Klooga koonduslaager. Vaivara süsteemi koletu lõpp

Riho Västrik

Ilmunud 2001, nr 8–9

Punaarmee kiire pealetungi kartuses lasti 19. septembril 1944 Kloogal maha ligi kaks tuhat koonduslaagris kinnipeetavat juuti. Enamik laipu põletati tuleriidal, mille ohvrid olid ise kokku kandnud. Tõenäoliselt on tegemist suurima Eesti pinnal ühe päeva jooksul toime pandud veresaunaga. Kuna Moskvast saabus sündmuspaigale rühm liitlaste ajakirjanikke, jõudsid pildid Eesti väikeses aedlinnas kordasaadetud koletust roimast peagi rahvusvahelisse pressi. Euroopa suured surmalaagrid jahvatasid veel mitu kuud edasi.

Juudilaagrite asutamine Eestis

1943. aasta jaanuaris algas Saksa vägede väljatoomine Kaukaasiast, veebruaris oli Punaarmee tagasi vallutanud Rostovi. See tähendas sakslastele ukse sulgumist Kaspia mere naftavarude juurde ja tõsist vajadust leida uusi alternatiive. 16. märtsil 1943 kirjutas riigimarssal Hermann Göring salajases korralduses, et Eesti põlevkivitööstuse ülesehitamine ja selle kasutusele võtmine on tööstuse vallas tähtsaim sõjamajanduslik ülesanne kogu endises Balti riikide ruumis. Uute arenguplaanide järgi tuli piirkonda lisaks olemasolevatele rajada kaks uut õlitehast Ereda ja Vaivara lähedale. 21. juunil 1943 andis Heinrich Himmler korralduse asutada sõjalis-tööstuslike vajaduste rahuldamiseks laagrid Eestis ja Riias ning transportida sinna vajadusel juute Ostlandi getodest. Selle korralduse alusel loodi Eestis Vaivara koonduslaager, millel oli ligi paarkümmend välilaagrit, põhiliselt Virumaal, kuid samuti Kloogal ja esimestel kuudel ka Slantsõs.

Vaivaras asus komandantuuri staap, mis koosnes kolmest kõrgemast SSlasest ning suurest hulgast SSi nooremohvitseridest ja sõduritest. Vaivara oli laialipaigutamis- ja edasisaatmislaager, kus muuhulgas uuriti ka kohalesaabunute füüsilist seisundit. Päris täpselt on ikka veel raske öelda, kui palju välilaagreid Vaivaral oli. Isegi laagrite staatus muutus aja jooksul (nt pärast Vaivara evakueerimist sai komandantuuri asupaigaks Saka, septembris 1944 aga koondus kõik Kloogale). Üks tõenäoline nimekiri on niisugune: Auvere, Aseri, Ilinurme? (ilmselt kas Ilistvere Venevere vallas või Illuka samanimelises vallas), Ereda (koos tööosakonnaga Kohtlas Ereda lähedal), Goldfields (Kohtla põlevkiviõli tehas), Hungerburg (Narva-Jõesuu), Vaivara (kaks laagrit: üks Vaivara raudteejaama lähedal, teine viie kilomeetri kaugusel raudteejaamast bensiinivabriku lähedal), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (kaks perioodi: 22.07.–19.08.1944 ja 22.08.–17.09.1944), Narva, Sonda, Soski (Vasknarva vallas), Putki (Virumaal Kose vallas), Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga, Kukruse, Saka, Slantsõ.

Süsteemi osana nimetatakse ka Tallinna vanglat, sest sinna viidi 1943. aasta suvel Jägala laagrist ellu jäänud vangid.1 Koonduslaagrid allusid SS Majanduse ja Halduse Peaameti (SS Wirtschafts-Verwaltungshauptamt) Oranienburgis asuva D III ameti juhile.

Vilniuse ja Kaunase getode juutide deporteerimine Eestisse algas 1943. aasta septembri alguses ning toimus nelja lainena. Ühtekokku toodi Eestisse sunnitööle ligikaudu kümme tuhat juuti. Üldjuhul transporditi juudid rongiga Vaivara või Ereda raudteejaama, kus nad jagati laiali eri välilaagritesse, kuid osa kinnipeetavaid viidi ka otse Kloogale.

29. septembril 1943 saabus Kloogale 750 inimest, enne oli seal juba umbes 650 juuti – 600 naist ja 50 meest, kes olid toodud 8. septembril 1943. Mõne aja pärast saabus veel 500 naist Kaunasest. Septembri lõpus hakati laagri ümber rajama okastraataeda, mistõttu pole tõenäoline, et sama territooriumi oleks juba varem kasutatud mingisuguse teise laagrina. Ometi on KGB toimikutes väidetud, et 1942. aasta suvel organiseerisid sakslased Kloogal A.I.K.2 ja OT3 laagrid, kus esialgu olevat kinni peetud umbes 100 nõukogude sõjavangi, keda kasutati ehitustöödel. Laagrit olevat valvanud kohalik Omakaitse.

Klooga veresauna üle elanud Rosa Zalkindi tunnistusel4 oli Klooga enne juutide tulekut mahajäetud tühermaa. Väidetavalt hoiti laagri asupaigas juutide saabumise ajal mõndakümmet eestlasest kriminaalkurjategijat, kes seejärel said juutide valvuriteks, jäädes ise vahialusteks. 1943./44. aasta talvel toodi Kloogale lisaks juutidele sundevakueeritud venelasi Leningradi oblastist ja inimesi Soomest.5 Oli ka nõukogude sõjavange. Evakueeritud ei olnud vahialused nagu juudid, vaid elasid sõjapõgenike laagris ja töötasid Klooga koonduslaagris. Sõjapõgenike laagreid oli lisaks Kloogale Põllkülas ja Paldiskis, kusjuures Paldiskis oli ka sõjapõgenike karantiin. Koonduslaager oli mõeldud ainult juutidele.

Pärast aiaehitust pandi vahialused barakke ehitama – nii sakslastele elamiseks kui ka töökodadeks. Kinnipeetavad ise elasid kivist majades. Puubarakkide ehitus kestis 1944. aasta maini, seejärel tegeldi peamiselt veealuste betoonist signaalmiinide tootmisega.

Klooga koonduslaagri fondis (R-170) Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiivis on säilinud kartoteek nimekaartidega. Need kartoteegikaardid sisaldavad andmeid 2156 inimese kohta, kes olid Klooga koonduslaagris 1944. aasta suvel. Analüüsides kaartidele kantud isikute sugu, sotsiaalset ja geograafilist päritolu, selgub, et rohkem oli vangide seas naisi (1239) ja valdav enamik (1177) neist kuulus tööliste-käsitööliste sotsiaalsesse gruppi. Enim naisi pärines Vilniusest (671), pisut vähem Kaunasest (439). Naised olid keskmiselt viis aastat nooremad (27) kui mehed (32). 916-st mehest 719 pärines Vilniusest, 59 Kaunasest, 14 Varssavist. Enamik meestest olid töölised-käsitöölised. Intelligentsi esindajaid – arste ja hambaarste (16) ja insenere (12) – oli mõnekümne ümber. Keskastme spetsialiste – elektrikuid, tehnikuid jms – saja ringis.

Kõige enam oli meeste seas esindatud tisleri elukutse (137), järgnesid lukksepad (98), elektrikud-elektrimontöörid (50), kingsepad (44), klaassepad (39), mitut liiki töölisi (saeveski-, transpordi-, betooni- jne) oli 136. Naistest olid arvukaimaks rühmaks õmblejad – 516 naist, lisaks veel 73 pesuõmblejat ja 51 karusnahaõmblejat, paar vildiõmblejat ja 7 õmblejaabilist. N-ö intelligentsi esindajaid oli 10 naist: 4 arsti, 2 ökonomisti, 2 korrespondenti, farmatseut ja keemik. Umbes niisama palju oli ka keskastme spetsialiste.

Kõik vahialused olid jaotatud gruppidesse vastavalt tööle, mida nad laagris tegid. Naised ja mehed elasid eraldi blokkides. 1944. aasta septembri alguses majutati kõik vahialused ühte nn naisteblokki. Naised elasid esimesel, mehed teisel korrusel ja pööningul.

Päev algas kell 5.00, mil kõik vahialused rivistati naisteblokiesisele väljakule. Märguandeks taoti bloki ukse külge riputatud metallrelssi. Hommikusöögiks oli must kohv, päevas anti 350 g leiba ja saksa margariini, lõunaks oli liiter kruubisuppi, korra nädalas anti 25 g suhkrut või marmelaadi. Pääsenud vahialuste väitel tekkisid inimestel alatoitlusest paistetus ja haigused.

Tööpäev algas kell 6.00 ja kestis koos ühetunnise lõunaga (12.00–13.00) kella 18.00-ni. Juudid olid jaotatud 100 inimese kaupa kolonnidesse, igale kolonnile olid sakslased määranud brigadiri. Laagri tööjõudu kasutasid OT ja Eesti usaldusühisus A.I.K. Töid jälgisid järelevaatajad, kelle seas töötas eestlasigi, ka naisi. Tegemist oli tsiviilisikutega.

Peale juutide käisid Kloogal tööl ka eestlased Arbeitsamti lähetusel. Kloogal töötanud saetööstus jäi pärast laagri okastraadiga piiramist samuti laagri territooriumile. Saetööstus kuulus U/Ü-le A.I.K. Osa lepingulisi töötajaid elas barakis väljaspool laagrit, osa aga käis tööl rongiga Tallinnast.6

Laagriülemal oli kaks asetäitjat – majandus- ja sanitaaralal. Septembris 1944 saabusid Kloogale ka teiste Vaivara süsteemi likvideeritud laagrite juhid.

Kloogal oli vahialustele olemas ka haigla. Haigla asus (vähemalt laagri lõpuajal) meestebloki teisel korrusel. Haiglasse pääsemiseks pidi palavik olema vähemalt 38, mõnedel andmetel isegi 40 kraadi.

Klooga koonduslaagrit valvas 287. politseipataljoni 3. kompanii. Tegemist oli eestlastest moodustatud üksusega. Septembris 1943 saadeti 3. kompanii 3. rühm rühmavanem Mihkel Raudsepa juhtimisel Kloogale. Oktoobris saabus Kloogale 3. rühma ülem ülemleitnant Elmar Kuklane, rühmavanem Raudsepp jätkas valve juhtimist.

1944. aasta jaanuari lõpus või veebruari alguses tuli kogu 3. kompanii (kokku kolm rühma) Kloogale, kuna laager laienes. 3. kompanii ülem oli vanemleitnant Alfred Hendrikson. Uustulnukatest formeeritud 2. rühm oli suurim (41 meest),7 1. ja 3. rühm olid komplekteeritud kogenud valvuritest (kummaski umbes 35 meest). Seega oli 3. kompanii suuruseks umbes 110 meest. 2. rühm andis Saksa sõjaväe ustavusvande alles mais 1944.8

Valve korraldamine

Ligi nelja meetri kõrguse okastraataia sisse jääv laager oli mõõtmetega umbes 1000 x 500 m. Laagri keskel paiknes kolm kahekorruselist kivimaja. Kaks neist olid ümbritsetud okastraadiga, sinna majutati vahialuseid, kolmandas asus laagri kantselei ja administratsioon. Laagri territooriumile oli vahialuste poolt püstitatud saetööstus, betoonitehas ja palju mitmesuguseid töökodasid. Töökodadest umbes 200 meetri kaugusel asus okastraadiga ümbritsetud eraldi barakk sõjavangidele. Laagrisse pääses kahest sissepääsuputkast laagri põhja- ja idaküljel. 200 meetri kaugusel sissepääsuputkadest paiknes kaks barakki 3. kompanii majutamiseks. Laagri põhjaosa ulatus raudteeliinini, millest oli haru ehitatud ka laagri saetööstuseni. Sõjavangidel oli väidetavalt oma valve ja 287. politseipataljon neisse ei puutunud.

Valve oli jagatud kaheks karauuliks, üks valvas, teine puhkas, kusjuures vahetus toimus 24 tunni tagant. Laagri valveks oli ööpäevaringselt 5–7 valvetorni, öösel lisandus 5 valveposti laagri sees valvati vahialuste eluhooneid ja ladu.

Tunnimehed vahetusid iga nelja tunni järel. Korraga oli karauulis 12–14 meest, kokku seega 24–28 meest. Vahitornid olid paigutatud ümber laagri, 100–200 meetriste vahedega.

Valvemeeskond tegeles ka vahialuste konvoeerimisega tööle väljapoole laagrit, samuti nende valvamisega tööpaigas. Käsu töölesaatmiseks väljapoole laagrit andis laagriülem. Laagri sees töötavaid vahialuseid valvasid OT järelevaatajad.

Lagedi

Rindejoone lähenemine viis Vaivara välilaagrite järkjärgulise evakueerimiseni. 28. juulil 1944 evakueeriti vahialused Eredalt ja Kohtlast (Goldfields) Lagedile, et toimetada neid Tallinnast meritsi Stutthofi. Juudid asusid Tallinnas isegi laevadele, kuid pidid laevade vähesuse tõttu taas maha minema. Liiguti läbi Klooga ja Tallinna tagasi Lagedile. Lagedil oldi umbes kolm nädalat. Üldiselt vahialuseid tööle ei rakendatud, vaid lasti päeva jooksul tunni kaupa seista rivis püsti ja siis istuda. Viimastel päevadel enne evakueerimist kasutati juute ka kindlustustöödel.

19. augustil saadeti juudid rongiga Paldiski suunas. Eesti Julgeolekupolitsei ja SD referent muretses, et kuna juudid laaditud rongile pagasita, puistatud nende kompsud barakkide vahele lagedale väljale laiali. “Riideräbalahunnikute vahel luusivad ja otsivad “soomust” vahikomando ja OT mehed, kes oma jutu järgi olevat leidnud siidipesu jne.” Referent möönis, et läbisõitvad reisijad, kellele see pilt hästi näha oli, kuna laager asus jaamahoone vastas, rääkisid avalikult, et juudid viidi „kas maha tappa või mõne vana laevaga mere põhja lasta.‟

Augusti teisel poolel sõitsid Stutthofi Tallinnasse toodud Sonda, Putki, Kunda ja Kiviõli laagrite vahialused, kellega liitus rühm vahialuseid Goldfieldsist ning samuti eakaid ja nõrku naisi Kloogalt.

22. augustil 1944 saadeti 500 juuti (250 meest ja 250 naist) Klooga laagrist Lagedile punkreid ehitama ja kaevikuid rajama. Kuni Klooga juutide saabumiseni oli Lagedi laagris 20 vahialust.

18. septembril algas Lagedi kinnipeetavate väidetav evakueerimine Saksamaale. Vahialuseid hakati 50 kaupa veoautodel laagrist ära viima. Kolmandas autos sõitnud Uril Simanovitš tunnistas, et auto viis vahialused 7–8 km kaugusele metsa, kus nad maha lasti. Sealjuures sunniti uusi ohvreid eelmiste laipadele pikali heitma. Simanovitš sai küll kuuli kuklasse, kuid jäi ellu.

Viimane rühm vahialuseid – 34 meest – sõitis 18. septembri õhtul Tallinna, teel mööduti veoautost, milles oli 40 naist. Tallinnas kuulsid vahialused, kuidas konvoile öeldi, et on juba hilja (s.o mahalaskmiseks). Seega pääses esialgu mahalaskmisest 74 inimest, nimetatud on ka arvu 76. Ööbiti vanglas. Järgmise päeva varahommikul viidi juudid Kloogale, väidetavalt koos 20 relvastatud sakslase-SSlasega. Juudid jõudsid laagrisse kell üheksa hommikul, kuid pidid poolteist tundi värava taga sisselaskmist ootama.

19. september

Tunnistajate ütluste põhjal on teada, et 19. septembril 1944 kell viis hommikul, nagu alati, rivistati kõik vahialused, umbes 1500 inimest, naistebloki ette loendusplatsile. Laagriülem Unterführer Werle teatas, et juudid evakueeritakse Saksamaale. Kahe tunni pärast valisid laagri asjaajaja Unterscharführer Schwartze ja kantseleiülem Hauptscharführer Max Dalman välja 300 füüsiliselt tugevamat meest justkui evakueerimise ettevalmistamiseks. Tegelikult kasutati neid puude kandmiseks laagri territooriumilt metsalagendikule, mis asus laagri põhjaosast kilomeetri kaugusel.

19. septembril kell 12.00 päeval, kui vahialused olid hommikust saadik seisnud riviplatsil, astus vahetusse 2. rühma ülema abi Aleksander Kask ja valve läks üle 2. rühmale. Rühmaülem Elmar Kuklane käskis Kasel panna põgenemise seisukohast ohtlikumatesse kohtadesse välja lisapostid, vahialuste hoone lähedusse pandi üles ketaskuulipilduja. Hendriksoni käsul jäeti osa vahikorra üle andnud 3. rühmast valvet tugevdama, kuid samas olevat ta käskinud vabal vahetusel oma barakki jääda.

Lõuna ajal anti platsil istujatele suppi, nagu tunnistas Mendel Bolberitski, oli supp väga hea. Laagriülem Werle palus kokkadel jätta suppi ka neile 300-le, kes olid metsa viidud. Paanikat ja ärevust platsil olijate seas see siiski ära ei hoidnud, nii tuli vahialused üles rivistada ja lasta neil rivis seista. Vahialustele ei jäänud märkamata, et laagri väravad on veoautodega blokeeritud ja kõikjal sagivad konvoid.

Umbes kell 16.00 kutsuti välja kuus tugevat meest, kes laadisid autole kaks tünni bensiini või diiselkütust, millega tõenäoliselt kallati hiljem üle laibad.

Esimese tulistamise järel tuli järgmiste ohvrite järele Schwartze, kes olevat mahalaskmisi juhatanud. Kella 17.00 paiku hakati inimesi 50–100 kaupa metsa konvoeerima. Ohvrid käsutati tuleriidale pikali, nägu allapoole, ja tapeti lasuga kuklasse. Inimesed asetusid tiheda reana kogu tuleriida ulatuses. Kui kogu rida oli täidetud laipadega, asetati nende peale halgude rida, mille tulemusena moodustus uus pind, kokku tekitati kolm-neli sellist kihti. Esmalt lasti maha mehed, siis naised. Ehitatud tuleriitadest kasutati ära kolm, neljas jäi kasutamata. Tulekuma tõusis metsast umbes kell kaheksa õhtul.

Erakorraline komisjon, kes tegi hukkamispaiga ülevaatust, kirjeldab aktis peamist tapapaika järgmiselt.9 Hukkamispaik asus koonduslaagrist põhja pool 0,7 km kaugusel teisel pool raudteed. Hukatute hävitamiseks oli ehitatud neli tuleriita 3–4,5 m kaugusel üksteisest, 27 m kaugusel metsateest. Puuriit: maa peal üksikud palgid, nende peal ristlatid. Lattide peal 75 cm pikkused kuuse- ja männihalud. Keset riita oli püsti neljakandiline hõredate seintega puittorn. Nähtavasti oli see tõmbekorsten riidale, mille põhja mõõdud olid 6 x 6,5 m. Tuleriitade ümbruses 5–200 m ulatuses leidus laialipillutatult 18 mehelaipa, kelle laskehaavad olid selja pool – tulistatud oli põgenemiskatsel. Nende kaheksateistkümne nimed tehti kindlaks kinnipeetava numbri järgi mahalastu riietel.

Vahepeal kutsus Schwartze välja 42 meest, kes pidid koos temaga ära sõitma. Tegemist oli laagri personaliga – juuksurid, kokad, kingsepad jmt. Nemad seisid teistest eraldi, kuni kõik ülejäänud viidi platsilt mahalaskmisele. Seejärel viidi mahalaskmisele haiged ja haigla meditsiiniline personal. Nimetatud 42 inimest lasti maha naistebloki alumisel korrusel. Kokku avastas erakorraline komisjon keskmises kahekorruselises okastraadiga piiratud kivihoones kahes naridevahelises kitsas käigus 79 laipa, nendest mehi 64, naisi 14 ja üks kolmekuune imik. Laibad lebasid tihedalt, kaks-kolm laipa kõrvuti katusekivi kombel üksteise peale asetunult.

Veel üks hukkamispaik asus koonduslaagri keskusest paarisaja meetri kaugusel. Metsakraavi ääres avastati põlenud maja alusmüür kahe korstnaga. Alusmüüri nurgalt leiti kivisse raiutud kuupäev – 21.7.44 (tegemist oli poolelioleva majaga). Tuha seest, kus oli hulgaliselt inimluid ja poolpõlenud kehaosi, suudeti eristada 133 söestunud tompu, samas tunnistas komisjon, et osa laipu on täielikult ära põlenud.

Meestebloki pööningule õnnestus varjuda 45–50 inimesel, teistel andmetel umbes 80. Osa neist ootas seal kuni viis ööpäeva, enne kui usaldas välja tulla. Julgemad käisid öösel väljas ja korjasid hukatutest riviplatsile maha jäänud leiba ning tõid vett.

Kes osalesid hukkamisel?

Üldlevinud seisukoht on, et vahialuseid hukkas veoautol kohale toodud meeskond, kuid kahtlustusevarju on heidetud ka eestlastest valvemeeskonna10 ja Kloogal paiknenud 20. Eesti SSdiviisi väljaõpperügemendi peale.11 Pole selge, kellele allus veoautol saabunud mahalaskjatekomando. Juttu on olnud nii SSi kui ka SD erikomandost. Väidetavalt sõitsid sakslased pärast mahalaskmisi kohe minema. Mahalaskmiste ajal valvemeeskonda juhtinud Kask ei välistanud hilisematel ülekuulamistel, et osa valvureid võis mahalaskmistel osaleda. 2. rühma koosseisus terve päeva laagrit valvanud Alfred Käit väitis, et juute konvoeerisid mahalaskmisele saksa sõdurid. Mahalaskjaid aga Käit ei näinud. Vabas vahetuses olnud 3. rühma vanem Mihkel Raudsepp väitis, et tema meestel kästi barakis istuda ja mitte välja tulla, mida ka tehti. Arvestades olukorda, kus valvet oli vaja oluliselt tugevdada, nii et abi käidi otsimas isegi SSi väljaõpperügemendist, peab dr Ruth Bettina Birn12 ebatõenäoliseks, et kedagi oli võimalik sellest üritusest kõrvale jätta. Väidetavalt ütles kõrgem SSjuht (tõenäoliselt SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier13 ise) väljaõpperügemendi komandörile Georg Ahlemannile 19. septembri hommikul, et Klooga vahialuseid ei hakata enam evakueerima, vaid lastakse maha. Ahlemann pani vahialuste valveks ja laagri ümberpiiramiseks välja üksuse, mis koosnes umbes 60–70 eesti väljaõpperügemendi liikmest ja mõnest saksa alamohvitserist. Mahalaskmispäeva õhtupoolikul viibis Ahlemann laagris. Hilisematel ülekuulamistel eitas Ahlemann oma kohalolekut ja igasugust osalust.

Kirjanik Arved Viirlaid14 meenutas 19. septembri sündmusi mõne aasta eest ajalehes Helsingin Sanomat15 puhkenud poleemikas. Viirlaid saabus 19. septembril Paldiskist äsja mobiliseeritud 15–16aastaste poistega Kloogale siis, kui tapatalgud olid täies hoos. Viirlaidi väitel avaldas Bad Tölzi sõjakoolis käinud leitnant Egon Valter laagri komandandile raevukalt protesti inimeste tapmise vastu ning jäi seetõttu pagunitest ja ohvitseri aukraadist ilma. Paar tundi pärast seda vahejuhtumit võtnud Valter soomepoiste toel Klooga sõjaväelaagris võimu enda kätte ja kihutanud Ahlemanni minema. Ise jäid soomepoisid sakslaste taganemist katma. Kirjutisest ei selgu siiski, kas laagris olnud soomepoisid osalesid hukkamispaiga valvamisel või mitte.

Öösel kella kahe-kolme paiku käskis 287. politseipataljoni 3. kompanii ülem Hendrikson laagri valve maha võtta. Valvuritele teatati evakuatsioonist Saksa tagalasse, kuid enamik põgenes selle peale juba öösel. Umbes 50 hommikuni kohale jäänud meest sõitis rongiga Järve jaama, sealt edasi Liivale, kus nad lasti kodudesse.

Erinevaid hinnanguid ohvrite arvule

Klooga laagrist pääsenud arst Lazar Bužaiski hindas mahalastud juutide arvuks umbes 1500, Frieda Schapiro 1500–1700. Erakorralisel komisjonil õnnestus tuvastada kõigilt hukkamispaikadelt kokku 491 inimese jäänused, neist suudeti eristada 153 mehe, 31 naise ja ühe imiku laibad. Komisjon möönis, et hukatute tegelikku arvu ei ole arstlikul järelevaatusel võimalik selgitada, sest osa laipu oli täielikult ära põlenud. Arvestades juurdluse tulemusi, leidis erakorraline komisjon, et hukatute arv võis ulatuda 1800st 2000ni.

Kui enne 500 juudi saatmist Lagedile oli Kloogal 2300 vahialust ja Kloogale jõudis tagasi umbes sama palju, kui lõppkokkuvõttes hukkamisest pääses, võib hukatute arvu 1800 pidada tõenäoliseks. Juttu on olnud ka 73 eestlasest ja venelasest, kes olevat toodud Tallinna vanglast ja maha lastud, aga siinkirjutajal ei ole õnnestunud leida sellele dokumentaalset kinnitust. Võimalik, et sellise arvamuse tekitasid Lagedi laagrist tagasi toodud juudid.

1Jägala laager loodi 1942 ja likvideeriti 1943. aasta kevadel, sest valdav osa kinnipeetavatest lasti Kalevi-Liival maha. Osa Jägala vahialuseid jõudis 1944. aasta suveks Eredale.

2U/Ü A.I.K. – usaldusühisuse emafirma kirjanurgal seisis: Tallinn, Raekojaplats 17, Agentuur-Import-Export. Kloogal asus selle tütarfirma U/Ü A.I.K. Klooga Puidutööstus. Lisaks juudi vangidele, keda telliti töödele OT-lt (vt järgmine märkus) kasutas A.I.K. töölistena ka eestlastest eraisikuid, sundevakueerituid Venemaalt ja sõjavange (ERA R-171).

3OT – Organisation Todt, poolmilitaarne riiklik üksus, mis asutati 1938. aastal sõjaliste seadmete ja sõjatehnikale sobivate maanteede ehitamiseks. Selle juhiks oli kuni surmani 1942. aastal dr Fritz Todt, seejärel Albert Speer.

4Kõik tunnistajate ütlused pärinevad materjalide hulgast, mida kogus ENSV Vabariiklik Komisjon saksa faššistlike sissetungijate ja nende kaasosaliste roimade ja nende poolt tekitatud kahjude kindlaksmääramiseks ja uurimiseks. Valdav osa Kloogat puudutavatest materjalidest viidi hiljem Moskvasse, kuid Riigiarhiivis on Moskvas hoitavatest materjalidest mikrofilmide kollektsioon (ERA F 4215).

5Mendel Bolberitski rääkis erakorralisele komisjonile, et talvel toodi Klooga laagrisse evakueerituid Leningradi oblastist ja ka Soomest. Tõenäoliselt oli tegu siiski Narva tagant toodud soomlaste ja ingerlastega.

6Juunis 1944 taotles U/Ü A.I.K. Klooga rajooniülemalt sõidulubasid Tallinna ja Põllküla vahel 16 inimesele. “‟Siinjuures saadan teile nimekirja meie tööliste kohta, kes on iga päev kohustatud kuni korralduseni Klooga puidutööstuses töötama. Kuna meil on töö kolmes vahetuses ja töötajate alaline elukoht on Tallinnas, palume meile võimaldada vastavad load iga reisirongile peale saamiseks, mis liiguvad Põllküla Tallinna vahel. Nimetatud ametnikud ei oma varustuskaarte, kuna nad kuuluvad Kriegsmarine toidule.”‟ Alla kirjutanud tööstuse juhataja eest kontori juhataja Agnes Mänd (ERA F 4215).

72. rühma koosseis toodi Kloogale tõenäoliselt märtsi alguses. 10. märtsil sattus Kloogale veebruaris mobiliseeritud zukwachtmeister Aleksander Kask, kes määrati 2. rühma vanemaks. Alfred Käit mobiliseeriti Kosel 13. või 15. veebruaril 1944 ja saadeti Tallinna. Esmalt veetis ta koos saatusekaaslastega nädala mingis spordisaalis, siis viidi Toompeale, kus anti munder. Märtsi alguses saadeti Käit Kloogale.

8Alfred Käiti tunnistuse kohaselt andis vande kogu 3. kompanii.

9Erakorralise komisjoni akt kannab kuupäeva 12. oktoober 1944. Aruande kohaselt vaatas komisjon sündmuskoha üle ja uuris laipu, et leida vastused küsimustele: kui suur arv inimesi hävitati, missugune oli hävitamise moodus ja mis oli hukatute surma põhjus. Komisjoni liikmed olid ENSV kohturahvakomissar Jõeäär, ENSV prokuröri asetäitja, 3. klassi riiginõunik Ernst Udras, EELK pastor Hugo Pärno, Tallinna Siimeoni koguduse ülempreester Joann Pobojavlenski, rahvauurija Jõgi ja rahvauurija Vassiliev. Arstlikus komisjonis osalesid Paul Pidassaar, Robert Lattik ja Hans Männik (ERA F 4215).

10 9.–11. juulil 1951 pidas Leningradi Sõjaväeringkonna Sõjaväetribunal Tallinnas istungi üheteistkümne 287. politseipataljoni 3. kompanii liikme üle. Kõik 11 olid vahistatud 1950. aasta detsembrist 1951. aasta aprillini, 10 neist mõisteti 25 aastaks laagrisse, sellele lisandus 5 aastaks kodanikuõigustest ilmajätmine. Neid, kes 19. septembril 1944 olid viibinud Kloogal, süüdistati ka osavõtus nõukogude kodanike massilises hävitamises.

11Süüdistus SS-Ausbildungs- und Ersatzeinheiten 20 (estn. Nr. 1) komandöri Georg Ahlemanni vastu (s 1911). Staatsanwaltschaft Kolen, 130 (24) Js 14/70 (Z), 9. juulil 1974. Koopia asukoht: Zentrale Stelle der Landesjustizverwaltungen Ludwigsburg, 408 AR-Z 233759, vol. 29, lk 5618–5638. Kohtuistungini see juhtum ei jõudnudki, sest väideti, et Ahlemann ei pea kohtuistungit vastu.

12R. B. Birni isiklik teade. Dr Birn on Kanada Justiitsministeeriumi inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude osakonna peaajaloolane. On aastaid uurinud natsikuritegusid endise NSV Liidu territooriumil, sh ka Vaivara koonduslaagrite süsteemi ja Eesti Julgeolekupolitseid.

13SS-Hauptsturmführer Hans Aumeier oli KL Vaivara komandantuuri vahialuste töölerakendamise osakonna juht, enne seda oli ta kaitse- ehk tõkendvangistuse laagri ülem Auschwitzis.

14Arved Viirlaid oli üks 107st Soome ohvitserikooli läbinud lipnikust, kes 19. augustil 1944 Eestisse naasmise järel saadeti Kloogale ootama aktiivteenistusse määramist. Paldiskis maabunud soomepoisid (JR 200 võitlejad) allutati saksa ohvitseridele. Vaid I rügement pääses kohe võitlusse Punaarmeega.

15Helsingin Sanomat, 29.11.1998.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk