöölise kohanemise: Juhanes peab õppima tegema tööd ja olema distsiplineeritud, pidama kinni kirjutamata reeglitest ja mitte astuma vastu vabrikuhierarhiale. Võrreldes Vilde romaaniga on Veileri ja Buki tekstid nii sisult kui vormilt napimad ning kogu aineline ja hingeline eritlus on esitatud kokkusurutult. Iseenesest võimaldaks dokumentaalnovellile sarnane ülesehitus ning konkreetsus ja täpsus hiilgavalt tõestada üksikasjalikku vabriku- ja tööstusmaastiku tundmist, kuid mõlemad tööliskirjanikud on oma tekstid ehitanud just hingeelulistele motiividele.
Kui lapsest saab sümbol
Hans Pöögelmannilt 1917. aastal „Tapperi raamatukogu“ teises numbris ilmunud „Masinalaulud“ kujutab väikese töölislapse esimest kokkupuudet vabrikuolustikuga. Masinate ähvardav „laul“ meenutab kurnatud töölisele, kuidas ta väikese poisikesena koos isaga sagedasti vabrikusse tuli ning kui väga ta kartis masinate mühinat ja kahinat.[44] Poiss nägi juba siis, kuidas masin „oma tugevate teraskäppadega ettevaatamata töölise ümbert kinni haaras, teda ringi keeras ja siis nagu elutumat lihatompu maha viskas“.[45] Pöögelmann oli propagandakirjanik, kelle teostele on iseloomulik poliitiline allegooria: „Masinalauludes“ pole vabrik enam füüsiline koht või ruum, kuhu laps satub, vaid idee, mis kujundab lapstöölise teadvust klassivõitluse raamistikus. Loo alguses räägivad või õigemini laulavad masinad karmist vabrikuelust, meenutavad töölisele ta minevikku täis hirmu ja valu. Loo lõpuks aga asendub kogu see kannatus ja vaev lõbu ja rõõmuga ning masin laulab: „Siis olete teie õnnelikud ja vabad ning töö ei ole teile siis enam piinaks, vaid lõbuks; mina ei ole teile ka siis mitte enam kurjaks orjastajaks ega võeraksemaks, vaid teie abiline ja seltsiline…“[46] Laps kangastub siin vaid mälestusena, mille kaudu püütakse anda edasi allegoorilist juhtmõtet: töölisi rapsiv masin sümboliseerib industrialisatsiooniga kaasnenud ekspluateerimist. Pöögelmann ei pööra siin tähelepanu vabriku või masinate omapäradele ega tööliste keskkonnale, sest see ei ole juhtmõtte seisukohast vajalik. Vabrikulaps pole siin tegelane, vaid sümbol: mälestus, mis märgib vananenud maailmakorda. Masinate laul muutub koos ühiskonna muutumisega.
Poliitiline allegoorilisus eristab Pöögelmanni teksti Vilde „Raudsetest kätest“, ka Buki ja Veileri teostest, kus ideoloogiline püüdlus pole esmane ega dikteeri loo kulgu, olustikukirjeldusi ega karakteriloomet. Seda toonitab tegelikult ka Pöögelmann ise väitega, et varajastel tööliskirjanikel puudus selge ideoloogiline visioon ja eesmärgid.[47] Viiteid lapstöölistele kui sümbolitele leiab ka Pöögelmanni luuletustest, näiteks „Me – aitame hädalist“ (1909) algab ridadega: „– Kust, va vennas, siis nüüd tuled? / – Eks karja- – ptüi! – lasteaia koosolekult ikka“.[48] Luuletuses pilatakse sotsiaaldemokraatide koosolekut, kus päevakorras on lasteaedade muutmine karjalautadeks, et jõukamad talupidajad saaksid rentida odavat lapstööjõudu. Siingi on Pöögelmann kasutanud töölislaste kaitsetut positsiooni poliitiliste vastaste naeruvääristamiseks ehk oma programmi huvides.
Pöögelmann teeb lapstöölise konkreetsest tegelasest allegooriliseks kujundiks: lapse hirm on oluline vaid niipalju, et seletada täiskasvanud töölise emotsioone ja tundeid. Lapstöölise enda individuaalne kogemus on aga tekstist välja jäetud. „Masinalauludes“ ei ole ka realistlik kujutamisviis üldse oluline, Pöögelmann ei püüa teksti põimida mingeid päriselulisi detaile või kirjeldusi. Vabrikulapse kujundit on kasutatud tugitalana, millele asetada nii kannatuse kui lunastuse motiivid. Mida vaiksemalt kõlab lapstöölise enda hääl, seda selgemalt kostab ideoloogiline sõnum.
Laps ise räägib
Lapstööliste temaatika püsis eesti kirjanduses asjakohasena ka pärast Vabadussõda, näiteks 1926. aastal ilmunud Jüri Parijõgi „Semendivabrikus“, kus naturalistlikud vabriku- ja tehasemotiivid avalduvad külaolustiku taustal. Ellen Niidu 1958. aasta järelsõnas on välja toodud „Semendivabriku“ autobiograafiline joon: lapstegelaste silmade kaudu kogevad lugejad üldist viletsust ja ebaõiglust, pahuraid ja näljaseid külaelanikke ja esimesi märke tööliste vastuhakust.[49] Parijõgi kogumikus toimub nihe: laps räägib ise. Vabrikukogemust ja tööd on kujutatud läbi lapse keele ja tähelepanekute. Näiteks pisike kaheksa-aastane Jaan näeb ennast ehtsa töömehena ja on uhke oma mustade käte ja näo üle. Selga kurnava turbamätaste ladumise eest teenib Jaan 25 kopikat päevas.[50] Jaan ei näe tööd ohtliku, hirmsa või ebaõiglasena, vaid peab seda üsna loomulikuks osaks lapsepõlvest. See on osa ta identiteedist: ta tahab saada suureks, et minna tööle.
Parijõgi kirjeldab, kuidas vabrikutöö tungis jõuliselt ka külalaste kujutlusse: Jaan mängib oma kaaslastega tsemendivabriku töölisi, kes lähevad tööle puuhobustel, orjavad terve päeva masinate taga, ostavad poest viina ja peksavad koju tulles oma naisi.[51] Jaan ei karda vabrikutööd nagu Buki või Veileri tegelased. Ta teab, et suuremad poisid käivad tööl vabrikutes ja sadamas ning pisemad saavad raha teenida mõisa turbasoos,[52] ja peab seda normaalseks elukorralduseks, seadmata niisugust olukorda kahtluse alla. Parijõgi saavutab mõju just detailidega: palgad, mustad käed, väsinud selg. Ta ei kasuta julgeid metafoore ega piltlikke väljendeid, töökeskkonna dramatiseerimine ei ole „Semendivabriku“ novellidele omane. Parijõgi kujutab lapstöö argipäeva osana laiemast majanduslikust süsteemist, mis haaras enda alla nii linna- kui maatöölised. Pisikese Jaani hääl ei ole täis hirmu ega imetlust, see on rahulik ja vaatlev, omaksvõttev ja aksepteeriv.
Vabrikulaste ja nende töökeskkonna kujutamine ei ole eesti tööliskirjanduses keskne. Vastupidiselt näiteks koletisesarnastele masinatele on lapstöölised enamasti mööduvad kujud, kelle kaudu kirjeldatakse üldist olustikku või antakse edasi mingit kindlat poliitilist või moraalset mõtet. Vabrikutöö ja -tööliste kirjeldamise algpunktis on Eduard Vilde naturalistliku alatooniga töölisromaanid, mis olid varajastele tööliskirjanikele eeskujuks ja tooniandjaks. Villem Buki jutustuses „Miina“ on sarnaselt Vilde „Raudsete kätega“ läbivaks jooneks tajupõhised kirjeldused, mis keskenduvad lapstööliste kohanemisele ja esmamuljetele. Aleksander Veileri loomingus eristuvad selgemini päriselulised detailid ning sarnaselt Buki ja Vildega on tema teose keskmes hingeelulised motiivid. Hans Pöögelmanni tekstides on lapstööjõud selgelt allutatud poliitilisele allegooriale, seosed päriseluga ei mõjuta loo kulgu just palju. Jüri Parijõgi „Semendivabriku“ jutustajaks on laps ise, mis toob teravama tähelepanu alla lapstöölise identiteedi kujunemise. Neid tekstinäiteid iseloomustab töö ja kodu ning mängu piiride hajusus, lapsepõlve lühenemine ning industrialiseerimise mõju laste vaimsele ja füüsilisele kujunemisele. Vabrikulaste kujutamine on allutatud täiskasvanu vaatele, jääb mälestuste taha või sümbolite varju. Kui masinate hääl kostab tööliskirjanduses selgelt ja kõlavalt, siis laste hääl jääb tagasihoidlikuks. Ehk paneb just see vaikne hääl tähelepanelikumalt kuulama?
[1] M. Hållander, A Playful Time: Working Class Children’s Stories in the History of Textile Industry. Rmt-s: Weaving It Together: Histories of the Textile Industry in Sweden and International Perspectives. Malmö, 2025, lk 204.
[2] Vt A. Pilv, Eesti varamarksistlikust koidust punapagulaste tragöödiani. Vikerkaar, 2015, nr 7/8, lk 51.
[3] M. Tilk, Alaealiste töö- ja koolikorraldusest ajaloos. Käsikiri. Tallinn, 1987. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum, K45414.
[4] Kohustuslik oli lõpetada vaid esimene klass. Sealsamas.
[5] Sealsamas.
[6] P. Kann, Kreenholmi streik. Tallinn, 1972, lk 41.
[7] Sealsamas, lk 21, 43.
[8] B. Герасимов, Жизнь русского рабочего полвека тому назад. Былое, 1906, nr 6, lk 81–101. Eesti tõlkes osaliselt avaldatud Loomingu 1957. aasta viiendas numbris ning ELKNÜ-le ja tema tegevusele pühendatud teoses „Karastumine“ 1958. aastal.
[9] M. Pihlamägi, Eesti industrialiseerimine 1870–1940. Tallinn, 1999, lk 40.
[10] Tööministri revisjoni kaebus kinnitusameti otsuse peale Kreenholmi turbatööstuse naistööliste öötöö ja alaealistele 8-tunnilise tööpäeva sisseadmise asjus. ERA.2000.1.1889.
[11] Sealsamas.
[12] Riigikogu Töökaitsekomisjoni poolt esitatud seaduseelnõu põllutööliste tööaja ja palgatingimuste kohta 1921/1922.a. põllutööaastal. ERA.31.4.16.
[13] Kirjavahetus põllutööliste tööaja ja palgaolude korraldamise kohta; Töö- ja Hoolekandeministeeriumi ringkirjad palgaolude korraldamise kohta. ERA.2424.1.595.
[14] Tööstusettevõtetes laste, alaealiste ja naiste töö seaduse eelnõu. ERA.31.3.3670.
[15] Sealsamas.
[16] Kirjavahetus Narva Kalevi-, Lina- ja Kreenholmi Puuvillavabrikutega palkade normeerimise asjus. ERA.2113.1.16.
[17] V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn, 1973, lk 97.
[18] Kreenholmi puuvillavabrik 1857–1907. Ajaloolik kirjeldus, kokkuseatud selle vabriku 50-aastase kestvuse puhul 30. aprillil 1907 a. Tartu, 1908, lk 68–71.
[19] Sealsamas; Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri Osaühisus. Narva, 1933, lk 72–73.
[20] V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina, lk 96.
[21] F. Tuglas, Eduard Vilde. Rmt-s: F. Tuglas, Kriitika II. Tartu, 1935, lk 97–98.
[22] E. Vilde, Raudsed käed. Tallinn, 1954, lk 50.
[23] Sealsamas, lk 191.
[24] H. Reinart, Amalie Kreisberg. „Priske noor inimene oli, kui ära viidi – ei ta võinud haigusse surra, vist ikka surnuks piinati“. Postimees, 12.10.2021.
[25] E. Vilde, Raudsed käed, lk 206.
[26] Sealsamas, lk 301.
[27] O. Münther, Eesti noorematest kirjanikkudest. Rmt-s: Edasi VIII. Tallinn, 1914/1915, lk 3, 8; J. Elbe, Sellesama küsimuse kohta. I. Rmt-s: Mõtted. Esimene raamat. Tallinn, 1909, lk 126.
[28] H. Klaus, Children and Their Environment in Estonian Working-Class Literature at the Turn of the 20th Century. Journal of Baltic Studies, 2025, kd 56, nr 1, lk 141.
[29] O. Münther, Öömaja onu juures. Rmt-s: O. Münther, Sulejoonistused. Tartu, 1906, lk 2.
[30] V. Mölder, Elu-Varjud. Rmt-s: V. Proletarlane, Sõnajalad. Tallinn, 1910, lk 14.
[31] V. Buk, Miina. Rmt-s: Tähtraamat Rahva Sõna 1914. Narva, 1913, lk 60.
[32] Sealsamas.
[33] Sealsamas.
[34] Sealsamas.
[35] Sealsamas, lk 61.
[36] H. Klaus, Eesti varase tööliskirjanduse piirjooned ja tunnused. Keel ja Kirjandus, 2020, nr 7, lk 579.
[37] A. Veiler, Liigud. Rmt-s: Mõtted. Esimene raamat, lk 168–169.
[38] Sealsamas, lk 169.
[39] E. Vilde, Raudsed käed, lk 206.
[40] Tööõpilased. Töö Hääl, 10.05.1914, nr 53.
[41] Sealsamas.
[42] A. Veiler, Liigud, lk 170–171.
[43] A. Veiler 50-aastane. Mitmekülgselt andekas äri ja seltskonnategelane. Maa Hääl, 15.03.1937, nr 30.
[44] H. Pöögelmann, Masinalaulud. Rmt-s: H. Rooskaja legenda, Vanajumala käärkambris. Tallinn, 1917, lk 10.
[45] Sealsamas, lk 11.
[46] Sealsamas, lk 15.
[47] H. Pöögelmann, Eesti kirjanduse arenemise peasilmapilgud. Rmt-s: Ühiskülv I. Leningrad, 1930, lk 5.
[48] H. Pöögelmann, Me – aitame hädalist… Rmt-s: H. Pöögelmann, Luuletused, Tallinn, 1957, lk 107.
[49] E. Niit, Jüri Parijõgi. Rmt-s: J. Parijõgi, Jutte. Tallinn, 1958, lk 239–242.
[50] Sealsamas, lk 35.
[51] Sealsamas, lk 57–61.
[52] J. Parijõgi, Jutte. Tartu, 1926, lk 32.
