Mudlum. Nööpidest ja muust häbiväärsest. Tallinn: Strata, 2025. 200 lk. 24.99 €.
„Alguses oli seebipulk“ (lk 143). Sellise häbitult piiblikõlalise lausega algab jutt „Fekalistika“ Mudlumi uues raamatus, järjekorras kümnendas, millega autor astub söaka sammu transgressiivse kirjanduse suunas. Nagu jutukogu pealkiri lubab, kistakse siin päevavalgele elu piinlikum külg. Muidugi naaseb Mudlum ikka ja jälle ka oma tuttavate tegelaste ja motiivide juurde, lisaks saame seekord lugeda aga sitast ja suguelust, menstruaalverest ja mustusest. Seebipulgast, mis topitakse juba vastsündinule teadagi kuhu. Päevade-loos on muu hulgas hiilgav kirjeldus pissihädast, sellest hetkest, kui keha muutub vaenlaseks ja siis äkitselt jälle leplikuks: „Õnneks on pissihädaga nii, et kui ta on juba täiesti kurjakuulutavalt väljakannatamatu, siis ta tõmbab nagu tagasi. Muutud kuidagi tuimaks, pissihäda on osa sinust, sellega nüüd eladki. Mis teha“ (lk 128). See on Mudlumile omane: rääkida ka kõige piinlikumast nii, et see muutub äratuntavaks ja naljakaks, peaaegu lohutavaks.
Inimkeha – kõigi oma vinnide, gaaside ja nõredega – on teadagi üks häbiväärne asi, igal sammul valmis sulle piinlikkust valmistama. Alatasa on sellega mingi häda, kogu aeg on tunne, et sa ei oska õigesti inimene olla. Nagu oleksid kõrvale jäetud mingist salateadmisest, millesse teised on ilmselt juba maast-madalast pühendatud. Jutus „Abjektsioon nr 3“ jõuab see tunne esimest korda lapseni. Häbi tuleb enne seletust ja arusaamist: „Tal oli väga häbi, kuigi ta ei teadnud, mille pärast. Häbi lausa kõrvetas seestpoolt, ta isegi katsus pesuruumi akent, äkki see tuleb lahti ja saab läbi akna välja hüpata, otse lumehange. Muidugi ei tulnud“ (lk 175).
Raamatu suurim transgressioon ei peitu siiski fekaalides ega kehavedelikes, vaid hoopis teistlaadi tabude murdmises. Nimelt kisub Mudlum siin halastamatult alasti omaenda verinoore hinge, paisates hämmeldunud lugeja ette ligi viiskümmend lehekülge väikelinna teismelise sisemaailma (või „psühholoogilist okset“, nagu seda iseloomustas üks anonüümne kommentaator). Jutt „Fulgens, sequar“ (alapealkirjaga „Ühe päeva mõtted“) on armas ja siiras oma pretensioonikuses, kirjandusena mõjub aga hõredalt, olgugi et autori õrna iga arvestades – Mudlum pani selle kirja kõigest viieteistkümneaastasena – on see lausa muljetavaldavalt intelligentne ja läbinägelik. Raamatu lõpuloos avaldab Mudlum, et pole suutnud „Fulgensit“ isegi tervikuna uuesti läbi lugeda, sest liiga imelik ja piinlik hakkas. Seda suurem on julgustükk, millega ta sai hakkama noorpõlvekatsetust aastakümneid hiljem avaldades. Kui ebaharilik! Nii ju ei tehta!
Paratamatult tekib küsimus: miks see nüüd? Miks just siin, rohkem kui kümme aastat pärast Mudlumi kirjanduslikku debüüti? Lõpuloos annab autor kaks vastust. Üks on provokatiivne ja praktiline: raamat vajas mahtu. Teine on kontseptuaalne: vaja oli tõestada, et inimene ei muutu. Et Mudlum kirjutab ikka samamoodi.
See väide paneb kulmu kergitama. Pigem tundub, et lugeja, kes raamatu avab ja satub esmalt sellele noorpõlvetekstile, kontrollib korduvalt kaant: kas tõesti Mudlum? Kergendus saabub järgmises loos, kus on jälle asjad. Nööbid. Linad. Lelud. Nuustikud. Kõik on omal kohal.
Kus peitub siis ühisosa? Joonas Veelmaa leiab, et Mudlumi raamatute lugemisel on alati tulemuseks segu Mudlumi ja enda mälestustest. „Mudlumi meenutus sunnib sind ennast sama tegema. Nüüd selgub, et ta suutis seda trikki teha juba 1980ndatel.“[1] Tõesti: Mudlumi puhul seisneb lugemiskogemuse tuum mälus, mäletamises. Juba toona kirjutas ta proosat, mida võib liigitada mõtteuiukirjanduse alla, nagu seda on nimetanud Saara Liis Jõerand „Roosihullu päevaraamatut“ arvustades.[2]Nooruke Mudlum õhkab ise oma saatust ette aimates: „Kas minust kunagi ei saa süžeede tootjat? Suudan ainult abstraktset jama kokku ajada, ainsagi jutustava elemendita“ (lk 28). Ei saa väita, et süžeed Mudlumi loomingust sootuks puuduksid, kuid need pole kunagi peamine. Niisiis võib öelda, et kirjutamisviis, mõtte vabalt uitama laskmine, on jäänud samaks, muutunud on aga see, et „abstraktse jama“ asemele on tulnud aastakümnete jooksul kogunenud mälestused, milles tuhnida: kleidid, kassid, korterid, poed. Küps Mudlum vilksatab avaloos kõige selgemalt hetkel, kui pildile ilmuvad asjad: noor jutustaja silmab tänaval imeilusat inimest, kes aga teda ei märka, sest tal on seljas ema vanast ümbertehtud mantel. „Häbenesin oma punast mantlit ja kõik oli möödas“ (lk 46). Aastakümneid hiljem kirjutab Mudlum piinlikkusest vanavanemate saadetud koleda halliruudulise talvepalitu pärast: „Selliseid kandsid lastekodulapsed, aga miski ei aidanud, tuli käia mitu talve, see ei jäänud kohe väikeseks“ (lk 123). Sedasama lastekodulaste palitut kohtame vilksamisi muide juba ka tema 2014. aastal ilmunud esikkogus „Tõsine inimene“. Asjad ei kao, nad tulevad tagasi.
Edevus on alati olnud Mudlumi puhul keskne. Ta tunnistab ise, et „ainus, mis enda juures huvitab, on see, et piltide peal kole välja ei näeks“ (lk 188). Täieliku jamana heidab ta kõrvale idee, et naised teevad end ilusaks enda pärast. Ei – ikka teiste jaoks. Ja häbi ei sünni ainult kehast – koledatest varvastest, viltuvajunud suust –, vaid ka asjadest, millega keha ümbritseda: vale mantel, vale vöö, valed ehted.
Alice Munro on kirjutanud, et tüdrukute jaoks on vaesuse ja terava mõistuse kombinatsioon eriti halastamatu. Mudlumi tekstides on see tunne valusalt kohal. Alatine rahapuudus sunnib maha müüma kõik ilusa enda ümbert. Mudlumile endale, nendib ta kibedalt, jäävad ainult mustad ja koledad asjad, mida müüa ei saa: „Vana traatnuustik, mis pole haljalt hõbedane ega uhkelt puhvis, vaid mustunud rasvast umbes, valge plastmasskandik, noalõigetest pruunikriimuline ja vanadusest vandlikarva, selle peal hoitakse kõiki neid toidujäänustega kaetud tarvikuid, vastikut piimapudelite pesemise harja, kõvade ja kollakate tuustis harjaste vahel hapupiimatükid, keerdus traatsaba kõveraks paindunud, tühje puhastusvahendite pudeleid, kaela ümber korpunud pesuaine“ (lk 61).
Viletsuses ja koledates asjades pole keeruline leida häbenemisväärset, selge see, aga ometi: miks nööbid? Miks tituleeritakse just need jutukogu pealkirjas esimesena ja ennekõike häbiväärseks? Nööpide puudumine võib teadagi häbiväärne olla. „Laiskade perenaiste pesul olid kinnituseks riideribadest õmmeldud paelad – nii laisad olid nad, et ei viitsinud käsitsi niduda nööpide auke, vaata et kaheksat ühele püürile“ (lk 63). Vana hea naiselik süü- ja häbitunne ebapiisava virkuse pärast. Ühes jutus kohtame ka arhetüüpset vanaema, kes külla tulles näpuga mööda kapipealseid veab, andes sellega märku, et minia tema kallile pojale küllalt hea pole. Aga sama häbiväärne on ka liigne hool: liiga korras kodu, liiga tõsiselt võetud välimus. See on üks teistmoodi häbi: häbi omaenda tühisuse, vaimu väiksuse pärast. (Selles mängus ei ole võitjaid.)
Debüütkogus „Tõsine inimene“ kirjutab Mudlum: „Selles loos andun ma täielikult ja kõige häbiväärsemal kombel oma salapahele – asjade mäletamisele. Sest kuidagi on nii, et maailm ei ole minu jaoks tegu, ta on asjadest tehtud“ („Ainult asjadest“, lk 160). See annab olulise vihje: autor nimetab asjade mäletamist oma salapaheks, millekski häbiväärseks. Asjad ise on tühised – ja seetõttu piinlikud. Ma arvan, et just sellepärast leiame pealkirjast nööbid: need midagi väikest ja pealtnäha tähtsusetut, millele ometi võib kuluda oi kui palju vaimujõudu.
Üheteistkümne aastaga on aga nii mõndagi muutunud. Asjad on endiselt pahelised ja häbiväärsed, kuid enam ei ole need Mudlumi salamõnu, guilty pleasure. Mudlum on asjadest väsinud. Ta on väsinud nende üleslugemisest, vanaema kirstudes tuulamisest, väsinud omaenda kirjutamisviisist, niisiis väsinud kirjutamisest, sest teisiti ta kirjutada ei saa. Ja ometi ei ole asjad Mudlumist väsinud! Nad tüütavad teda päevad läbi oma olemasoluga; mõte, mis on harjunud seoseid looma ja mälestusi ketrama, koob üha oma tihedat kangast. „Oh kuidas mind väsitavad need linad ja nööbid! Kas pole siis inimesel oma pead millegi muuga vaevata kui mäletada mingeid ammusurnud inimeste pluuse, mille ees olid kärnilisest klaasist pärlmutrikarva lainelised nööbid nagu millimallikad?“ (lk 63–64).
Mudlum kuulutab end läbipõlenud kirjanikuks ja siunab „ahneid toimetajaid“, kes inimese hinge sugugi rahule ei jäta, vaid aina uusi tekste nõuavad. Teatav trotslikkus kumab läbi tervest raamatust ja vahest põhjendab ka „Fulgensi“ kohta selles. Sest esiteks, mitukümmend lehekülge kuskil keldrisügavustes kopitavat käsikirja on ikkagi mitukümmend lehekülge, mida pole vaja värske südameverega paberile panna. Ja teiseks on see tekst midagi hoopis teistsugust – „abstraktne jura“ nende kurjavaimu asjade asemel –, öelgu Mudlum ise mida tahes.
Raamatu lõpus kirjutab Mudlum: „Tahtsin saada asju endast VÄLJA, ükskõik, mis viisil. Minu meelest olen saanud ka. Sees on üsna õõnes tunne, täitsa nagu tühi kohe. Seal pole enam midagi“ (lk 200). See kõlab peaaegu nagu kirjaniku hüvastijätt. Tahaks siiski loota, et see on sedasorti tühjus, mis tabab pärast punkti panemist, ja et pärast väljateenitud puhkust hakkab kusagilt jälle midagi kogunema. Midagi, mis tahab välja tulla. Võib-olla mitte nööbid. Võib-olla midagi täiesti uut.
[1] J. Veelmaa, Noorusest ja muust häbiväärsest. Sirp, 12.12.2025.
[2] S. L. Jõerand, Asi ise on lihtne. Vikerkaar, 2025, nr 3.
