Theweleit, Sontag, Laibach – ühe idee kolm väljendusvormi
Mai, 2019Klaus Theweleit on saksa kirjandusteadlane, kes vapustas eelmise sajandi 70ndate keskel Freiburgi ülikoolis kirjutatud dissertatsiooniga kogu Lääne-Saksa humanitaarteadust. Aastatel 1977–1978 ühes väikekirjastuses ilmunud 1147-leheküljeline oopus „Männerphantasien“ muutus vasakintellektuaalide hulgas kultusteoseks.[1] Kuid samavõrd pandi seda tähele ka vaimumaailma parempoolsemates segmentides. Saksa ajaloolased teost kuigi kõrgelt ei hinda, aga teistes mõtteteadustes on see kõrgeid laineid löönud.
Ajalooline paralleel. Psühholoogide ja psühhiaatrite seltskond ei pidanud Sigmund Freudi teooriaid omal ajal usutavateks (ei pea praegugi), kuid Ameerika Ühendriikide kirjandusteadlastele ja filosoofidele läksid need vägagi korda. Teatavasti juurdus Freudi psühhoanalüüs Teise maailmasõja lõppedes USA ülikoolides, tulles sealt „teise lainena“ tagasi Euroopasse. Võib öelda, et alustas ülemaailmset võidukäiku.
Midagi sarnast juhtus ka Theweleiti teooriaga fašismi „kehalisusest“. Pärast seda kui teos tõlgiti 1987–1989 inglise keelde, sai „Male Fantasies“ tänu USA akadeemilise maailma entusiasmile justkui uue hingamise. Tunnustuse ka ajaloolaste tsunfti poolt. Juba 21. sajandil, raamatu esmailmumisest piisavalt kaugelt distantsilt, on Theweleit väitnud, et kõik Ameerika ajaloolased, kellega ta on viimase paarikümne aasta kestel kohtunud, on sellest raamatust teadlikud, paljud on seda lugenud ning ka tsiteerinud.
Theweleiti raamatu teisele köitele eessõna kirjutanud Princetoni ajaloolane Anson Rabinbach (uurimise raskuspunkt Kesk-Euroopa 20. sajandi sotsiaalajalugu) ja New Yorgi ülikooliga seotud psühhoanalüütik Jessica Benjamin hindavad teost üpris kõrgelt: „„Male Fantasies“ on üks haruldasi raamatuid, mis niihästi võtab kokku kui samas ka ületab ühe terve põlvkonna kalliks peetud huvisid. See koob ühte 1968. aasta järgse Saksamaa uue vasakpoolsuse intellektuaalsete ja poliitiliste huvide kõige viljakamad heided, luues algupärase, veetleva, tihti sügava ja puhuti pöörase narratiivi fašistlikust alateadvusest.“[2]
Saksamaal võis selliseid ülivõrdes sõnu lugeda põhiliselt kultuuriajakirjanikelt, näiteks Der Spiegeli legendaarse toimetaja Rudolf Augsteini artiklist (19.12.1977), kus menuki kiitmisele on pühendatud tervelt kaheksa lehekülge. Kuid saksa ajaloolased, nagu öeldud, jäid külmaks.
Theweleiti teoorias on kandev osa psühhoanalüüsil. Lühidalt sellest, kuhu Theweleiti tema „taltsutamatu intelligents“, nagu ironiseeris üks Freiburgi professor, välja viis. Fašistlikku keha determineerib ränk võitlus „teadvustamatuga“. Selleks teadvustamatuseks, või siis allasurutuseks, on naiselik alge.
Theweleiti teos algab vabakorpustes sõdinud meeste autobiograafiate ning romaanide analüüsist. Sedasorti allikaid on ta leidnud umbes kaks- ja poolsada. Vabakorpused (Freikorps) olid Esimese maailmasõja lõppemise järel Saksamaal tegutsenud äärmusparempoolsete sõjaväelaste üksused, kes tulid vabal tahtel kokku selleks, et suruda maha kodumaised kommunistlikud võimulepürgimised, Poola insurgentide katsed Ülem-Sileesias riigipiire nihutada ning bolševike läändetungimise Baltimaade, täpsemalt Läti territooriumil.
Autor analüüsib fašistliku keha potentsiaali.
Saksa keeles kasutatakse niisuguste üksuste tähistamiseks terminit Soldateska, sõna on tulnud itaalia keelest ning tähistab õigupoolest varauusaegsete palga-
sõdurite jõukusid, kes olid 16.–17. sajandil kurikuulsad selle poolest, et palgaraha ärajäämisel võtsid kõik vajaliku tsiviilelanikkonnalt, asudes seda pidurdamatult röövima ja mõrvama.
Theweleit keskendub seitsmele Saksamaa aja- ning kultuuriloost tuntud sõjardile (kirjanikud Ernst von Salomon ja Ernst Jünger sealhulgas), kelle tekstides ei leia uurija peaaegu midagi nende isiklike abikaasade kohta. Naised jäävad anonüümseteks, nad on impersonaalsed sie. See ei tähenda seda, et naise perekonda kui niisugust eitatakse: kui naisel juhtub olema vend, siis selline isik on nimetamist vääriv, ta ei jää anonüümseks. Ta on isiksus, kellega võib suhelda, minna isegi kohvikusse lobisema. Jättes endistviisi nimetu naise koju.
Theweleit jõuab järeldusele, et vabakorpuslased püüavad hävitada oma sisemist pehmust, erootilisust, naiselikkust, sulgedes need omadused – või nõrkused ja defektid, igatahes ebamehelikud tunded – justkui sepistatud „kehapantserisse“. Tõendusmaterjali on obsessiivsesse stuuporisse langenud autor kuhjanud tonnide viisi.
Vabakorpuslase fantaasiamaailmas (siit ka raamatu pealkiri) esineb vaid kolme sorti naisi: emad, valged halastajaõed (aadellikku päritolu aseksuaalsed olendid) ning hoorad.
Punahoorluse ülimaks avaldumisvormiks on kommunistlikes väeosades tegutsevad naissoost sõjaväelased, kelle tähistamiseks kasutatakse saksa keeles pejoratiivset väljendit Flinterweiber (die Flinte – püss).
Naised on „revolutsiooni hüäänid, kes korraldavad loomalikke vereorgiad“, nagu üks vabakorpuslane sedastab. Kuid need võisid olla ka spermaorgiad.
Baieri nõukogude vabariigi kehtestamist kujutav Hans Zöberlini romaan „Südametunnistuse käsk“, mille eest autor sai 1937. aastal SA kultuuriauhinna (Sturmabteilung ehk natsipartei rünnakrühmad andsid välja omaenda kultuuriauhinda, vaat siis!), esitab belletristliku seletuse lühiajaliseks jäänud kommunistliku riigi tekkimisest ja funktsioneerimisest. Tegelik niiditõmbaja olnud keegi Katja-nimeline daam, osalt vene, osalt orientaalset verd, kelle segaverelises kehas märatsev kurat paneb teda mitte ainult nõukogude vabariiki looma, vaid ka seksuaalorgiaid korraldama.
Punane hoor seondub voolamise, niiskuse, lima, raba, soo, menstruatsiooni, laava, kallastest üle tõusnud jõega, millegi amorfsega, millest tahke, kuiv, enesessetõmbunud, distsiplineeritud vabakorpuslane peab eesmärki silmist kaotamata ning ennast määrimata läbi minema. Või siis selle kõige ohjamiseks tamme ehitama. Vabakorpuslase keha on per se tulvavett tagasi hoidev tamm.
Mistõttu saab ka mõistetavaks, miks peab sellest kehast kõik nõrkused välja rookima, peab enda olemuse sulgema „kehasoomusrüüsse“.
Vabakorpuslased on oma mälestustes või ka ilukirjanduslikes tekstides naise-nimelise loodusstiihiaga kohtudes ülimalt vägivaldsed. Neil ei jää midagi muud üle; Flinterweib kujutab endast eksistentsiaalset ohtu – tema eesmärgiks on mees kastreerida, nakatada süüfilisega, tappa ta salakavalalt seeliku alla peidetud granaadi või püstoliga (asenduspeenis), ahvatleda unustama oma sõjamehekohust, minema reetmise teed. Valge sõdalane reageerib sellisele ohule adekvaatselt, see tähendab ekstreemse vägivallaga. Kirjeldused sellele infernaalsele olevusele pähe tulistamisest, tema kolba muutmisest veriseks massiks, on korduv motiiv.
Mitte ainult vabakorpuslaste kirjutatud romaanides. Belgia kirjaniku Marguerite Yourcenari romaani „Halastuslask“ tegevustik leiab aset 1919. aastal kusagil Lätis, baltisaksa mõisas, kus peretütar krahvinna Sophie de Reval armub nende juurde majutatud vabakorpuslasest noormehesse. Sõdalane Erich ei vasta neiu armastusele. Äratõugatud Sophie läheb üle vaenlaste poole. Ehk hakkab punaseks. Romaani lõpus satub ta vabakorpuslaste juurde vangi ning tema hukkajaks on minajutustaja Erich.
„Tulistasin pead kõrvale pöörates, nagu laps, kes jõuluõhtul raketti laseb ja ise pauku kardab. Esimene kuul üksnes purustas osa ta näost, ja nii ma ei saanudki teada, missugune ilme oleks olnud Sophie’l surnuna. Teise lasu järel oli kõik lõppenud. Algul mõtlesin, et paludes see töö mul endal ära teha, oli ta uskunud mulle andvat viimase ja kõige kindlama tõendi oma armastusest. Hiljem mõistsin, et ta oli tahtnud üksnes kätte maksta, jättes mulle päranduseks süümepiinad. Tema arvestused on läinud täppi: need vaevavad mind vahete-vahel tõesti. Naistega tegemist tehes satud ikka lõpuks ise lõksu.“[3]
See on ühtlasi romaani lõpulõik.
Niisiis, naised on lõks, nagu Yourcenar selle mõtte Erichile pähe paneb. Kirjanik Yourcenar ise pole mingi vabakorpuslane ega Jüngeri või von Salomoni taoline terastormidest läbi käinud maailmasõja veteran, ta on naiskirjanik (kirjanik, kes on naissoost) ning tema maailmas tegutsevad vabakorpuslased pole sulgunud „kehasoomusrüüsse“. Homoseksuaalsel Erichil on lähedane suhe Sophie vennaga, nii et ta ikkagi on erootiline olend. Ning pärast Sophiele pähe tulistamist teda ikkagi vahetevahel tabavad süümepiinad.
Õigel vabakorpuslasel, meeskirjaniku-autobiograafi loodul, selliseid nõrkusi ei esine.
Õiged mehed menetlevad kommunistlikke hoorasid mõneti sarnaselt sellega, kuidas see toimub Hollywoodi vampiirifilmides. Vaadake veel kord Robert
Rodrigueze märulit „From Dusk till Dawn“. Ka seal on tulistamine pähe ning vaiaga läbipuurimine ainsaks kindlaks meetodiks põrgulik olend surmata, ning pärast seda, kui „töö on tehtud“, ei tule kellelgi mõttesse kordasaadetut kuidagi kahetseda.
Theweleiti silmapaistev edu eelmise sajandi lõpu fašismi-diskursuse uuendamisel on ilmselt seotud ühe tolle ajastu suure avastusega, mis tänapäeval on uudsuse kaotanud ning ei üllata enam kedagi: Theweleit jõuab meestefantaasiate lahkamisel paratamatult järeldusele, et fašistlik substants on olemas kõikides isastes. Kratsi neist ükskõik millise kesta ning pealispinna alt tuleb välja ürgfašist.
„Nagu Theweleit ütleb, on fašismist vaja aru saada mitte üksnes „sellepärast, et see võib „uuesti tagasi tulla““, vaid et see on juba meeste ja naiste igapäevastes suhetes vihjamisi olemas. Theweleit keeldub tõmbamast eraldusjoont vabakorpuslaste fantaasiate ja „normaalse“ mehe vaimsete eksirännakute vahele“, kirjutab Barbara Ehrenreich.[4]
Üdini ausa uurijana kaevas Theweleit omaenda hingestki välja mõningad fašistlikud tendentsid, langedes nii iroonilisel kombel äärmusfeministlike auto-rite rünnaku objektiks. Persoonina, mitte uurijana.
Enam kui 40 aasta möödudes raamatu esmailmumisest on ajaloolaste hulgas tekkinud enam-vähem konsensus, et Theweleit ei seleta ära 1920. aastatel tekkinud paremäärmuslike militantsete liikumiste anatoomiat, küll aga on tema teos ajastudokument, mille analüüsimisel muutub hoomatavaks 1960. aastate lõpul ja 70ndatel tegutsenud Lääne-Saksamaa vasakintellektuaalide maailm.
(Mõttekäiku jätkates võiks öelda, et ka Freudi teooriad ei seleta inimpsüühika toimimist, küll aga aitavad need mõista Austria-Ungari keisririigi keskklassi hüsteerilist meeleseisundit fin de siècle’i ajastul.)
Ilmselgelt ei tundnud Theweleit sealpool raudset eesriiet loodud „meestefantaasiate“ kommunistlikku pöördpeegeldust – tahtejõuline ideele pühendunud (mees)kommunist, selline ostrovskilik terasmees Pavka Kortšagin, kes tunneb põhimõtteliselt vaid kolme tüüpi naisi: ema (umbes nagu kirjeldab Maksim Gorki samanimelises romaanis), aateline naisseltsimees, läbinisti aseksuaalne olend (nagu kirjeldab Tšernõševski tervet oma ajastut kujundanud romaanis „Mida teha?“) ning valgekaartlik-imperialistlik hoor – kõik need endised krahvinnad, kes uue võimu ajal muutuvad spekulantideks-kahjuriteks, või siis ekstreemsel puhul nais-SS-lased, kelletaoliste kujutamisel on andnud nõukogude filmikunsti eksemplaarse panuse eesti näitleja Eve Kivi.
Romaanides ja autobiograafiates neile pähe ei tulistata, kuid see on seletatav vaid nõukogude humanismiga. Mis oli paraku näiline, deklaratiivne, tegelikus elus harvaesinev.
Siinpool raudset eesriiet teadvustasid teravapilgulised vaatlejad fašistlike ja kommunistlike totalitaarsuste esteetilist sarnasust juba 1960. aastate keskpaigas.
Nõukogude režissöör Mihhail Romm tõi 1965. aastal linale kahetunnise dokfilmi „Tavaline fašism“, mis käsitleb põhiliselt siiski Saksa natsionaalsotsialismi tekkimist ning hiilgeaega, ehkki natuke näidatakse ka Mussolinit.
Nimetatud filmi vaatamisel ei jäänud nõukogude inimestel märkamata 1930. aastate Saksamaa ning nende endi igapäevase elu parallelism. (Vabade assotsiatsioonide tekitamise meetod on Rommil üpriski sarnane Theweleiti opus magnum’i kirjutamisel kasutatud võttestikuga; Theweleit ongi soovitanud lugeda oma raamatut nagu filmikäsikirja.)
Kõrvalepõikena: ka Rommi film on muutunud omamoodi kultuslikuks. Nagu kultusteosele kohane, levivad selle ümber Venemaal seniajani mitmesugused legendid. Nii olevat poliitbüroo liige ideoloogiasekretär Suslov küsinud pärast filmi läbivaatamist Rommilt etteheitva näoga: „Miks te meid niimoodi vihkate?“
Meid. Mitte neid – natse.
Filmi põhjal oli kavatsus teha ka raamat, aga sellele tõmbasid nõukogude ideoloogid pidurit. Jällegi Suslovile omistatud lause: „Filmi vaatab inimene ära ja unustab, aga kui ta avab raamatu, siis võib ta mõtlema jääda.“
Oht oli kahtlemata olemas. N-ö tavavaataja ei pruukinud hoomata natsliku ideoloogia olemust, kuna nõukogude ideoloogia piirdus selle seletamisel kannibalistlike instinktide ja meetodite loetlemisega, kuid nähes Rommi filmi 59. minutil kaadreid sellest, kuidas Hitler külastab kunstinäitust, pidi ta paratamatult märkama, et natslik kunst à la Arno Breker või Josef Thorak ühes kõigi oma tahutud ja voolitud titaanlike meesfiguuridega evib ilmset sarnasust stalinistliku ja ka poststalinistliku nõukogude kunstiga. Viimast nägi nõukogude inimene kõikjal: linnade peaväljakutel, ajakirjade esikaantel, parkides, raudteejaamades, koolides, isegi sõjaväeosades.
Paratamatult pidi nõukogude inimest haarama äratundmine ka siis, kui Romm näitas talle natsiajastu ühte suurimat filmistaari Marika Rökki, kes laulab meelal häälel puusahöörituste saatel, ning kaadritagune hääl – Mihhail Rommi enda hääl – seletab, et Saksamaal tehti palju tööd, elu polnud suurem asi ning seetõttu pidi rahvale andma ka meelelahutust. Rökki paljad kintsud asendasid võid ja muud puuduvat söögikraami. Täpselt samas sõnastuses ning pea identsete kaadritega saaks näidata laulvat ning puusi hööritavat Ljubov Orlovat, Stalini lemmiknäitlejat, kes oli nõukogude seksisümbolina Marika Rökki sajaprotsendiline analoog.
Nüüd veidi Theweleitile osaks langenud kriitikast. Saksa ajaloolased on talle ette heitnud, et rangelt võttes polnud tema valitud seitse vabakorpuste sõdalast sugugi representatiivsed natsid.
Ernst Jünger toetas Hitlerit nn võitluse ajastul, 1920. aastate lõpul, kuid natside võimuletulekuga hakkas ta neist eemalduma, minnes lõpuks opositsiooni. Üks Theweleiti vaadeldud vabakorpuslastest – kaptenleitnant Martin Niemöller – sattus natsiparteist sõltumatust nõudnud evangeelse kiriku (Bekennende Kirche) liikmena üldse koonduslaagrisse.
Ja ka Hitleri enda suhtumine vabakorpustesse polnud sugugi tänutundest kantud, kuigi võinuks nagu, sest – kasutades tollast kõnepruuki – need mehed vabastasid Saksamaa bolševistlikust katkust.
Aga ei. „Mein Kampfi“ teise osa 9. peatükis „Grundgedanken über Sinn und Organisation der S.A.“ väidab Hitler se-da, et vabakorpused valitsesid tänavaid ja tegelikult ka kogu riiki, kuid neil puudus poliitiline ideestik. Hullemgi.
„See oli juut, kes oma pressi kaudu mõistis lõputu osavusega lansseerida kaitseüksuste apoliitilisuse ideed.“
Theweleitist fastsineeritud kommen-taatorid on sellele vastuseks välja toonud, et tema sihik on laiem kui vaid saksa natsionaalsotsialism, ta räägib ikkagi fašismist kui üldmõistest. Ent kuna 1970ndate Lääne-Saksa intellektuaalid kasutasid termineid „natsionaalsotsialism“ ning „fašism“ sünonüümidena, siis ei vii see märkus meid ajalooteaduses kasutatavate mõõdupuude juurde jäädes Theweleiti mõistmisel kuigivõrd edasi. Teost tuleb lugeda kirjandusteaduse, sotsioloogia, psühhoanalüüsi ja ajaloo ristumiskohta(desse) asetuva trillerina.
Theweleiti suurimaks teeneks humanitaarteadustes peetakse seda, et ta oli esimene, kes kaua enne „kehaajalooks“ nimetatava distsipliini tekkimist kirjutas kehast kui mentaalsest objektist.
Ent mis puudutab Theweleiti välja toodud „valgete“ vabakorpuslaste vägivaldseid instinkte „punaste“ püssinaistega kokkupuutumisel, siis üks aspekt on tal jäänud tähelepanuta.
„Meestefantaasiate“ suunas kõlanud kriitika üheks vektoriks on vabakorpuslaste endi poolt lähtunud seksuaalse vägi-valla eiramine. Theweleiti järgi puudus vabakorpuslastel seksuaalne n-ö tung. Jutt on vägistamise „draivist“ – olgu seksuaalse rahulduse saamiseks või siis võimusuhte demonstreerimiseks.
See aga tundub olevat väär lähtepunkt. Vabakorpuste juhtfiguurid omandasid esimesed sõdimiskogemused keiserliku Saksamaa koloniaalvägedes Aafrikas ning Hiinas juba enne Esimest maailmasõda. Ajaloolane Isabel V. Hull (Cornelli ülikool, uurimisteema raskuspunkt Saksamaa ajalugu 1700–1945) toob välja, et Euroopa-välistel sõjakäikudel ei tolereeritud röövimist, kuid naiste vägistamine ja seksuaalne ahistamine olid laialt levinud. Hiinas tegid seda kõik Euroopast tulnud ekspeditsiooniväed. „Samuti paistab see olevat olnud üldlevinud Saksa sõdurite puhul Edela-Aafrikas.“[5]
Kuidas nende meeste militaarkultuurist niisugune seksuaalne vägivald vabakorpustesse astumisel välja roogiti? Sest kui lähtuda Theweleitist, siis sellised tungid pidanuksid neil puuduma.
Saksa sõdurite käitumine koloniaalvägedes polnud Theweleiti raamatu kirjutamise hetkel veel ajaloolaste uurimisvälja jõudnud. Ent olulisemgi võib-olla on see, et valgete n-ö deseksualiseeritud vabakorpuslaste kordasaadetud penetratsiooniaktid „punaste hoorade“ kallal lihtsalt ei sobi Theweleiti teooriaga kokku.
Olla võinud tegelikkust, wie es eigentlich gewesen ist, demonstreeritakse meile 2008. aastal Soomes valminud mängufilmis „Käsky“, mille režissööriks on Aku Louhimies. Film näitab meessoost valgekaartlaste ja naissoost punakaartlaste kokkupõrget Soome kodusõjas (kes peab vajalikuks, loeb: vabadussõjas). Naised võetakse vangi, nad lastakse maha ilma kohtuotsuseta. Ööl enne hukkamist toimub vangide kestvusvägistamine. Peategelase Miina kannatusi näidatakse peaaegu taluvuspiiri ületades.
(Võib-olla on ülimalt õõvastav efekt saavutatud suhteliselt õõvastavate meetoditega. Louhimies on viimasel ajal sattunud kinematograafilistesse skandaalidesse; näitlejad, sealhulgas Miinat kehastanud Pihla Viitala on talle ette heitnud jälke manipulatsioone võtteplatsil, näiteks prussakate asetamist paljale kehale või väljaoksendatud toidu uuesti sööma sundimist;[6] võib-olla et sellisel moel tekitatud emotsioone võimegi näha filmi „Käsky“ vägistamisstseenides.)
Filmi põhisüžeeks on ainsa ellujäänud punakaartlase Miina ning ainsana moraalse selgroo säilitanud valgekaartlase Eero armastuslugu. Film põhineb Soome kirjaniku Leena Landeri samanimelisel romaanil, mis ilmus müügile 2003. aastal.
Näeme, et belgia (nais)kirjanik Yourcenar ning soome (nais)kirjanik Lander on eelmise sajandi alguses tegutsenud vabatahtlike „valgete“ meessõdalaste kujutamisel kardinaalselt teistsugusel seisukohal kui saksa (mees)kirjandusteadlane Theweleit.
Fašistlike kehade fenomenist aru saamiseks on soovitatav lugeda Susan Sontagi esseed „Vaimustav fašism“, mis algselt ilmus New York Review of Booksis
(06.02.1975). Sontagi ärgitas seda kirjutama 1974. aastal ingliskeelsena ilmunud Leni Riefenstahli pildialbum „The Last of the Nuba“, mis muutus rahvusvaheliseks bestselleriks.
Hitleri lemmikrežissöör Riefenstahl oli selleks ajaks võtnud natsionaalsotsialismi suhtes samasuguse distantsi nagu tänase vaba Eesti vanema põlve juhtpoliitikud Eestimaa Kommunistliku Partei suhtes: ei Riefenstahlil ega Rüütlil-Kallasel-Ansipil ole mingit kokkupuudet totalitaarsete režiimidega olnud. Või kui, siis ainult dissidentlik-vabadusvõitluslik.
Sontag näitab siiski, et Riefenstahli kogu filmilooming viitab kaheldamatult fašismile, mitte ainult emblemaatilised „Tahte triumf“ ja „Olümpia“. Mäed, alpinism, tugev füüsis, terve keha, mis püüdleb jumalikesse kõrgustesse, eema-
le orgudes laiutavast dekadentsist ja määndumisest. Põgenemine iseenda eest, oma nõrkustest, liitumine julgete vennaskonnaga, keda ühendab surm. Kaunite, füüsiliselt täiuslike kehade surmatrots, mis on samas ka surmaihalus.
Sontag toob esile, et fotoalbumis „Die Nuba“ jätkub sama temaatika. Seekord ei ole need „aarialased“, need on Sudaanis elava nuba hõimu liikmed, ent jättes
nahavärvi kõrvale, peab kõhklematult ütlema, et füüsiliselt on selle hõimu esindajad nagu liikuvad Antiik-Kreeka skulptuurid.
Ent see pole veel kõik. Nubade ühiskonnas olid väga tähtsateks sotsiaalseteks sündmusteks maadlusvõistlused ning matused.
Nubad on hõim, kelle elus on kesksel kohal esteetika. Mida siis Riefenstahl oma geniaalse kaameraga jäädvustab, tehes seda 70ndatel Mustas Aafrikas samasuguse andumusega, nagu ta tegi seda 30ndatel põhjarassi hullusest haaratud Saksamaal?
Sontag kirjutab: „Erootiline alge (ehk siis naised) on alati kiusatuseks, millele vastuseks on sugukihu kangelaslik mahasurumine. Nõnda seletab Riefenstahl, miks nubadel, erinevalt suurejoonelistest matustest, ei kaasne tseremooniaid ja pidustusi abiellumisega. „Nuba mehe suurimaks ihaks pole ühineda mõne naisega, vaid olla hea maadleja, tunnustades nõnda mõõdukuse põhimõtet. Nuba tantsutseremooniad ei ole meelelised üritused, vaid pigem „kasinuse pidustused“ – elujõu endashoidmiseks.“ Fašistlik esteetika põhineb eluliste jõudude endashoidmisel; liigutused on piiratud, kindlalt väljapeetud, täpsed ja tagasihoitud.“[7]
Sontag (naine) jõuab sellele järeldusele Riefenstahli (naise) loomingut analüüsides kaks-kolm aastat enne seda, kui Theweleit (mees) kirjutab sellest seitsme vabakorpuslase (mehed) kirjatükke analüüsides. Kusjuures Sontag saab hakkama kümne leheküljega, samas kui Theweleiti kapatsiteet on tuhat barokset lehekülge. Muidugi – Sontagi teemaks on esteetika, Theweleiti teemaks on kosmos. Siit ka erinevad volüümid.
Lõpetuseks käsitleme üht eesti komberuumi keskset probleemi – mil määral on natsionaalsotsialism võrreldav kommunismiga? Lähtudes kasvõi sellestsamast terve tugeva keha kultusest, mis tundub väga kattuva ja sarnasena.
Kommunistlik tugev keha on vahend mingi kaugema eesmärgi saavutamiseks – olgu see revolutsiooni õhutamine üle maailma või Marsi koloniseerimine. Fašistlik tugev keha ongi ise lõpp-eesmärk. Või nagu Sontag selle elegantselt sõnastab: kommunistidel on utoopiline moraal, fašistidel on utoopiline esteetika.
Ent muidugi saab need asjad kenasti kokku panna. Minge YouTube’i ning toksige otsingulahtrisse Laibach Whistleblowers. Nautige videot noortest iluvõimlejatest, kes Laibachi esitatud peaaegu marsimuusika saatel karastavad keha ning vaimu „We rise, we grow / We walk and we stand tall / We never fall / As big as the sky“ [Tõuseme, kasvame, kõnnime, sirgume, ei kuku eal, suured kui taevas], eesmärgiga „We’ll meet again / Now eternally / And walk / Once more as one!“ [Kohtume taas nüüd igavesti ja kõnnime taas nagu üks!]
Gesamtkunstwerk’i viljelev Sloveenia industriaalbänd Laibach teeb teile totalitaarse kehapoliitika selgeks 3 minuti ja 41 sekundiga.
Ja rohkem polegi selleks vaja aega kulutada.
[1] Klaus Theweleit pole päris tundmatu ka eestikeelsele lugejale. Nii on tema peateose kohta ilmunud refereeriv artikkel: I. Särg, Make War, Not Love! Vikerkaar, 1997, nr 7/8; samuti on talt eestindatud: K. Theweleit, Mehe sündimise viisid. Mehe keha kui institutsiooni keha. Tlk. K. Kaugver. Vikerkaar, 2014, nr 4/5. Toim.
[2] K. Theweleit, Male Fantasies. Tlk C. Turner, C. Erica, S. Conway. Kd 2. Minneapolis, 1989, lk X.
[3] M. Yourcenar, Halastuslask. Tlk M. Riives. Tallinn, 1999, lk 113.
[4] K. Theweleit, Male Fantasies. Kd 1. 1987, lk XV.
[5] I. V. Hull, Absolute Destruction: Military Culture and the Practices of War in Imperial Germany. Ithaca (NY), 2004.
[6] M. Ulfsak, Soome tipprežissöör: miljon vaatajat ja elu suurim skandaal. Eesti Ekspress, 06.06.2018.
[7] S. Sontag, Vaimustav fašism. Rmt-s: S. Sontag, Vaikuse esteetika. Tlk B. Vaher. Tallinn, 2002, lk 153.
