Sissejuhatus
Eelmisel suvel osalesin arvamusfestivali paneeldiskussioonil, mille teemaks oli vasakpoolse mõtte sotsiaalne kontekst Eestis. Küsiti, miks on Eesti ühiskonnas – nagu enamikus postsotsialistlikes Ida-Euroopa riikides – nii vähe toetust vasakpoolseks peetavatele ideedele. Viimastel riigikogu valimistel 2023. aastal sai ainus selgelt vasakpoolne partei, sotsiaaldemokraadid, kõigest 9,3% häältest. Ettevõtetele ei kehti reinvesteeritud tulu pealt tulumaks. Kui sotsiaaldemokraadid pakkusid välja 2% suuruse tulumaksu, esitledes seda ühiskondliku solidaarsuse märgina, et tõsta järsult kaitsekulutusi, visati nad valitsusest välja. Koalitsioonipartnerid Reformierakond ja E200 süüdistasid sotsiaaldemokraate majanduskasvu pidurdamises ning ettevõtluskeskkonna vaenulikuks muutmises. Eesti on aina enam majanduslikult kihistunud – sissetuleku- ja varalised lõhed süvenevad, sotsiaalhoolekandesüsteemi kvaliteet ning kättesaadavus on langemas ja elamiskulud hüppeliselt tõusmas. Kas materiaalsed tingimused ei peaks kasvatama ühiskondlikku toetust ümberjagavale poliitikale?
Postsotsialistlikus ruumis näivad inimesed olevat vasakpoolsete sõnumite ja poliitika osas ettevaatlikud, sest seostavad neid ajaloolise trauma ning Nõukogude okupatsiooni pärandiga. Sellega nõustuti ka paneeldiskussioonil. Enamik rahvast mäletab Nõukogude okupatsiooni raskusi ning seostab vasakpoolset poliitikat tolleaegsete propagandasõnumitega. Leian, et ajalooline trauma ei selgita vastumeelsust täielikult.
Kirjeldatud negatiivne refleks oli hoopis vajalik neoliberaalse šokiteraapia läbiviimiseks. Poliitikud soovisid läbi viia oma ideoloogilisel nägemusel põhineva ülemineku turumajandusele, kaotamata seejuures valijate toetust. Ränkade tagajärgedega majandusreformide tegemiseks loodi uus „ühiskondlik leping“, mis põhines rangelt piiritletud rahvuslusel. Sellega loodi ka narratiiv vasakpoolsusest kui Eesti rahvuse vastandist.
Tehisliku ja piirava neoliberaalse raamistuse kehtestamine ja järjepidev rakendamine on aga nüüdseks kutsunud esile kriisi, mida parteid ei suuda lahendada. Eesti kogemus näitlikustab, kuidas majanduslik šokiteraapia, soodustatud ning õhutatud hirm abstraktse vasakpoolsuse ees, neoliberalismi kinnistumine ja turufundamentalism on raskendanud edasiviiva debati pidamist, sest neoliberalismist on saanud ühiskonna organiseerimise vältimatu ja eksklusiivne vorm.
Poliitilisel eliidil on keeruline sellest raamistusest taganeda, kuigi see õõnestab järjepidevalt nende enda ja seeläbi ka riigi autoriteeti. Kapitalismile omaste probleemide süvenemine ja kasvav rahulolematus, millega neoliberaalselt ranges raamistikus ei saa kaasneda majanduslikku debatti, eirab inimeste rahulolematust ja loob kasvulava populismile ning paremäärmuslusele. Need poliitilised jõud suunavad rahulolematuse äärmuslikku retoorikasse, kuid ei sea neoliberaalset dogmat kahtluse alla. Pealegi ei olnud valitud suund ainus võimalik viis turumajandusele üle minna. Allpool toon näiteid sarnase ajalooga riikidest, mis valisid teistsuguse lähenemise. Eesmärk ei ole õpetada, kuidas Eesti oleks pidanud asju tegema, vaid näidata, kuidas sarnaseid probleeme on suudetud lahendada rahvast paremini kaasates ning ebavõrdsust süvendamata.
