Sügisesed lugemissoovitused

Septembris läks toimetuse aur ökovisioonide kokku monteerimisele, selle kõrvalt jõudsime aga ka natuke ise lugeda ja teiste lugemispäevikuid uudistada. Meediast ja demokraatiast kirjutavad Eesti Metsa Abiks koordinaator Linda-Mari Väli ja toimetaja Aro Velmet

Linda-Mari:

Interneti ja sotsiaalmeedia ajastul on hakatud rääkima tõe- või ka faktijärgsusest, justkui oleks varasemalt lähtutud mingisugusest üldiselt kokku lepitud “tõest” ja nagu oleks selle “tõe” paradigma endiselt kusagil alles ja kättesaadav. Seepärast kasutan võimalust, et juhtida tähelepanu tekstidele ja ühes sellega ka ajakirjandusportaalidele, mis ühiskondlikult ja poliitiliselt aktsepteeritava “tõe” piire nihutavad ning seda ka kahtluse alla seavad.

Tõejärgsuse kontseptsiooni ajaloolise tausta adumiseks soovitaksin esmalt tutvuda Serbia-Ameerika majandusanalüütiku Branko Milanovići analüüsiga ““Fake news”: reaction to the end of the monopoly on the narrative” (“Vale-uudised”: reaktsioon narratiivimonopoli lagunemisele). Milanovići blogis globalinequality (globaalne ebavõrdsus) ilmunud tekst seob USA-st alguse saanud tõejärgse ajastu ja valeuudiste kontseptsioonist lähtuva hüsteeria Lähis-Ida ja teiste maailma riikide ajakirjandusliku vabanemisega Lääne infomonopoli mõjuväljast. Majandusanalüütiku järgi andis see võimaluse sõltumatute poliitiliste narratiivide kujunemiseks ning nende jõudmiseks laiade massideni – sealhulgas USAlaste endini. Blogipostituse post scriptumis teatab Milanović, et käesolevat teksti ja teisi sellesarnaseid lugejad oma kohalikest ajakirjandusväljaannetest ei leiaks, andes ühtlasi au internetile.

Virtuaalvõrgustike kontrollimatu vohamiseta poleks suure tõenäosusega leitav ka poliitanalüütiku John Rosenthali kaheosaline uurimus, mis juhib tähelepanu mõjuka rahvusvahelise ajakirjandusorganisatsiooni Reporters Without Borders´i (Reporters sans frontières) koostatava ja maailma riikide ajakirjandusvabadust hindava pingerea kallutatusele Euroopa riikide suunal, samuti RWB hämarale rahastusele.

Põhjaliku analüüsiga “The Reporters Without Borders Press Freedom Index: Independent Assessment or EU Propaganda? (part I; part II)” (Piirideta reporterite ajakirjandusvabaduse indeks: sõltumatu uurimus või EU propaganda?) tutvumine aitab mõista, kus me pole jõudmas mitte “tõe”, kuivõrd võimukeskuste kontrollitavate infomonopolide järgsesse aega. “Peavoolutõe” kõrvale – millena kajastab ajakirjandusvabaduse raportit ka Eesti meediaruum – on lisandunud alternatiivsed “tõed” (nagu Rosenthali kriitiline raport) ning nende eelistamisel peab lugeja lähtuma iseenda paremast arusaamisest ja sellistest faktidest, mida suudetakse analüütilise teadusliku meetodiga ka ära kaitsta.

Rosenthali analüüs ilmus veebiväljaandes World Politics Review, mis sai 2006. aastal alguse kui hobiprojekt, arenes hiljem aga korrapäraselt, lugejate rahastuse toel ilmuvaks perioodiliseks ajakirjaks. WPR ise nimetab end missiooniga organisatsiooniks, mille eesmärgiks on ausa ja kvaliteetse ajakirjanduse edendamine, rõhutades investorite ja hämarate rahaliste huvide puudumist. Väljaanne on oaasiks meinstriimikõrbes kõigile neile, kes otsivad kriitilist välispoliitilist analüüsi, mida üldtuntud ja -tunnustatud ajakirjanduskülgedelt enamasti ei leia.

Ameerika sise- ja välispoliitika huvilistele soovitaksin jälgimiseks ka selliseid vaba meedia portaale nagu Media Roots, Consortium News või Anti-Media. Kõnealuseid väljaandeid ühendab sõltumatu, lugejatepõhine rahastus ning ambitsioon tuua meediasse reaalset analüüsi ja faktipõhisust ajal, mil mõistetakse üha paremini, et meedia poolt kuvatavate sõnumite sisu määrab liigagi sageli nende esitajate agenda – olgu selleks siis peavoolumeedia vankumatu usk majanduskasvu ja alternatiivsete vaadete pildilt välja tõrjumine või meinstriimmeediaga konkureerivate paremäärmuslike meediaportaalide emotsionaalsed, faktidega tõendamata ja populistlikud “uudised”.

Ka 2001. aastal tegevust alustanud ajakirjandusorganisatsioon Global Research sai alguse ambitsioonist lahata teemasid, mida peavoolumeedia vaevu katab või – veelgi hullem – tendentslikult ja eksitavalt kajastab. GR lahkab nii keskkonnaalaseid, teaduslikke kui sotsiaalseid teemasid. Peaaegu asendamatu on portaali töö 11. septembri terroriaktide ning Ameerika sõjapoliitika telgitaguste paljastamisel, pakkudes kriitilist mõtteainest kõigile neile, keda ei rahulda peavoolukujutlus USA-st kui vabaduse ja rahu kaitsjast.

Samal ajal pakub GR kriitilist mõtteainet ka teistes suundades. Suvisesel pööripäeval ilmunud loos “The Monkey’s Face. The Climate Crisis is Destroying “Real Environmentalism”” (Pärdikulõust. Kliimakriis on hävitamas “tõelist keskkonnakaitset”) leiab näitekirjanik John Steppling, kuidas viimasel ajal üha enam peavoolumeediat vallutava kliimakriisi diskursus on nihutamas tähelepanu üha enam pidulikele galadele, aristokraatlikele seltskondadele ja kliimamuutuste vastu välja astuvatele staaridele, kaugenedes sellega algsest keskkonnakaitsest, mis alarmeerib konkreetsest looduse rüüstamisest. Kirjutise näol on kahtlemata tegemist tavapäratu lähenemisnurgaga, aga mõnikord juhatavad tavapäratud vaatevinklid meid probleemideni, mida me muidu kunagi ei näeks.

Näen metsakaitseaktivistina ka ise, kuidas tööstusringkonnad üritavad kliimadiskursust kaaperdada ning endale sobivas suunas käänata, kuid tahaksin siinkohal rõhutada, et selles ei saa kindlasti süüdistada noori, kes on teinud üliinimlikke pingutusi, et teemat üldse inimeste silme alla tuua.

Tähelepanelik tasub olla sellegipoolest.

Aro:

Viimastel päevadel olen tutvunud põhjalikumalt meediavabaduse olukorraga Ida-Euroopa riikides. Nimelt paluti mul osaleda Poola mõttekoja Res Publica Foundation programmis DemocraCE. See ettevõtmine koondab ajakirjanikke kõikjalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest ning võimaldab mõttevahetust vaba meediaruumi, vähemuste kaitse, kodanikuühiskonna arengu jmt teemadel, millistega lood sageli just kõige paremad ei ole.

Esimese kollektiivse ülesandena paluti DemocraCE stipendiaatidel kirjutada siseriiklikest ja välistest ohtudest meediavabadusele. Vastused tekitasid kõigepealt palju déja vu tunnet, halvas mõttes. Seejärel tundsin kergendust, kuna võrreldes Rumeenia, Ungari või Poola meediamaastikuga on meie uudisteväli selgelt väga heas seisus. Lõpuks aga jäin ärevaks, kuna liigagi lihtne on näha, kuidas samad surved, mis on viinud meediamaastiku konsolideerumiseni ja valitsusmeelsete, rohkem propaganda- kui ajakirjandusäris tegutsevate oligarhide esiletõusmiseni mujal Ida-Euroopas, mõjutavad ka Eestit.

Kuigi infosõja ja uduketramise siltide all tahetakse sageli rääkida Vene trollidest ja Sputniku propagandast, siis DemocraCE raportidest selgub, et tegelikult on nende osakaal meediapildi kujundamises pigem väike. Üks põhjalikumaid ülevaateid trollifarmide ärimudelitest ilmus justnimelt Eesti ajakirjanike sulest: Holger Roonemaa, koostöös Läti, Leedu ja Serbia uurivate ajakirjanikega ja USA võrguväljaandega BuzzFeed, näitas oma 2018. aasta artiklis, kuidas Baltikumis töötavad “sõltumatud” meediaväljaanded saavad erinevate skeemide kaudu nii raha kui ka tööülesandeid otse Kremlist, Venemaa valitsusele kuuluvalt meediahaldusettevõttelt  Rossija Segodnja. Loost selgub muuhulgas aga, et propagandaväljaannete toimetajad ise vedasid ka oma tööandjaid ninapidi – näiteks ostsid nad libaklikke, et näidata oma lugude auditooriumi suuremana, kui see tegelikult oli. Baltnewsi kaasuse analüüs näitab ühelt poolt, kui keerulised on skeemid, millega raha Venemaalt Baltikumi propagandasse liigutatakse, aga samas ka, kuidas kogu see äri meenutab rohkem mingit sulide omavahelist kemplemist kui võimsat meediaoperatsiooni.

DemocraCE raporteid lugedes torkab silma pea kõigi ajakirjanike sedastus, et Venemaalt või mujalt pärit desinformatsioon kahvatub kohalike poliitiliste jõudude töö kõrval. Ida-Euroopa valitsused on teinud tublit tööd, et allutada endale avalik-õiguslikku meediat, summutada või üles osta kriitilist erameediat ning üleüldiselt kujundada meediapilti emotsionaalselt intensiivsemaks, faktiliselt ebausaldusväärsemaks ja valitsuse positsioone toetavamaks. Rumeenias on meedia monopoliseerimine olnud suuresti pikaaegse, pidevalt korruptsioonisüüdistustega võitleva sotsiaaldemokraatliku partei (PSD) töö, Ungaris, Poolas, Bulgaarias ja mujal on sõltumatut meediat kõige tugevamalt rünnanud aga just ultrakonservatiivsed või paremäärmuslikud jõud. Tõsi, ka Rumeenia PSD meenutab oma tegudelt rohkem Poola Õigust ja Õiglust kui Põhjamaade sotsiaaldemokraate, toetasid nad ju 2017. aastal korraldatud referendumit, mille eesmärgiks oli Rumeenia põhiseaduses perekonna ümberdefineerimine mehe ja naise liiduna. Just see referendum käivitas Rumeenia ajakirjaniku Marianna Prysiazhniuki hinnangul uue laine Rumeenia uduketramises ning seda suuresti PSD mahitusel.

Kõige murettekitavam regionaalne trend, mis Eestit siiani pole puudutanud, on avalik-õigusliku meedia muutmine riigipropaganda vahendiks. Siin on kõige aktiivsemalt tegutsenud Poola juhtivpartei, ultrakonservatiivne Õigus ja Õiglus, kes ootab nädalavahetusel toimuvatel valimistel ülekaalukat võitu. Võimul oldud aastate jooksul on valitsuspartei muutnud avalik-õigusliku telekanali TVP sisuliselt oma hääletoruks, kus ülistatakse valitsejate tublit tööd ja hoiatatakse inimesi kurjade LGBT-konspiraatorite eest. Antirassistliku liikumise Never Again juht, professor Rafał Pankowski kirjeldas the Guardianile Poola meediaseisu järgnevalt: “Ma olen piisavalt vana, et mäletada 1980ndate kommunistlikku televisiooni ja praegune olukord on rohmakam, primitiivsem ja agressiivsem kui midagi, mida me toona nägime.” New York Timesis äsja ilmunud hea artikkel näitab, kuidas paremääre tüüpilised antisemiitlikud konspiratsiooniteooriad George Sorose kurjadest sõrmedest kõige poolavastase taga on TVP-s nüüd sama igapäevased kui Ungari televisioonis.

Visegrádi valitsejate üks huvitav strateegia on väita, et nad kaitsevad oma rahva huve liberaalse ja kosmopoliitse meedia ülekaaluka rünnaku eest, annavad hääletoru “teisele poolele”, pakuvad “alternatiivseid vaateid” domineerivatele tõlgendustele. Selle õigustusega üritas Slovakkia avalik-õigusliku televisioon RTVS juht Jaroslav Rezník sõlmida koostöölepingut Sputnikuga ja Viktor Orbani valitsus luua regiooni suurimat meediakonglomeraati KESMA. Paremsõprade väiteid on raske tõsiselt võtta – Ungaris on Fideszi kontrolli all olevated meediaväljaannete hulk tõusnud 23lt (aastal 2015) 500ni, otseselt või kaudselt on nende käes 90% Ungari meediast. Poola valitsejad pole suutnud erameediat samamoodi suukorvistada, ent ka nemad ründavad selgelt ja sihipäraselt valitsuskriitilisi väljaandeid, näiteks nende juhtpoliitikute korruptiivset tegevust avalikustanud Gazeta Wyborczat.

Fideszi ja PiSi probleem ei ole päris kindlasti nende vaikne hääl. Nende sõnumeid edastavad ajakirjanikud saavad tegutseda suurtes meediakanalites, nautida eeliskohtlemist ja peavad ajuti taluma mõningaid kriitilisi nooli kohalikelt ja rahvusvahelistelt valvekoertelt. Nende elud ei ole ohus. Slovakkia uurival ajakirjanikul Ján Kuciakil ja tema kihlatul Martina Kušnírovál nii hästi ei läinud ega ka Gdanski mõrvatud linnapeal Pawel Adamowiczil, kes muuhulgas toetas Eurozine võrgustikku, kuhu kuulub ka Vikerkaar. Juttu sellest, kuidas paremäärmuslikud jutupunktid on Visegrádi riikides tagakiusatud, võivad kohalikud orbanid rääkida oma vanaemale – kui sul on parlamendis absoluutne enamus, isiklik riigimeedia ja sõbralikud oligarhid, siis oled ei ole sa ohver, vaid koolikiusaja, kes õigustab oma tegusid raske lapsepõlvega.

Kuigi ERRi kritiseerimine on olnud EKRE üks põhilisi tegevusi partei sünnist saati, pole ka valitsuses olles siiani tegevuseni jõutud. Mõnevõrra üllatavalt on Mihhail Kõlvarti juhitud Tallinna linnavalitsus jõudnud hoopis põhilise maksudest rahastatud propagandakanali TTV sulgemiseni – kiitus neile. ERR on jätkuvalt üks põhjalikumaid ja mitmekesisemaid ajakirjanduskanaleid Eestis, nii et siiani oleme Visegrádi teed vältinud. Rohkem muret tekitab aga olukord erameedias, kus väljaannete konsolideerumine ja kohalike, poliitiliselt “huvitavate” vaadetega oligarhide kätte koondumine on regionaalne trend, mis mõjutab ka Eestit.

Kõige paremini on erameedia kaaperdamine õnnestunud Ungaris (sellest protsessist on Eesti lugejale kirjutanud ka Piret Karro). Fidesz keelab riigiasutustel kriitilistelt meediakanalitelt reklaami ostmist, väikesed meediaväljaanded on aina karmimas konkurentsis välja surnud ning suuremad on Fideszi-meelsed oligarhid ära ostnud. Rumeenias ja Bulgaarias on need protsessid kestnud juba pikemalt. Poola sõltumatud meediaorganisatsioonid on siiani võrdlemisi hästi Õiguse ja Õigluse survele vastu pidanud, kuigi, nagu ülalpool viidatud New York Timesi artikkel näitab, süües kasvab ka paremsõprade isu. Riikides, kus kriitilisi väljaandeid üles osta pole võimalik, üritatakse neid lihtsalt kohtukaasuste kaudu kurnata või riiklike regulatsioone muutes turul nõrgemasse positsiooni suruda. Neid lugusid jälgides liigub mõte paratamatult Margus Linnamäe meediaimpeeriumile, mis on vähemalt osa riigi suuremast päevalehest liigutanud selgelt ühte maailmavaadet toetavas suunas. Regulatiivse suukorvistamise ohu eest on Eesti ajakirjandusväljaanded aeg-ajalt häält tõstnud (viimati andmekaitseseaduse kontekstis möödunud aastal), aga nagu ka toona mainiti, Ungari või Poola stsenaariumini on veel pikk tee minna. Küll aga on poliitilise ja ärilise surve kombinatsioon plahvatusohtlik segu ja märgid pole head.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht