„Janus Vetemaa – kaitsja ja karistaja“. 38 kommentaari! Juba, poole tunniga, õhtusel ajal… Miks just sellises järjekorras, „kaitsja ja karistaja“, imestas Janus, prokuratuuris töötas ta ikkagi üsna ammu – et ikka halb kõlama jääks? Ta klõpsas artikli lahti, et mälu värskendada – räägitu oli suures osas juba ununenud, meelde oli jäänud vaid ebamäärane piinlikkusetunne. Okei, enam-vähem, rahunes ta aegamööda maha, fotod ei tulnudki kõige hullemad.
Refresh.
42 kommentaari.
„Huvitav, et teatud asjade uurimine ei jõua mitte kunagi mitte kuhugi.“
„Oota koputust, Janus ;)“
„JV pettis mu tuttava vanatädilt korteri välja!!!“
„Selliste artiklite ees peaks olema kiri „mainekujundus“.“
„Jutust aru saasa, et janu on janusel jätkuvalt hea,, mitu promilli nne intekat välja puhus?“
„Kuule, pane kinni,“ soovitas Kristel kõrvalt.
„Kohe,“ lubas Janus ekraanilt pilku pööramata.
Ta kopeeris parasjagu kolmandat kommentaari eraldi tekstidokumenti. Rohkem hasartsest harjumusest kui tõsisest kavatsusest kellegi kodune aadress välja uurida – kuigi seegi oli põhimõtteliselt kahe-kolme telefonikõne küsimus. Vanatädi petmise kommentaari märkis ta lihtsalt sobimatuks ja lajatas läpaka kinni.
See oli mutikese viimane soov, kõik Janusele jätta! Mis tema sinna parata sai!? Kus selle vaese naise lapsed siis olid, kui nende ema äärepealt tänavale oleks sattunud? Kas nemad aitasid oma ema võlgu tasuda? Oleks poest süüagi toonud! Aga notaris olid krapsti kohal. Kas neljatoalise Kalamaja korteri oleks pidanud suuremeelselt sellistele raisakullidele jätma?
Janus ajas end ohates istukile, tõstis läpaka öökapile ja jäi tükiks ajaks seina jõllitama.
„Ära hakka seda kiskuma!“ pahandas Kristel, kuigi Janus polnud veel midagi teinudki.
Elurõõmsas õiemeres irvitas pisike pime pragu, mis paistis viivat otse ilmaruumi. Janus jõllitas kosmilisse tumedusse, tundis selle kummalist kutset.
Sellessamas toakeses oligi mutike elanud, kuni see ja ka kõik ülejäänud toad – naise lihaste laste ehmatuseks – hoopis Januse omaks said. Toona oli see kõige kobedam tuba, nii et nad olid siin tapeedi seina jätnud, aga nüüd…
Janus pistis sõrme ettevaatlikult õiekeste alla.
„Ära tee asja hullemaks, kleebime selle lihtsalt kinni.“
„Oota…“
Pimedusse pääsenud valgus tõi nähtavale kuupäeva – Janusele täiesti tuttava! Just sel päeval, kevadpühal, olid nad Kristeliga läinud esimesele pikemale „väljasõidule“, rongiga, nädalaks ajaks Januse vanemate kodu hoidma, kitsi, kanu ja kasse söötma. Üle kolmekümne aasta tagasi…
Janus hingas prakku, et liim kergemini järele annaks, ja surus sõrme sügavamale. Tapeedi tagant hakkas paistma vana artikkel.
„Öö on käes ja sa hakkad tap…“
„See niikuinii lipendas.“
„Mis siis, selle saab ju kinni kleep…“
Paljastus üha rohkem sõnu, nüüd juba kärinal. Ähmaselt tuttavlik lugu eelmisel päeval Balti jaamas kaduma läinud koolitüdrukust. Fotogi juures, „kõigil, kes on näinud, palutakse…“, kuigi tüdruku asemel jõllitas Janus hoopis korvikest jalgratta lenksu küljes.
„Mis on, mis sul hakkas nüüd?“
„See korv,“ pomises Janus. „Ma võtsin sealt lilled, sellestsamast korvist.“
„Mis lilled?“
Nartsissid! Jaa, need olid nartsissid!
„Et sind üllatada. Uurisin, et kelle ratas see on, kelle lillekimp. Keegi ei teadnud öelda. Kedagi ei tulnud.“
„Lihtsalt võtsid niimoodi kellegi teise lilled? Selle tüdruku omad?“ imestas Kristel.
Janus krimpsutas nägu, silmad mõtlikult kissis – enda meelest oli ta korvi punutise vahele pistnud kokkuvolditud Tammsaare, üsna värskelt rublade vastu vahetatud. Mõne nartsissi eest täiesti ogar summa.
„Mina küll mingeid lilli ei mäleta,“ ebales naine.
„Sa jäid hiljaks. Ma veel lehvitasin sulle nendega vaguni ukselt. Neid nähes pistsid minu suunas punuma, mööda perrooni. Pärast, kui me juba Kehras olime, olid nad meil veel köögis vaasis.“
„Nartsissid!“ hüüatas Kristel.
„Just!“
„Jaa, ma käisin neid seal nuusutamas. Huvitav, rongist ma neid küll ei mäleta.“
Kadunud tüdruku nimi oli Justina – nagu Januse õetütrelgi. Vähe sellest, õetütar oli praegu täpselt sama vana kui kadunud tüdruk toona, kaheksa-aastane, ja täpselt samasuguste blondide juustega, siniste silmadega…
Janus judistas õlgu ja läks vannituppa kleepuvaid sõrmi pesema. Ta vaatas peeglisse ega näinud seal mitte kedagi.
„Kas meil kuskil seepi on?“
„Võta minu omast. Kapis peaks olema.“
Janus lontsis Kristeli vannituppa. Selle kohta oli ta persooniloos isegi nalja visanud: et õnneliku kooselu saladus on eraldi magamistoad ja vannitoad. Jättes ütlemata, et ka eraldi autod, töökohad, sõbrad, pangakontod ja üldse eraldi kõik. Ka jumalal polnud nad lasknud endid ühte siduda.
„Ei hakka nagu silma,“ ebales ta peegelkapi sügavusi uudistades.
„On-on, kraanikausi all kapis,“ seletas Kristel mitme seina tagant.
„Leidsin,“ paisutas Janus häält ja oli kohe sunnitud lisama: „Ai tür…“
Ta oli peegelkapi ukse lahti unustanud ja lõi pea valusalt ära. Põrandakividele kukkus mitu totsikut, üks pudelike lausa kildudeks, ja eikuskilt oli maha pudenenud ka pisike karp vanade kirjadega, millest üks juba nurkapidi lõhnaõlis ligunes.
„Mis juhtus?“ uuris kauge hääl.
Janus ainult sisises ja hõõrus pealage – kapiukse terav nurk oleks nagu läbi kolju tunginud, otse ajju, kuigi sõrmed ei leidnud juustest õnneks ühtki märga kohta. Isegi läbi halvava valu küünitas ta ikkagi tolle kirjakese järele, mis teistest veidi eraldi kukkus. Veidral kombel oli see killuke todasama tapeeditagust aega. Otse Kehrast… Kristel kirjutas ilmselt mingile sõbrannale: „tervisi asumiselt“, „siin on põrgulikult igav“, „Janus räägib kogu aeg ainult iseendast“, „emalt päritud nartsissism“, „meie vahel pole mingit keemiat“ ja nii edasi ja nii edasi… Läbilõikav valu ja parfüümi imal lehk aitasid juba tuhmuma kippuvad tähed paksult üle kirjutada – see kõik mõjus kohutavalt.
„No kuule,“ pettus vannitoa lävele jõudnud Kristel.
„Vaata siis, kellega sa kokku elad…“
„Ole nüüd. Mõtle, millal see oli. Näed ju, et ma pole seda isegi ära saatnud. Minu meelest on see just naljakas! Arvestades seda, mis lõpuks sai. Sellepärast ma teda alles hoiangi.“
„Huvitav, mida naljakat seal veel leidub,“ porises Janus klaasikilde kokku noppides.
Kristel lõpetas korraks kirjade karpi korjamise ja tegi talle pai.
„Said sa väga haiget?“
„Pulmadeks saab terveks.“
Nagu armsaks või vähemasti harjumuseks saanud komme ette nägi, läksid mõlemad tagasi Januse magamistuppa, pikutama ja lugema. Voodisse potsatades võttis Kristel tapeediriba demonstratiivselt näppude vahele.
„Seda enam kinni ei kleebi,“ nentis ta kurvalt ja lasi siis riba jälle rippu, mattes jalgratta kõrval seisva tüdruku katki käristatud õite alla.
Janus võpatas prõmmimise peale ärkvele. Keegi oli keset ööd uksele lajatanud – tundus, et rusikaga, ja täpselt kolm korda. Ta kargas voodist välja ja avas seifi ainsa näpuvajutusega, relv oli juba laetud. Välisukse juurest kostis kummalist susinat, nagu oleks korterisse gaasi pumbatud. Janus pidas hinge kinni – pea valutas jubedat moodi – ja teisest magamistoast mööda kiirustades hoidis ta korraks kirbul ka omaenda naist, kes liikumatult voodis lebas. Polnud selge, kas Kristel polnud midagi kuulnud või oli närvigaas juba oma töö teinud. Võimalik, et prõmmiti lihtsalt kontrolliks… Ikka veel hinge kinni hoides vahtis Janus läbi uksesilma – trepikoja pimeduses, otse porimatil, kükitas tume kogu. Südame pekseldes rammis Janus ukse lahti sellise hooga, et link kolksatas vastu naabri ust.
„Mida sa otsid siit, ah!?“
Kogu, kes oli liblika klõpsatust kuuldes kiiresti taandunud, ei vastanud. Janus hoidis teda sihikul ja kobas tagaselja tuld. Valguse süttides paljastusid tühjad astmed. Janus hingeldas bokserite väel, relv käes, ega saanud mitte millestki aru. Ta vajus kükki, neelatas kuivalt ja kuulas – ei midagi.
„Mis juhtus?“ uuris uksele ilmunud naabriproua.
„Ei midagi, valehäire,“ ähkis Janus ja katsus püstolit kintsu varjus hoida.
Unine naaber astus siiski samuti trepikotta, vahtis ringi ja vedas sõrme üle mõlgi, mis ta uksele oli tekkinud.
„Ma maksan kõik kinni,“ lubas Janus kärsitult – nii ärritunud toonil, nagu oleks tema enda uks ära mõlgitud.
Naaber põrnitses teda tükk aega, vangutas lõpuks pead ja kadus öökleidi õiekeste lehvides sinna, kust oli tulnud. Kui Janus tahtis sama teha, avastas ta, et uks oli luululise möllu käigus kinni klõpsatanud. Ta sisises abitult, pistis püstoli selja taha, aluspükste kummi vahele, ja andis kella. Kristelit oodates oli tal aega pettumuses praadida – vana häda oli jälle tagasi. Night terror, nagu inglased seda nimetavad.
Ööõud. Ärgata elavasse luupainajasse, mis juba minuti-paariga suitsuna hajub. Aga kuni see suits su ümber on, oled justnagu keegi teine, käitud nagu unes, usud kõike, mida mõtled. Ta kuulis, kuidas Kristel enne avamist uksesilma klapiga klõbistas, tundis, kuidas naine teda vaatas, läbi turvaukse külma metalli.
Janus kõndis mööda kontorihoone pikka koridori nagu udus, halogeenlampide valgel, vastu sammumas samasugused näotud pintsaklipslased nagu ta ise. Artikkel ei andnud kuidagi rahu. Ta oli hommikul, kui Kristel oli tööle läinud, muudkui tapeeti käristanud, et edasi lugeda.
Tüdruk oli lihtsalt õhku haihtunud. Vanaema sõnul läks ta emale vastu. Ema pidi Raplast tulema, et koos nendega pealinnas oma sünnipäeva tähistada, aga rong hilines kõvasti ja… Kas tüdruk oli hakanud ema otsima? Keegi polnud midagi näinud ega kuulnud. Ja nüüd tema siis järsku mäletab, kolmekümne aasta tagust detaili – lillekimbuke rattakorvis… See polnud isegi loogiline: 1. mail oli laps juba kadunud, ega ta ratast oleks rongijaama vedelema jäetud.
Liftis näris teda aga kõhe aimdus muudkui edasi: kuidas ta ise Balti jaama jõudis? Kust ta tuli? Kas polnud mitte nii, et ta oli juba paar päeva vanade kodu valvanud ja kutsus Kristeli seltsi, sõitis talle Kehrast linna vastu? Metallkirstus allapoole vajudes turgatas kuskil aimamatus sügavikus: kas Kristel ei pidanudki alguses Kehrasse tulema just volbriööks, päev enne kevadpüha? Kas ei jäänud selline jutt? Janus sõitis linna, võttis korvist lillekimbu, ootas, helistas telefoniputkast Kaubamajja, kus Kristel töötas, „Ei, ma ei saanud täna veel töölt lahti, homme tulen“ – kas polnud nii? Ta käis Kristelil vastas kaks korda – Janus oli selles järsku täiesti veendunud. Äkki ei läinud tüdruk otsima mitte ema, vaid emale toodud lilli? Kas võis olla, et tema vallandaski kogu selle sündmusteahela?
Janus astus liftist välja, lasi järgmise inimese peale ja avastas end valelt korruselt – tema teadmata oli lift vahepeal alla jõudnud, uksed lahti teinud ja uuesti kinni pannud.
Ta ärkas valju mürina peale ja röögatas: lagi vajus aegamisi allapoole! Siiski nii kiiresti, et enam polnud aega välisukseni joosta – enne oleks ta lihtsalt laiaks litsutud. Ainus pääsetee oli aken. Janus avas selle, ronis aknalauale ja jõllitas kolm korrust allpool pargitud autode katuseid, mis hämaruses tuhmilt läikisid. Ilmselt tasuks asfaldi asemel toda mersut sihtida, oleks natukenegi pehmem maandumine. Karge sügisese õhu pahvak oli siiski piisavalt kainestav, et Janus taipas enne hüpet veel viimast korda vaadata, kusmaal lagi omadega on.
„Mida sa teed!?“ karjatas Kristel ja sikutas mehe tagasi tuppa.
„Ei midagi, ma… hingan värsket õhku,“ kogeles Janus ja sai kohe aru, kui absurdselt see kõlab.
„Issand, milline röögatus see oli,“ hingeldas Kristel.
„Mis röögatus?“ pomises Janus, kuigi samal hetkel meenus, et kaela sadavat lage nähes oli ta vist tõesti kõva häält teinud.
Ta imestas oma hulluse kurikavalust: fantaasia ei jätnud mitte mingit muud võimalust kui aknast alla hüpata.
„Kuule, sul on tõsine probleem. Luba, et sa paned kohe hommikul arsti juurde aja kinni.“
Kristel rääkis, et Janus on viimasel ajal hakanud läbi une oigama, kõva häälega, nagu mingit väga halba und nähes.
„Miks sa mind siis üles pole ajanud?“ porises Janus pead masseerides – meelekohad olid nagu nähtamatute kruustangide vahele kruvitud.
Vastamise asemel rabas Kristel relvaseifi sülle ja vinnas selle enda magamistuppa.
„Ma magan täna siin,“ ütles ta tagasi jõudes. „Ja kohe hommikul paneme sulle aja kinni.“
Janus ronis tagasi tekkide vahele ja jäi Kristelit vaatama: naine tundus järsku nii võõras, nagu ära vahetatud. Vahtis teda suurte silmadega, juuksed sassis, käsi suul. Üle sõrmede libisesid paksud punased pisarad, otse siidisele öösärgile ja valgele linale.
„Mis juhtus? Mis juhtus!?“ ehmus ka Janus.
„Sa… sa lõid mind,“ kogeles Kristel voodist välja ronides. „Ma tahtsin sind üles äratada, sa röökisid läbi une.“
„Ma kogemata!“
„Sa ütlesid, et sa tapad mu ära. Just praegu! Just hetk tagasi!“
Januse suu vajus ammuli. Alles nüüd nägi ta, et vahepeal oli kätte jõudnud hommik. Ta ei mäletanud, et oleks üldse magamagi jäänud, rääkimata millegi unes nägemisest või millegi ütlemisest.
„Äkki peaks sulle kiirabi kutsuma?“ kahtles Kristel vannitoast tagasi jõudes, tumepunased vatiplönnid mõlemas sõõrmes.
Oli tunda, et ta hoiab täiesti teadlikult ohutusse kaugusse. Janus mõtles õudusega, millise näoga brigaad ta naist ja teda ennast vaatab –
ja mis sellest kõik kokku kirjutatakse. Pea valutas kohutavalt.
Arst uuris arvutiekraani õudustäratavalt süvenenud ilmel – sinna oli vahepeal saadetud röntgen –, vaatas vilksamisi Janust, roheliste silmade sähvides, ja siis jälle pilti. Oma pikkade punaste juuste ja peenikeste kondiste sõrmedega meenutas ta natukene nõida.
„Ma ei tea, kuidas seda teile öelda, aga…“
Et kõik on täiesti korras? Et teil on ajukasvaja? Janus hoidis hinge kinni.
„Teie ajukoes on võõrkeha. Ja praegu lihtsalt selle ühe pildi järgi vaadates tundub mulle, et see on… nõel.“
Janus ei uskunud oma kõrvu.
„Mul on nõel peas?“
„Praegu tundub nii,“ jäi arst ettevaatlikuks ja keeras ekraani Januse suunas. „Naela jaoks liiga peenike ja näete, siin otsas on nagu silm.“
Janus vahtis omaenda läbivalgustatud pead ega mõistnud küsida muud kui:
„Ja mis siis nüüd saab?“
„Seda peab kirurgiga arutama, aga väga suure tõenäosusega ei saa seda välja opereerida. Ma märgin kohe patsiendiportaalis ära, et teile on MRT täielikult vastunäidustatud. Edaspidi peate tugevate magnetväljade suhtes ettevaatlik olema. Aga noh, selliseid inimesi on palju, praktikas ei tähenda see suurt midagi. Lennujaama turvakontrolli kartma ei pea ja nii edasi.“
Janus istus, nõel peas, ega saanud jätkuvalt millestki aru.
„Oodake, aga kuidas… Kuidas see nõel sinna sai?“
Arst tõstis pilgu ekraanilt ja vaatas teda kuidagi kurvalt.
„Tähendab, aus vastus on, et ma ei tea…“ alustas ta kõhklevalt, aga ütles siis hoopis: „Ja ega ma ei teagi! Ja võib-olla polegi see nii oluline.“
„Pole oluline?“ imestas Janus.
„No kui ta seal juba on, siis ta seal on. Ufod panid,“ katsus arst patsienti rõõmustada. „Ilmselt on see seal olnud juba tükk aega ja kui senimaani elu ja tervise juures olete, siis see ongi peamine.“
„Ja mis siis edasi saab?“ küsis Janus uuesti.
„Ei midagi. Kõik on korras.“
„Kõik on korras?“
„Kõike arvestades on kõik korras. Mul on patsiente, kelle kehas on miinikilde, klaasikilde, püssikuulide fragmente – ja sinna nad jäävadki. Mõnikord lihtsalt on nii. Kõige targem on sellele nõelale mõelda nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.“
Janus guugeldas „needle in brain“, taustaks Vikerraadio muretu süldimuusika. Ligi poolsada dokumenteeritud juhtu! „Viis vabaneda soovimatutest lastest, kuni nende kolju pole veel päriselt kinni kasvanud.“
Ta kivistus tükiks ajaks, peaaegu ei hinganudki. Mõtles oma 80-aastasele emale – kas ta oleks võinud midagi sellist teha, 1970. aastal!? Et ema polnud lapsi tahtnud, see polnud mingi saladus, seda oli Janus omal nahal tundnud. Kõik need tühjast tõusnud tülid ja imelikud raevuhood. Kümme aastat hiljem sündinud õel läks ses mõttes palju paremini, ema oli saanud ennast juba välja elada. Aga ikkagi, omaenda lapsele niiviisi…
Janus kergitas norgu vajunud pead ja vaatas haigla parklat – millal ta üldse siia jõudis?
Ta kõndis mööda kontorihoone pikka koridori nagu udus, halogeenlampide valgel, vastu sammumas samasugused näotud pintsaklipslased nagu ta ise. Kodubüroo ust avades leidis ta end aga täpselt samasugusest koridorist, millest oli just tulnud. Vähe sellest – täpselt samal hetkel oli koridori astunud teinegi mees, kes teda praokil ukse vahelt ehmunult jõllitas. Mõlemad astusid lõpuks koridori, vahtides teineteist haudvaikselt nagu mõnes vesternis. Järsku pistis mees jooksu, otse Januse suunas – Janus tundis, et temagi jookseb, ometi püsis ta paigal. Mees plagas pintsakuhõlmade ja lipsu laperdades. Siis järsku hüppas, käed ees – sukeldus Januse sisse. Kõrvulukustavast klirinast sai ta aru, et kogu mäng oli käinud tasapinnal: ta polnud muud kui peegeldus koridori otsaaknal. Samas hõljus just tema keset aegluubis sädelevaid klaasikilde ja muudkui kukkus ja kukkus ja kukkus – omaenda tulipunase Opel Astra suunas. Ta prantsatas selle katusele – metall väändus, imas kogu ta energia endasse. Janus keeras ennast valjusti oiates ja pudenes kõhuli asfaldile. Ta vahtis bituumenisse segatud kivikesi ja neil säravaid klaasikilde, millele tibutas verd. Juhuslik kompositsioon meenutas väga magamistoa vaibamustrit. Ei, oligi see, üks ühele! Ta oli voodist põrandale lartsatanud.
„Issand, Janus, mida sa teinud oled,“ ahhetas Kristel ust paotades.
Seintelt oli laiade ribade viisi tapeeti maha kistud.
Janus silus riideid, mis olid seljas ilmselt juba eelmisest hommikust.
„On see päris pintsak?“ küsis ta oma hõlmu mudides.
„Mis mõttes?“ ei saanud naine aru.
„Ja lips, kas see lips on olemas?“
„Janus, ma kutsun sulle kiirabi praegu,“ ütles Kristel hirmunult ja kiirustas kööki.
Janus kogus ennast veidi ja jooksis trepikotta – sealt edasi tänavale –
sealt edasi autosse. Kui ta esistange oli naabri autogi uksele sügava mõlgi vajutanud, loovis ta ohtrate signaalide saatel vastuvoolu, ühesuunalise tänava alguse poole.
„Janus?“ kõlas autosalongis üllatunud hääl – ta helistas emale ainult
paar korda aastas.
„Ema… kas sa… tead midagi nõelast, mis…“
Janus ei osanud kuidagi jätkata.
„Mis nõelast?“ küsis ema peale pikka pausi, kuidagi ettevaatlikult.
„Minu ajju pistetud nõelast!“
Pikk vaikus. Ta kuulis, kuidas ema hingas – ja lõpuks kõne katkestas. Küljeaknast vilksatasid mööda suured punased tähed: TAPEEDIPARADIIS.
Janus avastas end puukuurist, käed ja triiksärgi varrukad porised. Ta oli muldpõrandasse kaevanud sügava augu, paljaste kätega. Sopa seest paistsid valkjad triibud. Janus vedas oma näpu üle nende – nagu ksülofonipulgad. Ta kaevas palavikuliselt edasi, kuni augu põhjast ilmus välja pisike ribikorv, siis selgroolülid, vaagnaluu… Ja siis välgatus, eikuskilt: ta viipas vaguniukselt nartsissidega, aga mitte Kristelile, tema poole jooksis hoopis pisike tüdruk, heledate juuste lehvides. „Need on minu lilled!“ – „Ma maksan kõik kinni,“ naeratas Janus ja röökis, tagus rusikatega mulda, isegi vappus natuke aega nutta. Ta kühveldas porised luud ja lülid taskust leitud Konsumi kotti – kogu poodigi polnud enam olemas. Oli ta toas käinud? Tõepoolest, unustuste hõlma vajunud majast mööda jalutades, kilekott näpu otsas, nägi ta, et veranda aken on lõhutud. Ja siis juba järgmine üllatus: tema Opelit pole kuskil! Oli ta siia jala tulnud? See seletaks rampväsimust. Aga kust? Ta asus ennast igaks juhuks läbi kobama ja tundis pintsaku põuetaskusse pistetud paksust pab… Otsingu katkestas rongi-
vile. Janus hakkas otse üle põllu perrooni poole jooksma – nagu kümneid kordi varem, kui nad olid Kristeliga Kehras jõule tähistanud. Maja oli raudteele nii lähedal, et lahkumine jäi alati täiesti viimasele hetkele. Janus viskas kilekoti platvormile, upitas ennast järele ja astus hingeldades rongi. Kui ta oli paar minutit hinge tõmmanud – ja oma istme korralikult ära määrinud –, märkas ta, et üks noor neiu üritab teda salaja filmida. Janus manas ette võimalikult ükskõikse näo ja kohendas enda sülle sätitud Konsumi kotti – sellest hoovas mulla ja kõdu rõsket hõngu. Reisisaatja oli temani jõudes silmnähtavalt kohkunud. Janus ulatas talle mullaste sõrmede vahel krediitkaardi ja katsus naeratada.
„Tallinnasse.“
Janus Vetemaa, 55, vandeadvokaat, marssis mööda Sõpruse puiesteed kohtuekspertiisi instituudi suunas, näpu otsas kilekott kaheksa-aastase koolitüdruku maiste jäänustega, ja katsus käigu pealt ülikonnalt ja pükstelt pori vähemaks rapsida – see oli jõudnud vahepeal ära kuivada. Vastu sammuvad näod vaatasid teda kord tigedalt, siis kartlikult, siis küsivalt, siis virilalt naeratades. Ta nägu oli tuntud, kõik teadsid temast midagi, kõigil oli tema kohta midagi arvata.
Äkki meenus talle põuetasku. Ta õngitses sinna topitud määrdunud paberi välja ja voltis lahti, sellegi käigus pudenes asfaldile paar terakest Kehra mulda – sestpeale osa pealinna tänavatolmust. Sirp ja vasar viljavanikute vahel, Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik… See oli sünnitunnistus – tema enda oma! Ta polnud seda mitte kunagi näinud. Ema kohale oli märgitud ema, aga isa kohale ei olnud märgitud mitte Vello Vetemaa, vaid keegi Viktor Vladimirovitš Ševtšenko. Janus seisatas bussipeatuses ja kasutas magusat võimalust – peatus oli inimtühi –,
et täiest kõrist karjuda. Teispool laia magistraali seisvad inimesed tõstsid korraks telefonidelt pilgu ja skrollisid siis edasi. Janus vihkas pragu, millest ta dokumendi välja oli tõmmanud, vihkas tapeedipragu, millest kogu see jama alguse oli saanud, ja vihkas seda pragu, millest ta isegi välja oli vupsanud. Ta karjatas uuesti, viskas oma sünnitunnistuse prügikasti ja lõi seda veel igaks juhuks jalaga.
„Kust siis sina niiviisi tuled?“ imestas Januse õde, kes veel ei teadnud, et on – vaatamata ema leiutatud nimemaagiale – tegelikult poolõde.
Kuna Janika elas Magistrali keskuse kõrval, otsustas Janus instituudist tulles korraks tema poolt läbi astuda.
„Mis juhtus?“
Täpselt sama oli küsinud ka kohtuekspertiisi tuttav, aga isegi porise ja hullunud inimvareme puhul töötas oreooliefekt: kilekotti piiludes kihistas tuttav naerugi, et „kust said“, ja lubas säilmed patoloogile edasi anda.
„Ei midagi. Pikk päev on olnud,“ ohkas Janus ja räntsatas köögilaua taha.
Ta oli nii väsinud, et ei suutnud nuttagi, kuigi oleks väga tahtnud.
„Kohvi tahad? Mul on kohupiimakooki ka, just eile tegin.“
„Kohvi võtaks küll,“ sõnas Janus kustunult ja tundis kõhusopis surisevat ärevust.
Miks ta otse koju ei läinud! Ta oli kaugelt liiga väsinud, et midagi Janikaga arutada, viimaseid päevi või nende poolikut veresidet, kogu olukord oli täiesti… Heledates toonides köök, taustaks jälle mingi veider süldimuusika, tundus kuidagi hirmus. Ja samas oli hirmus ka koju minemise mõte, käristatud seintega magamistuppa, voodisse – kus ta järgmiseks ärkab?
„Onu Janus!“ rõõmustas õetütar Justina, kes oli oma toast välja hiilinud ja talle kohe sülle ronis.
Janus sikutas pähe oma kõige rõõmsama näo, tundes ennast herne-hirmutisena, ja tundis laual lebavat nuga nähes jälestust: äkki leiab ta end peale järjekordset mäluauku siitsamast köögist, jõhkra veretöö keskelt? Ta ei julgenud silmi pilgutadagi. Justina jutuvada – „Onu Janus, onu Janus, ma tahan sulle midagi näidata!“ – rahustas teda siiski, vähemalt ei pidanud ise midagi rääkima.
Ta võpatas. Oli ta korraks magama jäänud? Ei, lihtsalt mobiil helises. Kõik oli vanaviisi, Janika valas kohvi tassidesse. Janus vaatas numbrit: keskkriminaalpolitsei kontakt.
„Hei, Paasimäe siin. See tüüp, kelle kohta sa küsisid. Viktor Ševtšenko, jah? Isa nimi Vladimir?“
„Jaa.“
„No kui see on nüüd seesama, siis see, kes mul siin kirjas on, oli suht andekas sell.“
„Nii?“
„Terve rida vägistamisi. Üks, kaks… oota üks hetk… kolm… neli… viis…“
Janus sulges silmad, kuni Paasimäe luges, ja hingas värinal välja.
„Et noh, need on need, mis on teada – see tuleb ilmselt mingi koefitsiendiga läbi korrutada. Hukatud 1972. aastal Patarei vanglas. Röövmõrva eest.“
„Aitäh,“ pomises hernehirmutis ja katkestas kõne.
Vaevu oli ta jõudnud väriseva kohvitassi suu juurde tõsta, kui telefon jälle helises. Tuttav kohtuekspertiisist. Janus oli üksainus suur jäine õõnsus.
„Popp poiss,“ ütles Janika muretult kooki mugides.
„Jaa, tšau, Ehlvest olen, et… Patoloog ütles, et ta ei pea isegi mingeid proove võtma. Need on mingid suvalised kondid sul lihtsalt, koer või rebane või…“
Janus ohkas kergendatult, tõusis korraks isegi püsti ja istus siis jälle laua taha – tohutu raskus oli järsku südamelt langenud. Ta oleks tahtnud ringi karelda.
„Aitäh,“ sõnas ta, seekord tõesti tänulikult, ja pani toru ära.
„Head uudised?“
„Head uudised,“ noogutas Janus.
Ta oli just endagi taldrikule koogitüki tõstnud, kui mobiil kolmandat korda helises.
„Tõesti popp poiss,“ naeris Janika.
Ema.
„Janus, vabandust, et ma hommikul niiviisi… See on nüüd natuke pikem jutt, ma ei osanud kohe…“
„Ema, kuhu me Mustu matsime?“
Janika ajas silmad punni.
„Mustu? Pojengide ette.“
„Mis pojengide?“ ehmus Janus – aias polnud mingeid pojenge.
„No pojengide,“ täpsustas ema talle omasel moel. „Sina ise veel tahtsid kindlasti auku kaevata, olid selline asjaline kohe. Sul oli nii kurb meel. Meie ei tohtinud Mustut puutudagi. Sa ise ei mäletagi võib-olla? Eks ta oli paras trauma. Mis sa siis võisid olla… No koolipoiss juba, esimeses klassis vast käisid.“
„Kus need pojengid seal Kehra aias on?“
„Ei, no ega neid enam ei olegi. Nad jäid lõpuks puukuuri alla.“
Jälle oli põhjust kergendatult hingata. Kuigi viimaseid päevi arvestades tulnuks ilmselt kogu krunt läbi kaevata, lihtsalt kindluse mõttes. Või siis ka mitte – terve jama sellest ju algaski: iga kivi ei tasu ümber pöörata…
„Ma helistan sulle hiljem tagasi, eks?“ lubas Janus ja lülitas mobiili üldse välja.
Keegi oma kätega tappa – see ei ole lapsemäng. Ilmselt on mul selleks hea geneetiline vundament, juurdles ta endamisi, aga see eeldab ikkagi mingit teist tõugu inimest – või vähemalt hoopis teistsugust elu.
„Kuhu me Mustu matsime?“ turtsatas Janika.
Januski muigas – mõne üksiku foto pealt oli koerake palju nooremale õele muidugi tuttav, aga miks porine poolvend, isegi nagu kuskilt hauast välja roninud, järsku ema käest selliseid asju küsib, võis tõesti müstiliselt mõjuda.
„Leidsin, onu Janus!“ kostis Justina toast.
Siis jooksusammud, ja juba piiluski plika uksepiida tagant kööki, siniste silmade sähvides.
„Ma tahan sulle midagi näidata.“
„No näita,“ lubas Janus lahkelt ja tundis rõõmsat rammetust – just selle soojuse pärast oligi ta siia tulnud, mitte koju läinud.
„Ei, pane silmad kinni.“
„No ma panen silmad kinni,“ naeris Janus, sulges silmad ja sirutas peod välja.
„Nojah, muidugi,“ kostis pilkasesse pimedusse Janika tüdinud naer. „Rõdult leidis. Ta on sellega mitu päeva mänginud.“
„Nüüd võid silmad lahti teha,“ lubas Justina.
Janus avas silmad. Tüdruk karjus oma lapselikul moel talle otse kõrva:
„Näe vaata, sul on sarved!“
Janus vaatas esikus seisva kummuti tohutusuurde peeglisse, mis läbi köögiukse paistis, ja nägi, et Justina hoiab ta pea kohal suurt hobuse-rauakujulist magnetit.
„Pops!“ ütles tüdruk lõbustatult, puudutades põneva mänguasjaga Januse pealage.
