Oh mis kena oleks kirjutada ülevaadet, kui meil oleks käepärast võtta viis kuni kümme inimest, kahekümne ja kahekümne viie eluaasta vahel, igaühel jutukogu või paar, romaan või teinegi juba trükitud. Ei ole aga ü h t e g i taolist praegu. Nii peame noore kirjutaja vanusepiiri kümmekonna aasta võrra tõstma. Kas on siis aga enam põhjust noorusest rääkida? Meie — ja mitte ainult meie — proosa kurbloolus avaldub teatud professionaalsustasemest alates igas vanuseastmes ühelaadselt. Nimelt: harva kohtab teoseid, mis oleksid ühtaegu elulised ja sügavad. On raamatuid, mis tegelevad igavikuliste ja igaüht puudutavate probleemidega, mille lugemine aga heatahtlikultki lugejalt pingutust nõuab. («Esteetika esimene printsiip ütleb: ole kas huvitav või põnev. Kui sa igav oled, ära looda lugejaga kontakti leida,» leiab John Cheever, vt LR 1985, nr 48). Ning raamatuid, milles kõik «just nagu elus», aga mis paari nädalaga ununevad kui tavaline argipäev — just nagu elus. Kogemus on näidanud, et kogu meie kirjanduspotentsiaal tervikuna annab iga kümne aasta kohta ühe tippromaani ja veel mõned päris head raamatud.
Kui oleme nüüd kõne alla tulevate autorite ringi piisavalt suurendanud mitte-enam-väga-noortega — siis teisest küljest tahaks vaatlusalust piirkonda ka kitsendada. Niisama, nagu on iginoori, kes omaenese lapsepõlvemälestustele tuginedes hetkekski ei kõhkle, asudes tänapäeva koolinoortest juttu kirjutama, nii on ka varavanu või -küpseid, kes juba kirjandusliku karjääri alguses võtavad endast ajas ja eas kaugetest inimestest kirjutada. Käesolevas tahaksin meelde tuletada neid jutte, kus noored inimesed oma eakaaslastest kõnelevad. Noorsootemaatika all ei mõtle ma mis tahes jutte kooliõpilaste, tudengite või noortööliste elust, vaid eelkõige neid, kus nooruslik idealism (või skepsis, või künism) täiskasvanute maailmaga kuidagi vastuollu satub. Teisisõnu, on tahetud fikseerida arhetüüpseid situatsioone, mis ühel või teisel ajahetkel täiskasvanuks saanuid ühendaksid. Täpsustuseks mõned näited lähemast minevikust. On olemas sellised teetähised nagu Mati Undi «Mattias ja Kristiina» ning Mari Saadi «Katastroof». Aga on ka Päärn Hindi miniatuurikogu «Vaade orgu» ja terve rida Teet Kallase jutte, on Olev Remsu «Homne karikakar». Kõigi nimetatud teoste kangelastega peaks tänaselgi noorel lugejal olema võimalik mingil määral samastuda. Et kas või selle võimaliku samastumismäära järgi määrata, kui palju maailm vahepeal muutunud on. Lõpuks ei saa unustada ka niisuguse raamatu olemasolu nagu Jaan Krossi «Kajalood», mis ühe veel kaugema põlvkonna elluastumisvalikud suurepäraselt elustab. Ainult — kui taoliste tähiste saavutamine nii pikka klaarimisperioodi nõuab nagu viimasel juhul, millal võime me sii selgust saada seitsmekümnendate, kaheksakümnendate aastate nooruse kohta?
Kui meeldiv oleks teha kogu proosakirjanduse suhtes enesekindel üldistus. Umbes selline: mingil hetkel keskendus meie proosa ühiskondlikele liikumistele, ajaloolistele protsessidele, jättes tegelastele illustreeriva rolli. Psühholoogiline moment taandus vähemoluliseks, isiklik elu oli vähemtähtis ühiste ülesannete täitmise kõrval. See suund ammendus — mitte ilma muutusteta ühiskonnas —, keskenduti indiviidile, ent seejuures küllaltki abstraktsele; kangelane sai filosoofilise probleemi kandjaks. (Seda suunda illustreerima sobib hästi Arvo Valtoni varasem novellilooming.) Filosoofiliste, eetiliste küsimuste kõrval keskenduti edasises ka psühholoogia valdkonda kuuluvatele probleemidele (Vint, Vahing), aga sedagi nagu suurendusklaasi all, konteksti vähemoluliseks pidades. Järgmine eitus arengureas ei viinud alguspunkti tagasi. Kui kirjanduslikus kangelases oli nähtud ühiskondliku liikumise osalist, seejärel filosoofiliste probleemide kehastajat, siis mingist hetkest hakati temas nägema — tühjuse kandjat. Või, vastupidi, suhtelist tühjust kui inimese kandjat. Arutledes ehk umbes nii — ei ole kirjaniku asi puhuda inimest suuremaks, kui ta tegelikult on; piisab, kui kirjeldada kõige argisemat inimest kõige argisemas keskkonnas. Kui ühiskonna elu on mõtestatud, siis peab see möödapääsmatult kajastuma ka jutus, kui mitte — oleme olnud reaalsuse suhtes ausad. Väidet kinnitaksid «olmeromaanid», mis mäletatavasti algasid A. Beekmani tugevast moraal-eetilisest probleemist kantud «Valikuvõimalusest», aga milledes probleemistik aegamööda ikka hõredamaks jäi.
Õnneks alustasin eelmist lõiku kõikelubava «oleksiga». See kõik jääb hüpoteesiks, subjektiivseks nägemuseks meie proosapildist ajal, kui avalduma hakkasid Ann Must, Mihkel Mutt, Ülo Mattheus. Mis võiks neid ühendada? Aga mis ühendab, siin ja praegu, elus eneses, üliõpilast ja treialit, lüpsjat ja raamatupidajat? Tundub, et ühendusetus. Igaüks tunneb vaid oma väikest maailma, ei tea suuremat teistest, ei tahagi teada, sest väärtushinnangud erinevad sedavõrd. Nii pole kuigi hämmastav, et noor kirjutaja võtab ette tüki endale teada argipäevast ning kirjeldab seda, pretendeerimata messiase- või valgustajarollile. Noor proosa on marginaalne, need on jutud elu ääremaadelt — igaüks, kes ütleb, et on keskel, valetab.
Nimetasin juba kolme ainesse puutuvat nime ja neid tuleb veel lisaks. Või tundub Mihkel Mutt teistest mäekõrguselt üle olevat? Mutt on Seltskonna kroonik, vaimse seltskonna kroonik. Ning demonstreerib sellisena suurepäraselt hariduse jätkuvat inflatsiooni. Ei saa ju öelda, et haritus suurt ühiskondlikku tunnustust kaasa tooks; üldine ja ühetaoline kooliprogramm ei kohusta tippe end kuigivõrd pingutama. On võimalik ette kujutada Seltskonda, mille moodustaksid erinevate erialade hiilgavad esindajad, kes õhtupoolikuti sundimatult ja hingerahus vestleksid maailmakultuuri varamust ning päevateemadest, armastusest ning igavikust. Ehk oleks see ka Muti ideaal — aga kuni selline seltskond puudub, demonstreerib ta meile kujukalt eneseteostuse võimatust kultuurisfääris. Muti kangelased pesitsevad üsna mugavasti vaimuvallas ja nende mõõdukad pingutused on suunatud vaid seal püsimisele. Väär oleks neid eluvõõrasteks nimetada, materiaalsete väärtuste vastu pole nad sugugi ükskõiksed, enesestmõistetava kindlusega liiguvad nad peeni joomakohti, kõigi mugavustega kortereid ja saunsuvilaid mööda. Puudust ei kannata keegi. Mutil on huvitav talent, mis oleks nagu äraspidine «Midase käsi»: kõik, mida ta kirjutades käsitleb, muutub — igatahes mitte kullaks . . . See on valus, aga vajalik oskus. Juba «Fabiani õpilase» arvustuses viitas Mati Unt Aldous Huxleyle. Kel omal ajal Seltskonnaga ehk rohkem vedas. Paralleel on paljulubav. Kas poleks siis meeldiv kogeda Mihkel Muti vaheda sõnarelva pühendumist, Huxley eeskujul, võitlusele rahu säilitamise eest? Või kujutleda juba küpses eas Mutti otsimas utoopilist ühendust lääne tehnitsismile ja idamaa mõttetarkusele … Ent ilma naljata — ehkki Mutile meeldib hoida oma kangelaste ja autoripositsiooni vahel ironiseerimiseks piisavalt suurt distantsi, oli «Kallid generatsioonid» huvitav ja aus armastusromaan ning sellisena tema senise pika proosa tipp. Kas destruktiivne etapp Muti loomingus on asendumas konstruktiivsega?
Ann Musta kirjutamislaad on meie oludes üsna omapärane. Võiks kasutada järgmist võrdlust: füüsikas tekib elektriväli erineva potentsiaaliga elektroodide vahele. Võime mõõta potentsiaalid ja seeläbi määrata tekkinud välja omadused, võime aga samahästi uurida elektrivälja ning sealtkaudu teha järeldused elektroodide omaduste kohta. Inimsuhete kirjeldamisel on kirjanduses tavapärasem tee karakterite kujutamine, pinged tulenevad tegelastevahelistest konfliktidest nagu enesestmõistetavalt. Musta puhul on kujutamisobjektiks aga just emotsioonid, hingeseisundid — dialoogikatketest, monoloogidest, väljaütlemata sõnadest moodustuvad väga intensiivsed pinged, enamasti nii iseloomulikud ja üldinimlikud, et polegi tähtis, kelle vahel nimelt. Temaatikalt võib Musta jutte jagada kahte gruppi. Ühtede puhul võiks kujutatud valdkonda tinglikult nimetada «tütarlapsest filoloogiks»; emotsioonidest, mida kirjeldatud, hoovab enamasti nõutust, lõpetamatust, ahistust. Vabanemist, lahendust, selginemist pakkuvate seisundite puhul on Must enamasti taustaks valinud eksootilisi, ajaloolisi või klassikast pärinevaid reaale («Lendav Hollandlane»!). Väärtus lisandub väljastpoolt, Must ei näi kaasaega eriti usaldavat.
Koos Ann Mustaga tahaksin nimetada suhteliselt debütandiseisuses Piret Viirest. Mitte et Viires oleks Musta õpilane, aga midagi ühist on neis küll. Kes teab, võib-olla võime seda ühisosa ühel heal päeval nimetada «Tartu intellektuaalseks naisproosaks» — olenemata autorite hilisemast elukohast on ülikooli ja filoloogiateaduskonna mõju nende kujunemisele tajutav. (Kui Mutt oma meheliku üleolekuga võib endale lubada ironiseerimist ka ülikooli filosoofiakursuses läbivõetu üle, siis naisautorid näivad omandatusse vahel suhtuvat meeldivalt siira tõsidusega.) Nii Must kui Viires võivad tulevikus üllatada hea romaaniga oma põlvkonnakaaslastest; Viiresel tundub eepilist haaret isegi rohkem olevat.
Ulo Mattheuse seni ilmunud proosaloomingust pean parimaks «Südameasju» kogumikust «X maantee». Tööliskeskkonna detailitäpne ja asjatundlik kujutamine pole meil sugugi igapäevane. Ajastukohane on võltspaatose puudumine; kogu väsimus ja tüdimus, mida raske füüsiline töö endaga kaasa toob, on saanud kunstilise väljendusjõu. Ja kas mäletab lugeja üht olulist nüanssi: Ostrovski romaan «Kuidas karastus teras» naiskraanajuhi käes, kes seda huulte ja ripsmete värvimise vahel igavledes lehitseb? Vanade ideaalide aeg on tõesti ümber ja uusi pole kusagilt võtta . . . Kahtlemata näitab Tuglase novelliauhinnaga pärjatud «Minu isa luulud» professionaalse meisterlikkuse kasva, ometi oleks kahju, kui Mattheus tööliskeskkonnale selja pööraks ja tervenisti mõtteeksperimentidele pühenduks.
Viimane romaanivõistlus on hetkeseisuga meieni toonud kaks noore kangelasega teost. Ants Viljus oma «Pasjansis» kasutab tegelaste iseloomustamiseks huvitavat võtet, kirjeldades ühe bridžijaotuse läbimängimist. Lastes aimata, et ka elus on osaliste šansid analoogilised. On mees, kellele palju antud, kel omast käest geim võita, keda auahnus ja enesekindlus aga üle pingutama sunnivad. On teine, kel ainsatki väärt kaarti pole, kes võib ju sümpaatne partner olla, kes aga ikka kaotajaks määratud. On kolmas, kes oma keskmiselt tugevaid kaarte vaikides optimaalselt kasutab ja sellegipoolest — või just seepärast — kaaslaste poolt naeruvääristamist leiab. (Ma ei oska öelda, kui sümptomaatiline on, et saatusekäänud just tema BAMile viivad.) Peategelaseks kujuneb aga mees, kellele vahel bluffida meeldib — ja kui juba, siis põhjalikult. See võib talle ka õnnelikult lõp- peda, kuid teeb ta seda rohkem selleks, et teiste mängu huvitavamaks muuta. Et teised mängust täit mõnu tunneksid. Adalpärt on sümpaatne romantik — aga mingile kesksele rollile ta ei pretendeeri ei elus, ei mängus. «Ta oli alla kolmekümne vana ja juba ilma tundeta, et ta on vajalik, ilma tege- vusplaani ja endast midagi anda tahtmiseta.»
Mihkel Tiksi «Korvpalliromaani» peategelane seevastu on kantud suurtest ambitsioonidest. Reeglid, mille järgi vanem generatsioon oma mänge mängib, tahab ta enda tahtmist mööda ümber korraldada, tal on ideaalid ja töövõime. Aga argipäevas kipuvad ideaalid hajuma, korvpall — nagu elugi — on meeskonna asi, üksikisik peab minema kompromissile, kui midagi ära tahab teha. Ideaale säilitada võib vaid üksi opositsioonis olles, varumängijate pingil, kust väljakule mängu juhtima nagunii ei kutsuta. Nii lõpeb kangelase võitlus resignatsiooniga, kusjuures ta isegi öelda ei oska, kas «tema aega» vahepeal üldse oligi. Ma ei tea, kas kontekst tippspordi näol noorte lugejate jaoks peategelast täiendavalt väärtustab. Kas sportlane on romantiline kangelane, kas tema heitlus resoneerub kaasaelajate meeltes hõlpsamini kui rauatöölise või ametniku oma? Tiks pole üritanud ideaalkuju luua ega reaalsusest kõrgemale tõusta, aga see reaalsus — meie korvpallimeeskonna saavutuste kujul — pole viimasel ajal kuigi tiivustav.
Käesoleva artikli ilmumishetkeks võib Urmas Miku esikkogu juba väljas olla, kirjutamisel tuleb tugineda varasemale. Urmas Mikk oli kogumiku «Noori autoreid ’77» huvitavaim prosaist; «Sõnas» on ilmunud tema viis proosapala. Miku jutud kirjeldavad fragmentaarset maailma. Nii olekski huvitav näha, kas ja kuidas need killud kokku sobivad. Palju on detaile, interjööre. Nii jääb juttudest mulje kui fotodest, mis esimesel pilgul kui valesti teravustatud: selgesti on näha tugitool, millel kangelane istub, laud ja hõrk eine sellel, isegi telefonimärkmiku avatud lehekülg, ent kangelase näojooned jäävad uduseks, ei oskagi eristada, on ta õilis või koguni tühine . . . Ning kulub hetk aega taipamiseks, et pilt on meisterlik. Küllap oleks Mikk igas kirjandussituatsioonis veidi omaette, antud artikli kontekstis tundub tema kohalolek noorte kirjutajate hulgas aga sümptomaatilise, olulisena.
«Sõna» proosapanusest on teravamalt meelde jäänud veel Jaakko Hallase miniatuurid «Karambool» ning «Džiinid ja jooksukingad». Olen tähele pannud, et ka trükitud kirjasõna mõttekuse suhtes kõige skeptilisemalt meelestatud noored on neid aktsepteerinud. Küllap ongi neis kildudes, milles jõhkravõitu küünilisuse varjus õhkõrn lootus inimlike kontaktide võimalikkusele, midagi põlvkonnaomast. Veel tuleb meelde Mihkel Arhipenko jutt «Mõõgad!», milles kaasaegset igiromantiliste kujunditega ühendada püütud. Seal on unistav kaunitar ja tema rüütlite mõõgavõitlus, taustaks «kurvad unistustejüngrid», poolt kuningriiki asendab räpasevõitu talumaja ning ränk autojuhipalk, puäntki õiges paigas — igati kena lugu.
