Kui sa vaimselt, psühholoogiliselt, emotsionaalselt, hingeliselt kannatad, kelle juurde lähed abi otsima? 24. jaanuaril (vkj) 1822. aastal otsustas Kaddri minna praost Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) juurde „omma hädda ja hinge ahhastust kaebama“. Kaddri kuulus Masingu hinnangul nende inimeste kilda, kes on õrna ja pehme südamega ja peavad mõnda oma tegu Jumala ees andestamatuks patuks ning „sellepärrast pakkitust ja waewa issienneses tunnewad, egga sis muud ei mõtle egga te, kui et selle waewaja mõtte peäle jäwad; tedda öed ja päwa issienneses ligutawad … wimaks kaub unni ja isso käest, ja hakkawad siis ajuti kõiksuggused warjonäitmised innimese silmi ees käima“.[1]
Üle poole sajandi hiljem, 1888. ja 1891. aastal tuli Johannes Tartu Ülikooli vaimuhaiguste kliinikusse abi saama. Teisel haiglasviibimisel märgib kaebust kuulanud arst haigusloosse, et patsient kurdab õnnetu abielu üle, mis väljendub selles, et tema abikaasa on ükskõikne „kehaliste suhete“ osas ja neil pole lapsi, samuti on Johannesel närvivalu ja nutmishood ning arsti hinnangul näib patsient tõsiselt kannatavat.[2] Nii Kaddri kui ka Johannes kannatasid vaimselt, kuid nad otsisid abi eri kohtadest – esimene läks kirikuõpetaja juurde, teine pöördus psühhiaatriaprofessori poole. Nende kahe otsuse vahele ei jäänud isegi sajandit, kuid maailm oli vahepeal palju muutunud.
Kaddri ajastu
19. sajandi alguseks oli valgustusajastu ratsionalism paljusid nähtusi loodusteaduslikult tõlgendama hakanud. Näiteks 1816. aastal hurjutas Kuressaare arst Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756–1842) talupoegi, kes „wõllujat“, nõida ja soolapuhujat usuvad. Luce seletab, kuidas sellised inimesed on lihtsalt kelmid, sest ükski inimene ei suuda sõnadega teisele haigust manada ega ravida. „Kui nisuggune kunst, haigussed palja sannadega parrandada, mailmas olleks, siis olleksid arstid sedda kunsti töste ka öppinud.“[3]
Antud teema kontekstis oleks üheks selliseks loodusteadusliku seletusega olukorraks mitmesuguste mõtte- ja tundeelu seisundite medikaliseerimine. Küll aga saab mingit seisundit täielikult medikaliseerituks pidada ainult siis, kui nii arstiteadus, antud seisundiga inimene ise kui ka teised tema ümber leiavad, et tegemist on haigusliku nähtusega.
Vaatame veel ühte Masingu kirjeldust just läbi sellise meditsiinisotsioloogilise prisma. Pastor jutustab, kuidas üks lesknaine öösiti unes nägi, et keegi heitis tema kõrvale voodisse ning ütles, et tolle kadunud abikaasa saadab talle tervisi ja käsib teda endale meheks võtta. Masingu sõnul arvas lesk „unnenäggemise warju kurradiks, kes tedda tulnud kiusama“, ning hakkas kuulma kuradi häält ka ärkvel olles. Selle tagajärjel jäi majapidamine lohakile. Naise muret prooviti lahendada religioosselt – külarahvas tuli tema majja ja hakkas koolmeistri eestvedamisel laulma ja Piiblit lugema. See ei olevat leske aidanud. Prooviti õhtul püssi lasta, et kurja vaimu ära hirmutada, kuid ka see oli asjata. „Tulli wimaks innimene öppetaja jure, omma kiusatuse pärrast kaebama, ja trööstimist palluma.“ Kirikuõpetaja lahendas olukorra nii, et pani lesknaise mehele. Seepeale kirjutab Masing, et nii pääses naine tohtri arstimisest.
Nüüd aga on paslik küsida, kes antud juhul naise muret patoloogilisena nägi. Lesknaine ise otsis abi jumalasõnast ja püssipaugutamisest ning kirikuõpetaja juurest. Kui külarahvas tuli tema juurde kirikulaule laulma, siis oli nähtavasti nendegi hinnangul tegemist olukorraga, mida tuleks lahendada religioosselt. Antud kirjelduse juures on Masing ainus, kelle hinnangul võiks arstist abi olla. Niisiis, isegi kui (osa) intellektuaalsest eliidist, kelle hulka Masing kahtlemata kuulus, pidas sedasorti muresid vähemalt osaliselt haiguslikeks nähtusteks, ei ole sugugi kindel, mil määral talurahvas asja samamoodi tõlgendas.
Veel kirjeldab Masing kaasust, kus pärast kuue nädala pikkust viinajoomist heitis Olewe Maddis Nigula kihelkonnast magama, kuid „warjonäitmine“ ajas ta öösel üles. Hallutsinatsioon sirutas oma pikkade küüntega käsi Maddise poole, püüdes tema kaela „ärrawäenda“. Mees ei julgenud monstrumile selga pöörata, vaid käis tagurpidi, lauluraamat käes, ühest toanurgast teise. Külarahvas tuli Maddise juurde ning hakkas koos laulma ja lugema, aga kui see ei aidanud, mindi kirikuõpetaja juurde. Kuigi seda meest aitas lõpuks aadri laskmine ja jääga pea jahutamine, tuli meditsiiniline lahendus alles pärast seda, kui religioosne ei aidanud, mitte vastupidi.[4]
Talurahva mittemeditsiinilist tõlgendust näib kinnitavat ka Masingu õpetus sedasorti lugude (Kaddri, lesknaine, Maddis) puhuks. Masing innustab lugejat andma neile olukordadele meditsiinilist tõlgendust. Kui inimesed ütlevad, et kurat neid kiusab, siis kirikuõpetaja sõnul pole see muud kui vaimuhaigus. Niisugused vaimuhaigused võivad Masingu hinnangul olla palju raskemad ja rängemad kanda kui kehaline haigus, niisuguste inimestega peab olema kannatlik ja „nende kaebamist armoga kuulma“. Sellises olukorras saavad kõige paremini aidata just inimese ihu ja vaimu hästi tundvad targad tohtrid.
Oma väite illustreerimiseks jutustab Masing loo, kuidas Jenas (ehk saksa aladel, mitte siinmail) 1745. aastal üks üliõpilane end hulluks õppinud ja uskunud, et varblane on tema pea sisse pesa teinud. Kui vaevatud tudeng oma murest teistele rääkis, hakati tema üle naerma. Jena Ülikooli arst-professor oli seda lugu kuulnud ja läks kannatajat vaatama. Olukord lahendati nii, et üliõpilasele tehti võltsoperatsioon, mille käigus varblasepesa koos emalinnu ja poegadega „eemaldati“. Järgmisel päeval enda toas pesa ja surnud linde nähes mõistis noormees, et selline asi poleks kuidagi võimalik ning ta oli peast rumal olnud, kui seda uskus.[5] Kuigi vaevalt sellise pettuse tegemiseks ka 18. sajandil oli tarvis 10 aastat ülikoolis õppida, oli see ikkagi arst, kes mõistis, kuidas antud olukorda lahendada.
Masingu jutustuste põhjal võiks järeldada, et teatud normist kõrvale kalduvad vaimuseisundid olid väiksema hulga haritlaste hinnangul haiguslikud, kuid laiemad massid nägid selliseid olukordi religiooni kontekstis, mistõttu seisundi tõlgendus ja abi olid esmajoones Piibli ja kirikuga seotud.
Johannese ajastu
Kui Johannes omal algatusel vaimuhaiglasse jõudis, oli vaimuhaigete institutsionaalne hoolekanne juba alanud. 1824. aastal asutas Liivimaa Üldhoolekandekolleegium Riia lähedale Alexanders Höhe. Tegemist oli foucault’liku asutusega, kus olid koos süüfilisehaiged, vangid, hulkurid ja vaimuhaiged. 19. sajandi keskpaigas algas kohaliku aadelkonna seas arutelu riiklike vaimuhaiglate loomise üle. Üheks mõtteks oli luua kolme Balti kubermangu peale üks keskne vaimuhaigla, mis võimaldaks täita olemasolevat tühimikku vaimuhaigete ravis.[6] Baltisakslaste suhtes kohati põhjendamatult kriitiline Juhan Luiga (1873–1927) kirjeldab oma 1904. aastal kaitstud väitekirjas, kuidas see arutelu välja nägi. Peterburist tuli ministri käsk kindralkubernerile arutada keskse vaimuhaigla asutamise võimalusi. Kindralkuberner delegeeris selle ülesande Liivimaa kubernerile, kes omakorda lasi selle küsimusega tegeleda Liivimaa Üldhoolekandekolleegiumil. Kolleegium otsustas luua küsimuse lahendamiseks erikomitee, kelle esimene mõte oli välja uurida, kuidas Eestimaa ja Kuramaa kubermang küsimust lahendavad. Vaatamata peaaegu koomilisele bürokraatlikule rägastikule jõuti üpris kiiresti eitava vastuseni. Kõik kolm kubermangu leidsid, et raha neil ei ole ja vaimuhaigeid on ka ainult mõni, mistõttu ettevõtmine oleks mõttetu.[7]
19. sajandi keskpaigaks oli kõigi kolme Balti provintsi peale üks asutus, mida võiks vaimuhaiglaks nimetada (Alexanders Höhe), ning kohalik aadelkond leidis, et rohkem neid rajada pole vaja. Kuid 19. sajandi teises pooles toimus peaaegu et vaimuhaiglate rajamise buum: Rothenberg (Riia 1862), Tartu (1877), Thabor (Jelgava 1887), Marienhof (Viljandi 1893), Seewald (Tallinn 1903), Strenči (1907), Pilguse (Saaremaa 1913). Tõenäoliselt oli Balti kubermangudes veel mõni väike eravaimuhaigla või -närvikliinik, samuti olid üldhaiglates osakonnad vaimuhaigetele.[8]
Tekib igati põhjendatud küsimus – kust kõik need vaimuhaiged järsku tulid? Üheks vastuseks on statistika. Kui kubermangu statistikakomiteed asutati Senati ukaasiga 1834. aastal, siis Läänemereprovintsides asutati statistikakomiteed 1854. aastal.[9] Niisiis algas 19. sajandi keskpaigas Balti kubermangudes riiklikult juhitud andmete kogumine. Näiteks on 1861. aastast teada järgmised andmed: Liivimaal oli 298 vaimuhaiget (Irre) ja 708 nõdrameelset (Idioten), Kuramaal vastavalt 144 ja 399 ning Eestimaal 255 ja 268.[10] Nüüd oli konkreetseid andmeid selle kohta, kui palju üldse abivajavaid inimesi on. Numbrite abil mingi nähtuse tõestamine muutuski 19. sajandi jooksul olulisemaks kui subjektiivne kogemus. Näiteks meditsiinis peeti sajandi esimesel poolel piisavalt heaks tõendiks mingi ravi toimimise kohta seda, kui arst andis ühele patsiendile X haiguse Y korral ravimit Z ja X tervenes. Sajandi teises pooles polnud sedalaadi tõendus enam piisav ning ravimit/meetodit hakati lugema toimivaks, kui see oli aidanud mitut sama haigusega patsienti. Tänapäeval parimaks tõestuseks peetava metaanalüüsini tollal veel ei küünditud, kuid usk numbriliste andmete olulisusse järjest kasvas. Seega võimaldasid numbrilised andmed argumenteerida vaimuhaiglate rajamise vajalikkuse poolt.
Teiseks saaks tuua välja majandusliku võimekuse kasvu igal tasandil. Üks tänuväärsemaid vaimuhaiglapatsiendi autobiograafilisi kogemusi on 2010. aastal publitseeritud Marie Sternfeldti (1865–1943) mälestused.[11] 1910. aastal viis abikaasa Marie sunniviisiliselt Strenči vaimuhaiglasse. Aga selleks, et niisugust asja üldse teha – olenemata asjaolust, kas Mariel oli „päriselt“ haiglaravi vaja või mitte –, pidi abikaasal olema piisavalt raha, et Marie ülalpidamise eest maksta. Just rahalise küsimuse ees seisidki nii vaimuhaiglad kui ka nende (võimalikud) patsiendid. Tartu Ülikooli vaimuhaiglasse viidud patsientide puhul on registriraamatusse märgitud, kes patsiendi eest tasub. Nii mainitakse esimeses köites (1881–1895) 592 hospitaliseerimise juures, et haige eest tasub tema vald (Gemeindeverwaltung).[12] See aga tähendab, et vallal pidi olema kogunenud piisavalt maksuraha, et olla valmis seda „kulutama“ ühe kogukonnaliikme ravimiseks. Selleks et asutus saaks rohkemate inimeste eest hoolt kanda, tegi Viljandi linna koguduse kirikuõpetaja Ernst Mickwitz (1855–1924) 1902. aastal nii eesti kui ka saksa keeles üleskutse, et koguda raha Maarjamõisa (Marienhof/Jämejala) nõdrameelsete ja langetõbiste varjupaigale naistemaja ehitamiseks. Nimelt oli naishoolealuseid nii palju, et uute jaoks polnud enam ruumi.[13] Seega selleks, et saaks üleüldse lubada nii vaimuhaigla hoone ehitamist kui ka patsiendi ülalpidamist, pidi olema piisavalt majanduslikku ressurssi.
Kolmanda põhjusena vaimuhaiglate arvu kasvule tuleb välja tuua medikaliseerimine. Mingem tagasi Johannese juurde ja vaadakem tema olukorda veidi põhjalikumalt. 1891. aastal saame tema kohta teada, et lisaks kehvale abielule oli tal tudengipõlves hüpohondria, mistõttu ta konsulteeris kõikvõimalike arstidega. Samuti nakatus ta suguhaigusesse, mis tõi esile tema „loomupärase närvilisuse“. Haigusloosse pani arst kirja ka patsiendi otsese ütluse, mille järgi „ta tunneb midagi, mida ta ise kirjeldada ei oska“. Liiatigi olid pastorina töötanud Johannesel tekkinud religioossed kahtlused – konflikt selle vahel, mida ta ameti pärast jutlustel räägib ja mida ise usub. Pealekauba oli talle silma jäänud keegi sõbralik aadlidaam, mis tekitas veel ühe moraalse konflikti. Ja kõigi hädade krooniks olid tal valud käes, silmas ja suguorganites. Diagnoosiks määrati „hysteria virilis“ (meeste hüsteeria).[14]
19. sajandi teise poole meditsiin pööras varasemast rohkem tähelepanu närvidega seotud haigustele. Populaarseks diagnoosiks said mitmesugused neurooside alla kuuluvad haigused nagu neurasteenia, hüpohondria ja hüsteeria. Nende all kannatavatel inimestel olid raskesti defineeritavad sümptomid nagu erinevad valud, jõuetus, kurvameelsus, pidev ärevuse foon, uneprobleemid jne. Meditsiiniajaloolaste üheks hüpoteesiks on heaolu mõiste kitsenemine, mille tulemusena vähenes valmisolek taluda erinevaid ebamugavusi.[15] Üks laiem taustaaspekt oli tugevate valuvaigistite, nt morfiini kättesaadavamaks (st odavamaks) muutumine, mis tähendas täiesti uut olukorda. Kuni 19. sajandini oli füüsiline valu olnud osa elust, peaasjalikult seetõttu, et eri (nakkus)haiguste pikk ja raske läbipõdemine tähendas tihtilugu mõnda tüsistust, milleks enamasti oli valu. Seda toetas ka meditsiiniteooria, mille järgi valu tähendas elu ning kehaosade tundetus viitas lähenevale surmale. Aga kui inimestel sai võimalikuks oma valust jagu saada, oldi palju vähem valmis seda taluma. Niisiis, kui enam ei pea kehaliselt kannatama, siis saab ka küsida, kas vaimne kannatus on osa elust või midagi, mille kõrvaldamisega tuleb aktiivselt tegeleda. Johannesegi puhul tundub, et tema peamine mure ei ole füüsiline valu, vaid vaimne kannatus, millel ta nägi meditsiinilist alust ja seetõttu pöördus haiglasse.
Seega saab Johannese otsust minna oma muredega vaimuhaiglasse vaadelda osana suuremast ühiskondlikust protsessist. Esiteks oli üldse olemas vaimuhaigla, kuhu minna abi otsima. Teiseks oli tal piisavalt raha, et oma ravi eest tasuda. Kolmandaks hindas ta oma psüühilisi muresid just meditsiiniliseks.
Viimased kaks sajandit on valitsenud olukord, kus järjest rohkemaid vaimseid seisundeid hakatakse pidama haiguslikeks. See protsess ei ole kindlasti lõpule jõudnud ning tulevikus diagnoosivad psühhiaatrid tõbesid, millest me praegu veel kuulnudki ei ole. Neuroloog Suzanne O’Sullivan seab kahtluse alla, mil määral on eri seisunditele diagnoosisildi külge panemine kasulik.[16] Kuigi sellele küsimusele käesolev tekst ei vasta, näitab see siiski, mis juhtub, kui järjest enamaid vaimuseisundeid hakatakse haiguslikuna nägema olukorras, kus seda protsessi toetavad bürokraatia ja majanduskasv. 19. sajandi esimesel veerandil tõlgendasid Masingu kirjeldatud eesti talupojad oma vaimseid kannatusi religioosses kontekstis. Ka parema tahtmise juures poleks Kaddril olnud võimalik minna vaimuhaiglasse abi otsima, sest sellist asutust lihtsalt polnud (parimal juhul oleks mõnes üldhaigla palatis olnud vaba koht). Kuid vähem kui sajand hiljem, 19.–20. sajandi vahetusel oli Läänemereprovintsides vaimuhaiglate asutamise kõrgaeg. Seda tõukas tagant statistika kogumine, kus ametnikud pidid otsustama, keda saab vaimuhaigeks pidada ja sellest lähtuvalt üles märkida – selle tulemusel tekkis avalikku diskursusesse inimeste rühm, kelle arvukusest polnud varem aimugi. Majanduslik olukord oli piisavalt hea, nii et ühel Tartu ehitusmeistril oli raha oma abikaasa mitmeks aastaks vaimuhaiglasse panna ja valdadel oli finantsvõimekus oma haigeid ülikoolihaiglas ravida. See näitab, et meditsiin muutus üheks paljudest teenustest, mida hakati järjest rohkem tarbima. Heaolu kasvades aga oldi järjest vähem valmis taluma erinevaid vaimseid ebamugavusi ning neile hakati leevendust otsima vaimuhaigla arsti, mitte kirikuõpetaja juurest.
[1] Marahwa Näddala-Leht, 23.03.1822.
[2] A. Rae, Vaimuhaigla patsientide kogemus I maailmasõja eelsel Liivimaal. Mäetagused, 2026, nr 94, lk 11–34.
[3] J. W. L. Ludse, Terwisse Katekismusse Ramat. Tallinn, 1816, lk 69–75.
[4] Marahwa Näddala-Leht, 23.03. 1822.
[5] Marahwa Näddala-Leht 28.03 1822.
[6] G. Holdt, In Sachen des baltischen Central-Irrenhauses. Baltische Monatsschrift, 1867, kd 16, lk 447–486.
[7] Ю. Луйга, Призрение душевнобольных в Прибалтийском крае: историко-статистический очерк. Tartu, 1904, lk 33–34.
[8] Kaasaegsetest allikatest üks põhjalikemaid on „Die Anstalten für Psychisch-Kranke in Deutschland, Deutsch-Österreich, der Schweiz und den Baltischen Ländern“, mis ilmus esmalt 1862. aastal ning täienes järgnevalt uute köidetega. Samuti on kõik 19. sajandi Balti kubermangudesse loodud vaimuhaiglad üles lugenud V. Kuzņecovs, M. Loseviča, Psihiatrijas attīstība Krievijas impērijas Vidzemes, Kurzemes un Igaunijas guberņās 19. gadsimta beigās: Emīla Krēpelīna darbība (1886–1891). Acta medico-historica Rigensia, 2019, kd XII, lk 22–66.
[9] Arhiivijuht I. Riigi-, kohtu- ja omavalitsusasutused. Koost. L. Leppik. Tartu, 2003, lk 216.
[10] Tsit: G. Holdt, In Sachen…, lk 480.
[11] M. Sternfeldt, Ehitusmeistri naine. Tartu ehitusmeistri Wilhelm Sternfeldti abikaasa mälestused 1872–1917. Toim. M. Siilivask. Tartu, 2010.
[12] A. Rae, Institutionalization of the Insane in the Russian Baltic Provinces: A Case Study of the Hospital for Mental and Nervous Diseases in Tartu, 1881–95. History of Psychiatry, 2022, kd 33, nr 4, lk 436.
[13] EAA.1246.1.71.
[14] Haiguslugu nr 1188, TÜ vaimu- ja närvihaiguste kliinik (TÜ psühhiaatriahaigla arhiiv).
[15] D. G. Schuster, Neurasthenic Nation. America’s Search for Health, Happiness, and Comfort, 1869–1920. New Brunswick, 2011.
[16] S. O’Sullivan, The Age of Diagnosis. Are Medical Labels Doing Us More Harm Than Good? London, 2026.
