Kehasõnastik

AET KUUSIK, JÜRI KOLK

Kehapoliitika

Kehapoliitika all mõeldakse tavasid ja poliitikat, millega ühiskonnas inimkehasse puutuvat reguleeritakse. Kui palju ja mis viisidel saavad inimesed ise oma keha kontrollida ning kuidas seda mõjutavad ühiskondlikud rollid, normid ja reeglid. Kõikidel ühiskonnaliikmetel ei pruugi olla võrdseid õigusi oma keha üle, ja see sõltub kehtivatest võimumehhanismidest, mis teatud gruppide kehalisse autonoomiasse sekkuda võivad.

Kehapoliitika küsimus on näiteks abordiõigus, mis feministlikku diskursusse tekkis kõige tugevamini alates 1970. aastatest, aga ka võitlus seksuaalse ja soolise vägivalla vastu, asendusemaduse küsimused ning keha (ja geenide) modifitseerimine ja näiteks ka tätoveerimise lubatavus. Kehapoliitika ei kuulu üksnes sooliste õiguste valda, vaid eriti puudutab (sooga lõimununa) valgest erineva nahavärviga inimesi, puudega inimesi ja kõiki teisi, kelle suhtes on institutsionaalselt kehtinud „tavainimesest“ erinevad reeglid ning kehtivad mõnel pool siiani.

Surm

Kui sõda viimaks läbi sai, sattus järjekordsele Trooja Helena auks korraldatud eksklusiivsele vastuvõtule üks armunu, nimetame ta lihtsuse mõttes Saphiks. Saph oli tumedalokiline sihvakas noormees, tema mustade silmade igatsev helk pani paljud mõtlema, mis võib küll toimuda tema hinges. Saladus ümbritses noormeest, õigemini ümbritses teda vaikimine, mis küll lubas saladust näha, aga ei andnud täielikku voli seda kinnitada, sellele nii-öelda näppu peale panna. Ei olnud võimalik võidukalt kisada: jah, see, mis Saphis põksub, see on armastus. Meie teeme seda siiski, sest meid lahutab temast vajalik ajaline distants, aga toona ei saanud inimesed, ehkki aimasid tõtt, seda endale lubada. Nagu kohe näeme, oli Saph armunud valesse naisesse.

Helena oli endiselt vaieldamatult maailma kõige ilusam naine. Võiks öelda: tema ilu oli kirjeldamatu, aga see pole päris tõsi. Nimelt olid nii see ilu kui ka Helena ise vägagi kirjeldatavad, viimse detailini. Häda (see ka mõni häda) oli selles, et kirjeldused ei kattunud. Need koguni ei haakunud kuigivõrd. Isegi kui räägiti tulest, mis endiselt lõõmas Helena silmades, võisid ja võtsid mõnedki (ja vägagi põhjendatult, muide) väita, et see ei lõõma, vaid miilab. Kolmandate meelest see hõõgus, neljandate arvates helkis. Kehakumeruste ja -sirgete kirjeldamine peaks olema geomeetriaülesanne, olgugi keerukas, aga siiski konkreetne, lahendatav, ent selleski ei jõutud konsensusele. Muidugi – kirjelduste eest ei olnud lootustki saada kultuurkapitali preemiat, pigem lõuahaak, ja seetõttu jäi suurem osa lausutud lausetest kulisside taha, takerdus eesriideisse, aga ometi võime kindlalt väita, et pelgalt jutu järgi poleks seltskonnast Helenat üles leitud, oleks leitud sootuks teisi, üksteisest ja Helenast täiesti erinevaid naisi. Helena märkamiseks oli vaja öelda, et ta on kõige ilusam ja ihaldusväärsem kõigist naistest, kes on sündinud või kel lootust enne ajaloo lõppu ilmavalgust näha, sellest piisas. Iga katse teda täpsemalt kirjeldada suunas inimeste pilgu kellelegi teisele, kellelegi arusaadavamale.

Päris puhtalt ei olnud Helena sellest Trooja seiklusest välja tulnud. Ta kaldus käituma ekstravagantsemalt kui varem – naeris nagu hüään, tõmbas endal punasest veinist nina viltu ja flirtis, et maa must.

Sel saatuslikul õhtul pälvis Helena tähelepanu noor Saph. Tunnistajad ei osanudki tagantjärele öelda, kas Helena jahtis või meelitas noormeest, langes talle kaela nagu kotkas jänesele või peibutas teda enese poole sööstma, kõrvetas pilguga või puudutas käega, aga kõik olid üksmeelel, et Helena tahtis päris ilmselt sellest poisist selle ööga võtta, mis võtta annab. Helena tahtis nii väga, et kõigile pealtnägijaile jäi meelde, kuidas tühipaljas pealtnägemine kallas nende hinge lõkkesse suure kopsikutäie napalmi, kuidas metsik kuumus nende sisemuses lahvatas, kuidas põlved läksid viivuks nõrgaks ja nahk hakkas puudutuste igatsuses kihelema.

Kõigi jahmatuseks Saph keeldus. Pahameeletorm oli lühike, ent otsustav – Agamemnon ei kannatanud pühaduseteotust välja ja lõi sihvaka noormehe ühe rusikahoobiga surnuks. Saphil polnud mingit õigust seada kahtluse alla pika sõja jooksul toodud ohvreid. Helenat mitte ihaldada võrdus riigireetmisega. Kas siis selle nimel hukkusid vaprad ahhailased, et tema, nolk, saaks kahelda sõja ajendis, liigitada Helena lihtsurelike hulka?

Teemat arutati, ehkki poolihääli, kaua – kahtlemata oleks Saph surnud ka siis, kui ta oleks Helenaga läinud, lihtsalt surm oleks olnud väärikam. Või kas oleks? Kas Saph oleks saanud üles näidata korraga kõikevõitvat iha ja piiritut lugupidamist, mis sunnib teda siiski taganema? Kas tema armastus, jah, ta oli kõrvuni armunud ühte neidu, kelle nime me saame sellest loost välja jätta, tõepoolest pimestas teda, võttis temalt meelemõistuse ja manööverdamisvõime, muutis Helena Saphi silmis millekski hajusajooneliseks, sundis ta saatuslikult eksima olukorras, kus õiget lahendust ei pruukinud olemaski olla?

Kohaliku väitlusseltsi esimees, keda me selles tekstis Pontius Pilatuse eeskujul Poloniuseks nimetame, arvas, et Saphil tõepoolest ei olnud võimalik eluga pääseda, aga kui ta oleks Helena kutsele vastanud, siis vähemalt ei oleks naise ilu kuhtunud, nagu see, oh paraku!, juba mõne napi kuuga juhtus.

Kehaline autonoomia

Kehaline autonoomia on õigus valitseda oma keha üle ilma välise mõjuta või sunnita. Seda võib pidada üheks põhiliseks inimõiguseks, mille alla kuulub inimese individuaalne õigus langetada enda keha puudutavaid otsuseid, mis mõjutavad ta tervist ja tulevikku, näiteks pereplaneerimisotsuseid, sünnitamist, ravi ja aborti puudutavat.

Kehalise autonoomia alla kuulub näiteks ka see, kas loovutada verd või olla organi- või kudededoonor.

Kehaline autonoomia on tugevasti seotud seksuaalse nõusoleku kontseptsiooniga, mis nõuab mistahes seksuaalsetes tegevustes osalejatelt täielikku ja innukat nõusolekut ehk selgesti väljendatud „jah-i“, mitte „ei“ puudumist.

Kehaline autonoomia peab olema tagatud kõigile, sõltumata soost, füüsilise või vaimse puude puudumisest või olemasolust, nahavärvist, tervislikust seisundist, seksuaalsest orientatsioonist. Just naised ja vähemusgruppidesse kuulujad on need, kelle kehalist autonoomiat sagedamini piiratakse, näiteks suguelundite moonutamise teel, mis on traditsiooniline mitmes Aafrika, Aasia ja Lähis-Ida riigis, või transsooliste inimeste steriliseerimiskohustuse kaudu, mis on praegugi seaduslik mitmes inimõiguste kaitse poolest pigem heas olukorras olevas riigis, sh Soomes.

Piirikivi

Rupert oli keha ja vaimu dualismile nii palju mõelnud, et suutis neid ühel päeval tõepoolest eristada: siin on keha, siin vaim. Rupert tõmbas nende kahe vahele täpse piiri. Keha ja vaim arutasid üllatunult uut olukorda ning leidsid, et ega neil peale selle nüüdseks selge – kuigi vonkleva! – piiri suurt midagi ühist ei ole. Keha ja vaim põrnitsesid üksteist mõnda aega suurema huvi ja vaenuta ning läksid siis kumbki oma teed.

Kehakuvand

Kehakuvandiks võib pidada arusaamu, reaktsioone ja hinnanguid, mida inimene oma füüsilise keha kohta annab. See on pidev protsess, mida mõjutavad füsioloogia ja kultuur. Oma keha suhtes tuntavad emotsioonid võivad olla positiivsed, negatiivsed, mõlemat korraga või neutraalsed, ja need on individuaalsed ja sõltuvad ümbritsevast keskkonnast, näiteks sellest, kas või kui palju positiivset suhtumist kehasse keegi argielus kogeb. Kehakuvand mõjutab vaimset ja füüsilist tervist, seda, kuidas me enda eest hoolitseme, kuidas suhtleme teiste inimestega ja kuidas neisse suhtume.

Tervisliku kehakuvandiga inimesel on oma keha ja välimuse suhtes realistlik, liigselt moonutamata vaade. Ta ei raiska palju aega oma keha või selle vigade kontrollimisele või enese teistega võrdlemisele, ta võib küll olla rahulolematu mõne aspektiga oma keha juures, aga see ei sega tal normaalset elu elamast. Samuti mõistab ta, millised meedia ettesöödetud nõuded kehale on ebarealistlikud.

Negatiivse kehakuvandiga on tegu siis, kui inimene tunneb tugevat tõmmet kujundada oma keha kättesaamatu standardi järgi ehk on sellise standardi enda jaoks normaliseerinud. Negatiivne kehakuvand võib põhjustada madalat enesehinnangut ja selliseid vaimse tervise probleeme nagu depressioon ja ärevus, mis võivad viia veel tõsisemate haigusteni, näiteks söömishäirete ja keha düsmorfilise häireni. Negatiivse kehakuvandi juures tuleb silmas pidada ka seda, et kehakuju muutus näiteks dieedi tulemusena ei pruugi parandada negatiivset arvamust oma kehast.

Kuvandiloome protsessi iseloomustavad sageli soolised erinevused. Naised on tõenäolisemalt huvitatud saleda keha saavutamisest, mehed soovivad pigem lihaselist muskulaarset keha. Naised tegelevad tõenäolisemalt ka kalorite piiramisega kuni ohtliku piirini ning neil on protsentuaalselt rohkem söömishäireid, nagu anoreksia, buliimia või söömissööstud, aga samuti ületreenimisega seotud häireid. Samuti sekkuvad naised soovitud kehakuju saavutamiseks sagedamini kirurgiliselt. Mehed piirduvad pigem steroidide ja toidulisandite kasutamisega, mida kombineeritakse treeningutega.

Kuidas arendada tervislikumat kehakuvandit? Enda harimine mõistmaks meedia mõju kehakuvandile on hea esimene samm. Samuti võib olla kasulik teada, millised tegurid peale keha suuruse, kuju ja kaalu iseloomustavad tervislikkust näiteks veresuhkur, vererõhk, kolesterooli tase, füüsiline vormisolek või regulaarne, nauditav füüsiline aktiivsus ja rahulolu oma kehaga.

Suurus loeb

Taavet oli täiesti korralikku kasvu sõjamees. Tõsi, Koljat oli suurem, aga Taavet polnud mingi poisike – ta oli võidelnud ja võitnud, võitnud, võitnud. Ta alistas ka Koljati. Taaveti pisemaks valetamine pidi vist tema kangelastegu suurendama, aga tegelikult pole valetada ilus. Ta oli suur ja tugev sõjamees, ta võitis tänu osavusele, külmale verele, täpsele ja ülitugevale käele. See polnudki kangelastegu, oli lihtsalt tegu. Ta oli sõjamees ja tema argipäevaks oli tapatöö.

Napoleon, nii räägitakse, oli tegelikult keskmist kasvu. Teda pisendati, sest see aitas teda pisendada. Vahi seda väikest kompleksides tõbrast – või tema tuleb Euroopat raputama!

Vargamäe Jussil olid kõverad nii kael kui jalg, aga no kuulge – ega ta neid ju ise ei teind. Või mine tea, äkki ikkagi tegi. Igatahes, tema oli tõesti pisike ja – erinevalt Taavetist – ei saanud ta oma Koljatist jagu. Natuke rohkem eneseusku, noored mehed!

Pealtnäha haritud meeste seas leidub hulganisti neid, kes peavad oma oponenti või lihtsalt noorsugu halvustades vajalikuks öelda, et tolle jäsemed on niitjad. Või näevad kedagi veidi teistsugust ja on kohutavalt häiritud sellest, et ei saa aru, kas tegemist on mehe või naisega. Kuule, papi, ta ilmselt nagunii ei taha sinuga seksida. Mis tähtsust ta sool sinu jaoks on? Või, jah, võib-olla jääb ta binaarsest soojaotusest suisa kõrvale. Kas see vähendab tema (argumentide) väärtust? Või on asi ikkagi lihtsalt selles, et meest, olgugi niitjakoivalist, ei söanda hästi kõrvale lükata?

Porthos oli üks tõeliselt tugev mees. Teda ei lükanud keegi kõrvale. Porthose viimased sõnad olid: „liiga raske“.

Kehapositiivsus

Kehapositiivsuse põhisõnum on see, et kõik on ära teeninud võimaluse oma keha väärtustada. See tähendab ka kriitilist suhtumist sellesse, kuidas (uusi) kehalisi hierarhiaid luuakse. Idee johtub arusaamast, et ilu on konstruktsioon ning et see konstruktsioon ei tohiks rikkuda inimese võimet tunda enesekindlust või eneseväärikust, sõltumata sellest, millise kehaga on tegemist.

Kehapositiivsuse liikumine loodi, et anda ruumi kehadele, mis on marginaliseeritud, mille kohta ühiskond ütleb, et need pole heakskiitu väärt. Kehapositiivsuse juured viivad paksude kehade aktsepteerimise liikumise juurde (fat acceptance movement), mille algatas Lew Louderback 1960. aastatel raamatuga „More people should be fat“ („Rohkem inimesi peaksid paksud olema“), et lõpetada normiks peetavast suuremate kehade häbistamine. Olulisel kohal oli sõna fat (paks, rasv) kasutuselevõtt neutraalsena ja vabanemine sellega kaasnevast halvustavast toonist ning inetuse, laiskuse ja ebaatraktiivsuse konnotatsioonist. Põhjusi, miks kellelgi on suurem keha, on erinevaid ning suur ja raske keha ei tähenda automaatselt ebatervislikku ega sale tervislikku. 90ndateks oli liikumine arenenud ka muid kehasid arvestavaks: näiteks puudega kehad, krooniliselt haiged kehad, karvased kehad, armidega kehad jne. Kehapositiivsus ei tõsta esile ühtegi kehatüüpi ega kehalise elamise või väljenduse viisi, mis oleks „tõeline“ ja parem, olenemata sellest, kas inimene peab üldse ilus/inetu vastandust asjakohaseks.