Kui nüüd pöörduda «Loomingu» mõne viimase aastakäigu poole, uurimaks, kes seal midagi noortest kirjutanud, meenub ühena esimestest Mario Kivistiku «Helena tagasitulek» (1984, nr 6 ) . Võttest kasutada reljeefsuse saavutamiseks klassikalist teemat või koguni müüti oli juttu juba Musta puhul. Kivistiku Menelaos on hõlpsasti kõrvutatav autori luulest tuntud «lüürilise minaga», kaasaegse kolmekümne ringis mehega. Menelaos on just nagu uskunud armastusse — aga selle eest võitlemise viisi on sõbrad talle soovitanud. Ja alles pika ning kokkuvõttes mõttetu sõja lõppedes veendub ta oma tunnete petlikkuses. Ta on võitnud sõja ja kaotanud armastuse, saavutanud turvalise kodukolde, ent nüüd juba nimetuks muutunud rahulolematus käärib temas edasi. Võib-olla võitles ta valel tandril; kas polnuks Helena armastuse saavutamiseks paremaid teid kui aastaid kestnud lõbus prassimine sekka verevalamisega? Aga müüt nägi niimoodi ette . . .
Täiesti tänapäevane on aga Mall Tamme «Puhangud» (1981, nr 7). (Või äkki nüüd, viis aastat pärast ilmumist enam ei ole?) Mitmeid ülikoolis õppinud aastakäike iseloomustab jutt kindlasti. Kuidas suhtlemine võib olla nii lihtne ja samas tohutult keeruline, kuidas suurimaks väärtuseks elus on armastus, mõistmine — olgu või hetkeline. Ning õpingud ja ühiskondlikud ülesanded jäävad enamasti vaid kompensatsiooniks neile, kes olulisemas pettunud, läbi põlenud.
Omamoodi loogiliseks järjeks «Puhangutele» on Rein Tootma «Anni» (1982, nr 11; 1985, nr 7). Kohtame tuttavaid aktsente: ülikoolipõlve lõppedes jääb vaid üksindus ja tühjus, mida elustavad endiste suhete meenutused ja kordused, ideaalne maailm on armunute oma. Ametialane positsioon või edu on tähtsusetu, vaid veidi olulisem sellest võiks olla pühendumine perekonnale, ent täielik teineteisemõistmine puudub nagunii või on võimalik vaid hetkeks.
Õigupoolest sedasama teemat puudutab ka Aet Oks (1983, nr 6) oma miniatuurides, mida ühendava tegelase Kaja maailm on kole ja steriilne; tsükli viimases palas pärast kurtmist, et ei suuda enam inimestega kontakteeruda, jääb Kaja lihtsalt kadunuks. Ning autor puänteerib oma loo tõdemusega, et Kaja pole iial olemas olnudki. Kui pole inimlikke suhteid kaaslastega, pole ka inimest …
Uks võimalikke tähendusi täiskasvanuks saamisel on muutumine võtjast andjaks. Noorema proosa kangelased on andmisel kitsi käega. Küllap on ka võtta vähe olnud. Nad ei tunne end ühiskonnale võlgu olevat, neis puudub paatos ja enamasti töörõõmgi. Nad varjavad end tihti küünilisuse maski taha. Nad on üksildased; inimlikud kontaktid, esmajoones armastus on neile suurimaks väärtuseks. Aga reeglina on armastus neile habras pelgupaik, mitte kogu maailma ümbersulatav jõud. Kui neil on ideaale, siis on need ümbritseva reaalsusega nii suures vastuolus, et nad ei söanda neist rääkidagi.
Arvan, et noor proosa on andnud oma eakaaslastest tõetruu pildi.
Võib öelda, et ka kirjutajate pool pole olnud eriti agar ennast jagama. Aga kirjutamine on ühtlasi ka mõtestamine. Kui ühiskondlikus elus pole tuntud läbivat ja ühendavat mõtet, kui mingi ühtekuuluvus on tundunud võimalik vaid kitsaste sõpruskondade kaupa, siis ei saa kirjanduski rohkemat kui marginaalne olla. V. Beekman kasutab lähimineviku iseloomustamisel terminit «sotsiaalne väsimus». Kujutlusse kerkib pilt: vana võitleja väsis, istus teepervele, pühkis higi, tõmbas hinge — ja on nüüd valmis edasi minema .. . Tal on varasemast siht selge. Pole aga midagi imestada, kui põlvkonnad, kes on üles kasvanud tingimustes, milles hariduselu nõudis põhjalikku reformimist, alkoholism ja «mittetöised tulud» olid aga sellise ulatuse võtnud, et nende vastu kõige karmimat võitlust pidi alustama — kui nende põlvkondade esindajad oma kirjasõna kaudu rahvamasside ühendajaks või innustajaks ei kipu. Eepilise haarde asemel novellid, hetkevaimukused, miniatuurid — iseloomustamas olukorda nii proosas kui elus.
Mis saab edasi? Kirjanduses, ma mõtlen. Kas püüeldakse dokumentaalsuse poole ja kirjeldatakse argipäeva üha detailsemalt? Üritatakse süvavaatluse abil jäädvustada, mida tähendavad inimesele elu, surm, armastus meie sajandi lõpuaastail? Suudetakse luua romantilisi kangelasi, kelle teod lugejaidki ühendaksid? Küllap nii üht kui teist ja kolmandatki, raske vaid öelda, mis määravaimaks jääb. Kardan, et ka koolialmanahhide käikurakendamine ei lahenda kõiki kirjandusliku järelkasvuga seotud probleeme. Järelkasvu ootamisega on üldse nii, et enamasti on ootajatel üsna selge ettekujutus, millisena nad tulevikku näha tahavad. Ning kõige tulisemgi uuendama-kutsuja võib tõeliselt teistsugust kohates pelgama hakata. Aga õnneks on meil toimetajad ja muud ametkonnad, kes midagi liialt veidrat juhtuda ei lase …
Lõpetuseks tahaksin nimetada üht servapidi siiski ilukirjanduse valda kuuluvat katset, mis ka praeguse artikli temaatikaga haakub. Paaril kirjandusõhtul on ette kantud katkendeid kollektiivse loominguna sündinud käsikirjast «Inglid ja kangelased», iroonilise žanrimääranguga «pestseller». Kollektiivne looming tähendab antud juhul seda, et grupp noori on järgemööda paberilehele lauseid lisanud ja mitmete õhtute kestel, kirjutajaskonna vaheldudes, mitmekümneleheküljelise jutuga maha saanud. Et töö käigus mõned peatükid kaduma on läinud, ei suurenda ega vähenda kaleidoskoopilist muljet. Seal on novellialgeid, sõnamängu (viies kohalikus keeles!), ulmelisi teemaarendusi ja naturalistlikke tõdemusi segamini eikusagilt eikuhugi viivate mõttekäikude ja tegevusliinidega. Üsna kindlalt võib öelda, et seda käsikirja on võimatu toimetada trükikõlblikuks. Sest tema üks väärtustest on just selles, et aitab meil teadvustada piire, millest väljaspool olevat me enam kirjanduseks ei pea. Ning samas võib tegu olla ka maailmatunnetusega, mida nii adekvaatselt ei saagi teisiti edasi anda. Kirjanduslikust väärtusest olulisem on aga antud juhul tegijate püüdlus kollektiivse eneseteadvuse poole — sest käsikiri on neist endist, nende endi poolt nende endi jaoks tehtud. (Siit ka vastus ühele Jaak Jõerüüdi poolt «Vikerkaare» esimese numbri DIXIs tõstatatud probleemile — jah, punkarid.) Kui aga mingi osa täiesti loomevõimelisi noori on leidnud otstarbeka olevat «ametlikku» kirjandust ignoreerida ja selle asemele alternatiivne luua, ei iseloomusta see mitte ainult neid, vaid ka olemasolevat kirjandust.
Suvi, 1986
Käesolev kirjatöö ei ole mõeldud oponeerima A. Kulli ülevaatele «Nooruses» nr 4 ja nr 5 1986 — tahaksin hoopis osutada, et statistikahuviline saab sealt põhjalikumat informatsiooni kui alljärgnevast.
