Vana Marx
Mai, 2018Ilmunud Vikerkaares 2007, nr 12
Vana Marx
Ei suuda enam keskenduda.
London on niiske,
igas toas köhib keegi.
Talv polnud talle kunagi meeldinud.
Kirjutab ümber ammuseid käsikirju
korduvalt, kiretult.
Paber on kollane
ja habras kui tiisikus.
Miks elu kangekaelselt
pürgib hävingu poole?
Aga unedes naaseb kevad
ja lumi, mis ei räägi
üheski tuntud keeles.
Ja kuhu võib paigutada
armastuse tema süsteemis?
Kus on helesinised lilled.
Ta vihkab anarhiste,
idealistid tekitavad igavust.
Saab raporteid Venemaalt.
Kahjuks väga üksikasjalikke.
Prantslased rikastuvad.
Poolas vaikus, rutiin.
Ameerika kasvab endiselt.
Verd on ümberringi,
vist tuleb tapeete vahetada.
Hakkab mõtlema,
et vaene inimkond
läheb aina ja ikka
läbi vaevatud maa
nagu hull linnanaine
viibutades rusikaid
nähtamatu Jumala poole.
Vana Marx 2
Püüan ette kujutada tema viimast talve,
niiske ja külm London, lumeräitsakate labased musid
tühjadel tänavatel, Thamesi tume vesi,
külmetavad prostituudid pargis lõkke ääres.
Öösel nutsid kusagil määratud vedurid.
Töölised rääkisid pubis nii kiiresti,
et ta ei suutnud neist üldse aru saada.
Põhimõtteliselt oli Euroopa rikkam ja rahulik,
aga belglased rõhusid ju endiselt Kongot.
Aga Venemaa? Selle despootlikkus? Siber?
Õhtul tuiutas suletud aknaluuke.
Ei suutnud keskenduda, kirjutas ümber ammusi töid;
päevade viisi luges noort Marxi
ja salamisi imetles seda ambitsioonikat autorit.
Ikka uskus oma fantastilist visiooni,
aga ometi oli lühikesi hetki,
kui kahtlustas, et oli pakkunud maailmale
üksnes meeleheite uut vormi;
sulges siis silmad ja nägi vaid
oma laugude verekarva pimedust.
Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu
