Ida-Virumaa – keskkond ja elanike tervis

HANS ORRU

Kui öeldakse „Ida-Virumaa“, siis kerkivad enamasti silme ette tööstusettevõtete suitsevad korstnad, rikutud maastik, reostunud vesi ja suur hulk võõrtöölisi, kes aastakümnete eest sinna tulnud. Vähematele meenub ka pankrannik, suursugused mõisad ja lõputud rabad. Ent milline on sealne keskkond tegelikult: kas tõepoolest niivõrd saastunud, kui paljudele tundub? Ja milline on sealsete inimeste tervis? Selle üle püüamegi arutleda.

Keskkonna saastatust saab hinnata nii objektiivsete kui subjektiivsete tegurite alusel, kusjuures mõlemad on teatud aspektidest relevantsed. Objektiivsed tegurid on näiteks mitmesugused keskkonnaseisundi mõõtmised, mille põhjal saab hinnata keskkonna saastatust saasteainete sisalduse järgi. Subjektiivseks teguriks on aga inimeste arvamus sellest, kui saastunud on tema ümber olev keskkond. On leitud, et kui inimene tunneb ennast mingis keskkonnas halvasti või on väga mures, võib ta ainuüksi sellest haigeks jääda.[1]

Loomulikult jääb küsimus, kui asjakohaselt me oleme võimelised seda hindama. Kui ma olen näidanud üliõpilastele kõrvuti fotosid Hiina X tööstuslinna tossavast tööstuskompleksist ja Kohtla-Järve Viru Keemia Grupi (VKG) pildi peal üsna puhtast tööstuskompleksist, siis on viimase kümne aasta jooksul vaid üks tudeng kohe (ilma ühtegi vihjet saamata) Kohtla-Järve ära tundnud. Kui ma oleksin maininud „Ida-Virumaa tööstuskompleksi“ ilma ühtegi pilti näitamata, oleks nende ettekujutus sellest langenud üsna ühte Hiina X tööstuslinnaga. Seega on subjektiivse hinnangu juures väga oluline meie taustsüsteem.

Tõsiasi on ka, et tihti ei ole just kuigi paljud meist Ida-Virumaal käinud või on see käik jäänud mitme aasta taha. Pealegi valitsevad suured erinevused Ida-Virumaa eri piirkondade vahel. Me ei saa samastada Kiviõli Narvaga, Ahtmet Jõhviga ega Lüganuset Kohtla-Järvega – kõik nad on detailides üsna erinevad. Sümboliteks, mis nendega seostuvad, on Narva linnus, Jõhvi kontserdimaja, Kiviõli tuhamäed, Ahtme kaevandus (praeguseks küll juba suletud), Lüganuse alevik Purtse jõe kaldal ning Kohtla-Järve kui uue riigigümnaasiumi asukoht.

Peale selle on erinevad ka kõik kolm suurt põlevkivitööstuse ettevõtet. Narva lähedal asuvad nii Eesti Energia põlevkivielektrijaamad kui ka ENEFIT-i õlitehas. Sealne õlitehas Auveres näeb küll väga moodne välja, aga siiski lõhnab ja tekitab ümberkaudsetele elanikele ebamugavust (kui näiteks tuul Sillamäe poole puhub). VKG-s on omavahel põimunud nii vanem Kiviter- kui moodsam Petroter-tehnoloogia ning Kiviõlis on endiselt kasutusel vaid Kiviter-tehnoloogia. Erinevused seisnevad ka kasutatavates puhastusseadmetes ja nende töötamise stabiilsuses. Kuna tänavu oli lund palju ja see püsis pikka aega, siis oli lumi Kiviõli asulas kevadeks üsna hall. Viimastel talvedel on sealsetest korstnatest tuleva musta suitsu probleem jõudnud ka kaugemate inimesteni. Küll mõneti veidral viisil: nimelt kui tulla Tallinnast vm Kiviõli tuhamäele suusatama, võib juhtuda, et korstnast tulev must suits jõuab suusamäel sulle otse näkku. Keegi sellest loomulikult kohe ära ei sure, kuid see on ebameeldiv kogemus ning aitab mõista kohalike elanike olukorda, kes peavad sellega pea iga päev kokku puutuma.

Aga lähme nüüd ajas natuke tagasi ja mõtleme, milline oli keskkond mõnekümne aasta eest. Nimelt tuli siis kõikidest nendest korstnatest musta suitsu välja ning Purtse jõgi oli fenoolide tõttu praktiliselt elutu. Midagi sellist on tänapäeval isegi raske ette kujutada, sest oleme harjunud hoopis paremaga. Kui vaadata õhukvaliteedi näitajaid Kohtla-Järve mõõtejaamas, siis on olukord läinud paremaks ning aasta jooksul esinevad vaid mõned üksikud piirväärtuste ületamised: vesiniksulfiidi (H2S) tunnikeskmist sisaldust ületati 2017. aastal üheteistkümnel korral ning peente osakeste (PM10) ööpäevakeskmist sisaldust ühel korral. Peale selle jääb mitmete saasteainete, nagu peened osakesed (PM10), eriti peened osakesed (PM2.5), lämmastikdioksiid (NO2), vääveldioksiid (SO2) ja maapinnalähedane osoon (O3), pikaajaline sisaldus allapoole Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi. Siit aga küsimus: „Kas selline näiline puhtus on tegelikult ka tervisele ohutu?“

Kui vaatame Ida-Virumaa elanike tervist, siis on see põhinäitajate (suremus/haigestumus) poolest halvem kui Eestis keskmiselt. Oodatav eluiga on Ida-Virumaal madalam kui kuskil mujal Eestis. Küll on see nagu mujalgi Eestis tõusnud ja viimasel kümnendil isegi kiiremini kui ülejäänud Eestis. Kui Eesti keskmine oodatav eluiga sünnihetkel oli 2011. aastal meestel 71,3 ja naistel 81,0 aastat ning 2017. aastal meestel 73,7 ja naistel 82,3 aastat, siis Ida-Virumaal oli keskmine oodatav eluiga sünnihetkel 2011. aastal meestel 66,4 aastat ja naistel 78,3 aastat ning 2017. aastal meestel 69,6 aastat ja naistel 79,9 aastat. Kõige kõrgem on oodatav eluiga Harju- ja Tartumaal, ulatudes 2011. aastal meestel 73 ja naistel 81-82 aastani ning 2017. aastal meestel 74-75 ja naistel 83-84 aastani (www.tai.ee).

Kui haigestumist jälgida, on Ida-Virumaa elanikel rohkem mitmeid keskkonnaga seotud haigusi. Näiteks diagnoositi hingamiselundite haigusi 2016. aastal Ida-Virumaa 0–14 aastaste laste hulgas 1,26 korda rohkem kui Tartu maakonnas elavate laste seas. Suremus vereringeelundite haigustesse oli 2017. aastal Ida-Virumaal 1,38 korda kõrgem kui Tartumaal ning 1,26 korda kõrgem kui Eestis keskmiselt. Õnnetusjuhtumite, mürgistuste ning traumade korral oli samal aastal suremus Ida-Virumaal 1,77 korda kõrgem kui Tartumaal ning 1,46 korda kõrgem kui Eestis keskmiselt. Samas on viimastel aastatel vähenenud nii kirjeldatud haigestumus kui suremus, ning seda Ida-Virumaal isegi kiiremini kui Eestis keskmiselt (www.tai.ee).

Peale suremuse ja haigestumuse objektiivsete näitajate hindavad Ida-Virumaa elanikud ka ise oma tervist halvemaks. Seda saab mõõta väga lihtsalt, küsides inimestelt: „Kuidas te hindate oma tervist käesoleval ajal?“. Vastuse variantideks on: „Väga hästi“, „Hästi“, „Rahuldavalt“, „Halvasti“, „Väga halvasti“. Näiteks 2011. aastal Tervise Arengu Instituudi poolt läbiviidud uuringu järgi on
Ida-Virumaa elanikel võrreldes mitmete teiste Eesti piirkondadega madalam tervise enesehinnang.[2] Kõikidest maakondadest oli Ida-Virumaal kõige vähem inimesi, kes hindasid oma tervist väga heaks või heaks (38,8 %). Samas oli Ida-Virumaal kõige enam inimesi, kes hindasid oma tervist rahuldavaks (48,8%). Halvaks või väga halvaks hindas oma tervist 12,5% vastajatest, mida on küll veidi enam Eesti keskmisest (11,7%), kuid tunduvalt vähem suurimast näitajast Põlvamaal (20,6%).

Teisalt võivad eri uuringute tulemused ka erineda. Näiteks 2013. aastal Praxise poolt „Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamise“ raames läbiviidud küsitlusest selgus, et elanike tervise enesehinnang Ida-Virumaal ei erine oluliselt hinnangust Eestis keskmiselt.[3] Kõige suurem erinevus ilmnes nooremas vanuserühmas (15–19), kus Eestis keskmiselt peab oma tervist väga heaks 66% noortest, kuid Ida-Virumaal üksnes 34%. Pea pool (46%) küsitlusuuringule vastanud idavirumaalastest nentis, et neil on mõni pikaajaline terviseprobleem, samas kui Eesti keskmine näitaja oli 34%.

Meie enda „Põlevkivisektori tervisemõjude uuringus“ pidas aastail 2014/2015 14% uuritud täiskasvanud elanikest oma tervist halvaks või väga halvaks ning 31% uuritutest heaks või väga heaks.[4] Võrreldes uuritutega Tartumaal, oli see statistiliselt oluliselt erinev. Kui põlevkivisektoris töötanud hindasid töövõimet keskmiselt 71,2%-le, siis teised Ida-Virumaa elanikud 79,5%-le, mis oli statistiliselt oluliselt suurem (p<0,05).

Siit edasi tekib küsimus, kuivõrd suurel määral sealne keskkond siis inimeste tervist mõjutab. Ning kui suure osa sellest enam kui neljast vähem elatud aastast (võrreldes harju- ja tartumaalasega) saab panna keskkonna saastatuse süüks ning kui suures osas on seda mõjutanud sotsiaalmajanduslik keskkond laiemalt, mis omakorda kaudselt on mõjutatud tööstuskeskkonna poolt.

1980. aastatel ja varem Ida-Virumaal valitsenud keskkonna saastatusel oli ilmselgelt oluline mõju elanike tervisele. Keskkonna ja tervise vahelisi seoseid uuris tol ajal Tallinna Epidemioloogia, Mikrobioloogia ja Hügieeni Teadusliku Uurimise Instituudi (hiljem Profülaktilise Meditsiini Instituudi) atmosfääriõhu toksikoloogia labor, mille juht oli Semjon Etlin. Oma 1989. aastal ilmunud doktoritöös kirjeldas ta, et põlevkivisektori piirkonna välisõhus oli vähemalt 92 ainet vabas olekus (fenoolid, formaldehüüd, benso(a)püreen, küllastunud ja küllastumata süsivesinikud, aromaatsed ja tsüklilised süsivesinikud jm orgaanilised ained).[5] Ühe kilomeetri kaugusel Kohtla-Järve põlevkivikeemia ja -energeetika kompleksist olid välisõhu saaste struktuuris ülekaalus (arvestades maksimaalseid ühekordseid piirmäärasid või saasteaine sisalduse ligikaudset ohutut taset) fenoolid, lämmastikdioksiid, vesiniksulfiid, naftaleen, vääveldioksiid, tolm (sh peened ja eriti peened osakesed), plii, benseen, formaldehüüd, vesiniksulfiid jne. Põlevkivitööstuse ettevõtetest 1,0–3,5 km kaugusel ületasid peamiste saasteainete kontsentratsioonid piirmäärasid fenoolide osas 2,0–55,7 korda, vesiniksulfiidi osas 2,0–15,0 korda, tolmu osas 1,1–13,1 korda, lämmastikdioksiidi osas 2,8–12,2 korda, vääveldioksiidi osas 0,5–7,8 korda jne. Kui seda võrrelda praeguste üksikute piirnormide ületamistega, siis on edasiminek olnud ilmne.

Kuna õhusaaste suhtes tundlikumad on lapsed, siis uuriti juba 1980. ja 1990. aastatel Kohtla-Järvel ja Jõhvis elavate eelkooliealiste laste terviseseisundit ning õhusaaste mõju laste haigestumuse tasemele ja struktuurile. Uurimistulemused näitasid, et üldhaigestumus ja respiratoorsetesse haigustesse haigestumus Kohtla-Järve koolieelsete lasteasutuste 3–6 aastaste laste seas oli oluliselt suurem kui Jõhvi linna lastel. Kohtla-Järve laste organismi mittespetsiifiline resistentsus oli langenud ning laste organism oli tundlik atmosfääriõhus sisalduva kogutolmu komponentide suhtes. Uuringus seostati laste tervisehäireid nende elukohaga, mis asus ökoloogiliselt ebasoodsas piirkonnas, ja ilmsete päriliku anamneesi häiretega.[6]

Hilisemal ajal andsid kaudseid tõendeid põlevkivisektori mõju kohta ka eri Eesti linnades läbi viidud astma ja hingamisteede uuringud. Näiteks leiti FinEsS-uuringu raames läbiviidud intervjuudes 1990. aastate teises pooles, et võrreldes Tallinna ja Saaremaa elanikega oli Narva elanikel viimase 12 kuu jooksul esinenud sagedamini selliseid respiratoorseid sümptomeid nagu kiuned ja vilinad (31,6%) ning kiuned ja vilinad koos õhupuudustundega (14,2%).[7] Hiljem Eesti neljas eri koolis (Võru, Elva, Pärnu, Narva) 2003. aastal teostatud sõeluuringu käigus eristusid selgelt Narva koolilapsed. Neil esines rohkem vilinaid rinnus nii füüsilisel pingutusel kui ka kokkupuutel loomadega, arstide poolt diagnoositud astmat, allergilist nohu ning korduvaid külmetushaigusi (˃6 korral aastas).[8]

Edasi oli uuringutes enam kui kümneaastane paus, kuni alustasime juba mainitud „Põlevkivisektori tervisemõjude uuringuga“. Selle raames viisime läbi küsitluse täiskasvanute ja lastevanemate seas (uurides neil ja nende lastel eri haiguste ja haigussümptomite esinemist ning sotsiaal-demograafilisi taustatunnuseid) ning teostasime enam kui tuhandel 3.–4. klassi õpilasel kliinilised uuringud hingamisteede tervisliku seisundi hindamiseks.

Täiskasvanute küsitlusuuringus ilmnes, et viimase nelja nädala jooksul oli 20% idavirumaalastest tundnud välisõhus ebameel­divat lõhna, 30% tundnud muret oma tervise pärast ja/või mõelnud, et elukvaliteet halveneb õhusaaste tõttu, 7% vältinud õues viibimist ja/või akende avamist ning 12% mõelnud elukoha vahetusele.[9] Seega oma tervise pärast muretsevate inimeste hulk on Ida-Virumaal küllaltki suur. Mure suurenemist seoses häiriva lõhnaga näitavad aastate lõikes muuhulgas elanike sagedased kaebused Sillamäe jt piirkondades. Tööstuslikud saasteained on sageli väga madala lõhnalävega, st ebameeldivat lõhna on tunda juba väga madalate kontsentratsioonide juures, isegi kui vastavale saasteainele kehtestatud piirväärtust ei ületata.

Võrreldes Tartu või Lääne-Viru mittetööstuspiirkondade elanikega esines idavirumaalastel oluliselt sagedamini (p <0,05) vilistavat hingamist, raskustunnet rinnus, õhupuudust, astmahooge, pikaajalist köha, kõrget vererõhku, südamehaigusi, sh müokardiinfarkti, insulti ja diabeeti. Kõik haigused (välja arvatud astma) olid rohkem levinud mitte-eestlaste seas. Peale selle oli nende piirkondade elanikel, kus õhk sisaldab rohkem eriti peeni osakesi, suurem oht kannatada õhupuuduse, astmahoo ja raskustunde all rinnus; rohkem benseeni sisaldava õhuga piirkondades oli elanikel suurem risk saada müokardiinfarkt; ning kus oli välisõhus rohkem fenoole, seal kasvas pikaajalise köha ja müokardiinfarkti oht.

Ilmselgelt saab selle alusel ütelda, et Ida-Virumaa elanikud on haigemad ning kokkupuude välisõhu saastega suurendab haiguste esinemise võimalust. Samas tõsteti arutelude käigus küsimus, kas tegemist ei ole hoopis pärandreostusega, kus oluline kokkupuude saastega jäi aastakümnete taha ning tervisemõjud on ilmnemas alles nüüd. Peale selle võiks olla oluline roll ka töökeskkonnal, sest põlevkivisektoris töötanutel oli haigestumus mitmel juhul oluliselt (p<0,05) sagedasem. Ning antud uuringu puhul oli tegemist läbilõikelise uuringuga, kus uurisime tervisesümptomite esinemist vaid praegusel ajahetkel, saamata ütelda, millal need mõjud täpselt on tekkinud.

Ent kui me järgmises uuringus võtsime vaatluse alla 3.-4. klassi lapsed, siis ei olnud meil enam tegemist nõukogudeaegse pärandreostusega, sest nemad on sündinud Ida-Virumaal 2000. aastate keskpaigas ja hiljem.[10] Ida-Virumaa lastel oli viimase 12 kuu jooksul oluliselt sagedamini (p<0,05) kui Tartumaa lastel olnud kuiva köha ja rögaeritust ning igapäevast allergilist nohu. Äärmiselt terav probleem on ka astma ulatuslik levik Ida-Virumaal (12,9%), mis on suurem kui üheski eelnevatel perioodidel antud piirkonnas tehtud uuringus. Jõhvi ja Ahtme koolides oli vanemate poolt raporteeritud astma levimus lausa üle 20%. Samas sügelevat löövet esineb Tartumaa ja Lääne-Virumaa lastel vastavalt 1,7 ja 1,5 korda rohkem kui Ida-Virumaal.

Veelgi tõsisemaks probleemiks on väga paljudel lastel kõrged (üle 30 ppb) väljahingatava lämmastikoksiidi (FeNO) väärtused, mis on hingamisteede põletiku markeriks. Kõrged FeNO väärtused võivad viidata nii astmale, atoopiale (immuunglobuliin-E vahendatud ülitundlikkusele teatud allergeenide suhtes), bronhide hüperreaktiivsusele kui atoopilisele astmale. Pikaajalised kõrged väärtused võivad ravi puudumisel viia kroonilise hingamisteede kahjustumiseni. Astmaravi saavatel lastel on üldjuhul põletiku näitajad madalad. Lapsi, kel oli kõrge FeNO väärtus, kuid astma diagnoos puudus, oli Ida-Virumaal uuritud laste seas enam kui 10%, mis on oluliselt enam kui Lääne-Virumaal või Tartumaal (p<0,05). Eriti palju oli selliseid lapsi Kiviõli koolides (14,4%), kus diagnoositud astmat oli samal ajal vaid 5%. Niisugune olukord viitab otseselt vajadusele pöörata enam tähelepanu astma levikule, diagnoosimisele ja ravile Ida-Virumaa laste seas. Teisalt on Eesti ajakirjanduses püütud levitada seisukohta, nagu pandaks Ida-Virumaal astma diagnoos selleks, et saaks tasuta spaas käia: „Astmahaigete laste arv, kellele on määratud kas keskmine või raske puue, on aasta-aastalt kasvanud. Osa neist ei kasuta näiteks regulaarselt astmaravimeid, küll aga riigi rahastatud spaateenust.“[11] Selline arvamus on nii laste kui nende vanemate suhtes küüniline ja võib tulevikus raskendada ravi jõudmist lasteni.

Siinses statistilises analüüsis testisime laste astma levimuse seoseid Ida-Virumaa keskkonna saastatusega, kasutades logistilisi regressioonmudeleid ja eelnevalt modelleeritud õhusaaste väärtusi nende elukohas. Kuna astma tekke puhul on ka mitmeid teisi riskitegureid, kohandati statistilisi mudeleid sellistele kaasuvatele teguritele nagu sugu, vanus, kehamassiindeks, tubakasuits kodus ja vanemate sissetulek. Ilmnes, et lastel, kes elasid piirkondades, kus oli välisõhus enam benseeni ja formaldehüüdi (tööstuslikud keemilised saasteained), oli oluliselt suurem võimalus (p<0,05) haigestuda astmasse, kõrgeteks FeNO väärtusteks ning astmahoogude, riniidi ja kuiva köha esinemiseks. Ka pärast kõigi regressioonmudelite kohandamist sotsiaal-majanduslike tegurite suhtes säilis endiselt õhusaaste oluline mõju laste tervisele.

Nüüd võiks aga tagasi tulla selle enam kui nelja aasta juurde, mille võrra Ida-Virumaa lapse oodatav elu on lühem kui Tallinnas või Tartus sündinud lapsel. Kui võrdleme õhusaaste näitajaid, siis on Tallinnas ja Tartus eriti peeni osakesi (mida üldiselt seostatakse kõige sagedamini toksilise tervisemõjuga) välisõhus isegi rohkem kui Ida-Virumaal. Küll aga on Ida-Virumaal oluliselt rohkem tööstusele omaseid saasteaineid nagu benseen, fenool, formaldehüüd jne. Hinnanuna eriti peentest osakestest tulenevat terviseriski, jääb oodatava eluea kaotus Kohtla-Järvel ja Narvas keskmiselt poole eluaasta kanti.[12] Seega tuleneb valdav osa tervisemõjust hoopiski sotsiaal-demograafilistest eripäradest, mida on aga väga tugevalt mõjutanud sealne põlevkivi- jm tööstus. Siin võiks rääkida nii otsesest toksilisest mõjust saasteainete kaudu kui ka kaudsest tervisemõjust sotsiaal-majandusliku keskkonna kaudu. Ent tahaksin siin rõhutada seda „jm-d“, sest tööstusettevõtteid on seal piirkonnas enam kui vaid kolm suurt põlevkivitööstusettevõtet ning paljud neist panustavad niisamuti piirkonna saastatusesse, kuid jäävad tihti tähelepanuta.

Mida aga teha või mida siis tehakse? Viimasel ajal on arutlusel olnud Eesti põlevkivienergeetikast väljumise strateegia ehk PÕXIT. Selle eesmärk on lõpetada ühel hetkel põlevkivist elektri tootmine. Ent seda hirmu, et põlevkivi kasutamine lähiajal lõpeks, ei ole – „ahju ajamise asemel aetakse temast järjest rohkem õli“. Põlevkivi kaevandamine on jõudmas 20 miljoni tonnini aastas (seatud kokkuleppeline piir) ning praegu arutletakse, kas oleks võimalik kaevandada eelnevatel perioodidel kaevandamata jäänud varu (st oli aastaid, kui kaevandusmahud olid praegusest miljoneid tonne väiksemad). Peale selle on praegusel hetkel elektri hinnad niivõrd kõrged, et põlevkivienergeetika on kasumlik ka prognoositavate kõrgemate CO2 hindade juures. Elektrihinna teeb kõrgeks vähene pakkumine ja kasvav nõudlus turul, sest järjest enam suletakse Euroopas söe- ja tuumajaamu, vajadus elektrienergia järele ei ole aga vähenenud ja/või ei ole taastuvad allikad vajalikul määral järele tulnud.

Teine Ida-Virumaal toimuv tugev protsess on väljaränne. Juba aastaid ei ole Kohtla-Järve enam suuruselt neljas linn Eestis. Viimase kümne aasta jooksul on Ida-Virumaa elanikkond vähenenud pea 20 000 elaniku võrra, mis on ligi 12% rahvastikust. Samas on rahvastiku vähenemine kogu Eestis kokku olnud samal perioodil vaid paari tuhande isiku võrra suurem ning Harjumaa elanike arv on samal ajal hoopis kasvanud. Seega paljud kohalikud elanikud juba „väljuvadki“ töötamisest põlevkivienergeetika sektoris ja elamisest selle lähedal. Ent nagu eelnevalt mainitud, põlevkiviõli tootmine jääb ja pigem suureneb. Õlitööstus tekitab küll vähem saasteaineid, kuid ka need on toksilised ning õlitootmisest tulenev tervisemõju suureneb hüppeliselt, samal ajal kui energiatootmisest tulenev tervisemõju väheneb.[13] Ning kuna põlevkiviõlitööstus vajab endiselt töökäsi, siis jääb sinna tuhandeid inimesi edasi töötama aastakümneteks – ehk jäävad kestma nii otsesed kui kaudsed tervisemõjud. Küll, jah, eeldatavalt vähemal määral kui minevikus.

[1] T. Stenlund, E. Liden, K. Andersson jt, Annoyance and Health Symptoms and Their Influencing Factors: A Population-Based Air Pollution Intervention Study. International Archives of Occupational and Environmental Health, 2009, kd 123, nr 4, lk 339–345; K. Orru, S. Nordin, H. Harzia, H. Orru, The Role of Perceived Air Pollution and Health Risk Perception in Health Symptoms and Disease: A Population-Based Study Combined with Modelled Levels of PM10. International Archives of Occupational and Environmental Health, 2018, kd 91, nr 5, lk 581–589.

[2] Tervise Arengu Instituut. Paikkonna tervisemõjurite uuring, 2012. https://bit.ly/2Ibzhim.

[3] Praxis. Poliitikauuringute keskus. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise sotsiaalmajanduslike mõjude hindamine, 2013. https://bit.ly/2Uu5KHe.

[4] H. Orru, J. Idavain, M. Pindus jt, Residents’ Self-Reported Health Effects and Annoyance in Relation to Air Pollution Exposure in an Industrial Area in Eastern-Estonia. International Journal of Environmental Research and Public Health, 2018, kd 15, nr 2, lk 252.

[5] С. Этлин, Гигиенические основы охраны атмосферного воздуха в районе размещения предприятий сланцевой химии и энергетики. Moskva, 1989.

[6] V. Tefanova, I. Kremerman, L. Priimägi jt, Eesti Põlevkivibasseini laste tervise kliinilis-immunoloogiline iseloomustus. Eesti Arst, 1993, kd 72, nr 3, lk 168–171.

[7] M. Meren, L. Jannus-Pruljan, H. M. Loit jt, Asthma, Chronic Bronchitis and Respiratory Symptoms Among Adults in Estonia According to a Postal Questionnaire. Respiratory Medicine, 2001, kd 95, nr 12, lk 954–964.

[8] K. Julge, K. Otter, M. Vasar, M. Kivivare, Astma ja teiste allergiahaiguste sõeluuring Eesti kooliõpilastel. Eesti Arst, 2006, kd 85, nr 8, lk 488–493.

[9] H. Orru, J. Idavain, M. Pindus jt, Residents’ Self-Reported Health Effects and Annoyance in Relation to Air Pollution Exposure in an Industrial Area in Eastern-Estonia.

[10] J. Idavain, K. Julge, T. Rebane jt, Respiratory Symptoms, Asthma and Levels of Fractional Exhaled Nitric Oxide in Schoolchildren in the Industrial Areas of Estonia. Science of the Total Environment, 2019, kd 650, nr 1, lk 65–72.

[11] S. Ottender-Paasma, Astmapuude määramiste hulk lastele viitab süsteemi kuritarvitamisele. ERR.ee, 30.01.2018.

[12] H. Orru, M. Maasikmets, T. Lai jt, Health Impacts of Particulate Matter in Five Major Estonian Towns: Main Sources Of Exposure and Local Differences. Air Quality, Atmosphere & Health, 2011, kd 4, nr 3/4, lk 247–258.

[13] H. Orru, Valdkondlike stsenaariumidega eeldatavalt kaasneva õhusaaste põhjustatud tervisemõju muutuste hindamine kasutades saaste-indikaatorina ülipeente osakeste sisaldusi ENMAK 2030+ raames. Tallinn, 2014. https://bit.ly/2v0JghW.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht