Habras harmoonia või räige panemine?

Aprill, 2017

KEIU VIRRO

Ilma seksita ei oleks meist kuigi paljusid olemas. Seks on möödapääsmatu. Seksi-klubide olemasolu tundub selle valguses üsna loomulik kaasnähtus. Ühtlasi, üsna vastuoluline nähtus. Kui muidu räägitakse seksuaalsest pingest, siis nende asutuste puhul võib rääkida ka tähendusväljade pingest.

Seksiklubides rõhutatakse eelkõige sekspositiivsust, klubide keskkond on üldiselt kontrollitud ja tehakse kõik, et inimesed tunneksid end turvaliselt. Teisalt on raske eitada, et seal domineerib enamjaolt meestekesksus, mis võib väljenduda nii teatud rituaalides, hinnapoliitikas kui ka lihtsalt selles, et klubisse sisenedes ei saa keegi meist ukse taha jätta oma väärtushinnanguid ja maailmavaadet. Kui viimane hõlmab näiteks sugupoolte nägemist hierarhilises süsteemis, siis mõjutab see ka käitumist. Muidugi, kellegi hingesügavustega tutvumine pole ilmselgelt nende klubide eesmärk.

Seksiklubid näivad erootikamaailma meestesuunalist kallutatust enamasti ka teadvustavat. Võrdluse mõttes: peavooluööklubide juurde lahutamatult kuuluvad lood räägivad ahistamisest, droogimisest ja muust. Paljud klubid soosivad ise sellist käitumist, julgustades naiskülalisi rohkem jooma „kaks ühes“ pakettidega või siis vaadates läbi sõrmede halvale käitumisele. Ühesõnaga, kõige muu kõrval on paljud ööklubid paraku üsna edukad seksismiedendajad.

Seksiklubisid leiab küllap pea igast riigist, meile üks lähemaid seksipealinnu on Berliin. Mina sattusin sinna esimest korda 2014. aasta kevadel. Tegemist oli õigupoolest küll teatrireisiga, aga valetaksin, kui ütleksin, et juba minnes ei kumanud kuskil kuklas mõte üle vaadata mõni paljudest Berliini seksiklubidest.

Muide, kasutan nüüd ja edaspidi just „seksiklubi“ mõistet, kuigi omanikud ja sagedased külastajad eelistavad neid sageli hoopis näiteks „hedonistide klubideks“ vms nimetada.

Selle loo peamisteks allikateks on kaks naist ja üks mees, kelle õigeid nimesid ma siin ei kasuta. Mitte sellepärast, et nemad seksiklubikülastusi või seal kogetut kuidagi häbeneksid. Aga nagu ütleb üks neist, olgu ta nimi siin loos Pille: ühiskond ümberringi häbeneb. Samas on seksuaalsust puudutavad küsimused olulised igaühele meist. Meil kõigil on erinevad huvid ja eelistused. Ka aseksuaalsus on seksuaalsuse vorm. Miinusmärgiline, kui soovite. Mõned inimesed on privaatsemad, mõned uudishimulikumad ja avatumad. Seksiklubidesse satuvad küllap ikka viimased, ütleb Kapten Ilmselge minus. Põhjused on erinevad, inimesed on erinevad, klubid on erinevad. Siin loos on mõistagi vaid mõned kogemused ja vaated toimuvale.

Ja et lisada sekka ka pilk, mis esindab küllap päris paljusid, tsiteerin üht vestlust kolleegiga: „Sellised klubid ei ole minu jaoks. Ma aktsepteerin neid, aga ma ei lähe ealeski seksiklubisse, sest ma keskendun vaid ühele inimesele, oma partnerile. Ma lihtsalt ei näe kedagi teist kõrvalt, mitte mingil kujul.“

Mina olen aga alati vähemasti teoorias uudishimulik olnud, seejuures teadmata, kas mind näiteks kõnealustes klubides mingisugune muu tegevus peale n-ö turistiks olemise üldse paeluda võikski. Mu kaks külaskäiku Berliini klubidesse on piirdunud sellega, millega piirdus näiteks ka tšehhi kunstnik Nicolas, üks selle loo allikatest, oma esimesel sellisel külastusel: ammulisui vaatamisega. Nicolas’ga ma tutvusingi seksiklubi külastades.

Aga astun nüüd sammu tagasi. 2014. aastal Berliini sõites teadsin techno– ja trance-muusikale ning vabameelsele seksile orienteeritud KitKatClubist ja muidugi Berghainist, mis oma kolm ööpäeva kestvate narko- ja seksiküllaste pidudega on kujunenud üheks maailma tuntumaks peokohaks. Pildike Berghaini-külastusest ühe tuttava mälestustes: „Olime klubis, kui sõber äkki tantsupõranda juures küsis: „Oot, need kaks meest vist seksivad?“ – „Jep.““

Berliini tuntus Euroopa seksipealinnana pärineb õigupoolest juba 1920. aastatest ehk Weimari vabariigi aegadest, kui muuhulgas kasvas jõudsalt sealne LGBT-kogukond. Tänapäeval on just ööelu see, mis suuresti Berliini mainet kujundab. Kaks eelmainitud klubi võivad küllap selle koha pealt endale suure kummarduse teha. KitKatClubi avasid 1994. aastal Austria pornofilmirežisöör Simon Thaur ja tema elukaaslane Kristen Krüger. Ka Berghaini eellugu ulatub 1990. aastatesse. Geiklubi Snax pidanud promootoritele Michael Teufele ja Norbert Thormannile pakuti 1998 võimalust avada klubi vanas tehasehoones Friedrichshainis. Klubi nimeks sai Ostgut, kaputt oli sellega 2003. aastaks. Selle klubi (mille pidude juurde käis ka üsna aktiivne seksuaalelu) otsene järglane ongi 2004 samas piirkonnas vanas elektrijaamas avatud Berghain. Viimasega on seotud ka geide seksiklubi Lab.oratory.

Hedonistlikuks klubiks kutsutavast Insomniast rääkis mulle aga sõbranna, kelle elukaaslane seal käinud oli. See 2006. aastal avatud koht on muide kasvanud välja just KitKatClubist, kus 90ndate keskel toimusid Insomnia-nimelised klubiõhtud.

Ühel reede õhtul otsustasime kamba Berliinis olnud eesti tüdrukutega just sinna minna. Eeltöö internetis oli tehtud. Teadsime, mis kohaga tegemist on. Teadsime, et Insomnias on palju erineva suunitlusega pidusid: reedeti ja laupäeviti laiema sihtgrupiga hedonistlikud peod, muudel päevadel vastavalt näiteks BDSM- ja fetišpeod, queer-peod, swinger’ite peod. „Saturday Night Fuck“, „Wednesday’s Wildest Fetish“, „Kinky Games Berlin“ ja muidugi – „Fifty Shades of Berlin“. Sest kes saaks tänapäeval viitkümmet varjundit mainimata, isegi kui näiteks Insomnias toimuvad tegevused on raamatusarjas toimuvale risti vastupidised päris mitmel põhjusel. Esiteks toimuvad seal reaalselt mitmekülgsed BDSM-mängud, millele raamat reputatsioonist hoolimata kuigi lähedale ei jõua. Teiseks on raamat täis kirjeldusi sellest, mida võiks pidada nii vaimseks kui füüsiliseks ahistamiseks, klubi tahab pakkuda aga turvalist keskkonda. Ühtlasi on Insomnia ka koht, kus erinevad kunstnikud oma erootilisi töid näitavad. Berliin, tehno, kunst ja seks – kes neid suudaks lahuta?

Mõte seksiklubisse minekust erutas ja hirmutas. Mina ja neiud, kellega Berliinis olime, ei pea end ilmselt kuidagi ülemäära vabameelseks. Uudishimulikuks küll. Eeltöö oli seega seotud ka ärevuse vähendamisega. Millised reeglid sellises kohas kehtivad? Peamine on ilmselt ikkagi seesama sekspositiivsus, mille lahutamatu reegel on, et iga klubikülastaja peab end tundma turvaliselt. Igas mõttes. „Ei“ tähendab „ei-d“, mobiiltelefonid jäetakse garderoobi. „What happens in Insomnia, remains there,“ ütleb koduleht. Hügieen on oluline – kondoomid, kummikindad (jaiks!) ja libesti on baaris alati saadaval. Käterätid, dušigeel jms nii ehk naa. Mõned peod on sellised, kus lihtsalt pealtvaataja olla on sobilik, teiste puhul palutakse koju jääda, kui osalemine tegelikult ei huvita.

Erinev pidude valik tähendab väga erinevate huvidega külastajaid.

Mõned näited soovitustest. Paaridele selgitatakse, et swinger’ite peod ei tähenda petmist, vaid vastupidi. Eesmärk on koos partneriga midagi erilist kogeda ja sellest ka paarina võita. Enne peole tulemist on oluline omavahel läbi rääkida sellised teemad nagu armukadedus, piirid ja tabud. Partnerit ei tohi survestada tegema midagi, mida ta teha ei taha. Need teemad on kahtlemata peamised, et suhet ergutada ja tugevdada, mitte lõhkuda.

Tuleb meelde ühe kolleegi lugu tema tutvusringkonda kuuluvast paarikesest, kus naispool seksiklubis iseeneselegi ootamatult armukadedaks muutus. Õhtu lõppes sellega, et hüsteeriline naine karjus klubis teiste naiste peale „Mida te tahate minu mehest?!“ ja muud meeleolukat. Kui mõelda filmidele, meenub stseen Gaspar Noé „Love 3D-st“, kus üks peategelastest, Murphy, kutsub seksiklubisse kaasa ka oma tüdruksõbra Electra ning saab tohutult armukadedaks, kui juhtub selles olukorras üsna ilmselge – Electra seksib ka teistega. Kuigi klubikülastus oli Murphy idee, on ta Electra peale vihane, et too mõttega kaasa tuli. Tõsi, kes filmi näinud on, mäletavad suurema tõenäosusega pigem kaadreid 3D ejakulatsioonist otse vaatajale näkku…

Mainitud armukadedusstseen toob aga üsna selgelt välja selliste asutustega kaasnevad ohud. Oma emotsionaalse haavatavuse ja armukadeduse ulatusest ei pruugi inimesed enne vastavasse olukorda sattumist teadlikudki olla. Teistpidine oht on seksiklubis kohatud inimesse armumine, ehkki klubi rõhutab, et kõigepealt seks, alles siis rääkimine. Kui üldse. Seksiklubid püüavad tagada vähemalt seda, et kõik osapooled neid riske teadvustaksid.

Üksikutele meestele pannakse Insomnia kodulehel hingele, et tuldagu vaid siis, kui ollakse valmis riietuma kinky’lt, tantsima ja flirtima (tavalisi ööklubisid huvitab reeglina vaid naiste riietus). Sisenemise eest maksmine tähendab, et maksad peo eest. See ei garanteeri seksi. Ja üldse – kui seksi tahad, ole puhas ja viisakas. Üksikutele naistele meenutatakse muuhulgas näiteks seda, et kui oled peoks valinud grupiseksiürituse, on natuke mõttetu tulla, kui erinevate meestega vallatlemine huvi ei paku.

Relvastatud selliste teadmistega, võtsime rahustuseks klaasi veini. (Või olgu, paar. Või kolm.) Siis sättisime end valmis. Ikka lähtuvalt dresscode’ist (seksikas, kinky, fetiš jmt märksõnad). Klubiuksel vaatas turvamees meid pika pilguga. Nägudekontroll, riietusekontroll – Insomniasse ei lasta igaüht. Kõik peab klappima. Pääsesime läbi. Telefonid jäid ühes kõigega, mis seljas vähegi sooja andis, garderoobi.

Vist juba uksel kohtasimegi Nicolas’d, vanuselt kolmekümnendate alguses tšehhi. Ta oli klubis oma klassikaliste parameetrite kohaselt igavesti seksika tüdruksõbraga, kes muus elus oli stripparist graafiline disainer või graafilisest disainerist strippar. Umbes midagi sellist. Nicolas tegi meie kohmetust olemisest ilmselge järelduse, et ju me seal esimest korda oleme, ja võttis meid käekõrvale. Esiteks tutvustas ta tantsusaali. Selle seinal paiknev hiiglaslik ekraan näitas lakkamatult pornot. Järgmiseks viis ta meid saalist läbi ruumi, mis sisaldab pisikesi eraldatud ruumikesi lavatsitega, hiiglaslikku mullivanni ja dušše. Teise korruse suunas osutades viitas ta, et see ei ole päris niisama lihtsalt ringijalutamiskoht, vaid pigem toimub seal pidev aktsioon. Seal on erinevad diivanid ja voodid, aga näiteks ka günekoloogitool, mille kõrval on omakorda erinevad sekslelud.

Silmatorkavalt kena välimusega Nicolas on ise sedasorti klubides käinud aastaid. Ühtlasi on ta 2009. aastal alguse saanud Praha „sotsiaalse erootika klubi“ MILK & HONEY asutaja. (Just nii klubi asutajad seda nimetavadki, sest swinger’id ei ole nende meelest kohane ega täpne.)

Nicolas’ esimene käik seksiklubisse oli samuti Berliinis. Aasta oli siis 2007. „Õigupoolest ei olnud see seksiklubi, vaid underground-klubi hedonistidele, koht täis vabadust ja avatud meelega inimesi,“ kirjeldab ta. „Praegu on see üks maailma tuntumaid klubisid – KitKat-Club. Ma olin selliseid paiku juba ammu otsinud ja kui Berliini õppima läksin, siis oli see hea võimalus leida koht, kus oma unistus reaalsuseks teha.“ Ta ütleb, et teda tõmbas puhas uudishimu, isu eksperimenteerimise järele ja kirg kire enese vastu. Esimest korda läks ta üksi ja jäi pealtvaataja rolli. „Vaatasin, suu ammuli, oleks vist õige öelda. Seal ei olnudki nii palju tegevust kui sellist, aga juba ainuüksi inimeste riietus oli nii huvitav, et vaatamist jätkus.“ Peagi oli Nicolas uuesti klubis. Ta kirjeldab iga külastust seksiklubisse kui midagi, mis hakkab peas vaikselt juuri ajama. „Sul on oma salajased unistused ja ihad, need arenevad peas tasapisi. Võib võtta aastaid, enne kui jõuad jälile tõelisele põhjusele, miks sa tegelikult klubisse tulid.“

Sel õhtul, kui mina Insomniasse läksin, veetis Nicolas aega erinevate naistega. Nii kahekesi kui kolmekesi, osalemas ka tema tüdruksõber. No ja vahepeal vestles ta ka minuga, kes ma sel õhtul tõesti ammulisui ringi vaatasin ja sedagi vaid nii palju, kui julgesin.

Ma ei oska tegelikult siiamaani arvata, kas või millistel tingimustel võiks mulle sobida ise tegevusse kaasatud olla. Klubikülastuste ajal nähtu on mul samas meeles suuremalt jaolt positiivsena. Ja natuke naljakana ka. Oli üsna ootamatu, et mingil põhjusel mõjus loomulikuna nii mõnigi asi, mis teiste käest kuulduna tunduks pigem ebameeldiv. Kujutage ette näiteks stseeni (kasutan seda sõna, sest olukord mõjus ühtlasi väga teatraalsena), kus kaks ilusat tütarlast suudlevad ja teineteist puudutavad. Algul läheneb neile üks ja siis teinegi meesterahvas, kes istuvad lähedusse, vaatavad ja onaneerivad. Juhul kui see kõlab jaburalt, eemaletõukavalt või midagi kolmandat, siis sealses kontekstis – ei midagi imelikku.

Suhtumine enda ja teiste kehadesse ja nende seksuaalsusse sõltub paljuski kontekstist. See tähendab ruumi ja selle tähendusvälja, muusikat, valgust, visuaalset stimulatsiooni nii ümbritsevate inimeste kui ka ekraanidelt nähtava porno kujul. Selliste kohtadega kaasnevad spetsiifilised (seksuaal)käitumisnormid. Öösiti seksiklubis oma varjatud ihasid välja elavad mehed või naised võivad teises kontekstis olla täiesti klassikalise peremudeli kohased lapsevanemad, tublid tudengid või mida vaid.

Pille, vanuselt 20ndate teises pooles, on Berliinis käies samuti Insomniat külastanud. „Õigupoolest esimene kord, kui tahtsin Berliinis seksiklubisse minna, see ei õnnestunud. Juhtus see asi, mis tavaliselt juhtub komöödiates, kus sa oled majapeo teemast valesti aru saanud ja tuled sadomaso kostüümis… Mina olin pesus, klubis toimus tegelikult fancy dress party ja sisse ei saanud,“ naerab ta. Tol korral oli Pille ühes elukaaslasega. „Aga tegu pole selle olukorraga, mida kahtlustama kiputakse – et läksin sinna tema sunnil. Läksin ikkagi isiklikust huvist. Seda, et sellised kohad on olemas, avastasime ja uurisime koos,“ räägib Pille.

Tõmbas mõte omaette keskkonnast, kus saab välja astuda oma tavapäraste seksuaalsuhete maailmast. „Mingis mõttes legaliseerib see minu peas palju tegevusi. Kui ma olen juba otsustanud sinna minna, siis on loomulik, et kui ma midagi teha tahan, siis ma teen. Mul ei tuleks näiteks ealeski pähe seksiklubis käimist vaadata kui petmist. Ma mõtlen, kui klubikülastuse osas on varem kokku lepitud,“ ütleb ta.

Mina jällegi mäletan oma ööst Insomnias muuhulgas seda, et kui lähenemiskatsetele viisakalt ära ütlesin, ei käinud keegi mulle ka peale. Pille kirjeldab sarnaseid olukordi ja nendib, et tundis end klubis igati turvaliselt. „Kõik on väga kontrollitud. Seal on tööl inimesed, kelle ülesandeks on jälgida, et kedagi ei segataks. Kui üks tüüp hakkas mul sabas käima, siis peagi uuris turvamees minult rahulikult, kas kõik on korras.“ Ilmselgelt ei ole olukord, kus keegi töllerdab sabas ja püüab külge lüüa, midagi vaid seksiklubide juurde kuuluvat. „Suvalises baaris või ööklubis võib juhtuda sarnaseid situatsioone, kus keegi üritab sind katsuda. See on ebamugav, ebameeldiv ja sellest vabaneda võib olla raskem,“ leiab Pille. Turvalisuse olulisust rõhutab ka Nicolas, kes on külastanud umbkaudu 50 seksiklubi Euroopas. „Iga klubi on eriline. Mõned on mängulisemad klubid, mõnes on suurem rõhk näiteks tantsimisel, mõnes moel. Aga on üks ühisosa – kõik peab olema turvaline ja vabatahtlik.“

Pille leiab, et ehkki inimesed lähevad seksiklubidesse üldiselt küll huviga ja avatult, võib igaüks sattuda olukorda, millega ei oska otseselt midagi peale hakata. „Minu jaoks tähendavad sellised klubid äärmiselt positiivset seksuaalsust, kuigi seal tehakse ilmselt asju, mida ka ohtra pornoga harjunud inimesed ei pruugi pidada normaalse seksuaalsuse osaks. Kui mina seal käisin, siis toimus seal ka asju, milles ma ei olnud nõus osaline olema, näiteks seks hulga vanemate meestega,“ toob ta näite.

Pille veetis esimesel käigul Insomniasse aega mehega, keda esimesest hetkest väga ilusaks pidas. „Algul me lihtsalt tantsisime. Või olgu, tantsisime ja aelesime. Siis jõudsime aga välja juba kuhugi basseini servale. Mingit penetratsiooni ei olnud, küll aga ohtrat katsumist. Selle peale kogunes meie kõrvale veel hulk mehi,“ meenutab ta ja kirjeldab hetke, kus üks mees tegi talle suuseksi, samas kui mõned teised mehed tema rindu katsusid ja ülejäänud onaneerisid. „Insomnias tundub kõik loomulik ja siiani ei ole mul sellepärast kuidagi imelikku tunnet. Seal löövad välja nii ekshibitsionistlikud kui vuajeristlikud küljed. Vaadata on huvitav – keegi ei vaata sellises kohas vaatamisele viltu, see käib asja juurde,“ kirjeldab Pille, nentides, et mingisugust süütunnet ei olnud tal siis ja ei ole ka nüüd tollele ööle tagasi mõeldes.

Liina on naine ja ema, kellel on selja taga abielu ja kes on oma seksuaalsust tõeliselt avastama asunud alles pärast suhte lõppu. Tema on külastanud Eesti seksiklubisid ja nendib, et sealne õhkkond kisub kummaliselt kaasa. Klubisse sattus ta ühes kaaslasega, kes oli seksiklubidest pikalt ja põnevalt rääkinud. „Esimesel korral olime pisut napsutanud. Ta tegi ettepaneku, et läheme ja vaatame.“ Ta kirjeldab klubi, kuhu nad sattusid: „Seal on üks suur ruum kahe istumisdiivaniga. Keset tuba on suur voodi, kuhu mahub korraga aelema mitu inimest. Seal on ka telekas, kust tuleb lakkamatult kõige räigemat pornot. Eraldi on veel 7-8 kabiinikest tugitooli ja nahklavatsiga. Ühes ruumis on günekoloogitool ja kiik. Ruumikeste uks käib küll lukku, aga kõigil ruumidel on piiluaugud. Pooltes on homoporno, teistes heteroseksuaalne.“ Vastupidiselt Pillele, kes end Berliini klubis turvaliselt tundis, ei olnud Liinal kuigi mugav. „Näiteks nägin ma konkreetselt, kuidas üks mees mõnitas teist, et too nii vara lõpetas. See ei tekita ju turvalist tunnet,“ toob ta näite olukorrast, kus küll füüsiliselt kellegagi midagi soovimatut ei juhtunud, ent mis vaimselt siiski üsna negatiivselt mõjus.

Kui palun Nicolas’l meenutada ebameeldivaid kogemusi, ütleb ta konkreetsetest juhtumitest rääkimist vältides, et kümne aasta jooksul selles maailmas aega veetes on ta kohanud ka halbu ini-
mesi. „Aga sellega on nagu ükskõik millise muu maailmaga – halbu kogemusi ja inimesi leiad nii spordis, muusikas, kunstivaldkonnas kui mujal. Vahe on ehk selles, et seksiklubide maastikul ei juhtu seda nii tihti, sest selles skeenes on midagi habrast, mis tähendab, et ka inimesed ise käituvad vastavalt palju hoolikamalt ja hoolitsevamalt.“

Berliini klubides käinud Pille kirjeldab seal viibinuid kui väga erinevas vanuses ja erineva stiiliga inimesi („Sest noh, inimesed ongi erinevas vanuses ja välimusega…“), Liina on oma käikudel Eestis aga oluliselt ühekülgsemat pilti täheldanud. „Naised on ilusad ja ilusas pesus, aga mehed, keda ma seal näinud olen, on valdavalt üsna jobud. Kuldkettidega purjus mehi, ka venelasi, on päris palju. Olen seal vestelnud kahe paariga. Naised olid nooremad, kahekümnendate lõpus, mehed pealt viiekümne. Need mehed olid kained ja nad tulid sinna konkreetselt seksima – võimalikult paljude naistega,“ kirjeldab ta.

Selles, et enamik bi- ja heteroseksuaalsetele inimestele mõeldud seksiklubisid on ühe sugupoole poole kaldu, ei teki küsimustki, kui vaadata juba sissepääsutasude erinevust. Kui võtan internetis lahti ühe Insomnia legendaarsema peosarja, „Saturday Night Fucki“ lehekülje, siis hinnakiri ütleb järgmist: daamidele 25 eurot, härradele 115. Paaridele 65. (Hinna sees on joogid, v.a šampanja, ja suupisted.)

„Saturday Night Fucki“ pretensioonikas nimi ei takistanud seda valimast peoks, kuhu (taas kord sõpradega) teisel käigul Berliini maandusin. Kodulehel soovitatakse saabuda enne südaööd, et mitte maha magada hedonistlikku rituaali. Millest siis jutt? Kes mäletab Stanley Kubricku filmi „Silmad pärani kinni“, võib ette kujutada näiteks vaese mehe versiooni seal nähtust. Ja jällegi – vaese mehe, eks. Ütleme nii, et mehi see rituaal ei kaasa, kuigi võib küllap olla võrdselt erutav või mitteerutav nii meestele kui (bi-curious) naistele. Klubisaali sisenesid daamid, kellest üks oli ilmselgelt alluva positsioonis. Rituaali juurde käis nii küünlavaha tilgutamine selle naise kehale kui seksleludega tema kallal toimetamine. Kuigi klubi koduleht ütleb, et sissepääsutasu ei garanteeri seksi, olid sel õhtul nn avalikult kasutatavate naiste rollis nii see allutatud daam kui veel paar teistki. Mõeldes Insomnias nähtule võin ju oletada, et see oli nende naiste enda soov. Mingisugust vägisi sundimist ega ühtki ilmingut, et midagi toimuvast neile ebameeldiv oleks, ma ei täheldanud, aga mõistagi ei saa selles olla lõpuni kindel. Mõte neist naistest on minu jaoks ehk kõige vastuolulisem kogu klubikülastuse juures – nii selle poole pealt, et kas kõik toimunu ikka oli nende soovi järgi, kui ka seetõttu, millise signaali saadab see, kui mõned naised ongi meeste jaoks vaid objekti rollis, mitte võrdsed osalised oma soovide ja ihadega.

Eesti kinodeski linastunud pornostaar Rocco Siffredi elust rääkivas dokumentaalfilmis „Rocco“ saab paljude teiste seas sõna Rocco kaasstaar Kelly Stafford. Hardcore-pornofilmides mängiv näitlejanna ütleb, et tema seksuaalsus lihtsalt ongi selline. Et selle taga ei ole mingisugust traumat. Kui ta ise tahab olla filmis alandatud, siis ei saa olla see reaalselt alandav talle kui inimesele. Kas uskuda? Ja kui uskuda, siis kas seda võiks kanda üle ka nn üldkasutatavatele naistele
Insomnias? Need on küsimused, millele ma ei oska vastata. Samuti nagu ei ole mul vastust küsimusele, kas seksiklubides käimine või porno vaatamine (kaks erinevat asja muidugi, aga…) pigem aitavad kaasa näiteks vägivaldsete fantaasiate tootmisele? Või on nii porno kui seksi-klubid eelkõige ikkagi võimalus end välja elada moel, mis on n-ö lubatud ka suhtes inimeste puhul. Kokkuleppeliselt (koos või eraldi) klubis käimine erutab, pakub võimalusi uuteks kogemusteks ilma kellegi selja taga tegutsemata, petmata.

Jagasin Pillega mõtet, mis käiakse välja Kinoteatri pornosõltuvusest rääkivas lavastuses „Ei tao“. Justkui võiks meeste domineerimisvajadust, mis ilmneb üha vägivaldsemas pornos, näha millenagi, mis on tekkinud võrdõiguslikkuse taotluse ühe tagajärjena. Ehk et kui võim on võetud käest reaalses elus (asendades selle küll mitte teise sugupoole võimuga, vaid lihtsalt võrdsusega), siis tuleb see haarata seksis. Pille ütleb alustuseks, et on loomulikult täheldanud, et meeste poole kallutatus ilmneb kindlasti kogu erootika ja porno juures. „Seksiklubide üritused on ka ikkagi korraldatud pigem mehe pilgule. Aga võrdõiguslikkuse järel tekkinud domineerimisvajadus on vaid üks vaade, teine võimalik moodus seda näha on ehk see, et kuna seksuaalsus on jõudnud igapäevaellu, siis tavalised asjad tunduvad liiga igavad,“ pakub ta. Erutumiseks on vaja üha rohkem. „Näiteks noored neiud, kes on seksuaaleluga alles alustanud, tunnevad tänu pornofilmidele, et anaalseks on tavaline asi. Et nad peavadki seda tegema ka siis, kui neile ei meeldi,“ toob Pille näite, öeldes kohe juurde, et see ei tähenda, et anaalseks ise tema meelest kuidagi olemuslikult ebameeldiv või halb oleks. „Aga kui inimesel ei ole oma seksuaalsusega kohanemiseks tegelikult mingit aega, on see täiesti teine asi, mis võib seksist teha midagi ebameeldivat. Ma arvan, et see on üks võimalik võti, kuidas seda olukorda näha.“

Liina usub, et seksiklubid täidavad ventiili rolli sellistele meestele, kes ehk muidu prostituutide juurde läheksid. Seejuures on talle jäänud mulje, et Eesti seksiklubis on enamasti ka paarikeste puhul initsiaatorid just mehed. Üksinda seksiklubisse tulnud naisi ta näinud ei ole. Pille ütleb, et mulje, et naised, kes käivad seksiüritustel, teevad seda mõnikord mehe survel, on ka temal. „Teisalt tundub mulle, et äkki peavad sellistes kohtades käimist jällegi mõnikord kõigil neil eelnevatel põhjustel halvaks naised, kes muidu ise midagi sellist kogeda tahaksid,“ mõtiskleb ta.

Liina viimaseks külastuseks Eesti seksiklubisse jäi kord, mil ta nägi naise kohtlemist moel, mis teda sügavalt häiris. „Klubisse tuli paar, naine oli hästi kena, rinnakas, aga mees täielik mölakas. Ennast täis, paks, ülbe. Naine läks günekoloogitooli, sealt käisid läbi vist oma viis-kuus meest, kes naise juures ka lõpetasid. Kõige häirivam kogu selle olukorra juures oli aga see, kuidas selle naise mees lõpuks talle õlale patsutas ja ütles: „Tubli oled.““

Üks kolleeg meenutab aga sõbrannat, kellele koos mehega ühes Eesti seksiklubis käies hakkas vastu, kui ürituse korraldaja neid survestama asus, et nad teiste ees seksiksid. „See paarike arvas, et niimoodi see asi nüüd ka ei lähe, ja nad lahkusid. Nende eesmärk oli just omaette rahulikult olla, intiimsusest ei saanud sellise käitumise puhul aga mingit juttu olla.“

Liina ütleb, et kuigi tal oli klubis positiivseid kogemusi näiteks naistegagi, on tema kogemused Eesti klubides nähtu põhjal kokkuvõttes siiski pigem ebameeldivad. „Ma käisin seal, sest läksin oma partneriga ja tundsin end klubis turvaliselt. Aga ma ei usu, et ma enam lähen,“ ütleb ta ja toob välja sellegi, et Eestis võib alati klubisse sattuda mõni inimene, keda sa tead.

Pillegi tunnistab, et Berliinis meeldis talle klubiskäikude puhul just anonüümsus. „Eestis seda ei ole. Ma ise ei häbeneks sellises kohas käimist, aga teades inimeste suhtumist ümberringi… Lisaks olen ma Eestis toimuvast kuulnud lugusid, mis ei ole nii meeldivad,“ ütleb ta, tunnistades, et huvi vaatama minna on ta siiski tundnud. „Kui ma peaksin otsustama Eestis seksiklubisse minna, siis kas mingi seltskonnaga või koos mehega. Berliinis ei oleks mul probleemi klubisse üksi minemisega.“

Üksikute kirjelduste põhjal on raske oletada, kas Eesti ja Berliini seksiklubid ongi tõepoolest olemuslikult erinevad. Võin vaid ühe võimalusena pakkuda, et seksuaalsusega seostub Eesti ühiskonnas oluliselt enam tabusid, mis omakorda muudab ka seksiklubide külastamise millekski, milles paljud võivad näha teatud sotsiaalsete normide rikkumist, riivatust või rõvedust halvas mõttes. Võin oletada sedagi, et Berliinis on ühiskondlik foon vabameelsem, küllap ka enam võrdõiguslikkust (ja eri vähemusgruppide õigusi) toetav, aga lõppude lõpuks toob iga klubi külastaja ikkagi kaasa oma isiklikud alateadlikud eelistused. Kuid just Liina kogemuse tagant kumab peamine probleem – pinge formaalse võrdõiguslikkuse ja reaalse patriarhaadi vahel. Tema kogemuste põhjal on heterotele avatud seksiklubiõhtute puhul sageli just mees see, kes toob kaaslase; mees on see, kes otsib ise kontakti võimalikult paljude teiste naistega ja kes ühtlasi oma kaaslast tema otsustes ja tegudes suunab.

Igal juhul on selge, et intiimsus on midagi väga habrast. Ka avatud inimestele on oluline ikkagi õige ja nende jaoks mugava ja turvalise koha leidmine. Näiteks Nicolas peab kümnetest külastatud klubidest parimateks KitKatClubi Berliinis ja Le Clani kodulinnas Prahas. „Praha on praegu üldse väga huvitav koht. Inimesed Berliinist kirjeldavad siinsete klubide atmosfääri kui midagi sellist, mida nad mäletavad Berliini seksiklubide populaarsuse tõusu algusajast. See kehtib tegelikult ka klubi- ja reivipidude skeene kohta laiemalt,“ räägib ta.

Nicolas on ühtlasi veendunud, seksi-klubid on vajalikud kõigi jaoks, kaasa arvatud neile, kes neid klubisid ise ei külasta. „Inimesed tulevad sinna mingisuguste teatud soovidega ja lahkuvad naeratades. Paarid tulevad, et jagada kogemusi, ja ei peta teineteist seljataga. Need asjad, mis seksiklubides juhtuvad, ei ole midagi uut. See kõik on meie sees olemas, see teeb meid õnnelikuks, tasakaalustab meid ja loob harmooniat.”