Aliis Aalmann. Kes aias. Tallinn: Hunt, 2025. 214 lk. 27.99 €.
Mäletan hästi hilisõhtut, kui juhtusin enne uinumist lugema Loomingust ühte juttu. Pikutasin ja muudkui keerasin lehti ja ühel hetkel avastasin, et ei suuda kuidagi lugemist pooleli jätta. Loo pealkiri oli „Mina ei käinud siis veel koolis“ (Looming, 2023, nr 6). Tavaliselt ma loen natuke ja jään enne lõppu magama. Ja kui on hea lugu, loen järgmisel päeval või õhtul edasi. Aga see lugu oli pooleli jätmiseks liiga hea. Tõsi küll, õõv selles jutus ei ole päris seda lihasselõikavat sorti gootilik õudus, nagu näiteks hiljuti loetud Mariana Enriqueze jutukogus „Asjad, mida me tules kaotasime“, mille juures ma osa lugude puhul isegi kibedalt kahetsesin, et ma neid üldse enne uinumist lugeda võtsin, ega julgenud enam ööseks lampi ära kustutada. Kuid Aalmanni jutustamisviisis sisaldub see imeline vaikne, iga järgneva leheküljega märkamatult naha alla imbuv ebamugavus, nimetamatu äng, mis hommikuks ei kao ja veel järgnevate päevade jooksulgi ennast mitu korda ootamatult meelde tuletab. Jääb jälitama. Hea küll, tegelikult soovisin lugedes juba poole loo pealt, et oleksin selle ise kirjutanud… Autori nime, Aliis Aalmann, olin kusagilt kultuuriajakirjandusest ikka juba näinud, Betti Alveri debüüdiauhind luulekogu „Verihaljas“ (2021) eest oli tal siis juba olemas. „Mina ei käinud siis veel koolis“ lugenud inimesi, kes minuga sarnast kogemust jagasid, oli ilmselgelt veel, selle tõestuseks on teosele omistatud Tuglase novelliauhind ja Loomingu aastapreemia (2024). Aalmanni 2023 ilmunud teine luulekogu „Väe võim“ (pealkiri, nagu kirves puusse, mõtlesin) sai aga Gustav Suitsu luulepreemia. Aga mina olin juba jutustaja lõa otsas ja järgmine ilmunud novell „Poistega ei mängi“ (Looming, 2024, nr 2) ei valmistanud pettumust! Ah luuletaja või, see on ju üks õige novellikirjanik, kas võisin toona isegi nii mõelda. Aga siis juba leidsin end ka Aalmanni luulet lugemas, sest ei kannatanud uut proosat ära oodata, ja… Nojah, siin oleks vaja juba uut leheruumi. Kas peaks üldse luulet ja proosat eraldi vaatlema? Minu jaoks käivad nad kokku, luule on lihtsalt lühem vorm, mida on veel raskem kirjutada, üle ei tohi midagi jääda ega puudu. Aga õnneks ilmus Aalmanni esimene novellikogu „Kes aias“ ja päästis mind kirjandusteaduslikest fopaadest ning saan sellest kirjutada.
Teose esmasel esitlusel Tartu raamatupoes Biblioteek ütles Aalmann muuhulgas, et ta kirjutab oma juttude ja muud ideed harjumuspäraselt alati üles, kas ja millest midagi sünnib, selgub aja jooksul. Seda oli kuidagi hea kuulda, sest olen ise ka kaootilise mõtlejana väga sellise märkmiku usku. Õpetajatöö kõrvalt kirjutamise kogemuse jagamine, kus tuleb aega näpistada ja vahel ennast jõuga kirjutama sundida, annab minu meelest aga ka vihje sellele, kuidas lugude kude tihedaks saadakse. Kirjanikku ennast köitvate autorite seas muuhulgas ka Mariana Enriqueze esiletõstmine polnud üllatav. Kui loomemeetoditest veel rääkida, siis intervjuus Saara Liis Jõerannale (Looming, 2025, nr 10) selgus veel, et Aalmann on süstemaatiliselt kirjutanud väga noorest east alates: „Kui mu mälu ei peta, siis esimese luuletuse kirjutasin umbes kaheksa-aastaselt. Sealt edasi katsetasin lugudega … kirjutasin ingliskeelseid luuletusi, otsisin sõnaraamatust riime ja õppisin selle kaudu uusi sõnu … Ühel hetkel hakkasin Rate.ee-s järjejutte kirjutama. Mind lugesid päris paljud eri vanuses inimesed, mis oli üllatav, sest see polnud ju mingi kõrgkirjandus. Hiljem kirjutasin Wattpadi.“Tihti toovad kirjanikud esile oma noore ea lugemisharjumuse kui kirjanikukarjäärile alusepanija, kuid siin nähtub järjepidev ja tundub, et ka teadlik kirjutamisoskuse arendamine, mis on tõesti tähelepanuväärne. Tahaks väga loota, et Aalmann seda enese kirjanikuks arendamise kogemust, sõna otsese mõttes kirjutamise treenimise jõutegurit on andnud edasi ka oma teises, õpetajatöös – kui selline teekond ei inspireeri, no milline edulugu siis veel! „Ma arvan, et see oligi see, mis kirjutamise lihast treenis. Ma lasin kõik endast välja, nagu tuli – kool sai läbi, läksin koju, hakkasin kirjutama.“
Neoonroosade tähtedega pealkirja taha (kujundaja Anna-Elizaveta Žurbenko) on koondatud eri aegadel kirjutatud novellid, kokku üheksa lugu, mille hulgas ka kaks siin juba mainitut. Mõtlesin, kas tahaksin lugejana ehk teada, millal mingi lugu on valminud, kuid leidsin, et ei. Sisukorras ajaline järjestus vist samuti ei kajastu, kuid kogu on pigem ühtlaselt hea tasemega, mitmekordsel lugemisel ei saa enam kindel olla, et auhinnatu siin tingimata see kõige parem lugu on. Ja see on üks hea märk. Tundub, et valik on tehtud rohkemate seast, juba ilmunud lugude hulgas on ka väljajäänuid, silma jäi mõni varasemalt Värskes Rõhus ilmunu. Võibolla poleks vaja olnud piirduda üheksa looga. Kuid see ongi autori ja/või toimetaja (Kätlin Kaldmaa) valik. Minu lemmikute hulka kogus kuuluvad aga näiteks „Olla nagu teised“, mis räägib muuhulgas peresuhetest ja mälestuste transformatsioonist lapse kogemuse läbi (ja kus on olemas ka vanaema arhetüüp, samuti üks läbivatest motiividest Aalmanni proosas), ning „Naine vannis“, kus kooritakse kiht kihi haaval lahti toksiline suhe, nii et lugejal on tunne, nagu tõmmataks haavalt ikka ja jälle plaastrit ja korpa ära. Võibolla mõnel teisel päeval nimetaksin teisi lugusid, aga juba need kaks näidet toovad välja Aalmanni ühe tugevuse: ta suudab olla veenev jutustaja väga erinevate tegelaste suu läbi. Autor näitab meile enesekaotust suhtes või lapse leina faase nii, et me usume, et meiega räägib see naine või laps ja unustame ära eelarvamused nagu: autor on liiga noor, et sellistest asjadest kirjutada, või muu tarbetu jura, mis ei peakski lugemist segama. Võib küll kirjutada keskealise naise positsioonilt, või mehe. Hea kirjanik kirjutab, millest ta tahab, ja meie usume. Ja Aalmann on küll selline kirjanik, kes võib tõmmata küsitavusteta jalga väga erineva karakteri seeliku või püksid.
„Ma ju tahtsin poistele meeldida niigi palju, et nendega samasse mängu saada, aga nemad ei võtt“ (lk 162). Raamatu kaanetutvustuses on öeldud: „Tema novellides tegutsevad enamasti tüdrukud ja noored naised, kes elavad oma elu 21. sajandil.“ Minu meelest suudab Aalmann autorina usutavalt pugeda ka poiste/meeste peadesse, kujutades nende tundeid ja käitumismotiive kohati väga empaatiliselt ja täpselt, kuigi on osav ka lugejat ajutiselt segadusse ajama, näiteks sellessamas kogu avanovellis „Olla nagu teised“ (mida lugesin rehvivahetustöökoja ooteruumis), mille peategelast Vanjat pidasin alguses nime tõttu poisiks ja pärast pidin uuesti alguse üle lugema, ometi oli novell selle segaduse tõttu veel kuidagi kihilisem ning salamisi loodan, et äkki ta võis ikka poiss ka olla.
„Tahtsin nii väga küsida, kuid ei julgenud. Tahtsin küsida, mis Jaagupiga juhtus, aga polnud kindel, kas täiskasvanud üldse teadsid“ (lk 174). Surm, loomade ja inimeste oma, lein, üksindus, kaotused… Aalmann kõnnitab lugeja nendest läbi, ei valutusta, aga kõik see kurb on Aalmanni juttudes ikka pigem kuidagi ületatav, mitte tagasipööratav, ja siiski üle elatav. Tumedus siin pole mitte õudusjutu tume, kus sündmused ümbritsevad inimest ja väntsutavad teda, vaid pigem see sisemine varjuline kihistus, mida vahel ainult endale omaseks peame ja kindluse mõttes kunagi välja ei näita, aga kirjanduses näiteks võib selguda, et see on ka teistes olemas, milline kergendus! Ja autor oskab kobrutavasse tumedusse ka kergust tuua. Aalmann on muidugi nõudlik autor, kohati täitsa halastamatu ja see on ikka mõlemapoolne: nii enda kui oma tegelaste suhtes. Ja ka lugeja suhtes, nagu Sveta Grigorjeva oma arvustuses viitas, Aalmanni novellide lugemine võtab aega.[1] Neid lugusid ei saa tõesti diagonaalis lugeda, kuid süvenemine saab heldelt tasutud. Lootus on ikka ka kusagil kohal, alates sisemisest veendumusest, et „ühel päeval pidin ometi olema midagi etemat kui tatilärakas…“ (lk 163). Eks neid doose kaalub iga lugeja juba vastavalt oma kogemusele, nagu teatud värvitoon võibki ühele näida sinine ja teisele roheline ja kuigi reaalne piir on olemas, värvikood, siis seda tavainimene ei tea ja võibolla ei tahagi teada, tahab ise läbi tunnetada selle valu ja ilu. Aalmann on kusagil öelnud, et ta tahabki meelega katsetada, otsib enda stiili, see, mida kirjanik ise tarbib, mõjutab ka loomingut. „Teen seeliku kõigest mis kogunenud pööningule / mis ripub ebalevalt lühtri küljes laua all / või kogub koisid riidekapi sügavamas põhjas…“[2] Ja et novell ise ütleb, mis ta tahab olla, realistlik või mitte. Nii leiab ka sellest kogust mitmesuguseid allusioone, seoseid alates vendade Grimmide süngetest muinasjuttudest ja lõpetades Margaret Atwoodiga, kelle „Kassisilma“ teismeliste tüdrukute võimuvõitlused meenusid juba juttu „Poistega ei mängi“ lugedes, samamoodi kui iseenda kahtlased tegevused lapsepõlve nukumängudes, alates lemmiknuku lokkide mahalõikamisest ja nägude sodimisest, mis pakkusid kummalist rahuldust, kuid millele peale teo tegemist kuidagi sõnalist seletust ei leidnud. Millest meil siin tegelikult nukumängude keeles räägitakse, täiskasvanute kohatud reaktsioonid, vildikaga värvitud sinikad, mis ei tule kunagi maha… „Pidime midagi lõhkuma, et mitte ise katki minna“ (lk 132). Ja soov kuuluda. Kuulumise nimel teevad selle novellikogu tegelased nii mõndagi. Kui palju on siin enda lapsepõlves nähtut, kogetut ja kui palju kirjanikust õpetaja märkavat ja talletavat pilku, teab autor. Kuid kindlasti leiab siit mustrist sügavat armastust keele ja sõnade vastu, tähelepanelikku inimese- ja loodusevaatlust, aja- ja kohatunnetust, seda kõike, mis kirjanduse nauditavaks teeb.
Kohe peale novellikogu ilmumist lõhkas Aalmann enne aasta lõppu veel teisegi magusa kirjanduspommi, luulekogu „Pääsulinn“, mida ERR-i aastalõpu kirjandusülevaates[3] toodi esile lausa kaheksa korda. „Kes aias“ leidis seal kolm mainimist, kui kellelegi numbrid meeldivad, märksõnadena kõlasid küpsus, teravus, sõnatundlikkus… Kas luule ja proosa hakkavad siin üksteist varjutama, ei usu, pigem vastupidi, ja mina eelistan siin näha juba kevadiste kirjandusauhindade ettekuulutust ning rõõmustan, et järjekordne tunnustus Aalmannile kirjanikupalga näol on õige otsus meie kirjanduse tulevikku silmas pidades. Vääriline koht on sisse võetud, midagi ei pea enam tõestama. Aga lugejate jaoks nüüd lisa, palun!
[1] S. Grigorjeva, Maasikad õitsevad järgmise katastroofini. Sirp, 31.10.2025.
[2] A. Aalmann, Pääsulinn. Tallinn, 2025, lk 22.
[3] https://kultuur.err.ee/1609887535/ulevaade-kirjandusaasta-2025.
