Aafrika antropotseen

GABRIELLE HECHT

Inimtegevus liigutab igal aastal rohkem setteid ja kivimeid kui kõik loodusprotsessid ühtekokku, jõed ja erosioon kaasa arvatud. See ei tarvitsegi teid üllatada. Tõenäoliselt olete kohanud igal pool internetis sarnaseid fakte, millega üritatakse juhtida tähelepanu sellele, kui mastaapselt me oleme oma planeeti antropotseeni ajastul ümber kujundamas. Loodus- ja sotsiaalteadlased vaidlevad küll kirglikult peaaegu kõige antropotseenisse puutuva üle,[1] alates eri nimetuste nüanssidest kuni uue geoloogilise epohhi algusdaatumini, kuid enamik on üksmeelel ühes: Maa elab inimkonna üle.[2] Kahtluse all on aga see, kui kauaks jääme meie seda planeeti asustama ja mis tingimustes või tingimustel.

Aga kes täpsemalt on need „meie“?

Vaadakem ajakirja Nature 2015. aasta märtsinumbri esikaant, millel on kaks Maad, üks sini-roheline ja teine hall, justkui mähitud ümber inimkeha. Kiri mehe rinnal „The Human Epoch“ peaks viitama sellele, et see keha esindab „inimest“. Aga mõistagi pole olemas sellist olendit nagu üldinimene, see pilt kordab sajandite vanust kommet samastada „inimene“ valge mehega. Võib-olla püüdis kunstnik neid rassistlikke ülemtoone õõnestada mehe silmade ähmastamisega, tehes temast mittenägeva subjekti, kes jääb pimedaks oma kehale ja planeedile põhjustatud kahjude suhtes. Aga see pilt kutsub uuesti välja tavapärase kriitika antropotseeni mõiste aadressil: see seostab ökoloogilise kollapsi mingisuguse diferentseerimatu „inimkonnaga“,[3] samal ajal kui tegelikkuses jaotuvad vastutus ja haavatavus väga ebaühtlaselt. Antropo-tseen kirjutab end küll sisse meie kõikide kehadesse – meis kõigis leidub sisesekretsioonisüsteemi kahjustajaid, mikroplaste[4] ja muid toksilisi asju, mis kulgevad läbi meie ainevahetuse –, kuid avaldub see eri kehades erinevalt. Neil erinevustel koos neid sünnitanud ajalooga on suur tähtsus – mitte ainult inimestele, kes nende all kannatavad, vaid ka inimkonna suhetele planeediga.

Milline pilt antropotseenist avaneb näiteks siis, kui alustada oma analüüsi-teekonda Euroopa asemel hoopis Aafrikast? Aafrika mineraalid mängisid suurt rolli kolonialismi motiveerijana ja industrialiseerimise võimendajana.[5] Nende kaevandamine andis antropotseenile hoogu juurde.[6] Kui öelda, et „meie“ liigutame rohkem kivimeid kui kõik loodusprotsessid kokku, siis ei taba see kaudseltki kogu asja vägivaldset dünaamikat. Kes neid kivimeid päriselt liigutab? Kuidas see liikumine mõjutab inimesi ja ökosüsteeme kaevanduste ümbruses mitte üksnes nende ammutamise ajal, vaid ka aastakümneid hiljem?

Aafrika on keerulise ajalooga suur manner ning vastused erinevad vastavalt ajale ja kohale. Vaadelgem siis korraks kaht globaalse tähtsusega mineraali – kulda ja uraani. Kuld, mis on olnud sajandeid ühine kaubavahetusmõõt, muutus tööstuskapitalismi soodustajaks ning rahvusvaluutade ankruks massiivse tööstusliku laienemise ja investeerimise ajajärkudel Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Uraan jälle küttis Külma sõda. Jõujaamades ja relvades lõhustatud uraani jäägid jäävad radioaktiivseks rohkem kui 100 000 aastat – selge märgina antropotseenist tuleviku geoloogidele (kui selliseid olema saab).

20. sajandi vältel saadi mõlemat mineraali suurtes kogustes Lõuna-Aafrika Witwatersrandi platoolt, mida tavaliselt kutsutakse Randiks. Tööstuslik kullakaevandamine sai seal alguse 1886. aastal. Järgneval sajandil rändasid sajad tuhanded inimesed Randi tööd otsima, kaevudes sügavamale maa alla kui kusagil mujal maailmas ning tehes Lõuna-Aafrikast maailma tähtsaima kullatootja. Töölised vedasid maaki maapinnale läbi kitsaste, palavate ja kehvasti ventileeritud šahtide. Paljud kaotasid mäevaringutes elu. Ellujäänutest said paljud tolmu aastatepikkuse sissehingamise tagajärjel silikoosi. Seda terminit tollal veel ei eksisteerinud, kuid antropotseen oli end juba põlvkondi jäädvustanud aafriklaste kopsudesse.

Esimestel aastakümnetel peeti suurt osa vaevaga maa peale tassitud kivimist liiga ebakvaliteetseks, et selle töötlemine oleks kulusid ära tasunud. Jäägid, mida tööstuses nimetatakse aheraineks, ladestati šahtisuudmete lähedusse. 1930. aastateks olid tohutud aherainemäed piirkonna topograafiat põhjalikult teisendanud. Juulis ja augustis puhusid tuuled nendelt mägedelt tolmu üle platoo ja üle Johannesburgi ümbritsevate valglinnade. Kasvavat saasteprobleemi teadvustades hakkas käputäis botaanikuid uurima, kuidas aherainemägesid haljastada, et vältida erosiooni. Aga nende jõupingutusi ei rahastatud piisavalt ja nende vastased mäetööstuses tegid sellistele pingutustele viimaks üldse lõpu.[7] Seegi areng järgis antropotseenile iseloomulikku dünaamikat, mis on toiminud hiljemalt 19. sajandist peale: tööstus kuulutab, sageli riigi heakskiidul, oma tagajärgede leevendamise liiga kulukaks, teadlased jäetakse ressurssideta, probleeme ignoreeritakse.[8]

Varem jääkideks kuulutatud kivimid omandasid pärast Teist maailmasõda uue majandusliku väärtuse. Neis leidus uraani – elementi, mille lõhustamisega oli tehtud maatasa kaks Jaapani linna, Hiroshima ja Nagasaki. Kullatööstuski avastas rõõmuga selle uue tuluallika. 1952. aastal rajas Lõuna-Aafrika uus apartheidivalitsus suure aplombiga esimese uraani töötlemise tehase. Lühikese ajaga saadi jäägihunnikutest 10 000 tonni uraanoksiidi, mida eksporditi USA-sse ja Ühendkuningriiki nende tuumaarsenali tarbeks.[9] Praegu on suur osa sellest uraanist kinni vananevates tuumalõhkepeades. Aga 1950. aastate lõpu ja 60ndate alguse tuumakatsetuste tuhinas plahvatas osa sellest ka atmosfääri, langedes lõhustamisest tekkinud keemiasaaduste kujul maa peale tagasi. Tänapäeva maateadlased, kes otsivad näitajat, mis viitaks otsustavale lahknemisele holotseenist, väidavad, et need radioaktiivsed sadestised kujutavadki endast seda „kuldnaela“, mis tähistab antropotseeni algust.[10]

Vähemalt kaks Lõuna-Aafrika panust antropotseeni, uraan ja kuld, on jaotunud üle terve planeedi. Kuid nende kahe panuse tagajärjed lõuna-aafriklastele alles hakkavad endast tõsisemalt märku andma. Sadadest šahtidest ja tunnelitest läbi uuristatud, on Rand muutunud selliseks „õõnsaks maaks“, mida arhitekt Eyal Weizman on kirjeldanud hoopis teistsuguses kontekstis.[11] Ja õõnsad maad on reetlikud. Aegamisi on hüljatud karjäärid täitunud veega, mis reageerib seal paljandunud kivimite püriidiga ja muutub happeliseks. Rasked metallid, mis olid siiani segakivimites kinni – sealhulgas sellised tuntud toksiinid nagu arseen, elavhõbe ja plii –, lahustuvad hõlpsasti happelises vees. See mürgine supp kerkib pidevalt; paljudes kohtades on see juba „valgunud“ maa peale või põhjavee pinnale. Tuhanded inimesed – farmerid, mitteametlike asunduste elanikud ja teised, kellel puudub muudele ressurssidele ligipääs – kasutavad sellist vett niisutamiseks, joomiseks ja pesemiseks. Ja kuigi paljud neist aherainemägedest on uuesti läbikaevamisele võetud, seisavad paljud endisel kujul haljastamata. Talvetuuled puhuvad ikka veel tolmu – millest osa on radioaktiivne, uraani jääkidega – üle farmide, asunduste ja äärelinnade. Gautengi provintsi 14 miljoni elaniku jaoks on kaevandusjäägid (Aafrika) antropotseeni oluliseks tähiseks.

Kui Aafrika mineraalid hoiavad endiselt elus tööstust üle kogu maakera, siis nende kaevandamise mürgised jäägid kimbutavad kogukondi üle kogu mandri. Võtkem Nigeri delta, üks maailma tähtsamaid naftaallikaid. Rohkem kui 7000 naftaleket on viimasel poolsajandil saastanud selle laia piirkonna vett, maad ja asundusi. Kütuseks töödelduna ja bensiinipaakidesse kallatuna tekitab nafta antropotseenilisi lisamärke, mis samuti kisendavad tähelepanu järele – eriti tihedasti asustatud linnaaladel, nagu Kairo, Dakar, Lagos, Nairobi jpt. Nende linnade elanikud töötavad ja sõidavad läbi kohutavate liiklusummikute tööle, hingates tundide kaupa sisse diislitossu, mida paiskavad õhku mopeedid, taksod ja bussid. Probleem on viimastel kümnenditel kindlasti läinud hullemaks täpses vastavuses mandri kasvava linnastumistempoga. Ühe hiljutise raporti järgi kasvas Aafrika linnades ajavahemikus 1990–2013 õhu saastatusega seletatavate enneaegne suremus 36 protsenti;[12] praeguste hinnangute järgi tähendab see veerand miljonit kaotatud elu aastas.

Õhu saastatus ei ole kindlasti midagi Aafrikale eriomast. See on vähemalt sama vana kui Briti industrialiseerumine, mida võimendas söe kaevandamise ja põletamise eksponentsiaalne kasv. Mõned uurijad dateerivad antropotseeni alguse 18. sajandi keskele, kui sai alguse süsiniku massiivne paiskamine atmosfääri. Poolteist sajandit hiljem näitas Claude Monet Briti parlamendihoonet maalides selle muutuse värvikaid tagajärgi Londoni tiheda sudu näol. 2017. aastal avaldas tähtis meditsiiniajakiri The Lancet jämedates joontes hinnangu, mille järgi saastatus on peamine keskkondlik haigustekitaja maailmas. See põhjustas 2015. aastal umbes 9 miljonit enneaegset surma ja 16 protsenti kõikidest surmajuhtudest maailmas – „kolm korda rohkem surmajuhtumeid kui AIDS-i, tuberkuloosi ja malaaria tagajärjel ühtekokku ja 15 korda rohkem kui kõikide sõdade ja muude vägivallavormide tagajärjel,“ lisas raport.[13] Suur enamus neist surmajuhtudest leidis aset madala või keskmise sissetulekuga riikides ja rikaste maade vaestes kogukondades.

Ave Taavet 2019

Miski sellest ei tohiks tulla üllatusena. Küllap olete näinud pilte Beijingi ja Delhi linnaelanikest, kes, maskid näo ees, otsivad teed läbi halli ja pruuni sudu. Kuid hoolimata samalaadselt ohtlikest hingamistingimustest tulevad Aafrika linnad sellealastes reportaažides harva esile. Vaadake ainult Wikipedia artiklit sudust: te leiate sealt lõike Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Euroopa ja Aasia linnade kohta, aga kordagi pole mainitud Aafrikat (vähemalt mitte käesoleva artikli kirjutamise ajaks).

Ka teadus pöörab Aafrika linnadele ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu. Osalt tuleb see andmete hankimise raskustest, sest õhukvaliteedi seireks vajalik infrastruktuur sageli puudub, aga see pole ainus põhjus. Paljude teadlaste seas valitseb vaikiv eeldus, et kuna nii suur osa Aafrikast on maapiirkond, siis õhusaaste ei ole sellel mandril tähtis mure. Kuid Aafrikas on praegu maailma kõige kõrgem urbaniseerumistempo. Seega tõuseb õhusaaste ohvrite arv üha kiiremini. Linnade ülikiire kasv intensiivistab saasteprobleeme, seda eriti vaestes maades, kus avalikud teenused ei jõua rahvastiku kasvule järele. Paljud linnaelanikud hingavad sisse toksilist saastet niihästi välis- kui siseõhus – viimane tuleb kodudes puu, söe või plastiku põletamisest, mis on veel üks viis, kuidas antropotseen jäädvustab ennast aafriklaste kopsudesse.

Vaadakem Burkina Faso pealinna Ouagadougou näidet, kus üks uurimisrühm on viimastel aastatel uurinud kõikjale tungivat õhusaastet. 2010. ja 2020. aasta vahel ennustatakse seal elanikkonna kasvuks 81 protsenti, kuni see tõenäoliselt jõuab 3,4 miljonini.[14] Enamik Ouagadougou uusi elanikke elab mitteametlikes asundustes, kus pole elektrit, vett ega kanalisatsiooni. Ligipääsu puudumine moodsale infrastruktuurile ei jäta neile palju valikuid. Toidu valmistamiseks peavad nad kasutama lahtisi lõkkeid, leiva teenimiseks peavad nad reisima sillutamata teedel, kus tolm muudab muude saastajate mõju rängemaks. Alumiste hingamisteede infektsioonid on Burkina Fasos üks peamisi surmapõhjusi.

Ouagadougoulased ei ole üksi. Kõikjal olevate osakeste, vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi, musta süsiniku jms põhjustatud hingamisteede ja muud haigused on hästi teada. Juba aastaid on Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) juhtinud tähelepanu saastamisele kui maailma kõige tõsisemale keskkondlikule terviseprobleemile, mille tagajärgi süvendab vaesus. Kuid nagu kriitikud on märkinud, ei ole WHO-l Sahara-taguses Aafrikas oma õhukvaliteedi programme, kuigi need on olemas Euroopas, Vaikse ookeani läänekaldal ja Ameerikates.[15] Teaduslikke uuringuid õhu saastatusest Aafrikas – kuigi neid on viimastel aastatel hakatud tegema – on ikka veel liiga vähe.

Muidugi on saastumine linnades niihästi nähtav kui ka tuntav neile, kes kogevad seda omast käest. Port Harcourti elanikud Nigeerias – kellele pole sugugi võõras suits nafta rafineerimistehastest ja muudest käitistest, mis linna majanduses tooni annavad – panid kindlasti tähele, kui suits muutus 2016. aasta lõpul tihedamaks ja tumedamaks, mähkides linna tahmakihtidesse. Nad märkasid musta lima, mida hommikuti välja köhisid, musta pulbrit, mis kattis nende toidu ja majad. Nad tundsid kipitust kurgus ja raskust kopsudes, kui hingeldades tööle rühkisid. Mõnede viha valitsuse tegevusetuse vastu suundus sotsiaalmeediasse hashtag’i all #StopTheSoot. Tänu sellele ja teistele aktivismivormidele sai probleem nähtavaks, kuid tahm ei ole kadunud.

Iga üksikjuhtumi iseärasuste kõrval on süsteemsed probleemid sarnased. Aafrika linnade õhukvaliteedi ignoreerimine aitas kuni viimase ajani ähmastada üht jahmatavat fakti. Accra, Bamako või Dakari autode diiselgaasid sisaldavad palju rohkem tapvaid saasteaineid, mõõdetuna osakestes miljoni kohta, kui Pariisis, Roomas või Los Angeleses. Asi ei ole tarbijate valikutes või hoolimatuses. Saasteainete suurem sisaldus tuleb hoopiski kütusemaaklerite nagu Trafigura ja Vitol teadlikust strateegiast. Need toorainega kaubitsejad segavad kokku rafineerimistehastest ostetud kütuseid, tarvitades eri sihtkohtade jaoks eri retsepte. Kasutades ära asjaolu, et suuremas osas Aafrikast on õiguspiirangud lõdvad või olematud, maksimeerivad toorainekauplejad oma kasumit, luues kõrge väävlisisaldusega segusid, mis Euroopas ja Põhja-Ameerikas on keelatud. Šveitsi valitsusväline organisatsioon Public Eye leidis, et mõned segud Aafrikas sisaldavad kuni 630 korda rohkem väävlit kui Euroopa diisel. Suur osa segamisest leiab aset Amsterdami, Rotterdami ja Antwerpeni hiiglaslikus sadamapiirkonnas, kuid see protsess on nii odav ja lihtne, et seda saab korraldada ka laevadel Lääne-Aafrika rannikumerel. Kauplejad nimetavad neid segusid häbenematult „Aafrika kvaliteediga kütusteks“ ja neid tohib müüa ainult tollel mandril – sageli neissamades maades, mis on olnud algse toornafta produtseerijad. Säärane „rämpsdiisel“ on üks tähtsamaid põhjusi, miks õhk Lagoses sisaldab 13 korda rohkem peenosakesi kui Londonis.

Kui Public Eye selle praktika 2016. aastal avalikkuse ette tõi,[16] väitsid maaklerid, et nende tegevus on legaalne. See oli tõsi. Euroopa piirang kütuse väävlisisaldusele oli 10 osakest miljoni kohta (ppm), Põhja-Ameerika andis saastajatele pisut rohkem tegevusvabadust – 15 ppm. Kuid Aafrikas on keskmine piir 2000 ppm; Nigeerial, mandri suurimal naftatootjal, oli standardiks 3000 ppm. Nende erinevuste ärakasutamiseks rakendasid kaubitsejad täiesti tavalist kasumi maksimeerimise strateegiat, mida nimetatakse „õiguslikuks arbitraažiks“: vältida seaduslikke piiranguid rikastes riikides, viies tootmise ja jäätmed vaestesse riikidesse.

Antud juhul oli meediatähelepanust kasu. 2016. aasta novembris alandas Ghana importdiisli väävlipiirangu 50 ppm-le. Amsterdami linn võttis vastu seaduse, mis keelas kütuste segamise ning EL-i piiranguid ületavate kütuste ekspordi. Detsembris korraldas ÜRO keskkonnaprogramm (UNEP) kohtumise Abujas, kus vastuvõtjariik Nigeeria ja paljud teised teatasid, et ka nemad langetavad diislikütuse väävlipiirangu 50 ppm-ile.

Väävel on ainult üks aine paljude seas. Tuhanded kemikaalid paiskuvad, pihustuvad ja purskuvad õhku iga päev igal pool maailmas. Seni on peamine vastuabinõu seisnenud seaduslikes piirangutes, mis puudutavad üksikuid aineid eraldi, ning see on töömahukas ja olemuselt ebaadekvaatne lähenemisviis. Pealegi on karmimad regulatsioonid ainult üks samm. Reeglite jõustamine nõuab laia infrastruktuuri: valitsusameteid, eksperte, kes seal töötaksid, laboreid ja seirevõrgustikke, andmetöötlusvõimekust ja palju muud. Kõik need maksavad palju ja panevad surve alla niigi juba ülekoormatud riigiressursid. Ja oleks rumal oletada, nagu hakkaksid firmad uusi reegleid ka kuulekalt järgima. Meenutatagu kasvõi 2015. aasta diisliskandaali, kui Volkswagen tabati võtetelt, millega võltsiti lämmastikoksiidi heitmenäitajaid laboratoorsetes testides. Teised tootjad kasutasid samasuguseid nõkse. Antropotseense kahju kahandamiseks kehtestatud heitmepiirangute seisukohalt oli saastajate säärane taktika nagu keskmise sõrme näitamine. Ja mõni sõrm on palju suurem kui pisike sensor mootoris.

Õiguslik arbitraaž on petuskeem, mis toimib kogu planeedi mõõtmeis. Naftatööstus alistub karmimatele piirangutele mõnes maailmajaos, et poetada räpasem kütus teisele. Diiselsõidukid, mis Euroopa standarditele enam ei vasta, jõuavad lõpuks Aafrika linnadesse, suurendades initsiatiivi eksportida sinna väga mürgist kütust. Lõpuks jõuavad kõik saasteained atmosfääri, kihutades tagant kliimamuutust. Kuid selle käigus maksavad mõned inimesed kõrgemat hinda kui teised. Seetõttu nõuab antropotseeni mõistmine loovimist eri kohtade ja planetaarsete perspektiivide vahel.

Mõned autorid arvavad, et neid erinevusi aitaks kõige paremini tabada terminoloogia muutmine. „Kapitalotseen“ on sotsiaalteadlaste silmis omandanud erilise soosingu, sest see annab paremini märku sellest, kuidas globaalne ebavõrdsus ja kapitalismi sõltumine „odavast“ loodusest on praegused hädad kaasa toonud. Nimetused teevad poliitilist tööd; üks sõna võib rajada terve diskursiivse infrastruktuuri poliitilise muutuse jaoks. (Meenutatagu „kommunismi“ võimsust – mis ju samuti ja mitte juhuslikult viis toksilise pärandiga režiimideni.)

Aga sõnadel on säärane vägi ainult siis, kui need laialdaselt omaks võetakse, ning raske on ette kujutada, et geoloogid ja kliimateadlased võtaksid omaks pakutud alternatiivid. Antropotseeni mõiste poliitiline mõjujõud on just nimelt selle analüütilises potentsiaalis tuua kokku uurijaid loodus-, sotsiaal- ja humanitaarteadustest, nagu ka kunstidest, et paremini mõista seda keerulist dünaamikat, mis seab ohtu meie liigi.

Mõistagi mängib kapitalism neis ajaloolistes ja biofüüsilistes ühendustes möödapääsmatut rolli. Aga see mõiste on liiga nüri ja ebaadekvaatne tööriist, millega analüüsida paljusid teisi dünaamikaid, mis neid ühendusi kujundavad: hüdroloogilisi mustreid, radioaktiivseid osakesi, julgeolekuimperatiive, mitteametlikke majandustegevusi ja veel paljut muud. Oleks tarvis, et sotsiaalteadlased ja humanitaarid tuvastaksid ühendusi Põhja-Ameerika autode ja Aafrika kopsude vahel. Aga meil on tarvis ka loodusteadlasi ja arste, kes teeksid kindlaks neid molekuliühendeid, mis muudavad õhu ja vee bioloogilise elu jaoks mürgiseks. Nende uurimisalade üksteisega vestlema panek antropotseeni rubriigi all selgitab ühendusi planetaarsete ja individuaalsete kannatuste vahel. See näitab, kui tähtis on panna tähele mõlemat korraga. Tõsi, komplekssuse mõistmisest ja tunnistamisest ei piisa veel kahjude parandamiseks. Aga see on tähtis samm.

Selleks et leevendada antropotseeni tagajärgi Aafrikas ja mujal, on tarvis värskeid kujutlusallikaid. Ja neid tuleb otsida planetaarse ümberkujunemise rindejoontelt – puhtama linnaõhu ja vee eestkõnelejate juurest, intellektuaalidelt, kes vaidlustavad euroopalikke ja põhja-ameerikalikke paradigmasid maailma uurimisel. See on põhjus, miks Aafrika mängib niivõrd suurt rolli mitte üksnes meie planeedi olevikus, vaid ka tulevikus, nagu on väitnud Kameruni filosoof Achille Mbembe, Senegali majandusteadlane Felwine Sarr ja teised Aafrika õpetlased. Aafrika on manner, millele ennustatakse suurimat rahvastikukasvu. Seal asub 60 protsenti maailmas leiduvast harimata, kuid viljeluskõlblikust maast. Mõned Aafrika piirkonnad seisavad esirinnas detsentraliseeritud energiasüsteemide (nagu päikeseenergia) vallas, mis lubavad leevendada kliima soojenemist. Ja see on alles algus.

Kui antropotseen peaks osutuma tõesti väärtuslikuks mõtlemiskategooriaks ja üleskutseks tegevusele, siis peaks see ühendama ka rahvaid ja kohti, mitte üksnes distsipliine. See tähendaks Aafrikast lähtuvat ja koos Aafrikaga mõtlemist. „Nemad“ ongi „meie“ ja ilma nendeta ei saaks mingit planetaarset „meiet“ ollagi.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Gabrielle Hecht, The African Anthropocene. Aeon, 06.02.2018, https://aeon.co/essays/if-we-talk-about-hurting-our-planet-who-exactly-is-the-we.

[1] J. Westcott, Written in Stone. Aeon, 30.04.2015.

[2] D. Farrier, Deep Time’s Uncanny Future Is Full of Ghostly Human Traces. Aeon, 31.10.2016.

[3] C. Colebrook, End-Times for Humanity. Aeon, 01.06.2017.

[4] D. Farrier, Sands of Time. Aeon, 17.05.2017.

[5] D. Grinspoon, Welcome to Terra Sapiens. Aeon, 20.12.2016.

[6] J. Purdy, Anthropocene Fever. Aeon, 31.03.2015.

[7] M. Reichardt, The Wasted Years: A History of Mine Waste Rehabilitation Methodology in the South African Mining Industry from Its Origins to 1991. WireDSpace, 01.08.2013. http://wiredspace.wits.ac.za/handle/10539/12955.

[8] C. Bonneuil, J.-B. Fressoz, The Shock of the Anthropocene: The Earth, History and Us. Tlk D. Fernbach. London; Brooklyn (NY), 2017.

[9] G. Hecht, Being Nuclear: Africans and the Global Uranium Trade. Cambridge (MA), 2012.

[10] J. Zalasiewicz jt, When Did the Anthropocene Begin? A Mid-Twentieth Century Boundary Level is Stratigraphically Optimal. Quaternary International, 2005, kd 328, lk 196–203.

[11] E. Weizman, Hollow Land: Israel’s Architecture of Occupation. New York, 2007.

[12] R. Roy, The Cost of Air Pollution in Africa. OECD Development Centre Working Papers, 29.09.2016. https://bit.ly/30sFH1W.

[13] P. Landrigan jt, The Lancet Commission on Pollution and Health. The Lancet Comissions, 03.02.2018, kd 391, nr 10119.

[14] J. Lindén jt, Urban Climate and Air Pollution in Ouagadougou, Burkina Faso: An Overview of Results from Five Field Studies. Göteborgs universitet, 2012. https://bit.ly/2SaLu9h.

[15] Vt https://www.who.int/airpollution/en/.

[16] M. Guéniat jt, Dirty Diesel: How Swiss Traders Flood Africa with Toxic Fuels. A Public Eye Investigation. September 2016. https://bit.ly/2LMSA2C.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht