Et meid leitaks jt jutte

ØYVIND RANGØY

Et meid leitaks

Saarel olid kõik omavahel sugulased. Kõik peale naabripere. Sealne peremees oli lihtsalt nii hea mees, et vanaisa oli talle krundi kinkinud. Tal oli kuuekümnendatel ehitatud natuke imelik elumaja ja selle kõrval, kai ääres, elumajast suuremgi – lausa kolmekorruseline – paadi- ja püügiriistakuur.

Autori erakogust

Ta tütar oli mu õe sõbranna. Mõnikord ekslesime ka kolmekesi, ning ükspäev astusime lahti jäetud uksest sisse püügiriistakuuri meeletult põnevat pööningut avastama: lõhnad, värvid, köied, püünised.

Ega keegi ei näinud, et me sinna kadusime. Siis käis pauk. Meie ronisime jahmunult trepist alla ja nentisime, et suur, raske puituks oli kinni. Ilmselt ei olnud ta lukus – saarel oli uste lukustamine suhteliselt tundmatu nähtus. Kolme lapse jaoks ei olnud siiski vahet. Meie seda ust ühegi nipiga lahti ei saanud.

Järk-järgult jõudis olukorra tõsidus meile kohale. Me olime lõksus ja meid võis väga hästi ähvardada talumatu pissihäda ja tõenäoliselt ka näljasurm. Prõmmisime ust. Nutsime. Hüüdsime, karjusime, kutsusime nimepidi tema vanemat, meie meelest juba täiskasvanud venda.
Aga ei. Vennal oli ka kuulmisega probleeme, teadis naabritüdruk rääkida. Küll aga oli tal ennekuulmatu asi, mida mina polnud tollal veel lähedalt näinudki: mobiiltelefon. Ja selle uskumatu asja oli ta jätnud just sellesse paadikuuri. Uurisime, tõstsime, vajutasime klahve.
Aga endiselt ei. Sellise asja kasutamine käis meil ka üle jõu. Riistapuu kas ei töötanud või ei osanud meie seda kasutada. Ei jäänud muud üle kui veel võimsamate suhtlusvahendite poole pöörduda. Päevakorra järgmine punkt: kas keegi teab, kuidas selles olukorras palvetada?
Naabritüdruk teadis meieisapalvet ning seda sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie praegusele seisundile kohandatud olevat. Jõudsime järeldusele, et ka vabas vormis avaldus taevaisa poole peab lubatud olema. Palvetasime, et meid leitaks.

Lõpuks ta vend tuli, tunkedes ja aiakäruga. Kui kaua me olime vangis olnud, ma enam ei tea, kuid näljasurmast pääsesime ikka hea varuga. Kas toimis meieisapalve, vabas vormis pöördumine, õnnelik juhus või asjade loomulik käik, ei julge ma enam öelda. Mobiiltelefon see igal juhul ei olnud.

Igavik ja kanala

Tädi Ellen oli kogu saare tädi. Iga lapse jaoks, kes siin elas või külas käis, oli ta lihtsalt tädi. Isegi täiskasvanute jaoks. Tegelikult oli ta mu isa lihase onu lesk. Aga meie jaoks oli ta lihtsalt tädi, isegi naabritüdruku jaoks, kes polnud üldse minu sugulane.

Tädi elas saare otsas väikeses kollases majas. Nagu majad, olid ka numbrid telefonikettal üks teise järel reas. Kui mu klassivend tahtis mind kätte saada ja kaheksanda asemel pistis näpuotsa seitsmendasse auku, võttis kõne vastu vanem naisterahvas, kes olukorras selguse loomiseks tutvustas end kui „tädi“. Seda sain ikka kuulda.

Tädi maja taga oli eterniidiga kaetud pisike kanala. Juba ammu polnud seal kanu, kuid onnikese moodi kanala oli lastele väga põnev koht. Põrandal oli mingi vana hallikas-täpiline linoleum ja seinal oli kanade jaoks mingi eriti intrigeeriv riiuli moodi puidust tarind.

Eterniit oli igaviku ehitusmaterjal. Igavik algas Norras 1950. aastatel ja kestis aastani 1979, kui asbesti sisaldavad ehitusplaadid ära keelati ja mina sündisin. Olemasolevad ehitised muutusid ajalikeks ja kaduvateks. Kuid meie olime lapsed, meie jaoks oli igavik veel olemas. Igavik ja kanala.

Tädi pakkus või, siirupi ja suhkruga saia ja pihustas meile peale parfüümi ehk „head lõhna“, nagu ta ise ütles. Ja mina üritasin talle õpetada, kuidas öelda „I don’t speak English“. Ning kui ma küsisin, kas ma tohin kanalas mängida, siis ikka tohtisin – jah, enamgi veel: ta kinkis mulle selle kanala. Päriseks.

Kõik oli justkui ilus, kuid tasapisi tuli välja, et kanala omandivormiga olid keerulisemad lood, kui esialgu arvatud. Nimelt kinkis ta selle ka ühiselt meile, õdedele-vendadele, ja kindlasti ka igaühele neist veel eraldi. Ja mitte ainult: tuli välja, et ta oli sama kanala kinkinud ka naabritüdrukule ja veel ühele sugulasele. Vähemalt. Kindlasti oli veel saajaid, kes seda enam teab – lastega kirjalikke lepinguid ei olnud.

Vanaema oli juba surnud. Tädi suri ka ja kollases majas elas mõni aeg üürnikena sellesama kanala pärinud naabritüdruku pere. Hiljem elasid majas ka saksa turistid ja poola töölised. Ja lõpuks mina ise. Lõpuks saingi endale igaviku päriseks. Aga kanala oli läinud.

Autori erakogust

Klooriga keetmine

Ma leidsin kunagi linnu luukere, tõenäoliselt haigru oma.

Ema aitas neid luid klooriga keeta, et lahti saada pahast lõhnast ja paljustki muust. Kloorilõhn on ikka veel ninas, nii kui kord nähtud terav valgus ajukäärude vahel. Ei tea, kuhu see luukere jäi, ta oli mul tükk aega alles.

Sest linnud surevad ka. Ühes penoplastkastis oli mul soolase veega akvaarium, krabide ja pisikeste kaladega, keda ma üritasin toita. Salaami ei olnud kõige õnnestunum valik, ta hakkas haisema.

Teises samasuguses kastis olid kullesed. Ning samast tiigist olin teisegi veidra eluka leidnud ja mõtlesin naiivselt, et võtan siis sellegi kaasa. Kuni õudusega nägin teda konnakullest sisust tühjaks imemas ja kui tühja ploominahka ära viskamas.

Õud ja süütunne pole kunagi päriselt lahkunud. Ja ega ma ei suuda selgitada, miks linnukerega segatud kloorilõhn natukenegi lohutab.

Kunst

Vana küün oli hästi kuiv. Puitsõrestiku ja hõreda laudvoodriga punaseks värvitud hoone kõik nurgad olid ikka aastaid kuivanud heina täis. Keldris oli laut, lehmi polnud enam ammu, viimane loom oli siin naabrimehe hobune Piril, ühe väikese tüdruku ja tema isa lõbu pärast peetud loom. Nüüd oli kogu maja meie päralt.

Meid oli kolm: naabritüdruk Pipi Pikksukk, kel polnud enam hobust, mu õde Annika ja mina, Tommi. Ma pole kindel, kas me vanemad neid nimesid teadsid, aga küünis mängida tohtisime ikka.

Ja Pipi juhatas meid kunstimaailma. Tal oli nimelt suur hulk vanu ja igat värvi küünlajuppe. „Kunsti,“ selgitas Pipi, „tehakse nõnda: alla paneme paberilehe. Siis tilgutame.“ Ja tegimegi, imelisi mustreid tegime ja aeg ja koht kadusid.

Siis lõhestas idülli kui kirves halgu üks õudne mõte. „Aga mis siis,“ küsisin Pipi käest, „kui küün põlema sütib? Mis me siis teeme?“ Pipil oli kindel plaan: „Jookseme ämbriga sinna ogalike tiigi juurde vett tooma!“

Ma ei leidnud ikka rahu. Sinna ogalike tiigi juurde oli oma viiskümmend meetrit joosta ja ämber on ikka tulekahju puhul üsna väike nõu. „Aga kutsume ikka abi ka?“ küsisin. „Ei,“ oli Pipi kindel, „mitte mingil juhul.“

Ja nõnda tegime kunsti edasi, kuni ükskord läks isa mööda. Ilmusime süütul ilmel küünist temaga juttu rääkima. Tema hakkas hoopis ninaga õhku vedama. Ning täiesti ilma meie abita jõudis ta kunsti juurde.

Pahandus oli suur. Tuli välja, et ka Pipil olid tegelikult vanemad. Ja meie kõigi vanemad istusid koos ja meie pidime kuulama. Ega suuremat karistust polnud vajagi kui nende tõsiste nägude hävitav hinnang meie kunstiprojektile.

Ent tulekahju ei tulnud. Nüüdseks on küla rahvamajaks muutunud vanas küünis isegi kunstinäitusi korraldatud. Kuid üks asi sai varakult selgeks: kunst on ikka tulega mängimine.

Uusaastaorkaan

Mind äratas raju. Elekter oli ära, laenasin õelt patareiraadio. Leidsin küünlad. Päris õdusaks läks olemine. Õue minna ei lubatud, kuigi väga tahtsime. Ära lendasid kõigepealt prügikastid, siis kasvuhoone. Meie kütsime aga ahju ja keetsime makaronidega tomatisuppi.

Õhtupoolikuks torm vaibus. Telefoniside oli kadunud, läksin õue uut maailma uurima. Puud olid pooleks murtud, läinud oli ka pool küüni katust. Päevikusse kirjutasin: „Head ööd – ma loodan. Sest ega elektrita kerge ei ole.“

Järgmisel päeval sõitsime poodi. Pood toimis ka ilma elektrita, kuid suured patareid olid otsas, pidime naabritega jagama. Vanatädile andsime patareisid, tema andis meile lambipetrooleumi.

Neljandal päeval tuli elekter kaheks tunniks tagasi. Pildistasin elektrifirma töötajaid. Kuuendal päeval ma ei kirjutanudki enam midagi, kuna elekter oli ikka ära ja kooli ka ei olnud ja külm oli ja ma unustasin.

Siis algas kool, õpetaja oli vale, keskenduda oli raske, ent kannatused said tasutud. Kuningas tuli. Terve kool läks välja, ootasime tükk aega tee ääres, enne kui mustade autode kolonn paistma hakkas ja meie saime uhkelt lehvitada ja vilksamisi aimata midagi, mis võis olla kuninga pea.

Kalurilood

Kalatehase seenior istus maha, jututuju tuli peale. Jutuks tuli endine töötaja, Andreas nimi. Üsna värvikas kuju.

Tähendab, juba Andrease isa Arne oli omaette peatükk. Kunagi kalalaeva pardal oli keegi esimest korda hankinud pruunist kondenspiimast võileivavõiet purgis. Sellist asja polnud varem nähtud. Uudishimulik Arne oli kajutis raksus käinud, leivale määrinud ja lasknud hea maitsta. Kaaslased panid muidugi tähele ega jätnud asja niisama. „Kuulge,“ ütles üks, „teate, mis uskumatu asi! Keegi on käinud kajutis minu sügeliste salvi söömas!“

„Tõesti?“ vastas tüürimees. „Ma ajalehest just lugesingi täpselt samasugusest juhtumist. Vaene mees oli kahe tunniga surnud.“

Arne läks näost kriitvalgeks ja sõna lausumata kajutisse, tõmbas teki üle pea ja ootas hiirvaikselt. Täpselt kahe tunni möödumisel tõusis ta üles, ilmus tekile, käed üleval, ja kuulutas võidukalt: „Ellu jäin!“

Kord olid isa Arne ja poeg Andreas käinud merel suurt saidat rookimas, tervelt kakskümmend tonni ühe päevaga. Nad olid mõlemad rampväsinud, kui maabusid, ent koju minna oli veel kaks kilomeetrit – läbi soo! Keset suurt sood ei jaksanud isa enam ja vajus lihtsalt kokku. Poeg nägi tekkinud olukorras potentsiaali ja kiirendas hoopis sammu.

Autori erakogust

Koju jõudnult leidis ta nimelt suure pajatäie pruuni soustiga lihapalle ja sõi kõik üksi ära. Alles siis jõudis ema küsida, kuhu isa oli jäänud. „Oh, tema jäi sohu.“ Mis teha, mis teha? Isegi lihapallid otsas. Polnud muud teha, arvas ema, kui pannkooke küpsetada. Kuue sooja pannkoogiga läksid nad lõpuks sohu isa otsima ja söötma. Plaan toimis: pannkoogid söödud, tõusiski mees püsti.

See pere elas vanas, üsna räämas majas, ning ega see aastatega iseenesest paremaks ei läinud. Kui Andreas juba kalatehases töötas, olid aknadki eest ära kukkunud.

„Kuule, Andreas,“ oli kolleeg küsinud, „kas su ema pole kodus?“ Ning tõepoolest, kinnitas Andreas, oli 95-aastane ema seal kodus, suure toa voodis.

„Aga aken on ju eest ära kadunud! Kas tal külm ei ole?“

„Oh, pole midagi,“ arvas Andreas. „Panin talle mütsi pähe ja kindad kätte.“

„Aga kuule, puhub ju otse tuppa! Täna tuiskab!“

„Pole viga,“ ütles Andreas. „Käin teda iga paari tunni tagant harjamas.“

Vargad

Olin tavaliselt üksi. Õed-vennad muidugi olid, aga need ei loe. Mängisin palju küünis, seal oli vana kaherattaline traktor. Mu suur unistus oli see korda teha. Traktoril oli ka haagis, sellega koos oleks ta isegi neljarattaline, aga üks ratas oli puudu. Nagu minulgi.

Kuid mitte alati: kuldsetel suvepäevadel tuli mõnikord saarele Kjetil. Minuvanune poiss, sugulane. Küll oli seiklust! Hommikuti ärkasin suvise jõulutundega: täna ma ei ole üksi!

Just ühel sellisel ilusal päeval läksime Kjetiliga kahekesi väikese mootorpaadiga lähedal asuvale naabersaarele, sest seal pidi suvel olema avatud väike pood. Paadiga poodi! Omal käel poodi! Paadiga on maastik teine. Naabersaar oli paadiga minnes ainult ühe kilomeetri kaugusel, teedpidi oleks olnud kuusteist kilomeetrit sõita.

Poodi me esialgu ei leidnud. Küll aga leidsime prahihunniku otsast vana ratta, roostes ja katkise kummiga ratta. Uurisime põhjalikult: kas see pole see? Kas see pole just selline nelja mutriauguga velg, mida punase kaherattalise traktori haagis vajab, et ta terveks saaks ja kadunud aeg tuleks tagasi ja kõik oleks ilus?

Jah, just selline pidi see olema. Aga me ei saa ju teda lihtsalt endale võtta? Arutasime. Selge on see, et peremees on ta lihtsalt ära visanud. Et rattal tema jaoks väärtust ei ole. Lõpuks võtsime ikkagi ratta kaasa ja liikusime kruusateed pidi paadi poole.

Vastu tuli vanemapoolne meesterahvas, teretas ja küsis pealtnäha sõbralikult ja lustakalt: „Ja kes teie siis olete?“

Ja meie ütlesime naiivselt ja viisakalt oma nimed ja kust me tulime ja ootasime uudishimuga jätku. Jätk tuli – ega läinud kunagi meelest. Mehe nägu läks punaseks, hääl värises:

„Ja mina olen Oskar, selle saare omanik. Ning teie olete vargad. Mis teie arvaksite, kui ma tuleksin Rangøya saarele ja varastaksin teid paljaks? Häh? Kas keegi pole teile õpetanud vahet tegema, mis on minu ja mis on sinu? Häh? Nüüd minge ära ja ärge kunagi siia saarele tagasi tulge.“

Paadis teel koju värisesime. Mina üritasin korraks süükoorma Kjetili kaela veeretada: „Aga mina ei olnud ju üldse kindel, sina arvasid et…“

Kjetil palus mul vait olla. Olin vait.

Jooksin koju ega julgenud alguses Kjetili juurde tagasi minna. Saime mõlemad aru, et täiskasvanud on asjast teadlikud. Et Oskar on helistanud. Tiirutasin rattaga, tiirutasin ja tiirutasin, kuni naabrimees, Kjetili onu, mind lõpuks hõikas. Tundsin taas, kuidas jalad värisesid.

Pärast loengut oli kergem. Pärast loengut sellest, kuidas see ratta näppamine polnud päris õige tegu. Ent kuidas oleksime meie saanud kultuurierinevustest teada? Kuidas oleksime meie, lapsed, saanud teada, et seal saarel on teised reeglid? Et igal pool mujal on lapsed ikka üldjuhul tohtinud korjata, mis randadele on uhutud, aga mitte Ljøsøya saarel. Ei, mitte seal. Ja nüüd me siis teame.

Kaherattaline traktor ei saanud kunagi korda. Kui mina olin teises riigis, kinkis isa ta hoopis naabrimehele, kes annetas ta edasi muuseumile. Vana aeg ei tulnud tagasi. Kõik ei saanud korda. Aga Oskar müüs lõpuks oma saare maha ja kolis linna.

Suuremast vargusest on meil siiski õnnestunud hoiduda. Kjetilist sai isegi politseinik. Mis minust sai, seda ma veel ei tea.

Juuksur

„Sina ei saa kunagi rikkaks. Lihtsalt ei saa. Sa ei ole seda tüüpi.“

Istusime pisikeses keldrikorteris, kust igapäevane jalutuskäik keskkoolini oli ainult 600 meetrit. Sõber vaatas mind veel korra ja kinnitas naerdes, et ta mõtles seda ikka tõsiselt.

Võib-olla ei saagi rikkaks, aga vähemalt üritasin mõnikord veidigi kokku hoida. Näiteks otsustasin, et kütta pole vaja. Talve poole langes toatemperatuur tasapisi nulli suunas. Lõpuks hoidsin sooje töötunkesid voodi kõrval, et jõuaksin teki alt võimalikult otse sooja voodri vahele.

Liiga suur oli kiusatus ka siis, kui üks klassivend pakkus, et ta lõikab mu juuksed:

„Teen seda ikka hästi. Tõesti. Olen täielik proff.“

Leppisime kokku, ta tuli minu juurde ja hakkas kääridega siit ja sealt lõikama. Ega esialgne tulemus – või täpsemalt, tagajärg – head ei tõotanud. Küsisin, kui palju ta varem oli hobijuuksurina tegutsenud. „Einoh, sa oled ikka esimene,“ ütles ta. „Aga ma lihtsalt tean, et olen hea.“

Ta lõikas ja lõikas ja sai lõpuks aru, et ega midagi mõistlikku pealaele järgi ei jää. Siis võttis ta lõpuks žileti ja tegi puhta töö. Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.

Koolis äratas uus soeng tähelepanu. Koridoris jäi üks vanema põlvkonna õpetaja mind niivõrd uskumatul ilmel vahtima, et ma läksin WC-sse peeglisse vaatama. Alles siis sain aru: olin kogemata tema paroodiaks saanud.

Jõudsin järeldusele, et kui juba, siis juba. Žileti all langesid ka viimased juuksed, olin täiesti kiilas. Oli suviselt soe ja läksin jooksma. Siidine õhk mängis mu palja pea ümber. Siiani on see ainuke kord elus, kui ma jooksmisest rõõmu olen tundnud.

Ma mõtlesin selle loo peale, kui mul tekkis hull mõte midagi eesti keelde tõlkida. Aga üks kord peab esimene olema.

Muna

See oli mu esimene kord Eestis. Reis toimus kõige odavamal moel, rongide, busside ja Estline’i laevaga. Teel ööbisin sõbra juures, kes heldelt andis söögimoona kaasa, muuhulgas ühe keedumuna. Selle panin oma suure seljakoti kõrvaltaskusse. Ja unustasin.

Eesti sõnu ma tundsin, aga Eesti oli võõras. Tundsin häbi, et ma kohe ei saanud aru isegi nii rahvusvahelisest sõnast nagu „konverents“. Sõime kohvikus Elsebet torti. Mu isiksus oli kujunemisel ja hirme oli tohutult. Hiljem sain kuulda, et mu silmad olid väga elavad. Edasi läks tee seljakotiga Tartusse.

Pärast pikka seiklust ja rahutut ööd istumissalongis maabusin Baltic Kristinaga Stockholmis. Passi sain oma elu teise Eesti Vabariigi templi. Siis tahtis tollitöötaja mu suure seljakoti sisuga lähemalt tutvuda. Räpased riided. Juba kulunud Eesti kaardid. Kassettidel audioraamat. Norra-eesti-norra sõnaraamat.

Siis pistis ta oma siniste ühekordsete kinnastega käe seljakoti kõrvaltaskusse ja tõstis välja asja, mis oli kunagi olnud muna. Muna koor meenutas valget värvi autoõnnetust. Sisu oli pigem umbmäärane hall mass, ilmselt ka veidi seljakoti sinist värvi. Rootsi tollimundris naise näoilme oli täiesti neutraalne, kui ta selle viisakalt tagasi pani ja sõbralikult soovis mulle ilusat päeva.

Kolmteist aastat hiljem olid passitemplid ajalugu, nagu ka Estline, ja Tallink oli ammu juba Silja Line’i ära ostnud. Peaaegu kogu mu täiskasvanud elu oli Eestis elatud ja nüüdseks sain endale ka oma kajutit lubada. Ilm oli ilus, Tallinki laeval oli hommikusöök ja Utøya saarel oli minuvanune mees just 69 süütut inimest ära tapnud.

Võtsin keedumuna. Istusin lauda, minu vastas istus taanlane. Üks meist, mõtlesin. Olin habras, tahtsin teda kallistada. Lõin munakoorest poolkera katki. Järsku täitis ta mind hirmuga, milles ta ise täiesti süütu oli.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht