Juudid ja vapsid

ANTONIA NAEL, ANNA RUBTSOVA

Selles kirjutises tuleb juttu kahest juudisoost Eesti ettevõtjast – Leo Ginižiskist ja Hanon Pozaiskist, nende vintsutustest, süüdistustest vapsluse toetamises, koostööst Eesti karistussüsteemiga, Kihnu saarele sundasumisele saatmisest.

Juudid on Eesti aladel elanud sajandeid ning aastasadu on üheks nende põhiliseks tegevusalaks olnud äri, kui väljenduda tänapäevases keeles. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli juutide olukord (vähemalt formaalselt) üsna hea: 1925. aastal vastu võetud seadus andis riigi territooriumil elavatele vähemusrahvustele (sakslased, venelased, juudid, rootslased) õiguse moodustada kultuuriomavalitsusi. Juudi kogukond kasutas seda õigust ja kuulutas 1926. aastal välja kultuuriomavalitsuse. Vähemusrahvuste algharidust finantseeris riik, tegutses hulgaliselt juudi seltse, kultuuri- ja äriühinguid (nende hulgas ka Tartu Juudi Ühispank,[1] millest tuleb allpool juttu). Anton Weiss-Wendt on artiklis „Eestijuudi ajalugu ja juutide ajalugu Eestis“[2] õigesti tõdenud, et sõdadevahelises Eestis oli antisemitismi tase teiste Ida-Euroopa riikidega võrreldes madal.

Ent omaette seisab köögi- ehk olme-antisemitism: mitte see, mida ülevalt poolt levitatakse või soositakse, vaid see, mis on ajast aega tavainimeste hulgas olemas olnud – see eksisteeris ka ilmasõdadevahelisel perioodil Eestis.

Mõned seda kinnitavad näited: trükis Juudid: Antisemiitline Ajakiri, mida andis aastatel 1921–1924 ja 1930 Tallinnas välja parempoolse ajalehe Vaba Maa kirjastaja. Väljaanne kubises halvustavatest karikatuuridest ja „naljadest“, kus juute kujutati ahnete ja salakavalatena, maailmas ülemvõimu ihkajatena, veremüsteeriumide sooritajatena jms – kõik tavalised antisemiitlikud klišeed. Paljudes riikides osutusid juudid peksupoisteks, kes tehti vastutavaks kõigi hädade ja õnnetuste eest. Omaette hoidev elulaad, oma usund, tegelemine vajaliku, kuid paljude silmis põlastusväärse laenundusega, eriline suhtumine õppimisse – kõik see võis osas inimestes tekitada mõistmatust, ent sagedamini lihtlabast kadedust, mis teatud asjaoludel paisus agressiooniks, vägivallaks. Nagu ajalugu on näidanud, oskavad parempopulistid vihatunnet väga hästi ära kasutada, viha- ja vaenuretoorika abil muudavad nad Muulase Vaenlaseks ning viimase suhtes oleks justkui igasugune vägivald õigustatud.

Teine näide on veelgi tülgastavam – see on toonase ilmselt Eesti tuntuima karikaturisti Gori[3] illustratsioonidega lasteraamat „Vorstivalmistaja Haim. Hirmus ja õudne-naljakas lugu kõvade närvidega lastele“ (1920). Raamat pajatab julmast ja kavalast ärimehest Haimist, kes püüab kasse, valmistab neist vorste ja teenib kasumit. Kõik kassid saavad viimseni otsa, pole enam kedagi rotte hävitamas ja need pistavad lõpuks Haimi enese nahka: „Vaat kui hirmsat surma suri Haim – kasside mõrtsukas.“

Toome veel ühe näite, mis tõestab olmeantisemitismi olemasolu ilmasõdadevahelises Eestis. Seekord pöördume folkloori, veriste õudusjuttude juurde. („Kristliku vere juudi rituaalides tarvitamise süžee on universaalne osis, ilma milleta Euroopa keskaja religioosses traditsioonis ja paljuski temast võrsunud hilisemates usundites ei ole „juudi“ etnokultuuriline portree võimalik. Samal ajal kuulub see süžee laiemasse „võõraid“ religioosseid praktikaid puudutavate ebausklike kujutluste kompleksi, kus valesüüdistus on baasmõiste.“[4]) Ühe niisuguse loo on Eda Kalmre ära toonud oma raamatus „Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus“: näljaajal läksid kaduma kolm väikest poissi. Samal ajal müütas üks halva kuulsusega juudi kaupmees sissesoolatud sealiha. Halba aimanud püha Nikolai pühitses tünne ning neist ronisid välja elusad ja terved lapsed.[5]

Tuleb märkida, et väikelapsi tapvate, oma hirmsate riituste tarbeks verd varastavate, inimliha müüvate, niisamuti valetavate, petvate jne juutide teema on rohkem levinud vene või Lääne-, Kesk-, Ida-Euroopa folklooris, eesti omas on seda märksa vähem (ehkki eelpool nimetatud ajakiri sisaldas terveid „ohvrite“ nimekirju ja jutustas juutide „kuritöödest“). Ent Eesti territooriumil elanud juutide arv ei olnud võrreldav Venemaal või teistes Euroopa riikides elanud juutide hulgaga.

Märkigem, et see lugu sobitub kõigiti ettekujutusega oma usundi suuremast väärtusest ja suuremast õigsusest: ainult tänu sellele õnnestub oponenti üle kavaldada, seljatada.[6]

Oluline on, et kõik need raamatud, ajakirjad (rääkimata folkloorsetest õudusjuttudest) hakkasid ilmuma ammu enne vapside tugevnemist. Meenutame, et parempoolset ideoloogiat järginud Vabadussõja veteranid moodustasid oma organisatsiooni 1929. aastal, aga sõjaseisukord nende võimuletuleku takistamiseks kehtestati 1934. aastal.

Kummastav, kuid vaadeldava juhtumi kaht võtmetegelast, kes olid juudi rahvusest, süüdistati just vapside rahastamises. Kas asi oli päriselt nii? Või pingutasid Eesti julgeolekuteenistused üle? Kas Kihnu saarele pagendamine oli tõsine karistus või pigem kontrolli ja hirmutamise võte?

Toimiku[7] esimene dokument – kaitsevägede ülemjuhataja[8] otsus nr 359 – sisaldab järgmist informatsiooni: 16.06.1934 tutvus Politseivalitsuse[9] direktor Poliitilise Politsei Tartu komissari sama aasta 26. mai raportiga Poliitilise Politsei inspektorile. Selle dokumendi kohaselt pidas Leo Ginižiski vapside ettevõtet K/Ü Võitlus ja toetas neid diskonteeritud vekslite abil rahaliselt. Samuti on seal öeldud, et Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu tegevus tegi kahju Eesti Vabariigile ja demokraatiale. Ginižiski aga olevat riigi- ja ühiskonnavastast tegevust teadlikult ja sihilikult toetanud. Otsustati keelata L. Ginižiskil (55-aastane, elukoht: Tartu, Tähe tn 10) viibida territooriumil, kus kehtib kaitseseisukord[10] (välja arvatud Kihnu saar), kuni selle lõppemiseni. Vabatahtlikuks lahkumiseks jäeti seitse päeva alates otsuse väljakuulutamisest.

26.05.1934 oli Poliitilise Politsei komissar Tartus teatanud inspektorile: „Saadan Teile L. Ginižiski ja H. Pozaiski toimiku. Informeerin, et mõlemad asuvad Tartu vanglas.“ Toimikule on lisatud 22.05.1934 välja antud määrus Hanon Pozaiski ja Leo Ginižiski (edaspidi P. ja G.) vahi all pidamise tähtaja pikendamisest veel kahe nädala võrra, kuna asja menetlemine nõudvat täiendavaid ajalisi ressursse.

Järgmine dokument selles mapis on 09.05.1934 välja antud määrus P. ja G. paigutamisest Tartu vanglasse.

Teade Poliitilise Politsei komissarile Tartus (dateeritud 02.05.1934) toob sisse uusi nimesid: Politseivalitsus on saanud teavet vapside spondeerimisest Saksamaalt Riia juudi Hirsch Wassermanni vahendusel (kes saadeti omal ajal mustal börsil hangeldamise pärast Eestist välja). Selle teate järgi olid Wassermanni agentideks Eestis just P. ja G., kes panid toime finantsmahhinatsioone ja toimetasid edasi Berliini natsidelt saadud raha. Inspektor osutas vajadusele teha kahe nimetatud ettevõtja juures läbiotsimine, pöörates erilist tähelepanu pangaarvetele uurimaks välja, milliste pankadega on nad koostööd teinud. Ühtlasi soovitatakse P. ja G. vahi alla võtmist.

On olemas määrus läbiotsimise tegemiseks P. elukohas (Tartu, Tähe 84–4), lisatud on vastav order ja protokoll 08.05.1934 kl 14 toimunud läbiotsimisest, kus räägitakse P. juurest leitud pangadokumentidest. Samuti sisaldub toimikus Poliitilise Politsei vanemassistent M. Marksoni läbi viidud ülekuulamise[11] protokoll.

P. sõnade kohaselt oli ta 1919. aastast elanud Tallinnas ja pidanud poodi, mille sulges 1932. aastal. Abikaasa tervislik seisund olevat nõudnud kuivemat kliimat, mistõttu kolis P. Tartusse, avas jällegi rõivaäri (eelmise poe nimi oli olnud Inglise Kauplus, uus sai nimeks Eesti Manufaktuur). 1934. aastal sulges P. ka teise poe, kuna äri polevat edenenud. Paar aastat tagasi soetas P. abikaasale Tartus kaks maja (Rüütli tänaval majad nr 5 ja 7). Hirsch Wassermanni ta isiklikult ei tundvat, kuid teadvat Tallinnas sama perekonnanimega kullasseppa, kelle vend saadeti afääride tõttu riigist välja. Aferistist venda P. ei tundvat, ise ei ole Eestist kaugemal käinud, kirjavahetust ei pea kellegagi. Apteeker G-d tunneb nägupidi, kuid ei ole temaga tuttav, ei ole temaga asju ajanud, vapsidega koostööd ei tee, poliitikaasju ei jaga (viitab oma harimatusele), järgib neutraliteeti, kuid on vapside vastu, kuna need vaenavad juute. Samuti rääkis P., et enne äri likvideerimist oli ta suurema osa kaubast üle andnud Rauchmanni-nimelisele Valga ärimehele, kes olevat tasunud vekslitega. Vekslitel on eri väljaostutähtajad, kõik need on märkmikus kirjas. Seal on ka teiste vekslite tähtajad. Kõik tähtsamad vekslid asuvad Tartu pangas abikaasa Anna Pozaiski hoiulaekas. Tartu juudi pangas olnud tšekikontsudel polnud tšekkide väljaandmise kuupäevi ega summasid märgitud, kuna Pozaiski ei oskavat kirjutada; ta ei mäletanud, kellele said väljamaksed tehtud, kuid kinnitas, et seda saab pangaraamatutest välja uurida. Tartu Juudi Ühispanga jooksvate arvete raamatu kohta ei osanud selgitusi anda. Palus samuti pangaraamatutest järele vaadata. Kommenteerides arusaamatult suuri summasid, väitis P., et need sissemaksed tegi tema rentnik Kropman, kes on ühtlasi tema usaldusisik. Kontolt võetud summad olevat kulunud hiljem teistele firmadele kauba eest tasumisel antud vekslite väljaostmisele. Viimastel aastatel ei olevat P. välismaalastega äri ajanud, kuid umbes viis aastat tagasi sai oma kauba eest juhuslikult Prantsuse valuutat, mille vahetas hiljem Eesti pangas ära. Vapsidele mingisuguseid veksleid diskonteerinud ei ole,[12] sponsorraha edasi toimetanud ei ole, Berliini natsionaalsotsialistidega kontakte ei oma, EV vastu ei tegutse.

09.05.1934 tehti läbiotsimine Anna Pozaiski juures, kuid ei leitud midagi kahtlast. Sama kuupäevaga on dateeritud ärimehe abikaasa ülekuulamise protokoll. Anna sõnul on tal Tartu pangas hoiukapp, kus ta hoiab majadokumente ja mõnda tsaariaegset kuldrubla. Varem olid seal olnud ka mehe vekslid, mis ta oli kauba eest andnud, kuna äri läks kinni. Ettevõtja naise sõnul oli politsei eelmisel päeval nende korteris läbiotsimist tehes võtnud ära märkmiku, kus on kirjas vekslite väljaostu tähtajad. Anna oli enda sõnutsi arvanud, et politsei hakkab huvi tundma ka hoiukapis olevate vekslite vastu, mistõttu oli ta hommikul pangas käinud ja vekslid ära võtnud, et neid hiljem politseile näidata ja kinnitada, et siin pole midagi kahtlast. Naise edasised ütlused langevad kokku abikaasa omadega: ei mingit salajast tegevust finantside või väärtpaberitega, ei mingeid kontakte välismaaga, vapse abikaasa ei toeta, suhtub neisse ja natsionaalsotsialistidesse äärmiselt negatiivselt jne.

