Substantsiga kahekesi
Aprill, 2017Jaan Undusk. Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu: Ilmamaa, 2016. (Eesti mõttelugu; 118). 919 lk. 19.00 €.
Möödunud 2016. aasta põhiküsimuseks võiks pidada küllap maitseküsimust. Selles suhtes oleks ehk isegi parem olnud, kui aasta oleks üldse ära jäänud. Ühine mõtteruum oli nii pikalt täidetud kauge kontinendi presidendivalimiste ja muuga, milles ei torganud silma see, mis seal on, vaid see, mida seal ei ole – intellektuaalset sarmi ei ole. Enesestmõistetavana mõjus seetõttu Statistikaameti hiljutine teadanne, et töövõimetusprotsent Eesti elanikkonnas on jälle järsult kasvanud.
On väheusutav, et rahva elu- ja töövõime tagasi tuleks, kui argipäevas puudub sarm, kui ei kohtu hea maitsega. Sellest sõltub kõige otsesemalt elutahe, tulevik. Olukord on aga keeruline, sest hea maitse on teadagi raskesti määratletav, kasvades ja edasi kandudes pigem intuitiivselt, ilmnedes muutustes, mitte kordustes. Selle puudumist on kerge märgata, aga teostamine võib põhjustada raskeid sisekonflikte.
On ju üks traditsiooniline hea maitse tunnus, võiks isegi öelda läänelik põhiväärtus, mitte tormata esimeses tuhinas lugema samal aastal ilmunud raamatuid, vaid lasta neil trükituna n-ö küpseda, tõmmata, rahuneda, et teose sügavamad voorused saaksid ilmnema hakata aegamisi, diskreetselt. Selge reeglina on seda väljendanud Ralph Waldo Emerson: „Ära loe iialgi raamatut, mis pole aastat vana!“[1]
Ent kuidas ennast ikkagi maha suruda, kui üheainsa aasta vältel ilmusid raamatulettidele neli mõttelist mäge: Tiit Hennoste „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul: hüpped modernismi poole“, I (483 lk); Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse ajalugu“ (735 lk); Jaan Unduski „Eesti kirjanike ilmavaatest“ (919 lk) ja sinna otsa justkui väljasõit rohelisse Hasso Krulli „Mõistatuse sild“ (413 lk)? Kas sellist passaaži on eesti kirjandusteaduse või kirjandusrefleksiooni ajaloos ühe aasta jooksul üldse varem olnud? Selgub, et 2016. aasta oli hoopiski unikaalne aasta, kuigi karm, sest eetris edastati miskipärast muud: ERR-i Kultuuriportaali uurides ei ilmne, et näiteks Rahvusringhäälingu telepildis oleks neile köidetele pühendatud terve aasta jooksul üle 15 minuti (kõigi peale kokku)! Muidugi, kui tegemist on hea maitse kantsiga, siis oleks võinud ju meedialt oodata esimesi muljeid näiteks 2014.–2015. aasta saavutustest kirjandusloo uurimisel, aga ka neid ei paista. Kui ka juhuvestluses praegu küsida, mis oli 2014. aastal eriti mõjuv, on vastused ebalevad: ilmselt liiga värske asi. Tekib küsimus, millises vormis oleks kirjandusuudis üldse võimalik? Kuidas kujundada rahvuskehandi jaoks eksistentsiaalse tähtsusega sõnumeid?
Ent vitaalseid tüüpe siiski on, nietzschelikke, taltsutamatuid, kes ikkagi on juba kõike lugenud ega vaeva ennast probleemidega, mida teha. Komisjonid töötavad reipalt, aplaus järgneb aplausile, au-innad, kiitusekirjad, nagu ütleb Luts. Neli kapsapääd korraga!
Aga edasi? Mis edasi saab? Peas üha virvendab üks 1910. aasta Valga lätikeelne ajaleht Kahwi, milles Johannes Semper kirjutas (küll varjunime all): „Jah, tõtt öelda, ei teagi, kas eestlastel on kas või üksainus kirjandusteos, mis seisaks ühel astmel mõne keskmisegi Lääne-Euroopa tuntud kirjaniku teosega.“[2] Vähemalt lätlastele on vaja kirjutada, kui mitte endale, et nüüd on kõik teisiti, ühe sajandiga! – kuidas muidu need köited eesti kirjanduse kohta oleks kerkinud. Aga kes seda teeks?
Silm otsib tänavail Peeter Oleskit. Paradigmad tuleb pihku võtta, ja mitte õhemasse analüüsi kui tema retsensioon Ivar Piiri „Füüsika ajaloole“, mis on retsensioonide kuningas,[3] kusjuures selliseid on vaja tegelikult neli või isegi viis, et teha nelja põhjal üldistus. Vähema süsteemsuse ja eruditsiooniga piirduda ei oleks eesti kirjanduse puhul lihtsalt aupärane, vaid seda tuleb edasi arendada – ühe meetodiga, aga neljas suunas. Ja viienda saakski tõlkida ka lätlaste jaoks. Kuid Oleskit ei paista kusagilt ja ega ei suudagi kujutleda teda kiirustamas, maitsetult.
Kust poolt võiks tulla maailmakirjanduslik perspektiiv? Ivar Ivask on lahkunud, Ain Kaalep on tõmbunud Elvasse – auk, mis on tekkinud tema üleeuroopalise vaateviisi puudumisest, vajub järjest sügavamaks, Jüri Talvet, kelle „maailmakirjanduse“ mõiste oleks parim metodoloogiline alus, on vist ise keskendunud Juhan Liivile, Märt Väljataga paistab olevat pühendunud poeetikateadusele. Mõeldamatu oleks näha neid kusagile jooksmas. Kui aga kirjandusloo uurimist järjekindlalt ei aruta, kaovad ka üksikkäsitlused kusagile põhjatusse – nad ei paku üksteisele tuge, mida võiksid. Kirjanduskriitikagi vajab hädasti tervikut, teadmist, mis see on, mille ajalugu uuritakse, et kriitikud ei uitaks justkui kõrbes, kus midagi peale retsensioonieksemplari vaadata ei ole. Kus on mets ja horisondid? Jürgen Rooste värske ägestumine 2015. aastal artiklis „Kirjanduskriitika allakäik“ ei ole põhjusetu.[4]
Õnneks oli 2016. aasta puhul tegemist siiski vaid harukordse aastaga ja ei ähvarda ohud, mis „Eesti mõtteloo“ sarja puhul. See on paisunud Hando Runneli rahulikul juhatamisel kahekümne aastaga juba hõlmamatuks nähtuseks, mis liigub justkui tsüklonina Euroopa ilmakaardil. Kuna kultuuriväljaanded ei ole seda aastate jooksul küllalt järjekindlalt analüüsinud, on praegu juba üsna raske ette kujutada, kes suudaks kirjutada selle põhjal ühe läbinägeliku peatüki või köite Euroopa filosoofia ajalukku, unustamata seejuures kõikvõimalikke seoseid, sh ka näiteks orientaalse mõttepärandiga.[5] Eesti mõtteloo haaramatust, võrreldes Euroopaga, peaks ikkagi olema teatud moel võimalik kirjeldada. Mahud on liikunud nihkesse, sarjas on ilmunud 132 köidet, tempo ei aeglustu, kuigi Runnel liigub alati jalutades. Kujunemas on olukord, kus tuleb muuta kas perspektiivi ja hakata Euroopa mõttelugu vaatlema pigem Eesti mõtteloo taustal, selle osana, või luua uus mõiste, sarnaselt Talveti (ja Ivaski) „maailmakirjanduse“ mõistele, ning luua käsitlemiseks ka uued metodoloogilised alused.
Sellises üksildases mõttepuntras kaovad päevad märkamatult, kuigi võiksid kaduda veel kiiremini. Ent siis jaotatakse UNESCO kirjanduslinnas kultuurikandjapreemiaid ja mitte ühtegi sõnakultuurikandjat ei paista pärjatute seas! Isegi kevade lähenemise õndsus ei peleta hämmastust: sõnakandjad, resp. -jalad ju ometi on ja veel millised! Siin ei saa linnakodanik enam unistama jääda. Neo-liberalismi ajastul tuleb kõik ise teha ja pärast vaadata, millest maksud maksta. Hea maitse jaoks ei ole lihtsalt aega.
Köited läbi lehitsetud, on järjekord selge: kõigepealt Jaan Undusk, sest temal on uurimused alates Henriku Liivimaa kroonikast, siis Cornelius Hasselblatt võrdluseks, seejärel Tiit Hennoste uuem periood ja jälle Hasselblatt võrdluseks ning lõpetada tuleb Hasso Krulliga, mis väljub Hasselblatti ajajärgust ja pääseb võrdlemisest.
– Ja juba saabki teha kokkuvõtted esimesest etapist.
Unduski köidet kusagile järjestada on väga küsitav, sest sellise kiiruga ei saa aru, millises sfääris kulgeb see rida, kuhu saaks ta sättida. Seetõttu on esimene etapp tervikuna raskesti analüüsitav, mis seab kahtluse alla järgmised sammud.
Jaan Undusk ise on lugeja suhtes sõbralik. Ta sõnastab juba kaaneümbrise lakatekstis, mida ta eesti kirjanike ilmavaate all mõistab ja otsib: „piisavalt kirgastunud vahekorda olemise ja tunnetuse põhiküsimustega“, „eksistentsi esiletulekut – isikut, kes kehtestab taas kord maailma“.
Ainuüksi mõte sellest, et eesti kirjanikel on ilmavaade, mõjub väga ligitõmbavalt ja täidab mingi naudingute eelmaitsega. Kui kaua on unistatud vaimsest emantsipatsioonist ja nüüd on see käes! Lugeja teadvustamatusest kerkivad tasa pinnale kõik varasemad Weltanschauung’id ja täidavad hinge ärevusega: Kant, Eucken, Dilthey, Jaspers – sosistab suu. Ent mis on Unduski puhul rabav – need naudingud tõesti järgnevadki. Ei ole seda sagedat skeemi, mis algab teadlase lubadustest, mida täidetakse familiaarse pinnapealsusega ja mis jätavad lugeja pikka frustratsiooni. Üksteise järel võetakse Unduski köites ette eesti kirjandusloo kõige raskemaid teemasid, olgu pikemates või lühemates uurimustes, sõnavõttudes: alates Henriku kroonikast, liikudes pikkade sammudega läbi 19. sajandi, Kristian Jaak Petersoni, Faehlmanni, Kreutzwaldi jt, muutudes eriti hõlmavaks 20. sajandi puhul Tuglase, Lutsu ja Tammsaare käsitlustes, aga jätkates rahumeeli edasi Mati Undini, Hando Runnelini. Kuigi valdavalt on keskendutud prosaistidele, luuakse eesti kirjanduse ümber mitmesaja-aastane tervikmaailm, milles luuletajate ilmavaated lihtsalt ootavad veel selitamist. Iga uuritava objekti või teema puhul jõuab Undusk sellise sügavuseni, et tõstab kogu uurimistöö terve astme võrra kõrgemale ja mõne teema puhul (näiteks „Melanhoolne Luts“, „Armastus ja sotsioloogia: Sissevaade Tammsaare omailma“) on isegi raske kujutleda, et käesoleva sajandi jooksul oleks midagi põhimõtteliselt uut võimalik lisada. Ilmavaated ilmnevad, vahekorrad kirgastuvad, kusjuures need on äärmiselt nauditavad oma vastuolulisuses ja mitmekihilisuses. Vahel mõtled, kas Luts üldse aimas, kui rafineeritud on tegelikult tema meeleolud, või ta sellepärast just jõigi. Ilmavaate mõiste kaudu asetuvad eesti kirjanikud Euroopa kirjanduse ja mõtteloo konteksti ning see võimaldaks teatud moel uut tüüpi eesti kirjandusloo kirjutamise. Meenub üks ammune konverents, tõenäoliselt võisid need olla XXIX Kreutzwaldi päevad Eesti Kirjandusmuuseumis 1985. aastal (mälu võib petta), kui Jaan Undusk rahulikult teatas, et eesti kirjanduslugu tuleb kirjutada suureks ja ei ole mõtet lihtsalt rääkida, et ta on suur ja huvitav – see ei veena kedagi. See suurus tuleb esile kirjutada. Tulemus on nüüd silme ees: mida õpetlane on öelnud, seda on tema ka teinud ja väga võimsalt teinud, ühtlasi sõnastades selgelt enda eksistentsiaalse eetika, vajaduse olla loominguline absurdist: „Lähtudes eestlaste lootusetust olukorrast kultuurrahvana, andkem neile – absurdi jätkates – kõik, mida üks kultuurrahvas vajab“ (lk 13, 127).
Ent kuidas ta seda ikkagi on teinud? Kuidas absurdi ületada, nii et absurd lugejale enam meeldegi ei tule? Häid ja mastaapseid ideid on ju teistelgi, aga need miskipärast sageli ei teostu või teostuvad mõnevõrra, kui mastaapsus unustatakse ja keskendutakse kitsale teemale, põhjendades seda tervemõistuslikkusega.
Unduski puhul läheb asi eriti huvitavaks, resp. inimlikuks siis, kui jälgida ilmumisandmete põhjal uurimuste kronoloogiat, huvide liikumist aastate lõikes (nii nagu tööd on trükki jõudnud). Esimene autor on üllatuslikult Mati Unt 1985. aastal ja alles seejärel 1986. aastal Friedebert Tuglas, kellele keskendus Unduski väitekiri, aga mahu tõttu on käesolevasse köitesse jõudnud Tuglasest kahjuks ainult neli lühemat kirjutist. Samal aastal suundub huvi Ants Orasele, seejärel 1987. aastal Oskar Lutsule, aga ka Karl Ristikivile. Mõni aasta hiljem on tähelepanu võitnud Läti Henrik ja Ado Grenzstein, siis Tammsaare. 1993. aastal on liigutud Juhan Smuuli ja Ilmar Jaksi juurde, 1997. aastal tagasi 19. sajandisse Garlieb Helwig Merkeli, Carl Robert Jakobsoni ja Jakob Hurda juurde, samal ajal ka Ivar Ivaski juurde. Siis tõuseb küsitavaks Jaan Kross ja jälle 19. sajandist Koidula ja Kreutzwald, mis ei takista uurimise alla võtmast Johannes Aavikut ja sealt liikumast 2006. aastal tagasi 19. sajandi algusesse Kristian Jaak Petersoni juurde, seejärel süvenemast Ülo Tuulikusse 2010. ja Hando Runnelisse 2013. aastal, mis osutub raamatu värskeimaks sõnavõtuks. Kui pärast sellist aastakümnete pikkust keeriselaadset mõttelainetust öeldakse Runneli kohta, et ta on „Eesti kõige riskantsem luuletaja“ (lk 771), on neil sõnadel hoopis teine kaal kui ühe ajalehenumbri või tähtpäeva kontekstis. Arvestada tuleks veel, et need aastad märgivad teemade n-ö ülesvõtmist, mis tähendab, et nad ei kao kuskile, vaid leiavad arendamist või arvestamist ka hiljem.
Selles jadas on eos huvitavamaid eesti romaane, mis üldse võimalik, oodatud suur narratiiv. Teaduslikus vormis toimib Unduskil aga teistsugune keeris, mis teeb tekstid metoodiliselt järjekindlaks kogu kolmekümne aasta vältel, nii et lugeja satub ridamisi üksteisele järgnevatesse tervikmaailmadesse. Seda keerist võiks nimetada klassikalise retoorika ladinavormis mõistega inventio, ‘leidmine’, s.o motiivi või probleemi leidmine ainesest endast, mis oleks ainese seisukohalt loomulik. Unduski eeltööd igal konkreetsel juhul loomuliku motiivi leidmiseks, mis avaks dünaamika keskme, tunduvad olevat ühtlaselt määratud: kõigepealt käsitletava autori kogu looming, siis autori lugemus, siis kaasaegne mõtteelu, seejärel leitud motiivi ajalooline juurdumus, kõikvõimalikud paralleelid jne. Inventio seisukohalt on raske nimetada kedagi Unduskiga võrreldavat. Selleks tuleks minna kulgema üle Euroopa, kusjuures rohkem mööda surnuaedu.
On aga üsna selge, et kirjandusteaduse ja mõistagi mõtteloo uurimise tase sõltubki sellest, kuidas suhtutakse inventio’sse (kuigi sellest viimasel ajal püütakse sageli isegi mööda libiseda).[6] Ei miski muu kui inventio ja eruditsioon on see, mis võimaldab eesti kirjanduse uurimisel algupärasust. Nii on Undusk oma inventio’ga jõudnud näiteks Tammsaare armastusekäsituse analüüsil sellise tulemuseni, et siinkirjutaja ei ole oma kogemuses (mis on – kahjuks! – piiratud) kohanud ühtegi uusima aja platoonikut, isegi mitte uusplatoonikut (ei saksa, inglise, prantsuse ega vene keeleruumis), kes platoonilist armastust oleks nii nüansseeritult ja samas süsteemselt, sellise psühholoogilise talendiga esitanud. Traktaat „Armastus ja sotsioloogia“ vajaks tõlkimist teistesse keeltesse ja see võiks muuhulgas anda tugevaid impulsse Tammsaare uuteks tõlgeteks, aga tekitab ka mõtteid, et eestlased võiksid üldse edaspidi armastusele pühenduda, kuigi see viib oma järjekindlas arengus kahjuks kiiresti bioloogilise surmani.
Sügaval inventio’l on siiski vastuolulisi tagajärgi. Lihtne ei ole isegi kohase „meele-olu filosoofilise tihendatuseni“ jõudmine, mis nõuab „keskendunut, aeglast ja üksiolevat lugemist“ (lk 253). Kui püüda jõuda iga autori isiksuse tuumani, siis on need kõik nii erinevad, teataval moel monaadilised, et kirjanduslugu ei saa kirjutada nii lihtsalt, nagu ühiskond ootab. Kirjanduslugu kulgeb justkui kõikvõimalikes suundades. See on ka põhjus, miks ühel kodanikul on keeruline Unduski köidet analüüsida.
Teisest küljest teeb intensiivne süvenemine objekti järjest põhjatumaks. Kui eesti kirjandust armastama hakata, muutub ta samasuguseks mõistetamatuks sfinksiks nagu igatsetud inimene. Unduski uurimustes on väga intensiivselt tunda substantsi olemasolu, mille poole püüdmine sunnib jõujooni üha ümber ja täpsemalt sõnastama, minnes kohati ekstaatiliseks või jahilaadseks. Seda ta on varem ka sõnastanud: „Iga tõsiseltvõetav, midagi keeles ja keele kaudu otsiv, milleski keele enese vahenditega selgusele jõuda tahtev tekst pole muud kui jaht substantsiaalsusele.“[7] Pinge uurija ja substantsi vahel nagu ka sakraalse ja profaanse põimumises on pidevalt kasvamas, nii et lugeja elab seda erootikat läbi nagu pillikeel. Ei usu, et pärast selliseid elamusi keegi enam substantsi olemasolus kahtleks, kuigi suhteid aitaks veelgi selgitada Unduski varasem artikkel „Keelelise substantsi põhikujundid“,[8] mida võib pidada eesti filosoofia üheks originaalsemaks viljaks.[9]
Kolmandast küljest on Unduskil pühendunud inventio ja uurijatalendi spetsiifika vastastoime tulemusena kujunenud märkimisväärne stiil, mis kõrvalseisjale meenutab kas näiteks Hermann Brochi ja tema uurimust „Hofmannsthal und seine Zeit“ või mõnda varasemat austerlast, ei saagi aru, millist, aga see on kütkestav artistisches Raffinement, mis peaaegu kogu käsitletule annab kergelt dekadentliku koloriidi, kusjuures see on väga loomulik, ilma igasuguse tõlkelisuseta, jättes mulje, et mingis mõttes oli kogu eesti proosa 1900. aasta paiku in potentia olemas, kuigi mitte realiseerunud in actu. See stiil ilmnes Unduskil küll kohe tema esimestes artiklites 1980. aastate keskel, aga ta on sellest vahepeal ka väljunud, kui lugeda sissejuhatust. „Substants ja dekonstruktsioon“ ülal juba viidatud raamatus „Maagiline müstiline keel“ (lk 9–53), milles astutakse kirglikku vestlusesse Jacques Derridaga ning Undusk muutub äkki prantslaseks, kusjuures Derrida kaasaegseks. Huvitav, kas käesoleva köite stiilist saaks kujundada ühe ühtse metodoloogilise printsiibi eesti kirjandusloo käsitlemiseks – millenagi, mida võiks nimetada pidevalt tagasipöörduvaks dekadentsiks, „melanhoolseks järjepidevuseks“ (lk 390) või hoopis hüpeteks dekadentsi poole. Loodetavasti toob selgust Tiit Hennoste vägagi sarmikas köide.
Ent vahepeal võiksid teatavat lahendust kirjeldatud vastuoludele ja mingit hingerahu pakkuda humanitaarteaduste määratlused Unduskil, mis ta on selles köites kõigi detailidega silme ette toonud ja kindlalt kehtestanud: humanitaarne mõtlemine algab kahe lõpmatuse mõistest; „humanitaarteaduste üks põhilisi ülesandeid on säilitada ja edendada mõtlemise paljusust“; „iga teadusrevolutsioon on tingitud humanitaarse mõtlemise sissetungist täppisteadustesse“ (kõik lk 11); „humanitaarne kultuur on see, mida võiks nimetada ühiskonna potentsiks“ (lk 12).
[1] Tsit. rmt-st: S. Smiles, Läbikäimisest raamatutega: Peatükk teosest „Karakter“. Tlk O. Peterson. Tartu, 1924, lk 5.
[2] Artikli „Eesti tänapäeva ilukirjanduse ülevaade“ eestikeelset tõlget vt: J. Semper, Mõtterännakud, I: Artikleid ja esseid. Tallinn, 1969, lk 7.
[3] P. Olesk, Ajalugu ja mitteajalugu. Akadeemia, 2014, nr 4, lk 733–753.
[4] J. Rooste, Kirjanduskriitika allakäik. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767 -8b8a-b3ff1 c3248dd/jurgen-rooste-kirjanduskriitika-allakaik.
[5] Kujukalt näitab ülesande raskust uusim katse anda ülevaade Eesti filosoofia ajaloost, mille ettevalmistamisel on jõutud tutvuda Ilmamaa sarjast üksnes paari köitega (võimalik, et ei tahetud kiirustada), vt: M. Sutrop, Eesti filosoofia või filosoofia Eestis. Rmt-s: Tagasi mõteldes: Töid filosoofia ajaloost Eestis. Koost. Ü. Matjus. Toim. J. Sooväli. Tartu, 2016, lk 21–83.
[6] Vrd M. Vaino, Teooriakultusest. Keel ja Kirjandus, 2017, nr 2, lk 130–132.
[7] J. Undusk, Maagiline müstiline keel. Tallinn, 1998, lk 41.
[8] Esmatrükk: Akadeemia, 1994, nr 3, lk 463–485; nr 4, lk 692–709. Taastr.: J. Undusk, Maagiline müstiline keel, lk 54–98.
[9] Kahjuks ei leia ka sellele traktaadile viidet ülalmainitud eesti filosoofia ajaloo ülevaates (vt viide 5).