Kehapositiivsusega on seotud ka probleeme. Kriitika pole niivõrd suunatud liikumise põhisõnumile, kuigi obligatoorne sõnum „armasta oma keha“, mida mitmel pool näeb, võib mõjuda kohustusena. Pigem tekib küsimusi visuaalse materjali kasutamisel. Kunagise liikumise on üle võtnud peavool, mille kuvatav materjal on eelkõige vastuvõetav keskmisele tarbijale, kellel on valge nahk, kes saab endale riided osta harilikust riidepoest või kelle sooline väljendus mahub harjumus-pärasesse mees-naine kategooriasse, mitte ei võimesta neid, keda ühiskonnas kõige enam marginaliseeritakse.

Ilu

Tartus on Kuperjanovi ilusalong. Möödun sellest alatasa ja juurdlen: mida nad teevad, mida nad seal ometi teevad?

On ju laialt teada, et näiteks sinikas mehe näol jätab temast pigem ohtliku mulje. Kui ta ei hakka oma pilku peitma, vaatab kõigile trotslikult otsa, siis tekib mõte, et see tüüp võib põhjustada pahandusi. Temaga ei ole nalja. Ta ei karda pihta saada, kui ta hoo üles võtab – ja ta süttib kergesti –, siis on tema peatamiseks vaja mitut meest, ta tuleb lihtsalt nokki lüüa, kinni siduda, talle tuleb peale istuda, ta ei jäta enne, ta ei hooli valust, mida talle tekitatakse, ta ei karda, ta tungib hullunult peale, olles valmis relvana kasutama kõike kättejuhtuvat. Temas peitub berserk. Kahtlemata on selles oma ilu, ehkki see ilu kuulub pigem mingisse teise ajastusse.

Samas, siinsamas, meiegi kõrval on teisi kultuurikihte, ajastuid. Mu sõbra ema kurtis üheksakümnendate alguses, et läks erafirmasse hambaarstiks (see oli siis veel suhteliselt uus asi): palk on küll hea, aga ei ole üldse tore panna noortele meestele nende korralike hammaste asemel suhu raudhambaid, mis siis millegipärast teatud ringkondades moes olid.

Olen Kuperjanovi ilusalongile välja nuputanud terve hunniku reklaamlauseid, aga kuna nad ei ole nende eest maksnud ja – ei saa välistada – nende pakutaval teenusel pole midagi pistmist sõjameestega, siis ei hakka ma neid siin ära tooma.

Ma ei kavatsegi kontrollida, mida nad seal teevad. Eelistan mõelda, et lõikavad pussnugadega inimeste paledele arme ja asendavad käsi mereröövlikonksudega.

Ave

„Ave, Ave!“ hõiskan ma mõttes, kui näen teda teisel pool tänavat jalakäijate rohelist tuld ootamas. Sellises olukorras on alati loomulik, et mina ootan. Vanasti ei olnud. Ma võisin Ave poole tee peal sülle kahmata ja tema kaldale tagasi viia. Või siis enda tänavapoolele tuua – oleneb, kuhu me minema pidime. Noh, kui oli näha, et ta seda süllekahmamist lubab. Heidan pilgu üle õla ja taganen poolteist meetrit, siin on ilgelt pika tsükliga foor, vähemalt autodele põleb roheline kaua.

Foor loeb sekundeid rohelise tule süttimiseni ja – kuidas ma ometi suudan selle ohu alatasa unustada? – ühe peal haarab keegi mu tooli seljatoest ning lükkab selle liikvele. Ma tahaksin protestida, aga korraga tõmbab kurgus kokku, ma ei suuda häält teha.

Ave on otsustav. „Mida vittu te enda arvates teete?!“ nõuab ta sel eriomasel moel, millest õhkub korraga kõrtsikakleja kuraasi ja kaks doktorikraadi. „Kas Jüri palus teie abi?“ Proua, sedapuhku proua, saab kohe oma veast aru. Nime kasutamine aitab, muidu läheks veel löömaks, et ega see teie sant ei ole, mina leidsin! Vabandust paluma ta ei hakka, selleks on Ave pöördumine liiga järsk, aga vastu ka ei paugu. Läheb lihtsalt minema.

„Mina tohin sind lükata?“ küsib Ave ja mina ainult noogutan kohmakalt. „Tore,“ kinnitab ta, „kuule, kõik on korras. Lähme.“

Sõidame tasakesi meie vana lemmikkohviku poole ja mul on hea meel, et ta on mu selja taga. Jälle tuli meelde see vana tobe tüli Enega (muide, mis värk on mul naistega, kelle nimes on kolm tähte?), kui ma puhtalt kiusu pärast ulatasin talle ülemiselt riiulilt mingi asja (mis kurat see oli?), mille võtmiseks ta oli juba tooli tooma läinud. Muidugi oli see pigem tüli ajend, aga ikkagi. Ta isegi viskas mind vaasiga. Stiilne! Jah, päris hea, et Ave on mu selja taga, jääb veidi aega ennast koguda.

Kehahäbistamine

Kehahäbistamine on enda või teiste häbistamine füüsilise välimuse põhjal. Kehahäbistamisega kaasneb mõtteviis, et alati tuleks enda keha juures midagi muuta ja et oma kehas end halvasti tunda on norm.

Pidev meeldetuletus, et keha ei ole valmis või vajab parandamist, võib viia põhjendamatute hinnangute andmise ja kriitikani, mis võib igapäevaellu ja enesehinnangusse augu lüüa. Samuti hoitakse sellega alal arusaama, et inimese põhiväärtus on ta välimus.

Kehahäbistamine võib väljenduda oma välimuse madaldamises ja võrdlemises kellegi teise omaga või kellegi teise välimuse kritiseerimises kas tema ees või selja taga. See võib avalduda ka varjatumalt, näiteks toitumissoovitustes, mis toitainete tasakaalu asemel keskenduvad dieeditamisele ja idealiseerivad meedia kaudu mingit teatud kehatüüpi. Häbistamisega tegelevad näiteks ajakirjad, mis soovitavad nippe, kuidas näha välja saledam või kurvikam või peita oma „vigu“. Häbistav on ka praktika, mida võib palju sotsiaalmeedias näha – kellegi teise keha kommenteerimine, lähenedes teemale võltsmurelikult „tervise“ aspektist, samal ajal kui varjatud eesmärk on enese moraalselt kõrgemale upitamine.

Kehahäbistamist kasutatakse sageli naiste tasalülitamiseks, kes avalikkuses sõna võtavad, viies fookuse sõnumilt üle sõnavõtja välimusele.

Inetu pardipoeg

Ma teen lühidalt. Kord, pesitsusajal, koorus ühest munast tõeliselt inetu pardipoeg. Lai oli tema nokk ja pungis ta silmad, tema tiivaotsad ei oleks kõlvanud lehvikuks ka kõige vähenõudlikumale kerjuseidele – nii inetud olid need. Anname talle nimeks Pessima. Vähe sellest, et ta ise, ka tema vanemad ja õed-vennad langesid põlu alla. Tõsi, nood suunasid kogu agressiivsuse oma värdjaliku õe vastu ning neil õnnestus pikapeale uuesti seltskonda sulanduda. Märk jäi neile küll külge elu lõpuni, aga mis parata – ei saa oma saatust ega õdesid ise valida.

Üksi ja õnnetuna elas inetu pardipoeg suure pardikoloonia keskel, hädavaevu suutis ta teiste eeskujul toituma õppida. Tõrksalt ja torisedes, jagades õpetuseks nokahoope ja sõimu, aidati ta paaril korral surmasuust tagasi siia ilma. Kuidagi elas ta õrna ea üle. Möödusid nädalad ja ta muutus üha ilgemaks, aga oli vaieldamatult elus.

Nüüd tabas pardikolooniat veel üks õnnetus. Kahtlustati kurja silma, needusi. Üks pardipoegadest, kes oli seni tundunud täiesti viisakas ja viks, oli kasvanud kahtlaselt suureks. Juba kolmenädalasena oli ta suurem oma emast ja isast. Lihased lainetasid tema siidjalt läikivate sulgede all. Lai oli tema nokk ja jõrm tema pilk. Ta oli õigupoolest peaaegu sama suur kui see jõle värdjas – temagi oli kole ja lohmakas. Hüüame teist koletist Brutuseks.

Pardikolooniates on teada, et jõud peitub ühtsuses, ja nii hakati nokkima ka Brutuse kallal. Teda solvati, tema eest püüti napsata toitu. Kui ta püüdis kedagi karistada, astuti tema vastu välja ühise rindena.

Brutus ja Pessima oleks võinud ülekantud tähenduses seljad kokku panna, aga mõlemad taotlesid grupi heakskiitu ning ründasid sel vääritul, ent igati mõistetaval eesmärgil tihtilugu hoopis üksteist.

Jah, kuni Pessima ja Brutus olid veel tibud (olgugi suured), salliti neid parasjagu nii palju, et neil oli võimalik ellu jääda. Aga kui suvi käänas üle oma kõrgpunkti, oli selge, et kõik tahavad jäletistest vabaneda. Pessima ja Brutus aeti minema. Brutus viis veel oma laial seljal üle jõe kaks kaldal niitsunud rändurmeest ja kadus siis, Pessima lendas kohe minema.

Jah, Pessima oli tegelikult luik. Brutus oli lihtsalt erakordselt suur ja tugev part. Neid ei ühendanud oma vana pardikolooniaga enam miski. Pessima oleks võinud leida endale sõpru luikede hulgas, aga ta ei pidanud ennast nende vääriliseks. Brutus oligi täiesti lootusetu peletis, sellisega ei taha keegi läbi käia. Omavahel, jah, omavahel ühendas neid kaht depressioon ja lühike, üksildane elu.

Menstruatsioonitabu

Keskmine naine menstrueerib 2535 päeva elu jooksul, see on kokku umbes seitse aastat. Menstruatsiooni peetakse sageli piinlikuks või vastikuks ning selle üle arutletakse harva. Viimastel aastatel on hakatud menstruatsioonist rohkem ja lausa kampaaniatega avalikult rääkima. Miks? Paljudes riikides on menstruatsiooniga seotud hügieenitooted maksustatud kõrgemalt kui muud argikaubad, kuigi neid tooteid läheb vaja iga kuu ja nende kasutamisest ei ole pääsu. Ligipääsuga toodetele on seotud ligipääs avalikele teenustele, kuna muidu ei saa tsükli ajal näiteks õppetööst osa võtta ja kooli minna. Menstruatsioonitabu võib vaadelda misogüünia ühe vormina.

Arusaam menstrueerivast vooluselisest kehast kui haiguste edasikandjast avaldub ka paljudes kultuurides, näiteks saadetakse Nepalis menstrueeriv naine kogukonnast eemale menstruatsioonihütti, kus pole pesemis- ega suhtlemisvõimalust. Tabu tekkimise algpõhjused peituvad muu hulgas religioossetes vaadetes ja õpetustes. Paljud maailma suuremad religioonid – islam, kristlus, judaism ja hinduism – viitavad menstrueerivale naisele kui räpasele, kes ei tohi religioossetest rituaalidest osa võtta või toitu katsuda. Osas kultuuridest on menstrueerivat naist peetud jällegi pühaks ja võimsaks, näiteks Vana-Roomas ja tšerokii indiaanlaste seas.

Briti antropoloog Mary Douglas on analüüsinud räpasust kui miskit, mis iseenesest pole korratu, kuid mida peetakse korda ohustavaks, nimetatakse ebapuhtaks. Eritised ületavad keha piirid, justkui laiendades seda ning avardades piire ka keha ja mittekehalise vahel. Menstruatsioon, rasedus ja sünnitamine lööb keha ja kehavälise piirid lootusetult segamini. Ilmselt tekitab segadust veel ka teadmine, et menstrueerivate inimeste sekka ei pruugi kuuluda ainult naised, vaid ka transsoolised mehed ja end mittebinaarsena määratlevad inimesed.

Menstruatsioonitabule aitavad kaasa reklaamid, milles kujutatakse üksnes noori naisi valgetes riietes ilma igasuguste probleemideta aktiivset elu elamas, samal ajal kui tegelikult esineb paljudel menstrueerivatel inimestel tsükli ajal valusid, kehakaalu kõikumist ja krampe.

Menstruatsiooniga seotud diskussioon ei ole vajalik mitte ainult verevooluse või menstruatsioonivalude teemadel harimiseks, vaid see on laiemalt seksuaalhariduslik, parandades teadlikkust kehast, hügieenitoodete kättesaadavusest ja menstruatsiooniga seotud stigmadest.

Martin

Nüüd on kätte jõudnud see hetk, milleks Martin on valmistunud kümneid aastaid. Ta teab, et kodumaal istuvad kõik telerite ees. Suur finaal! Ta alles näitab, et ka väikeses Eestis on mehi, kes võivad tõusta maailma absoluutsesse tippu!

Võidukohustus ei paina teda. Martin tajub, et on poolehoidjate ja toetajate ootusi juba ületanud, Martin on veendunud, et suudab oma vaimu vabaks lasta, suudab keskenduda, suudab ennast kokku võtta, muutumata kramplikuks. Martin tunneb kuuenda meelega, kuidas rahvuskaaslased tema ettevalmistusi jälgides hinge kinni hoiavad. Martin saab sellest jõudu. Nüüd on kätte jõudnud hetk, mil ta tutvustab oma kodumaad maailmale. Enam ei saa keegi öelda, et ei tea, mis või kus on Eesti. Mitte keegi. Mitte kunagi.

Martin peab veel ainult üht vastast liivapaberitestis ületama, hakkama veritsema hiljem kui bulgaarlane ning selle vägiteoga oma nime leekivate tähtedega igaveseks nii spordiajalukku kui ka fännide südametesse raiuma. Ta saab hakkama, meie mõtted on temaga.

Kehaline kasvatus

Juba selle õppeaine nimi – kehaline kasvatus – kõlab prokrusteslikult. Meie kasvatame, sa oled väike ja võimetu, me kasvatame sind üha suuremaks, ainult parimad teie hulgast (nemadki pole küllalt head) jõuavad selleni, et ühel päeval pakub arst-liputaja neile hõlma alt dopingut, et nad saaksid maailma parimaks alal, millega tegeleb tõsiselt ainult kakssada inimest.

Olen fantaseerinud, et selle asemel võiks olla õpetus, kuidas poetada oma argipäevadesse piisavalt liikumist, tarka liikumist, mis pole eraldi ettevõtmine (aga mis ei anna ka sportlikku tulemust ega paku korporatsioonidele ettekäänet teile mingit erilist nänni müüa); õpetus, kuidas oma keha toita sõltuvalt kehalisest aktiivsusest ja muust taolisest. Juhataks inimesi leidma maitsvaid, lihtsaid menüüsid, milles pole haisugi ööbikukeeltest ja mungoast, aga mis eitavad ka kalapulki ja külmutatud friikartuleid. Einoh, võib ka ööbikukeeli ja friikaid süüa, võib, aga kumbki ei tohiks olla igapäevane, vaikimisi lahendus. Või mis mina sellest tean, ma alles õpin.

Igatahes, kui vaatan, kui paljud inimesed loobuvad pärast gümnaasiumi lõppu enese liigutamisest täiesti (ja kuidas teised sellega veidi lolliks lähevad) ning loendan endisi tippsportlasi, kes on viiekümnendaks eluaastaks – nii paistab – kehvemas vormis kui mina, nõrgukesed, siis tundub mulle, et olümpiakomiteeks nimetatava kuritegeliku rühmituse taktis tatsuv haridussüsteem on kas eksiteel või teeb meelega halba.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon