Võlast Trumpini: raisatud kriis
Märts, 2019Mina nägin suure finantskriisi tulekut. Mäletan eredalt seda hetke – istusin 2007. aasta hilissuvel-varasügisel New Yorgi metroos ja kurtsin oma tulevasele abikaasale, et me ei saa nädalalõppu koos veeta. Pidin koostama esmaspäevaks kohtuhagi ja mul oli kulunud terve päev, et üldse aru saada, milles asi. Paistis, et veel kaks sarnast juhtumit on oma järge ootamas. Seletasin asja vist umbes niimoodi lahti: „Ma ei saa päriselt aru, mis toimub, aga paistab, et suur hulk keerukalt struktureeritud võlakirju on maksevõimetud, sest nende tagatiseks on potentsiaalselt väärtusetud hüpoteegid, ja keegi ei tea, mis pärast maksevõimetuse väljakuulutamist investoritele jääb, sest võladokumendid on uskumatult halvasti koostatud.“ Need võlakirjad said hiljem kuulsaks „toksiliste varadena“, mida nimetati ka mitmesuguste koledate lühenditega, nagu CDO ja MBS. Metroosõidu lõpuks olime veendunud, et finantssüsteemiga on midagi väga korrast ära, ja ma tegin oma elu ainsa edukalt ajastatud turutehingu, vahetades oma väikeses pensionifondis aktsiad välja sularaha vastu. Ma ei näinud ette, mis edasi saab, kuid võib-olla oleksin pidanud aimama.
Obama ja demokraatide ebaadekvaatselt reaktsioonilt finantskriisile viib väga selge tee Donald Trumpini, kongressi sattumiseni vabariiklaste kätte ning paremäärmusluse tõusu ja normaliseerumiseni. Seda lugu on räägitud juba väga mitmest vaatenurgast, aga see väärib siin veel kord jutustamist, sest niihästi finantstööstuse juristina kui ka pühendunud poliitikavaatlejana jälgisin ma kriisi kulgu esireast.
Lauset „Ära kunagi lase heal kriisil raisku minna“ on omistatud mitmele tegelasele, kaasa arvatud Winston Churchill. Obamal ja demokraatidel läks see aga korda. Finantskriisi tagajärjel tabas USA-d majanduskollaps ning 2008. aastal olid valijad valmis otsustavalt hülgama Bushi ajastu igas valdkonnas. Finantskriis raputas keskklassi ameeriklaste usku Ameerika unelmasse. Seda kahel olulisel viisil. Esiteks, paljud inimesed kaotasid oma kodu või tundsid inimesi, kes olid selle kaotanud. See on kohutav emotsionaalne hirm, mis kergesti üle ei lähe, ning see muutis globaalse finantskriisi palju vahetumaks, isiklikumaks ja kaemuslikumaks kui sarnased kriisid minevikus. Tundsin mitut inimest, kes kaotasid töökoha, ja sain aastate jooksul näha mitmeid CV-sid, milles ilmnesid kriisiaegsete massikoondamiste haavad. Teiseks, need, kes olid olnud piisavalt heal järjel, et usaldada raha kasvatamine oma tulevase pensioni ja laste hariduse heaks finantsturgude hoolde, kaotasid usu sellise tuleviku turvalisusse, kaldusid järgnevatel aastatel vähem aktsiaturgudel investeerima ja magasid nõnda maha turgude tõusu. Mõistagi ainult veidi üle poole USA elanikest üldse omabki aktsiaid.
Obama reaktsioon finantskriisile oli minimalistlik, tehnokraatlik ja neoliberaalne. Tema kui Chicago ülikooli endise juuraprofessori seisukohalt võis see küll tunduda õige reageerimisviisina (see oli vale, aga mööngem ekspertarvamuste lahknevusi). Poliitika seisukohast oli see igal juhul katastroofiline. Valitsus asus välja aitama globaalseid finantsasutusi, mida peeti „süsteemselt tähtsateks“ (otseselt TARP-iga ehk „raskustes varade päästeprogrammiga“ ning kaudselt föderaalreservi laenudega, mille tagatiseks loeti fiktiivse hinnaga neidsamu „toksilisi varasid“). Vähe sellest – needsamad juhid, kelle all oli toime pandud ajaloo suurimaid petutehinguid, pistsid taskusse hiigelpreemiaid. Kõik see juhtus ajal, kui eluasemete omanikud pidid elama pankroti- ja väljatõstmishirmus. Pole võimalik üle hinnata, kui suurel määral see kahjustas Obama valitsuse legitiimsust ning õõnestas demokraatide väidet, nagu nad seisaksid rahva poolel võimurite vastu. Samal ajal sünnitas see populistliku vastulöögi sõna otseses mõttes tänavail, niihästi vasakult (Occupy Wall Streeti liikumine) kui ka paremalt (algsed Tea Party aktivistid).[1] Oli selge, et ameeriklased üle terve poliitikaspektri on saanud vihaseks ja näevad toimuvat moraalse skandaalina. Samas paistis, et verivärske president Obama ei mõista kriisi mitte kuritööna, moraalse küündimatusena ega regulatsioonide läbikukkumisena, vaid juhusliku õnnetusena, mille eest ei vastuta tegelikult mitte keegi. Ta nägi oma ülesannet teatavate piiratud remondimeetmete rakendamises, mis aitaksid taastada kriisieelset finantssüsteemi.
Obama valitsus ajas olukorra poliitiliselt hullemaks, kui loobus krahhi põhjustanud tegelaste uurimisest ja kohtu alla andmisest. Ükski irvitav pankur, kes oli lihtinimeste hüpoteekidest CDO-sid tekitanud, ei pidanud veetma päevagi trellide taga, ükskõik kui kriminaalne ta käitumine ka polnud. (Donald Trump osutas sellele hiljem parastavalt.) Obama ütles kõige võimsamate finantsasutuste juhtidega kohtudes hoopiski, et tema valitsus „on ainus, mis jääb teie ning hangude ja teivaste vahele.“[2] Järgmistel presidendivalimistel suutis küll Obama isiklik populaarsus üles kaaluda pulbitseva viha demokraatide eliidi ja finantstööstuse kokkumängu üle – talle tuli ka kasuks konkureerimine just Mitt Romneyga, kelle populistlik ja establishment’i-vastane maine oli täpselt nii tugev kui mõnel karikatuursel plutokraadil olla võis. Kui üldse olnuks võimalik leida oponenti, kelle kõrval neoliberaalne tehnokraat paistaks lausa populistina, siis oli seda nimelt too riskifondi juht, kelle häärber oli varustatud spetsiaalse liftiga autode jaoks. Kuid demokraadid kaotasid nii 2010. kui ka 2014. aasta vahevalimised, ja valusalt. Paistis, nagu oleksid demokraadid ja teataval määral ka Obama eelistanud Larry Summersit, Lloyd Blankfeini ja Ben Bernanket nendele Michigani inimestele, keda ähvardas eluasemest ilmajäämine.[3]
Mida oleks Obama üldse teha saanud? Ainuüksi panganduse ja hüpoteeklaenude valdkonnas oli rida võimalusi. Natsionaliseerida ja rekapitaliseerida raskustes pangad ning panna nende etteotsa uus juhtkond. Lõhkuda regulatsioonide ja trustivastaste sammude abil suured finantsasutused väiksemaks. Püstitada regulatiivsed müürid investeerimispankade ja hoiupankade vahele (selline Suure depressiooni aegne regulatsioon oli tühistatud 1990ndatel). Seada sisse finantstehingute maks. Peatada hüpoteek-võlgade pankrotid seniks, kuni pankade laenupoliitika regulatiivne audit pole lõppenud. Ja seda kõike veel enne, kui me jõuame üldisemate poliitikateni, nagu eratervisekindlustuse kõrvale riikliku võimaluse pakkumine, miinimumpalga tõstmine, palju suurem eelarveline majandusstiimul, suuremad maksud rikastele, sh kinnisvaramaks jne. Enamikku sellest poleks tal läbi suruda õnnestunud, aga õigel viisil ebaõnnestumine on ikka olnud poliitiliselt kasulik ja teisendanud debatti. Obama alahindas alati presidendi võimet sihte seada, muuta seda, mida inimesed peavad saavutatavaks, tähtsaks ja vajalikuks. Trump on selles mõttes tema vastand – ta müüb tobedat, isegi vabariiklaste hulgas naeruväärset ideed müürist Mehhiko piiril säärase veendumusega, sulgedes selle nimel isegi valitsuse ning taotledes selle propageerimiseks endale televisioonis kõneaega, et sellest ongi saamas tõeline võimalus, ja kui see ka läbi ei lähe, saab ta nüüd iga kord, kui mõni immigrant peaks USA-s kuriteo sooritama, süüdistada demokraate, kes ei lasknud tal piirimüüri püstitada.
Vastuseks süüdistustele, et Obama ei ole keskklassi heaks midagi ära teinud, rõhutasid tema poolehoidjad kahte asjaolu: Obamacare’i ehk tervisekindlustusreformi ning vabariiklaste obstruktsiooni kongressis. Tõepoolest, Obamacare’i näol on tegu USA heaoluriigi võib-olla kõige suurema laienemisega pärast president Lyndon B. Johnsoni ametiaega. Tervisekindlustuse kaotus võib tänapäeva USA-s tähendada sõna otseses mõttes surmaotsust ning arstikulud on üks kõige tavalisemaid põhjusi isikliku pankroti väljakuulutamiseks. Näiteks hiljuti teatas Public Radio ühe tervisekindlustuseta suhkruhaige mehe surmast, kes oli insuliini kõrge hinna tõttu hakanud selle pealt kokku hoidma. Paraku on seesugused lood üha tavalisemad. Obamacare’i pakutavad hüved olid (a) esialgu varjatud neist kasusaajate eest segase, kasutajavaenulikult disainitud ligipääsu, sh tehniliste vigadega veebilehe taha, ning (b) seotud olemasoleva tervisekindlustustööstuse subsideerimisega, mida igaüks vihkab. Obamacare’i rakendumiseks kulus kaks aastat, selle turundus jäi puudulikuks ning seda varjutas vabariiklaste propagandahäma programmi väidetavate negatiivsete mõjude kohta. (Avalikkus ei tabanud ära iroonilist asjaolu, et Obamacare põhines ideel, mille oli algselt esitanud üks vabariiklaste mõttekoda ning seejärel ellu rakendanud Massachusettsi vabariiklasest kuberner – toosama Mitt Romney.) Vabariiklased rajasid 2010–2016 kõikidel valimistel oma kampaania edukalt just Obamacare’i ründamisele. Heaoluriigi laiendamiseks on tarvis tekitada lojaalsed mõjurühmad, kes hääletaksid oma hüvede säilitamise eest. Seda teadsid nii Franklin D. Roosevelt kui ka Lyndon B. Johnson, aga mänguteoreetikud ja poliitikaeksperdid, kes kavandasid Obamacare’i, seda ilmselt ei teadnud. (Võimalik, et nad pidasid silmas üht teist mõjugruppi – haiglaid, kindlustusfirmasid ja arste, kes olid 1990. aastatel teinud edukat lobitööd, et nurjata varasem katse pakkuda üleriigilist tervisekindlustust.) Alles nüüd, kaheksa aastat pärast sisseseadmist, on Obamacare muutunud lõpuks nii populaarseks, et demokraadid tegid salgamatult ja edukalt selle saavutustest hiljutiste vahevalimiste kampaania tugisamba. Samal ajal õnnestus Trumpil esineda eriti naeruväärse valega ja ähvardada ühes kampaaniakõnes, et kui demokraadid saavutavad esindajatekojas enamuse, kaotaksid nad Obamacare’i ära. (Oma presidendikampaanias oli Trump ise valjuhäälselt lubanud Obamacare’i tühistamist ja asendamist.)
Vabariiklaste obstruktsioon? Obama ja demokraadid said kaks aastat valitseda nii, et kõik kolm valitsuse haru – presidentuur, senat ja esindajatekoda – olid demokraatide kontrolli all, aga nagu 2010. aasta vahevalimistel ilmnes, ei tajunud valijad, et demokraadid oleksid oma lubadusi täitnud. Demokraadid kulutasid oma seadusandliku ajaakna, koostades stiimulipaketi, mis oli liiga väike selleks, et enamus oleks selle kasu tajunud, Obamacare’i paketi ning rahandusasutuste reguleerimise seaduse, mille kirjutas valmis finantstööstus ise.[4] Inimeste jaoks, kes olid 2008. aastal hääletanud Lootuse ja Muutuse poolt, polnud see just kuigi inspireeriv. Õigupoolest üritas Obama kogu aeg vabariiklastega kompromisse leida ning tubli tehnokraatliku neoliberaalina esineda mõlema poole poliitikast kõrgemal seisjana. Nii püüdis ta 2011. aastal saavutada nn suurt tehingut, mis eelarvedefitsiidi kahandamiseks oleks ohvriks toonud midagi tema valijatele tähtsat, nimelt riikliku pensioniprogrammi – vastutasuks maksutõusu eest.[5] Poliitiliselt rumalamat plaani pole vist kunagi välja mõeldud. Õnneks hoidis esindajatekoja vabariiklaste fraktsioon selle tehingu ära, sest sõna „maksutõus“ mõjus kärpepuristidele liiga ärritavalt. Vastasel korral oleksid demokraadid saanud valimistel nii ülekaalukalt lüüa, et isegi Alf Landonil oleks neist hale hakanud.[6]
Kasutades täidesaatva võimu hoobasid, sõdis Obama küll vabariiklaste obstruktsionismile vastu, kuid tema eesmärgid ei olnud selles sõjas niisugused, millest kaalukeeleosariikide valged keskklassi valijad oleksid hoolinud, ning ta tegi ka vähe, et neid hoolima panna. Keskkonnakaitseagentuur tegi ära suure töö süsinikuemissiooni kahandamiseks. See on tõesti tähtis, kuid pole intuitiivselt veetlev marginaliseeritud valgetele demokraatidele Michiganis, Ohios või Pennsylvanias (nn roostevööndi ajalooliselt rasketööstuslikes osariikides), mida oleks hiljem Hillary Clintoni võiduks tarvis läinud. Obama ei suutnud või ei tahtnud seda ka afišeerida oma tähtsa pärandina, mis kaitseb sealsete elanike laste tulevikku. Ühes tähtsas valdkonnas, kus Obama oleks saanud kasutada täidesaatva võimu määrusi demokraatide valijate tegelikuks aitamiseks – kui Wisconsini osariigi kuberner hakkas piirama ametiühingute õigusi –, ei teinud ta kummalisel kombel mitte midagi. Taas kord paistis, et Obama meelest ei ole ametiühingud kuigi tähtsad, ehkki need on ajalooliselt andnud demokraatide kandidaatide valimiskampaaniatele palju raha ning vabatahtlikke aktiviste. Paljud neist hülgasidki 2016. aastal Hillary Clintoni ja hääletasid Trumpi poolt.
Valitsemisaja viimasel kolmel aastal kujunes Obama avalikuks kuvandiks mõjujõuta mees, kes on kas lüüa saanud või ei taha võidelda. Ainult kaks näidet: massitulistamised ja kampaania „Black Lives Matter“, mis püüdis pöörata rahva tähelepanu politsei vägivallale afroameeriklaste vastu. Ainsad korrad, kui Obamat nähti tema ametiaja viimasel paaril aastal avalikkuses rahvale kõnet pidamas, olid pärast massitulistamisi. Sellest sai domineeriv pilt – kurb mees, kes käib matustel, soovides asjatult, et vabariiklased võtaksid midagi ette tulirelvavägivalla vastu. Aga kui afroameeriklased tulid tänavatele, et protesteerida politsei toime pandud tapmiste vastu, jäi Obama kõrvale – arvatavasti kuna pelgas, et tema otsene sekkumine võiks olla kohatu ja õhutada kirgi ning anda toitu tollase presidendikandidaadi Donald Trumpi süüdistustele, nagu seisaks ta kriminaalide poolel ja politsei vastu.
Ühesõnaga, kui inimesed hääletasid 2008. aastal Obama poolt, arvasid nad, et hääletavad 21. sajandi Franklin D. Roosevelti poolt, olles meeleheitel ja hirmul ning soovides leida inspiratsiooni Ameerika esimeselt mustanahaliselt presidendilt. Selle asemel said nad neoliberaalse tehnokraadi, kes oli isiklikult küll suhteliselt populaarne, aga kes taotles minimalistlikke, pisikesi ja sageli raskesti mõistetavaid eesmärke ning kelle katsed neid saavutada enamasti nurjati.
Võitlused, mille president valib, peaksid selgesti ja arusaadavalt olema võitlused nende valijate nimel, keda soovitakse enese poolele võita – ja õigetes võitlustes lüüasaamine võib sulle poliitiliselt anda nende silmis sama palju usaldust (ja võimalust oma oponente maha teha), nagu annaks võit. Poliitilisse võitlusse astudes ütled sa selgesti välja, mille poolt sa ise seisad ja mille poolt on sinu oponendid, ning see sunnib oponente oma ebapopulaarseid positsioone tunnistama ja end nendega siduma. Kaotades riputad sa võitjate poliitika ebapopulaarsed tulemused oma oponentidele kaela ning selgitad neile, keda võitjate poliitikad otseselt riivavad, et sina tahtsid hoopis midagi muud. Dramaatiline kaotus on alati midagi kütkestavat – ameeriklased armastavad lüüasaanut ning võimutute ägedat kaitsjat. Andrew Jackson teadis seda, Teddy Roosevelt teadis seda, Truman teadis seda kindlasti ning kogu Trumpi edu põhineb vaistlikul arusaamisel sellest. Ainult tehnokraatlik Barack Obama – keda mõnda aega ülistati kui oma aja suurimat poliitikut – seda ei taibanud.
Obama võitles sageli valede inimeste eest, nägi õigete inimeste entusiasmis tülinat, tähelepanu kõrvalekallutajat healt valitsemiselt, pidas oma õigeid võitlusi peamiselt salajas, ja (nagu hea tehnokraat, kes on sisse võetud oma enesepildist ühishüvangu erapooletu taotlejana) ei tahtnud kunagi, et teda tajutaks mingite oluliste hüvede andjana spetsiifilistele gruppidele.
Kas selles oligi põhjus, miks Trump 2016. aastal võitis? Jah, aga mispärast Clinton kaotas? Kokku said kaks tegurit: oma mõju avaldas veerand sajandit kestnud Clintonite-vastane propaganda ning Hillary Clintonist oli saanud status quo kehastus valijate silmis, kes tahtsid ikka veel muutust ning mõnel määral soovisid kogu kupatust pea peale keerata.
Juba 1991. aastast peale on eksisteerinud sõna otseses mõttes tööstusharu, mis on arenenud haiglases sümbioosis Ameerika ajakirjandusega ning pühendunud Clintonite ründamisele ja hävitamisele, püüdes mustata avalikku ettekujutust nende moraalsest iseloomust. Sellel propagandal oli Trumpi valimise seisukohalt kaks olulist mõju – üks, mis toimis vabariiklastele, ja teine, mis toimis peaaegu kõigile ülejäänuile. Vabariiklaste poolehoidjatel oleks niikuinii olnud tugev motivatsioon hääletada Hillary Clintoni vastu. Need valijad ei hääletanud tingimata Donald Trumpi poolt, vaid inimese vastu, kelles neid oli aastakümneid treenitud nägema halvimat ja keda oli kujutatud USA kõige korruptiivsema, äärmiselt ohtliku isikuna. Tähtsam mõju oli aga see, mis toimis ülejäänud valijaskonnale. Hääletamine Hillary Clintoni poolt tähendanuks hääletada nelja aasta poolt täis uurimiskomisjone, süüdistusi, segaseid ja vastuolulisi narratiive ning kisa kõige üle, mida Clinton on oma avalikus elus teinud. Clintoni poolt hääletamine tähendanuks hääletada järjekordsete ülekuulamiste poolt Liibüa asjus. Clintoni valimine tähendanuks veeta järgmised neli aastat, lugedes keerukaid üksikasju selle kohta, kuidas Clintonite heategevusfondi on rahastanud saudid (tagantjärele on see naljakas, arvestades just Trumpi erilist lähedust Saudi Araabiale), ning detaile tema meiliserveri kohta. Hillary Clintoni poolt hääletamine tähendanuks veel nelja aastat tabloidide ulgumist Bill Clintoni kõrvalehüpete üle ja sigarinalju. Vabariiklased teadsid, et saavutavad enamuse vähemalt ühes kongressikojas ning nõnda omandavad nad järelevalvevõimu, mis teeks Clintoni presidentuurist süüdistuste näitemängu.
Clinton üritas vastukaaluks sellele masendavale mõjule rõhutada enda kui võimaliku esimese naispresidendi ajaloolisust ning tõsta sellega naiste valimisosalust. Selles polnud tal suuremat edu – külastasin nädal enne valimisi üht tema kampaaniabürood tugevalt demokraatide poole kalduvas San Fancisco lahepiirkonnas ning see oli suur ja tühi, välja arvatud mõned kõrgemas keskeas naisvabatahtlikud. Mõni inspireerivam kuju oleks olnud edukam, aga raske on sisendada vaimustust, kui sind on läbi veetud igast mülkast, mida vabariiklaste partei ja hulk nende miljardäridest rahastajaid on kahekümne viie aasta jooksul leiutanud. Naiste suuremale valimistoetusele võis arvatavasti avaldada omakorda vastasmõju misogüünia. Tõenäoliselt mõjutasid valimistulemust ka FBI sekkumine viimasel minutil, Vene häkkimisskandaal ja rida muid tegureid, aga nende mõju poleks olnud nii otsustav ilma nimetatud laiemate probleemideta.
Mis puutub finantskriisi tagajärgedesse, siis oli selge, et Clinton oleks tähendanud Obama tehnokraatia jätku ning lähtunud majanduses arvatavasti veelgi tugevamalt neoliberaalsetest seisukohtadest, mis aga on demokraatide püsi-valijaskonna seas ebapopulaarsed – ning seda juba ilma Obama isikliku sarmita. Samal ajal kuulutas Trump valjuhäälselt, et süsteem on pandud toimima rahva kahjuks ning New Yorgi pankurite kasuks, kellel on korruptiivsed sidemed Washingtoniga. Teisel ja kolmandal presidendivalimiste debatil küsis Trump, et kui Hillary Clintonil leidub lahendusi Ameerika probleemidele, miks ta pole neid siis oma avalikus elus veedetud veerandsaja aasta jooksul rakendanud? Hillary Clinton on olnud esimene leedi, senaator ja välisminister. Ta juhib globaalset fondi, mis kogub raha miljardäridelt. Ta peab kõnesid – salajasi kõnesid, mille sisu ta keeldub teistega jagamast – pankuritele, kes maksavad talle paari tunni eest rohkem, kui teie teeniksite kahe aastaga. Talle on oma toetust avaldanud seltskond vanu valgeid mehi mõlemast parteist, kes on valitsenud riiki peaaegu terve minu eluaja. Kui teile ei meeldi, kuidas asjad käivad, ja kui te tahate muutust, siis tema pole küll kandidaat, kes teid vaimustaks. Kui Trumpi väide, et süsteem on pandud tööle teie kahjuks ning korruptiivsete Washingtoni-sidemetega New Yorgi pankurite heaks, teis vähimatki vastukaja leiab, siis võite ühtlasi olla kindlad, et Hillary Clinton ei võtaks selle vastu ette midagi, sest seesama ebaaus süsteem on tema kasuks seni küllaltki hästi toiminud. Väide, et Clinton on osa kallutatud süsteemist, leidis vastukaja paljudes ja sellele oli ka raske vastu vaielda, kui kohe ta majandusplaani alguses mainiti suurfirmadele kavandatud maksusoodustusi kodumaale tagasi toodava raha pealt – samm, mis oli otse üle võetud vabariiklaste soovinimekirjast. See Clintoni käik, et meeldida mõõdukatele vabariiklastele, kes Trumpi jälestasid, ei andnud aga midagi selleks, et aktiveerida marginaalseid valijarühmi.
Kui ma jälgisin Trumpi kõnet vabariiklaste kongressil, ei avaldanud see mulle vähimatki muljet seni, kui ühel hetkel ta pöördus kaamera poole ja müristas ehtsa tõsielutelesaate näitleja ning jõumeheks pürgija häälel: „MINA OLEN TEIE HÄÄL.“ Siis tundsin ma judinaid ja mõtlesin esimest korda, et äkki ta võidabki.
Meedia normaliseeris Trumpi, koheldes teda kuulsuseklatši ja mitte poliitilise reportaaži reeglite järgi – andes talle platvormi, millelt karistamatult pilduda alasti valesid, ning veendes paljusid valijaid, et tema otseselt diskvalifitseerivad teod on samaväärsed Clintoni suhteliselt väikeste skandaalidega. Mõistagi on USA meedia väärekvivalentsuse – „nii teevad mõlemad pooled“ – ori ning kinnismõtteliselt keskendunud kuulsustele. Kuid märgiliseks osustus just see tsitaat: „Trump ei tarvitse küll olla hea Ameerikale, aga ta on kuradi hea CBS-ile.“[7] Paljud meediakanalid ei suutnud ega suuda praegugi hoiduda laskmast Trumpil otse publikule kõneleda, sest ta viib üles vaatajanumbrid, veebiklikkide arvu või mis tahes muud kasumlikkuse näitajad. Meedia küll mõistis ja mõistab teda hukka, aga teda lakkamatult esiplaanile seades annab talle ka tõsiseltvõetavuse. Trump suutis ja suudab seal pidevalt esitada oma arvamusi ilma filtri või vahenduseta. Enne 2018. aasta vahevalimisi suutis Trump edukalt kihutada meedia jälgima põgenike „karavani“ teekonda Kesk-Ameerikast USA-sse, kujutades seda kui vastikute tumedanahaliste inimeste sissetungi USA territooriumile ning tehes nii meediast oma pideva rassivaenuässituse megafoni. (Ta läks isegi niikaugele, et andis käsu saata piirile sõjavägi.) Muidugi olid Trumpi väited liialdatud ja valed, sest põgenikud, kes kulgesid mitmekesi koos oma julgeoleku huvides, ei kujutanud endast ilmselgelt mingisugust ohtu riigile, millel on kõige vägevam sõjavägi maailmas, ning paljudel neist oli arvatavasti niikuinii seaduslik õigus paluda varjupaika. Meedia kõneles küll sellestki, aga jälgis hinge tõmbamata karavani kulgemist ja Trumpi avaldusi. See on nüüd saanud uueks normaalsuseks.
Vabariiklik partei on aga kulutanud viimased 40 aastat selle nimel, et taastada nn Kullatud ajastu, nii nagu nemad seda ette kujutavad, püüdes tagasi keerata Roosevelti Uut kurssi, Johnsoni Suurt ühiskonda (st vaesusevastaseid sotsiaalõigluse programme) ning kodanikuõiguste liikumist. Samal ajal koosneb demokraatide eliit peamiselt inimestest, kes on (a) täielikult omaks võtnud neoliberaalsed eeldused, mis õigustavad plutokraatiat, ning (b) saavad isiklikku kasu plutokraatlikust ühiskonnakorrast enesest. Ameerika keskklass aga kidub ning on suutnud vaevu uuesti saavutada selle elatustaseme, mis tal oli enne finantskriisi. Aga seegi võib ühe hetkega muutuda, sest turvavõrk on hõre (enamikul ameeriklastest oleks raske katta paarisaja dollari suurusi ootamatuid väljaminekuid). Ameeriklased tahavad elementaarset inimlikku turvatunnet, mis tuleks teadmisest, et nad ei kaota oma töökohta, eluaset ja elu, kui peaksid haigeks jääma. Kuid vabariiklaste partei – ja demokraatide eliit – on neile jutlustanud, et nende ebaturvalisus ja viletsus tuleneb loomulikest turujõududest, mida ei saa muuta. Nad mõistavad, et see on jama, sest see polnud ju nõnda nende vanemate jaoks ega ole nõnda ka nende inimeste jaoks, kes ilmselgelt kallutatud majandussüsteemist kasu lõikavad. Aga neile on jutlustatud, et igasugune valitsuspoolne püüdlus neid aidata oleks ebamoraalne ja – „me suudame seda teaduslikult tõestada“ – teeks olukorra ainult hullemaks. Kui see on tõesti parim, mida süsteemil pakkuda on, hakkavad süsteemivastased kandidaadid paistma headena. Ja kui nii, siis on vabariiklaste valija silmis loogiline, et isegi kui valitsus ei saa tagada nende majanduslikku kindlustatust, saab ta ehk vähemalt neid kaitsta majandust ähvardavate välisohtude eest, lähtugu nood siis välismaale viidud töökohtadest või sissevoolavatest immigrandikaravanidest. Sest ähvarduste ja jõu kasutamine, eriti tumedanahaliste inimeste vastu, on midagi sellist, mida valitsus kindlasti teha suudab. Ja ennäe, siin ongi Donald Trump, kes õnnelikul kombel seisab ainsa loogilise väljapääsu juures.
Nihkumine paremäärmuslusse ja süsteemivastase poliitilise liikumise tõus pärast Suure depressiooni järgset suurimat majandusvapustust oli üledetermineeritud ebaadekvaatsete vastustega sellele sündmusele: demokraatliku partei president astub üles ja teatab suurpankade juhtidele, et tema seisab nende ja revolutsiooniliste masside vahel; pangajuhtidele makstakse hiigelpreemiaid, samal ajal kui töölisklassi ähvardab kodust ja töökohast ilmajäämine ning viletsus; ebavõrdsus kasvab dramaatiliselt ning poliitikas domineerivad miljardärid, kes ostavad ära poliitilisi liidreid, et oma jõukust suurendada.
Laiemalt võttes toimus Euroopas ja Ladina-Ameerikas 2008. aasta finantskriisi ja majanduslanguse tagajärjena samuti dramaatiline pööre parempoolsete süsteemivastaste parteide poole. AfD tõus Saksamaal, Orbáni tagasitulek võimule peaaegu fašistina, paremäärmuslaste ülekaal Austria valitsuses, Brasiilia neofašism, EKRE Eestis – iga arenenud või arengudemokraatia, mis oli omaks võtnud neoliberaalsed lahendused, seisab nüüd vastamisi oma mittemajandusliku kriisiga, mis enamasti seostub etnilise hirmuga ning jõududega, mis väidavad end „kaitsvat“ rahvuse tuuma mingisuguse välisohu eest. Tere tulemast 1930ndatesse, sõbrad!
Vahetult pärast 2016. aasta valimisi tundsin end jõuetuna, hirmununa, pettununa. Nagu teadis juba Alexis de Tocqueville, on inetust avalikust kemplusest kerge taanduda eraellu. On väga kerge ja ahvatlev taganeda künismi, ükskõiksusse või relativismi, saata maailm põrgusse ning lülitada välja selle Twitteri-voog. Paistis, nagu oleks Ameerika otsustanud pillata tuulde Uue kursi ja sõjajärgse rahvusvahelise korra pärandi ning unustanud õppetunnid, mille andsid toonane depressioon ja sõda ning neid loonud maailm, kus valitsesid rassism, imperialism ja ohjeldamatu majanduslik rõhumine. Ameerika ja ülejäänud maailm peab need õppetükid uuesti läbi võtma või ta hävitab end, kuid ehk on seekord meie õppetundidel väiksem hind. Siinkohal saan ma lõpetada lootusrikkal noodil. Pärast valimisi julgustasime sõpradega üksteist vastastikku mitte jääma passiivseks, vaid ühinema, organiseeruma, tegema vabatahtlikku tööd, kirjutama, annetama, protesteerima, osalema aktsioonides. Vasaktiib on muutunud hämmastavalt energiliseks. Sõbrad, kes olid poliitika mainimise peale alati õlgu kehitanud, hakkasid käima meelt avaldamas selle vastu, kuidas Trump kohtleb … jah, nimekiri on pikk. Teleka vaatamise asemel hakkasid inimesed organiseerima poliitilisi koosolekuid ja süstima uut energiat oma kohalikesse parteirakukestesse. Naised moodustasid kirjaklubisid ning saatsid laiali tuhandeid käsitsi kirjutatud postkaarte oma kohalikele esindajatele, asutustele, ja – mis kõige tähtsam – valijatele kaalukeelepiirkondades.[8] Juristid loovutavad iga päev oma aega, nõuandeid ja raha, et abistada immigrantide lapsi, keda hoitakse kinnipidamislaagrites USA–Mehhiko piiril; nad ilmusid kiiresti lennujaamadesse, kui Trumpi muslimitevastane reisikeeld seal kaose tekitas. Üks mees kolis New Yorgist Texase piirile, et filmida mitu kuud järjest päevast päeva immigrantidest laste kinnipidamislaagrit (see oli edukas protest, laager suletakse). Inimesed ei anna alla oma võitluses moodustada ametiühinguid nende vastu vaenulikus keskkonnas. Nad läksid 2018. aasta novembris hääletama ja võitsid – alates paljudest väikestest kohalikest ametikohtadest kuni esindajatekojani. Rahvas on lükanud tagasi selle kõige mürgisema vale, mis võimaldab režiimil kurja teha – et nad ei saa sinna midagi parata.
Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.
[1] Tea Party liikumine kasseeris tulu oma jõupingutustelt sisse 2010. aasta vahevalimistel, mis andsid vabariiklastele juurde 63 kohta esindajatekojas. Occupy Wall Streeti liikumine jäi valimispoliitikast kõrvale ning alles Trumpi radikalism suutis 2018. aastal süstida energiat vastulöögiks vasakult, eriti naistelt.
[2] E. Jarvis, Inside Obama’s Bank CEOs Meeting. Politico, 03.04.2009; https://politi.co/2siR7Gd.
[3] Obama valitsuse majandusnõunik, endine Harvardi ülikooli president ja rahandusminister Summers teenis 2006.–2007. aastal 16 kuuga 5 miljonit dollarit ühe suure New Yorgi riskifondi osalise tööajaga juhina ning kogus peaaegu 3 miljonit esinemistasudena tollastelt finantsasutustelt. Blankfein juhtis 2006–2018 tähtsat New Yorgi investeerimispanka Goldman Sachs, mille hüüdnimeks oli „suur vampiirkalmaar“. Finantskriisi-aegne föderaalreservi ehk riigipanga president Bernanke seisis Wall Streeti väljaaitamise eest, samuti ka selle eest, et kärbitaks sotsiaalkindlustuse ja Medicare’i (pensionäride tervisekindlustuse) programme.
[4] Kuigi majandusteadlased on üldiselt üksmeelel selles, et stiimulipaketist oli palju abi, mh tööpuuduse vastu, ei olnud see piisavalt suur ning selle mõju polnud valijatele ilmne. Obama õõnestas ka ise oma kauplemispositsioone sellega, et esitas väiksema paketi, kui tema nõunikud ja paljud majandusteadlased olid soovitanud, ja vastutulekuna vabariiklastele pani üle 30% stiimulipaketist toimima maksukärbete või -tagastuste kaudu. Muidugi tegid vabariiklased stiimulipaketi sellegipoolest maha, näiteks tollane spiiker John Boehner nimetas seda 2011. aastal „mõttetu „stimuleerimise“ priiskamispeoks“ ning kurtis „ülemääraste regulatsioonide ja lämmatava riigivõla üle, mis hoiab tagasi töökohtade loomist erasektoris“. Riigipank alustas oma „kvantitatiivse lõdvendamise“ programmi. Kuid nõudluskriisi lahendamiseks saab rahapoliitika olla eelarvepoliitikast parem siis ja ainult siis, kui vahendav finantssüsteem, millesse rahapoliitika erakorralist likviidsust süstib, suudab laenu anda produktiivsemal viisil (st töökohtade loomiseks), kui seda suudaksid riiklikud kulutused. Seda teemat tõsisemalt ei arutatudki.
[5] S. Ferris, Showdown Scars: How the $4 Trillion „Grand Bargain“ Collapsed. The Hill, 10.02.2016; https://bit.ly/2CaTFuP.
[6] Alf Landon oli 1936. aastal vabariiklaste presidendikandidaat, kes jäi Franklin D. Rooseveltile ülekaalukalt alla kõigis osariikides peale kahe.
[7] P. Bond, Leslie Moonves on Donald Trump. Hollywoodreporter, 29.02.2016; https://bit.ly/2JGjEMR. CBS on üks USA suurimaid telekanaleid.
[8] W. Wan, Postcards from the left. Resistance groups take aim at Trump, one letter at a time. Washington Post, 02.11.2018.
