Katedraal Emajões
Mai, 2021*
me kõik sureme pannes
tabletti suhu või kätt südamele
paika detailplaneeringut
emmates emajõge
mis voolab me viilude vahel
eks ole tartu
nõnda see läheb
ma kuulen su köha
kell viis hommikul juunis
kui on veel kuradi külm
oodata enola gayd
*
ei jõua
enam tartus surra
see on liiga kerge ja ilus ja
siin on liiga palju sõpru ja perekondi
tuntud näitlejaid advokaate
silmaarste hulle ka joodikuid
kõdurajoonide lahedat lummust
seda kõike on liiga palju
selle purustas möödunud augustis
üks kotka kiljatus
ühe ühepäeviku lend
*
võru tänava surnuaial
hauad pommivarjendid
maailma lõpu eest kaitsevad
neid kes surid tartuga südames
lapsevankriga tüdruk
läheb neist mööda põristab huuli
lapse nimi on enola gay
ajaloo viimane tartlane
*
vanasti kui tartut ei olnud
lendas jumal kaurina ringi
kord sukeldus ta päris põhjani
haisva talvise emajõe põhjani
kus leidus muda ja väikeseid kive
muistsete loomade rooja
kõike millest mu tartu on tehtud
üksainus tartu maailmas
kus olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise
ja armastusest ja kiimast
välja mõtelnud vihkamise
*
mitte et ma oleksin
armastanud tartut vähem
ma lihtsalt armastasin
namiibiat rohkem
kas oleksite teie
eelistanud elavat tartut
ja enese surma orjana
sellele et tartu on surnud
ja me kõik sureme vabadena
ja valu on alati uus
ja maisikepike hambus
see tõde kui köis ei katke
Ilmunud Vikerkaares 2005, nr 1.–2.