Neoliberaalse režiimi kehtestamine
David Harvey defineerib neoliberalismi kui „poliitilistest ja majanduslikest praktikatest koosnevat teooriat, mille järgi saab inimeste heaolu kõige paremini edendada individuaalsete ettevõtlusvabaduste ja -oskuste vallandamisega institutsionaalses raamistikus, mida iseloomustavad tugevad eraomandiõigused, vabad turud ja vaba kaubandus. Riigi roll on luua ja säilitada selliseks tegevuseks sobiv institutsionaalne raamistik. Ta peab kehtestama sõjalised, kaitse-, politsei- ja õigusstruktuurid, et tagada – vajadusel ka jõuga – eraomandiõiguste kaitse ja turgude nõuetekohane toimimine. Kui turge ei eksisteeri (sellistes valdkondades nagu maa, vesi, haridus, tervishoid, sotsiaalkindlustus või keskkonnareostus), tuleb need luua, vajadusel riikliku sekkumisega. Kuid nendest ülesannetest kaugemale ei tohiks riik minna. Riigi sekkumine turgudesse (kui need on juba loodud) tuleb viia miinimumini, sest selle teooria järgi ei saa riigil olla piisavalt informatsiooni turusignaalide kahtluse alla seadmiseks ja kuna võimsad huvigrupid moonutavad ja kallutavad paratamatult riigi sekkumist oma huvides (eriti demokraatlikes riikides).“[1]
Eestis rajaneb neoliberaalne narratiiv samadel põhimõtetel, mis definitsioonis välja tuuakse – riigi minimaalne sekkumine majandusse, turumehhanismide kõikvõimsuse ja tagajärgede tunnustamine ning neutraalseks pidamine, ettevõtluse igakülgne soodustamine, majanduskasvu prioriseerimine jne. Neoliberaalne narratiiv pole monoliitne, sest tegu on mitmekülgse teooriaga, mida saavad oma huvide arendamiseks kasutada mitmesugused ühiskondlikud jõud. Seetõttu näeme veidi varieeruvaid sõnumeid pankadelt, valdkonna kaupa ettevõtjatelt, parteidelt, kuid üldpildis jääb eesmärk samaks – individuaalse rikastumise edendamine. Tööriistad, millega eri huvigrupid peavad kõige õigemaks neid tulemusi taotleda, võivad erineda.
Külma sõja lõpp ja iseseisvuse taastamine avas Ida-Euroopa riikidele avara valiku võimalusi majanduse ülemineku ja demokratiseerumise kujundamiseks. Iseseisvuse taastamisel tekkinud Eesti eliit tegutses teerajajana, valides kiirendatud liberaliseerumise, deindustrialiseerumise ja väliskapitali ulatusliku kaasamise (peamiselt Põhjalast). Miks just Eesti ja hiljem kogu Baltikumi eliit niivõrd tugevalt neoliberaalset majanduspoliitikat toetas, on keeruline täpselt öelda. Ühelt poolt mängis rolli soov kaasata väliskapitali, teisalt sooviti võimalikult kiiresti eemalduda plaanimajandusest, võttes eeskujuks edukad kapitalistlikud riigid nagu USA või Suurbritannia, keda käsitleti ka liitlastena taastatud iseseisvuse kaitsel. Neid protsesse saatis tung jätkata kujutletud teleoloogilist arengut rahvusriigina ning soov lõigata läbi majanduslikud ja poliitilised sidemed Venemaaga.
Sellise lähenemisega tekkis valearusaam rikka arenenud riigi ehitamisest, sest kuigi toonane kättesaamatult jõukas Lääs rakendas tugevalt reaganlik-thatcherlikku majanduspoliitikat, olid need aspektid, mida Eesti eliit soovis jäljendada – tugev keskklass, sotsiaalhoolekanne, jõudsalt kasvav sisetarbimine, kaitstud kodanikuvabadused – saanud vundamendi just sõjajärgse keynesiaanluseajal, mil riik sekkus majanduskasvust loodud tulu ümberjaotamisse hoopis otsustavamalt.[2]
Eesti uus eliit võttis mitmel puhul omaks isegi äärmuslikumad ideed, kui üheski lääneriigis varem rakendatud oli. Nii sai näiteks ühetaoline tulumaks Eesti rahanduspoliitika fundamentaalseks osaks. Radikaalsete ideede ülevõtmise juures mängis rolli noorte poliitikute uljus ja soov eeskujusid jäljendada ning Läänele „järele jõuda“. Mart Laar on öelnud, et oli ainsa majandust käsitleva raamatuna lugenud Milton Friedmani teost „Valikuvabadus“ (Free to Choose), milles propageeritud ideid polnud veel mujal maailmas empiiriliselt järele proovitud, peamiselt just hirmust kaasnevate ühiskondlike tagajärgede tõttu.
Reformidega laoti vundament ühiskonna sotsiaal-majandusliku struktuuri kahjustamiseks, mis tingis poliitilise eliidi reaktsiooni, et ohjeldada tajutavast ebavõrdsusest ja vaesusest lähtuvat pahameelt ja pettumist uues režiimis. Neoliberaalne eliit polnud kaugeltki homogeenne, parteidel tuli endiselt võistelda häälte pärast, kuid aina enam käis debatt neoliberaalse raamistiku sees, milles majandusreegleid ja -norme küsimuse alla ei seatud.
Uus poliitiline eliit vajas ühiskonna nõusolekut, et pidada vastu kiirustatud liberaliseerumisega kaasnevatele ühiskondlikele tagajärgedele. Radikaalsed majandusreformid mässiti neoliberaalsesse „alternatiivi ei ole“ narratiivi, mida kasutatakse aktiivselt tänapäevani. Majandusreformide jäikus ning juba kasutatud narratiivsed tööriistad ei võimaldanud pakkuda rahvale heaoluühiskonnalikku ühiskondlikku lepingut (welfarist social contract), mistõttu tuli rõhuda rahvuslikule joonele ning loota, et rahvas neelab reformide sotsiaal-majanduslikud tagajärjed alla. Eesti ühiskond oli rahvuslust rõhutava ühiskondliku lepingu suhtes vastuvõtlik, sest seda esitleti Nõukogude Liidu vastu peetud antikoloniaalse vabadusvõitluse jätkuna.
Eestis kujunes nende otsuste koosmõjul „tagasi tulevikku“ narratiiv, milles Nõukogude okupatsiooni käsitleti ajutise katkestusena teel rahvusriigi teleoloogilise realiseerimiseni. See aga rõhutas venekeelse vähemuse kujutamist koloniseerijate järeltulijatena. Ühtse rahvuse ideel põhinev ühiskondlik leping põhjustas arvestatava suurusega venekeelse elanikkonna marginaliseerumise. Retoorikas väljendus see venekeelsete elanike käsitlemises „okupantide“ ja „viienda kolonnina“.[3] Praktikas tähendas see, et ENSV-lt päritud suured tööstusettevõtted, milles venekeelsete töötajate osakaal oli ebaproportsionaalselt suur, lõpetasid kiirelt töö. See omakorda suurendas majanduslikku ebastabiilsust ning massilist töötust just arvuka vähemuse seas. Märgiliseks sai kodakondsus, mida ei antud kõigile inimestele, kes 1991. aastal Eestis elasid, vaid ainult neile, kel oli kodakondsus 1940. aastal või kes olid tolleaegsete kodanike otsesed järeltulijad. Naturaliseerimise tingimused (peamiselt keeleoskus) aeti keeruliseks, uuel sajandil keeleoskustingimusi siiski leevendati. Üleminekuaastate otsustega saadeti venekeelsele elanikkonnale selge sõnum, et nad ei kuulu Eesti ühiskonda. Seevastu Leedu, kelle ühiskonnas oli arvestatavalt väiksem venekeelne (9%) ja poolakeelne (8–9%) vähemus, otsustas anda kodakondsuse 1991. aasta elukoha põhjal, tagades selle kõigile Leedus alaliselt elavatele inimestele. Juriidiliselt oli mõlema riigi lõpplahendus ühesugune – 1940. aastal iseseisvus ei lõppenud, vaid katkes.
Kuid risk tasus end eliidi jaoks ära – natsionalistlik ühiskondlik leping ning kiiresti kasvav majandus (isegi kui majanduskasv jaotus ebaühtlaselt) tõstis eestlaste hulgas toetust uuele süsteemile ning usaldust riigi institutsioonide vastu.
Dogma kinnistumist väljendas reaktsioon 2008. aasta finantskriisile, mille tagajärjel SKP kukkus umbes 18,3% ja põhjustas emigratsioonilaine. Kriisi lahendusena nähti enneolematut kokkuhoiupoliitikat, millega avaliku sektori rahastust kärbiti kõigest ühe aasta jooksul 9 protsendipunkti tervest SKP-st. Avaliku sektori kärbetele järgnesid maksutõusud ning sotsiaalhoolekande kärpimine. Selles võib näha rajasõltuvuslikku käitumist, mille põhjustas 1990ndatel valitud neo-liberaalse poliitika makromajanduslik mõju. Eelarvepoliitika muutus sõltuvaks varasemast positiivsest tagasisidest, mis võimendas kriisile reageerimisel kärpepoliitika agressiivsust. Uute neoliberaalsete institutsioonide ning natsionalistliku ühiskondliku lepingu kinnistumist ja tõhusust näitab asjaolu, et vaieldamatult kõige karmimale kokkuhoiupoliitikale Euroopas ei järgnenud Eestis ühiskondlikke proteste.
Siin võib kõrvale tuua Sloveenia kogemuse. Eestit ja Sloveeniat on võrreldud kui kaht äärmuslikult erinevat näidet kapitalistlikule süsteemile üleminekust. Mõlema riigi üleminek oli edukas, kuid Eestis kaasnes sellega sügavam sotsiaalne ja majanduslik lõhe. Kui Eestile olid iseloomulikud laiapõhjalised turuvabadust rõhutavad reformid, siis Sloveeniat iseloomustab hästi kaitstud sotsiaalhoolekande süsteem, korporatiivsed institutsioonid, tugevad ametiühingud, kollektiivlepingud ja paremini kindlustatud heaoluriik.[4] Nüüdseks on Sloveenia tänu sellele mitmesuguste näitajate põhjal (vaesusohus elanikkonna osakaal, sissetulekute ebavõrdsus) üks kõige vähem ebavõrdseid riike Euroopa Liidus.[5]
Rahvusvaheliselt sai Eestist 1990ndatel neoliberalismi ja majandusliku šokiteraapia käilakuju. Tunnustust koguti kujunevalt Washingtoni konsensuselt ja rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, mille nimel nägi palju vaeva toonane peaminister Mart Laar. Selle kuvandi loomiseks koostati edukas meediakampaania ja korraldati mitmeid koostööprojekte neoliberaalsete mõttekodadega.[6] Rahvusvahelised organisatsioonid pöörasid meelsasti tähelepanu väikeriigile, mis edendas nende taotletud majanduspoliitikat, mida teised riigid ei kippunud üle võtma. Eduloo narratiiv oli tihedalt seotud tugeva Nõukogude-vastase mentaliteediga, mida poliitiline eliit rakendas relvana vaigistamaks kriitikat, mida kutsusid esile neoliberaalsete reformide süsteemsed tagajärjed.[7]
Ehkki algul kutsus neoliberaalne poliitika esile debatti ja kriitikat, sai sellest Eesti poliitika dogma, mis järgnevate aastakümnete jooksul juurdus ning on praeguseks muutunud Eesti ühiskonnakorralduse loomulikuks osaks.
Kinnistunud neoliberaalne reaalsus
Kuidas on neoliberaalsed silmaklapid kandunud edasi Eesti praegusesse poliitikasse? Kui teadvustamatu ja neutraalsena võetakse poliitikas neoliberaalset raamistust, mis kandub edasi ühiskondlikku tajusse? Moto „Alternatiivi ei ole“ ja ajalooliste kogemuste kasutamine relvana on summutanud debati majandusstrateegiate ümber ning loonud viljaka pinnase identiteediküsimustel põhinevatele kultuurisõdadele. Süveneva varalise ebavõrdsuse, liberaalses demokraatias pettumise ja ühiskondliku sidususe erodeerumise mõjul toetab aina enam inimesi süsteemivastaseid parteisid, kes rõhutavad natsionalistlikke ideid, seistes vastu Euroopa Liidu integratsioonile, vähemuste õigustele ja immigratsioonile – teemad, mis on omased kultuurisõdadele. Kirjeldan poliitilist praktikat kahel tasandil – (1) kuidas parteid edu saavutavad; (2) kuidas parteisüsteem kujundab poliitilist praktikat ja tavasid.
Esmalt, partei jaoks on tähtis tõestada avalikkusele, et just tema esindab kõige turusõbralikumat majanduspoliitikat. Retoorikas nimetab iga partei seda eri nimega – turuvabadus, võrdne konkurents, soodne ettevõtluskeskkond jne. Selle nimel lubatakse mastaapselt dereguleerida, bürokraatiat vähendada ning avaliku sektori kulutusi kärpida. Lisanduvad lubadused majanduskasvust ja ettevõtjate soovidele vastutulemisest. Näiteks alustas valitsuse algatusel eelmisel aastal tööd „Efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda“, mille eesmärk on vähendada bürokraatiat ning võtta paremini arvesse ettevõtjate vajadusi. On aga selge, et täitevvõimule nii lähedal olemine annab ettevõtjatele teiste turuosaliste ees olulise eelise. Lisaks ei peeta oluliseks, kuidas eeldatav majanduskasv ühiskonna liikmete vahel jaotatakse, sest pressikonverentsidel ning infotundides kuulutatakse endiselt Kennedy hüüdlauset „tõusuvesi tõstab kõiki paate“.
Vaadete ja gruppide esindamise probleemid peegelduvad ka poliitilisel areenil, kus domineerivad selgelt parempoolsed parteid. Üleküllastumist demonstreerib erakond Parempoolsed, mis on kuulutanud end „ainsaks päriselt parempoolseks parteiks Eestis“. Eesti parteimaastiku mitmekesisus piirdub oma neoliberaalsuse tõestamise variatsioonidega.
Sama aspekti teine külg on poliitiline kommunikatsioon, mis lisaks enda turufanatismi tõestamisele süüdistab teisi parteisid „sotsialistlikes kalduvustes“. Süüdistuste aluseks on suhtumine riigi sekkumisse ühiskonda ja majandusse. Oponente kritiseeritakse „Nõukogude stiilis käsumajanduse propageerimise“ eest, mis lämmatavat majanduskasvu ja hävitavat rahvusriigi. Süüdistamisel kasutatakse samalaadseid retoorilisi tööriistu nagu 1990ndatel natsionalistliku ühiskondliku lepingu kujundamiseks, mis on nüüdseks ühiskonna teadvusesse kinnistunud. Kui ühiskondliku lepingu järgi ei toimunud 50 sotsialismiaasta jooksul Eestis ühtegi arengut, siis ei saa midagi head tulla ka poliitikast, millele õnnestub peale lüüa „sotsialismi“ tempel. Loomulikult kasutatakse terminit „sotsialism“ selle anekdootliku definitsiooni järgi: „sotsialism on see, kui riik teeb asju“.
Poliitilise raamistuse kõrval mõjutab parteisid ka 90ndatel välja kujunenud parteide süsteem, mis suunab tugevate ideoloogiliste seisukohtade võtmist vältima. Kuna raamistuse osas debatti ei toimu ning neoliberaalset poliitikat võetakse loomuliku eeldusena, ei ole imestada, et kultuurisõjad ja asendusküsimused hõivavad poliitilises diskussioonis keskse koha. Parteidel on raske leida stabiilset maailmavaadet, sest toetuse dünaamika muutub ajas kiiresti. Kuna koalitsiooni mängitakse ühe parlamenditsükli jooksul tavaliselt mitmel korral ümber, siis on parteidel kasulik vältida tugevaid ideoloogilisi seisukohti, mis võivad tulevikus kahjustada võimalust koalitsiooni pääseda. Lisaks puudub parteidel tugev ühendus rahvaga laiemalt – liikmeid on keskmiselt vähe ning parteidel puudub tihti tugev valijabaas, olgu selleks regionaalne või klassipõhine osa ühiskonnast, millele neil oleks ehitatud oma toetusvõrgustik. Tugev baas seoks poliitilise eliidi selgelt valijabaasi vaadetega, mis ei ole kivisse raiutud, kuid seaks selgemad ootused partei tegevusele. Tugeva baasi puudumine ei pane poliitilisele eliidile vastutust ideoloogiliste seisukohtade eest. Individualistlikku lähenemist ja parteilise baasi puudumist väljendab asjaolu, et poliitikud hüppavad tihti eri parteide vahet soodsamaid võimalusi otsides, sest üleüldise parempoolsuse juures ei takista neid ideoloogia ega valijabaas. Tugevam rõhk on poliitiku nimel ehk individuaalsel kuvandil. Hetkel on riigikogus 20 saadikut, kes on nüüdseks lahkunud erakonnast, milles nad riigikokku kandideerisid, ning see pole ebatavaline nähtus.
Kehtivat natsionalistlikku ühiskondlikku lepingut taastoodetakse vastavalt sotsiaalsetele tingimustele – viimati seoses Vene täiemahulise sõja algusega Ukraina vastu. See piiritleti veelgi rangemalt eelmisel kevadel, kui riigikogus 93 saadikut toetas hääleõiguse piiramist kohaliku omavalitsuse valimistel. Sellega võeti valimisõigus 11%-lt aastakümneid Eestis elanud alalistelt elanikelt. Julgeolekut kasutati kattevarjuna edendamaks parteide toetust ning jätmaks muljet, nagu riik tõstaks turvatunnet. Mitmed teadlased, akadeemikud ning riigiasutuste juhid leidsid, et pole üheselt selge, kuidas varasem olukord oli Eesti ühiskonnale ohtlik ning kuidas põhiseaduse muutmine julgeolekut reaalselt parandaks.[8]Oluline on märkida, et seadusemuudatus lähtus oletusest, kuidas üks vähemusgrupp võiks valimistel tegutseda. Sellised oletused on ajalooliselt olnud aluseks diskrimineerimisele ning ilmselt ei saa venekeelse kogukonna integreerumisest enam juttu olla. Kehtiva ühiskondliku lepingu alusel oli integreerumise asemel lihtsam nad alla suruda. Kokkuvõttes võis näha, et hirmutamine, populism ja kujutletud julgeolekul põhinevad narratiivid mängisid üle reaalsed ohuanalüüsid ning ekspertide arvamuse. Neoliberaalse demokraatia poliitiline eliit pidi rakendama järjekordset piirangut, et säilitada ühiskondliku lepingu legitiimsust.
Tulevik
Need olid kiired sissevaated ajaloolistesse ja kaasaegsetesse tingimustesse, milles neoliberaalne retoorika on Eesti ühiskonnas kivistunud. Lõpetuseks vaadelgem Eesti ees seisvaid kriise ja põhjusi, miks nende lahendamine on otseses vastuolus kehtiva režiimi põhimõtetega. Seni püsinud neoliberaalsetnarratiivi on aina raskem kaitsta, sest selle ülalpidamine muutub liiga kulukaks, jättes vähem ruumi reaalsete probleemide käsitlemisele. Näited illustreerivad tõsiasja, et kehtival režiimil puudub võimekus nende kriiside lahendamiseks.
Paremäärmusluse tõus
Peaaegu kõik liberaaldemokraatiad on ühtviisi vastamisi paremäärmusluse tõusu probleemiga, kuid Eesti puhul ilmneb mõningaid aspekte, mis muudavad selle ainulaadseks. Väärtusküsimuste ja kultuurisõdade kõrval on paremäärmusluse tõus Eestis tihedalt seotud langeva rahvaarvu ja sündimusega, mis on jõudnud kõigi aegade madalaimale tasemele. 2024. aastal sündis Eestis 42% vähem lapsi kui aastal 2010. Riigis, mille 1,3 miljonist elanikust enam kui 300 000 ei sobitu piirava ühiskondliku lepingu raamidesse, on langev iive oluliselt suurem probleem kui suurema rahvaarvuga riikides. „Väljasuremine“, millest räägivad konservatiivne meedia ja poliitikud, näib palju lähemal olevat. Vabalangusesse sattunud sündimus on otseselt seotud majandusliku kindlustunde puudumisega. Neoliberaalne poliitika ei suuda aga pakkuda sotsiaal-majanduslikku kindlustunnet ja võimalusi ega usaldatavaid tulevikuväljavaateid, mis jõuaksid ühiskonnani laiemalt.
See viitab poliitilise retoorika ja rakendatava poliitika teisele tõsisele vastuolule. Ühelt poolt suunab neoliberaalne narratiiv uskuma, et Eestis kehtib meritokraatia, tugev sotsiaalne mobiilsus ning põhimõte „igaüks on oma saatuse sepp“. Seepärast tekib arusaam, et ühiskonna madalamate kihtide liikmed on ise oma positsiooni loonud, selles ise „süüdi“. Teisalt, kui selge näitaja nagu sündimus langeb niivõrd madalale, et hakkab mõjutama kogu ühiskonna toimimist, ei saa poliitiline eliit seda enam eirata. Trendi tagasipööramiseks on vajalik majanduskasumi ühtlasem jaotamine ja sotsiaalhoolekande tugevdamine, mis parandaks inimeste kindlustunnet. Kuid kõik taolised poliitikad nõuaksid poliitiliselt eliidilt oma varasema retoorikaga vastuollu minemist. Konservatiividel on selle asemel aga ülekülluses eri kultuurilisi ja poliitilisi nähtusi, mida süüdistada, alustades abieluvõrdsuse või abordiõigusega ning lõpetades HPV-nakkuse vastaste vaktsiinidega. Kriisi süsteemsed majanduslikud põhjused vaikitakse aga maha.
Neoliberaalse demokraatia kriis
Mitmes eluvaldkonnas, nagu tervishoid, haridus, elamispinnad, on märgata kriisi lähenemist. Vastuolud torkavad silma igal pool. Neoliberaalset narratiivi pole võimalik kauem säilitada, kuid siiski lämmatatakse debatt süüdistustega „rahvusliku julgeoleku õõnestamises“ või „majanduskasvu takistamises“. Seniks keerutab poliitiline eliit (nii valitsuses kui opositsioonis) üha sedasama plaati, mille järgi kehtiva režiimi majanduslikud tagajärjed on neutraalsed ning seetõttu õiglased. Viimastel aastatel on see arvestataval määral halvanud täitevvõimu, kui majanduse stagneerudes hakatakse initsiatiivi võtmist ohtlikuks pidama ning neoliberalismi ideest lähtuvalt loodetakse, et turg pöörab majanduse ise kasvule.
Niisugune halvatus on kasulik populistlikele parteidele, kes kasutavad ühiskonna lootusetust ära poliitilise edu saavutamiseks. Selleks rakendatakse rahvuslikku ja nostalgitsevat retoorikat, süüdistades majandusprobleemides vähemusi, võõrtöölisi või liberaale. Liberaalid jäävad sellele vastamisega hätta, seega keskendutakse majanduskasvule (mida stagnatsiooni tõttu ei paista) ja „liberaalsetele väärtustele“, mille defineerimisega jäädakse jänni ja mis on põhjustanud hõõrumisi ka parteide endi sees. Endiselt jääb probleemiks, et kultuuriline liberalism ja majanduslik neoliberalism ei suuda inimeste sotsiaal-majanduslikke raskusi rahuldavalt lahendada.
Selles valguses on neoliberalismi kriis Eestis sügavam kui teistes Euroopa riikides. Tööriistad, mille abil majandusraskusi saaks leevendada, on olnud 35 aastat meedias ja poliitikas nii tugevalt põlu all, et ka poliitiline eliit on surutud rahvusliku ja konservatiivse retoorika allakäigutrepile.
Kokkuvõtteks
Neoliberaalne režiim on ühiskonnas sügavalt kinnistunud ja saanud nii efektiivseks ajalooliste kogemuste, poliitiliste narratiivide ja neoliberaalsete väärtuste taastootmises, et Fredric Jamesoni parafraseerides: „Kergem on ette kujutada maailma lõppu kui neoliberalismi lõppu Eestis.“ Seejuures ei tasu unustada, et sügavalt kinnistunud neoliberalism ei kaitse liberaaldemokraatlikke väärtusi (ajakirjandusvabadus, kodanikuõigused jne), mille kaitsel Eesti on rahvusvaheliselt silma paistnud. Oleme juba teiste Ida-Euroopa riikide kogemuse põhjal näinud, kuidas neoliberaalne-illiberaalne pööre käib. Demokraatia fassaad ei ole kunagi olulisem kapitali huvidest. See ei tähenda, et midagi poleks võimalik ära teha. Süsteemsed kriisid pakuvad võimalusi seniste neoliberaalsete narratiivide lammutamiseks ning uue raamistiku loomiseks.
Loomuliku, monoliitse ning igavesena näiv pärand on tegelikult poliitiliste narratiivide ja strateegilise kommunikatsiooni abil tehislikult loodud ning taastoodetud. Inimeste isiklikke ja põlvkondi läbivaid traumasid on ära kasutatud neile kokkuvõttes kahjulike poliitiliste narratiivide loomiseks, mis takistavad ühiskondliku kasu võrdsemat jaotamist ning solidaarsuse järkjärgulist ehitamist. Poliitilise eliidi kestev pingutus säilitada kontrolli vasakpoolsuse kuvandi üle on võimaldanud esile tõusta paremäärmuslusel, mis kätkeb endas potentsiaali lammutada liberaalne demokraatia lõplikult.
Viited Leedu kodakondsuspoliitikale ning Sloveenia majanduspoliitikale polnud mõeldud rõhutama, et Eesti oleks pidanud tegutsema just nii, vaid näitama, et Eesti üleminekuprotsess ei olnud ainus võimalik viis edasi, ja seega võib ka neid otsuseid ning, mis tähtsamgi, tulemusi kritiseerida, et kujundada Eesti ühiskonnale paremat tulevikku. Valdava osa jaoks elanikest on ühiskondlikud vastuolud teravnenud – inimeste materiaalsed tingimused ei võimalda enam neoliberaalset narratiivi aktsepteerida. Kas neoliberaalse režiimi toodetud rahulolematust ning lootusetust hakatakse kasutama tugevama ja kaasavama heaoluriigi või illiberaalse orbanistliku režiimi loomiseks, pole veel selge.
[1] D. Harvey, A Brief History of Neoliberalism. Oxford, 2007.
[2] P. Gowan, Neoliberal Theory and Practice for Eastern Europe. New Left Review, 1995, nr 213.
[3] J. L. Schulze, J. Pupcenoks, Securitizing Russian-speakers in Estonia and Latvia: The Frame-Policy Nexus before and after Russia’s Invasion of Ukraine. Nationalities Papers, 2025, kd 53, nr 5, lk1039.
[4] C. Buchen, Estonia and Slovenia as Antipodes. Rmt-s: Varieties of Capitalism in Post-Communist Countries. Toim. D. Lane, M. Myant. London, 2007, lk 65–89.
[5] Eurostat. Living Conditions in Europe – Income Distribution and Income Inequality. November 2024.
[6] D. Bohle, B. Greskovits, Capitalist Diversity on Europe’s Periphery. Ithaca (NY), 2012, lk 124–125.
[7] M. Lauristin, P. Vihalemm, The Political Agenda During Different Periods of Estonian Transformation: External and Internal Factors. Journal of Baltic Studies, 2009, kd 40, nr 1, lk 1–28.
[8] Endine kapo juht Arnold Sinisalu: kahtlen, kas valimisõiguse kaotamisega lahendame probleeme või tekitame neid juurde. Delfi, 17.11.2024; Riigikogu. Valimisõiguse piiramisest. YouTube, 13.01.2025; Tõnis Saarts: putinistliku munitsipaalpoliitika võimalikkusest Eestis. ERR.ee, 22.11.2024.