(Toimikus sisalduvatest dokumentidest saadud informatsioon on esitatud samas järjekorras, nagu paberid on sellesse mappi pandud, ning see järjestus erineb mõnevõrra kronoloogilisest, ent ei tohiks sellegipoolest segadust tekitada.)

Järgnevalt tuleb juttu Leo Ginižiskist.

08.09.1934 välja antud määrus ütleb: G-d süüdistatakse riigivastases kuriteos, tõendid võivad olla tema korterisse peidetud. Poliitilise Politsei komissar andis korralduse läbiotsimise tegemiseks G. elukohas (Tartu, Tähe 10). Order on välja antud 08.09.1934. Lisatud läbiotsimise protokoll (08.05.1934 kl 14), milles sisalduva informatsiooni kohaselt ei leitud midagi kahtlast. Samuti on olemas isiku läbiotsimise protokoll – jällegi ei leitud midagi kahtlast.

Järgnevalt jutustame lühidalt ümber G. ülekuulamise protokolli: on elanud Tartus 25 aastat, ametilt proviisor, tegelenud apteegiäriga ning ajanud asju paljude firmade ja eraisikutega, tal on alati olnud kõigiga ausad suhted, ei ole olnud afääridesse segatud, ei ole parempoolsetele kunagi midagi annetanud ei Eestis ega piiri taga. Eestist finantsmahhinatsioonide tõttu välja saadetud Hirsch Wassermanni ta isiklikult ei tunne ega ole temaga asju ajanud. Niisamuti ei tunne ta P-d isiklikult, kuid on temast kuulnud. Natsidele midagi edasi andnud ei ole, veksliafääre toime pannud ei ole. Järgnevalt rääkis G. vekslist, mille oli saanud võlgnikult Elias Veinbergilt, kellega oli kunagi ühe tehingu sõlminud. Vekslil oli metallitööstuse Aivaz direktori Palitseri allkiri. Veksel sai Tartu pangas rahaks tehtud. Hiljem sai G. teada (nagu ta ütles, ajalehtedest), et vapsidega seoses vahistati ka nimetatud direktor. Peagi veksel annulleeriti ja G. kandis rahalist kahju (umbes 300 krooni). Ta rõhutas, et sai veksli just Veinbergilt (olles varemalt saanud osa sularahas), vapsidega aga ei ole ilmaski tegemist teinud, ei ole neid toetanud jne.

11.05.1934 sai Poliitilise Politsei komissar Tartus inspektorilt teate: teele on pandud E. Veinbergi ülekuulamise protokoll, mis puudutab tema suhteid P. ja G-ga. Teates sisaldub palve saada Veinbergilt selgitus. Tuleb välja selgitada raha liikumine P. ja G. arvetel, pöörata erilist tähelepanu rahvusvahelistele trans-aktsioonidele. Ülekuulamisprotokollis sisaldus järgmine teave: Veinberg tunneb G-d, ei ole temaga äri ajanud, kuid vahendas ükskord G. maaostu Tallinnas. Seejuures ei ole Veinberg ise tasu veel saanud, peaks saama hiljem. Ütles, et on G-lt raha laenanud, kuid praegusel hetkel ei ole enam midagi võlgu. Paar korda võttis summad sularahas, paar korda Tartu panga kaudu. Hirsch Wassermanniga oli Veinberg, nagu ta ise seda nimetas, isiklikes rahalistes suhetes, ühiseid äriasju pole neil olnud. Laenas Wassermannilt raha ja on ikka veel 200 krooni võlgu. P-st on kuulnud, kuid pole temaga mingeid asju ajanud.

Tulgem tagasi Pozaiski juurde. 11.05.1934: ülekuulamise protokoll. P. teatab, et tunneb Veinbergi nägupidi, kuid ei ole temaga isiklikult kokku puutunud. On sünagoogis trehvanud. Olevat veidi aega enne vahistamist kuulnud, et Veinberg olla andnud vapside organisatsioonile ühe veksli, mille eest ta arreteeritigi. P. olevat selle informatsiooni saanud ajakirjandusest.

Edasi tuleb G. järjekordse ülekuulamise protokoll. Seekord ta tunnistab E. Veinbergiga äri ajamist. Olevat talle raha laenanud (umbes 3000 krooni), andnud veksleid. Kuna pangad Veinbergi ei usalda ega anna talle laenu, tuli vekslid konverteerida ja viidi alles seejärel pankadesse.

14.05.1934 saatis komissar Poliitilise Politsei inspektorile kirja, milles palus pikendada P. ja G. vahi all pidamise tähtaegu.

Palve rahuldati, tähtaegu pikendati, kuna uurimine nõudis kõikide nüansside väljaselgitamist ning enne uurimistoimingute lõpulejõudmist oleks nende meeste vabakslaskmine Politseivalitsuse direktori hinnangul ebasoovitav.

Lisatud on väljavõte P. pangaarvest, dateeritud 25.05.1934. Seal ei leidu midagi, mis viitaks vapside finantseerimisele.

Järgnevalt – G. täiendava ülekuulamise protokoll (25.05.1934), kus ta selgitab diskonteeritud vekslite ja tema arvel oleva raha päritolu. Kõik see on seletatav äritehingutega. Väitis, et ta ei ole spondeerinud ei vapse ega mingeid teisi poliitilisi jõude. Samuti teatas, et natuke aega enne kaitseseisukorra väljakuulutamist toimus juutide suurem arupidamine, kus väljapaistvad ettevõtjad vaagisid, keda tuleks finantsiliselt toetada. Arvamused läksid lahku: ühed soovitasid Laidoneri, teised vapside toetamist. G. sõnul oli ta tollel koosolekul sõna võtnud ja soovitanud hoiduda kelle iganes toetamisest, põhjendades seda sellega, et nii vapside kui ka Laidoneri poolehoidjate hulgas on pealekaebajaid. Pruugib juutidel vaid valida üks pool, kui kohemaid kantakse sellest vastasleerile ette. Juutidel on nendes vastandlikes leerides palju kontakte ning see võib provotseerida erimeelsusi juutide eneste seas. Ta tegi ettepaneku ära oodata, kuni kas vapsid või Laidoner oma poolehoidjatega seaduslikult võimule tulevad, ning alles seejärel koguda suurem summa võimulolijatele üleandmiseks. Koosolekul viibinud inimesed, kokku 25–30 inimest, olevat temaga nõustunud. Kes oli nad kokku kutsunud, seda G. ei teadvat. Ütles, et seal olid viibinud kõige mõjukamad juudisoost ärimehed ja ühiskonnategelased: äriomanik Bacht seenior, rabi Mostovski, stomatoloog Berlman jt.

19.05.1934 palus G. vabastada ta vahi alt. 24.05.1934 ja 01.06.1934 tulid samasugused palved ka P-lt. Mõlemad kinnitasid taas kord oma süütust. Tartu politsei komissar andis korralduse P. vabaks lasta. Ent G. vahi all pidamise tähtaega pikendati mitu korda (kahe nädala kaupa) kuni asjaolude täieliku väljaselgitamiseni.

26.06.1934 teatas Poliitilise Politsei inspektor Politseivalitsusele: G. viidi 25.06.1934 südameprobleemide tõttu Pärnu haiglasse. Niipea kui paraneb, saata Kihnu. G. lasti vahi alt vabaks veidi enne haiglasse jõudmist – 17.06.1934.

G. kirjutas arvukaid palvekirju, kogus tollel koosolekul viibinud juutidelt allkirju ning saatis paberid Politseivalitsusse, kinnitades, et politseil on tema kohta väärad andmed, ja paludes saarele pagendamist edasi lükata. Tema püüdlustel polnud mõju, palved jäid rahuldamata.

28.06.1934 kirjutab G. uuesti, keskendudes seekord oma südame- ja närviprobleemide kirjeldamisele, vajadusele olla arstliku järelevalve all (mis ei ole Kihnus võimalik). Lisab juurde professor Masingu kirja, milles too kinnitab G-l südamehaiguse olemasolu (ravil 1922. aastast) ja toonitab meditsiiniabi hädavajalikkust. G. palub pagenduspaiga muutmist, Kihnu asendamist Kuressaare või Haapsaluga – linnadega, kus arstiabi on kättesaadav. Samuti on lisatud tõend Pärnu linnahaiglast, mis kinnitab: G-l on haige süda ja hüpertoonia. G. järjekindlus saab tasutud: Kihnu asemel lubatakse tal minna Kuressaarde ja sinna ta suundubki.

Saaremaale sattunud G. jätkab endast märku andmist, saates üksteise järel kirju, kus palub luba mandrile sõita: kord Tartusse äriasju ajama, kord tervisliku seisundi tõttu jne. Mõned palved rahuldatakse, teised mitte, kuid sagedamini luba antakse. G. kirjeldab oma palvekirjades värvikalt, kuidas tema äri laguneb, sest eemalt on äärmiselt raske asju korraldada, aga riigis on majanduslangus; kirjeldab oma vintsutusi: ta on juba viibinud nii vanglas kui ka asumisel („…ma olin sunnitud viibima eemal oma perest ja armsast apteegist, mida olen edukalt juhatanud 25 aastat…“). 12.09.1934 Politseivalitsuse direktori nimele saadetud kirjas kinnitab G., et ta on alati olnud aus, hoidunud poliitikasse sekkumast jne, st ta ei ole milleski süüdi, kuid sellessamas kirjas palub lugeda tema karistus kantuks.

Palvekirjade jada kestab kogu sügise. Lõpuks lubatakse G-l mitte ainult sõita mandrile, vaid ka elada Tartus kuni 24.01.1935. Selle tähtaja lõppemise päeval paneb G. teele järgmise kirja ja tal lubatakse jääda Tartusse juba kuni 01.08.1935 ning üksiti minna Tallinna asju ajama. G. hakkab üha sagedamini paluma luba Tallinnas käia, tema palved rahuldatakse.

15.04.1935 söandab G. küsida luba sõiduks Poola: ta on seal asuva kinnisvara hooldaja, pärijad aga asuvad Nõukogude Venemaal, seetõttu oleks hädasti tarvis sõita Poola, et asju korraldada jne. Luba antakse.

Sellele järgneb rida palveid sõiduks Eesti pealinna – kõik rahuldatakse.

Viimane palvekiri kannab kuupäeva 27.05.1935: G. tuletab meelde, et teda karistati üheainsa 500-kroonise veksli pärast, mille ta sai metallitööstusettevõttelt Aivaz ja millel oli Palitseri allkiri. Lisab, et ta sai selle veksli kolmandatelt isikutelt vana võla katteks. Tartus elades polevat G. pealinnas toimuvate asjadega kursis olnud ega teadnud, et Palitser oli liitunud poliitilise liikumisega, mis hiljem tunnistati seadusevastaseks. G-l on Tallinnas kinnisvara, mis vajab haldamist, vastasel juhul kannab ta kahju. G. rõhutab, et ta on mitmete ühiskondlike ja heategevuslike organisatsioonide liige, kuid ei ole iial poliitikaga tegelenud; teda tundvat isiklikult paljud inimesed, sh riigiametnikud, kelle hulgas on kogunisti endisi valitsusliikmeid. Palub tema osas tehtud määrus tühistada ning anda talle tagasi kõik kodanikuõigused.

28.05.1935 saab G. Politseivalitsusest vastuse: tal on lubatud elada piiranguteta ükskõik millises Eesti osas. Politseikomissar teatab samal päeval Poliitilise Politsei inspektorile: „Kannan ette, et G. on vahi alt vabanemise järel muutunud ettevaatlikumaks ja poliitilises tegevuses ei osale. Ma ei näe põhjust elukoha piiramiseks.“

Asja kokku võttes võime kindlalt öelda, et Kihnu saarele pagendamist ei saanud „päriselt“ asumisele (näiteks Siberisse) saatmisega võrreldagi: jah, see on tilluke saar, seal polnud arstiabi ega mugavusi, kuid sellelt asumiselt võis kiiresti tagasi tulla (nagu see juhtus Ginižiskiga), võis sootuks pääseda (nagu juhtus Tammanni ja Maandiga, kes olid seotud vapsidele salakauba smugeldamisega), aga võis ka saarelt lihtsalt jalga lasta (nagu tegi pornograafia levitaja Ned Baggo).

Selleks et pretendeerida mastaapsetele järeldustele, oleme me tutvunud liiga väheste juhtumitega, ent kui otsustada selliste kaasuste põhjal nagu Ginižiski ja Pozaiski (vapside spondeerimine), Baggo, Thomson ja Teich (pornograafia), Kalik, Maandi ja Tammann (salakaup vapsidele), Ivanov (ametniku solvamine), siis jääb mulje, et Kihnu saadeti või kavatseti saata pigem soovimatuid, ebausaldusväärseid isikuid (kellega polnud mõtet vanglaid täita) kui paadunud kõrilõikajaid. Paistab, et pagendus/elukohapiirang ei olnud mitte niivõrd karm karistus, kuivõrd teatud kontrolliviis: karistatu oli pidevalt korrakaitseorganite vaateväljas kasvõi juba seeläbi, et kirjutas väsimatult palvekirju. Samas rebiti soovimatud isikud oma harjumuslikust asupaigast ja suhtlusringist eemale, mistap neil polnud võimalik tegelda ei ebaseadusliku ega poliitilise tegevusega. Kõikide eelloetletute jaoks toimis üks ja sama stsenaarium: lühiajaline vangistus ning seejärel asumisele saatmise bürokraatlik jant (lõputud kirjad, palved, pikendamised jne).

Kui juutide süüdistamine parempoolsete spondeerimises tekitas esimese hooga hämmeldust (ja soovi seda teemat lähemalt vaadelda), siis toimikumaterjalidega tutvumist mööda moodustus pusletükkidest pilt. Kahjuks ei saa olla P. ja G. süüs või süütuses täiesti kindel, kuid kui oletada, et mõned juudid tõepoolest toetasid vapse rahaliselt, siis võib teha lihtsa, loogilisena paistva järelduse: ehkki Eesti juutide seis polnud laita, ei olnud olmeantisemitism kuhugi kadunud. Kaldume arvama, et juutidel oli laias laastus ükskõik, kas võimul on vapsid, diktaatorid või veel keegi, peaasi, et sellest ei tuleneks ohtu juutidele enestele. Ei maksa unustada, et teatud hetkel kujutasid vapsid endast suurt jõudu ning neil olid head šansid võimule tulla. Paremjõudude suhtumine juutidesse on üldteada. Mis saab siis, kui riigitüüri juurde pääsevadki parempoolsed ja juudid ei meelita neid millegagi? Kuidas see juutidele tunda annab? Kõige väärtuslikum tundus meile olevat teave juutide nõupidamisest, kus otsustati toetada rahaliselt neid, kes võimule tulevad. Loomulikult mitte niisama toetada, vaid eeldades, et vastutasuks lastakse juutidel rahus elada. Niisugune samm paistab ühelt poolt kaalutleva, pragmaatilise ja arukana, ent teiselt poolt ka mõneti naiivsena, sest teatavasti sisuliselt samal ajal (1930. aastatel) algas kõige hullem peatükk Euroopa juutide ajaloos.

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

[1] Väärib märkimist, et Eduard Wiiralt on portreteerinud selle panga käskjalga. Pilt kannabki pealkirja „Tartu juudi panga käskjalg Gordon“.

[2] A. Weiss-Wendt, Eestijuudi ajalugu ja juutide ajalugu Eestis. Vikerkaar, 2018, nr 1/2, lk 146.

[3] Gori karikatuure avaldas enim ajaleht Vaba Maa. Võib öelda, et karikaturist Gori alias Vello Agori, kuni 1935. aastani Grigori Tõnisson (1894–1944), sündis tänu Esimeses maailmasõjas sakslaste kätte vangi langemisele. Tal vedas – teda ei hoitud mitte trellide taga, vaid pandi ühe kunstihuvilise Saksa majori tentsikuks. Tänu sellele oli Goril võimalus oma joonistamisoskust lihvida. Sõja lõppedes naasis Gori kodumaale. 1919. aastal ja 1920ndate algupoolel kujundas ta mitu lasteraamatut, sealhulgas ka mainitud üllitise, mis paraku ei teinud kunstnikule au. Samal ajal algas tema koostöö humoristlike väljaannetega Sipelgas, Meie Mats, Odamees. Gori karikatuuride kaalukama osa moodustavad poliitilised pilapildid, mis olid päevakajalised, sarkastilised ja julged. Ajalehele Vaba Maa tegi Gori kaastööd aastatel 1920–1938. Seejuures väärib märkimist, et just tema põhjustas selle ajalehe kinnipaneku. 17. veebruaril 1938 ilmus seal ta karikatuur Hitlerist, kus Saksa diktaator trambib puruksrebitud Versailles’ rahulepingul. Seepeale otsustasid võimud ajalehe sulgeda ning NSV Liitu või Saksamaad kuidagi riivata võivate piltide ja tekstide avaldamine oli nüüdsest keelatud. Nõukogude võimu esimesel aastal sunniti Gorit joonistama ajalehtedele Rahva Hääl ning Sirp ja Vasar prokommunistlikke, iseseisva Eesti vastaseid karikatuure. Saksa okupatsiooni ajal sattus Gori algul vangi, hiljem joonistas ta sakslaste nõudel nõukogudevastaseid karikatuure, mis ilmusid Eesti Sõnas. Kui Nõukogude Liit 1945. aasta sügisel Eesti taas vallutas, otsustas Gori järjekordset vahistamist ennetades minna vabasurma.

[4] О. Белова, В. Петрухин, „Еврейский миф“ в славянской культуре. Moskva; Jeruusalemm, 2008, lk 228.

[5] Vt E. Kalmre, Hirm ja võõraviha sõjajärgses Tartus. Pärimuslooline kultuuriuurimus kannibalistlikest kuulujuttudest. Tartu, 2007, lk 47.

[6] Vt sellest: О. Белова, В. Петрухин, „Еврейский миф“ в славянской культуре, lk 202.

[7] Vt ERA, 852.1.191.

[8] S.o Johan Laidoner.

[9] Politseivalitsus oli Eesti politsei keskasutus aastatel 1934–1938. See loodi varasema Politsei Peavalitsuse asemele.

[10] Kaitseseisukorda ehk sõjaseadust on Eesti Vabariigis kehtestatud mitu korda. Esimene kord oli Vabadussõja ajal. Sõja lõppedes tõstatasid sotsialistid riigikogus küsimuse kaitseseisukorra lõpetamisest, neid toetasid kommunistid, tulles välja sama ettepanekuga. Pärast Vabadussõda kaotas Konstantin Pätsi esimene valitsus järk-järgult sõjaseaduse kehtivuse eri maakondades. Ent see kehtis kuni 1940. aastani raudteedel (1931. aastast ainult laiarööpmelistel), Tallinnas, Narvas, Petseris, Narva-Jõesuus, Mustvees, Kallastel, Võõpsus, Tallinna-lähedastes Harjumaa valdades, Virumaal, Tartumaal, Petserimaal ja Peipsi järve äärsetes valdades. 1920. aastate algul oli sõjaseaduse kehtima jätmise põhjuseks kommunistide tegevus. 17.11.1926 pikendati kaitseseisukorda kuni 01.01.1928, järgnevalt pikendati igal aastal. 02.06.1933 kehtestati kaitseseisukord kõikidel EV siseveekogudel ja territoriaalvetes, 11.08.1933 jälle kogu riigis, 19.10.1933 tühistati kogu riigis, v.a alad, kus see oli kehtinud enne 11.08.1933. 12.03.1934 kuulutas Päts kuueks kuuks välja kaitseseisukorra kogu riigis ning pikendas seejärel riigipeana seda regulaarselt, peaaegu kuni selle ajani, mil Nõukogude Liit annekteeris Eesti.

[11] P. allkiri näeb kõikidel dokumentidel välja selline, nagu oleks selle kirjutanud laps või väga eakas inimene – ülekuulamisprotokollist järeldub, et P. on kirjaoskamatu, suudab vaid pookstavid alla visata. Kas ärimees oli päriselt harimatu või mõtles ta selle enda kaitseks välja, pole teada.

[12] Teisisõnu: ei müünud veksleid enne tähtaja saabumist pangale.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon