Nüüd elame nagu enne

EERO EPNER

Sektsioonkapi uksed on eest kistud. Nurgas seisab rullikeeratuna sinimustvalge. Aknalaua alla põrandale on visatud kellegi esihammaste proteesid. Ma tean, et kõik korterid selles majas on säärased. Segipekstud. Läbituhnitud. Tühjaks varastatud. On otsitud metalli ja alkoholi, trepikodadest on võetud keskküttetorud ning tubades on raputatud raamatuid – ehk näkkab, ehk pudeneb sajaline või vähemalt kümneline. Kuid on üks asi, mida keegi pole tahtnud: inimeste mälestused.

Ühes toas lehitsen kellegi noormehe hüljatud albumit. Kohmakate tähtedega on fotode juurde kirjutatud kirillitsas allkirjad: „Mina väiksena“, „Stass, mina ja Petka – brigaad“, „Millalgi õega“, „Emaga Piiteris jõe peal“, „Mina unistamas“, „Sõbranna“, „Õde minu pojaga“… Enam pole neid pilte kellelgi vaja. Unustatuna lebavad tubades kirjad ja albumid, postkaardid ja raamitud fotod väikestest lastest. Sektsioonkappides koguvad hääletult tolmu mahajäetud väikesed vaasid või nukukesed, mis kõik kunagi kellelegi midagi tähendasid. Katkirebitud, vettinud, mädanenud või kokkukäkerdatud hunnikud täis lugusid inimestest, kes kunagi siin olid, kuid keda enam pole. Auklikud tõendid mõne inimese olemasolust, pidamas veel natuke aega vastu, kuni tuleb kummikinnastes hooldustööline, selle kõik mustadesse prügikottidesse topib ja viskab viimased riismed kellegi elust rohelisse konteinerisse maja ees. Siis ongi kõik.

Ma ei tea täpselt, miks, aga võib-olla just kummikinnastes hooldustöölise tõttu astun kapi juurde ja topin kõik kirjad endale seljakotti. Sektsioonkapitäis mälestusi. Juhusliku linna suvalise korteri tundmatu omaniku kirjavahetus sõprade ja sugulastega 1980. aastate esimesest poolest. Odava pastakaga erinevatele paberitükkidele sirgeldatud hüplik jutustus, rääkimas kõige argisemat, lihtsamat ja pretensioonitumat lugu inimestevahelisest sidemest – seda kõige ilusamat lugu.

Kirjasõbrad

„Tere jälle! Teate mina tegin täna hommikul sellise lolli nalja, et heitsin tänavale magama ja jätsin käe külje alla. No ja siis ma sain sinna mingi mõra või lõhe või prao ja nad panid mul käe kipsi. Mul on nüüd üks suur mure sa mõtle ometi kui ma nüüd terve kuu ainult söön ja loen siis vist järgmine kord kui kohtume olen paks kui elevant.“ Ja kirja lõpus: „Olge siis tublid ja ära sina sellist lollust tee, et tänavale pikali viskad, nagu näib, on ikka targem ainult kodus magada. Olgu siis seekord hüvasti! Helda.“ Käes on 1985. aasta jõululaupäev. Kusagil Mustvees kirjutavad vaheldumisi kirju Helda ja Loreida: vahel kirjutab esimese poole Helda ja teise Loreida, vahel jällegi vastupidi.

Kiri saadetakse väikesesse Ida-Virumaa tööstuslinna Lindale – sellele hääletule teljele kõigi nende sadade kirjade ja postkaartide keskel. Me teame temast vähe. Ta on umbes 50-aastane, elab linnakese südames hruštšovkas teisel korrusel koos oma abikaasaga ja töötab kojamehena. Ärkab vara ja pühib luuaga puhtaks tänavad, kus kedagi veel ei kõnni. „Ära nende treppidega rabele, pühi puhtaks ja aitab küll,“ õpetab teda üks sõbranna. Eriti murelikuks muutub korrespondentide võrgustik siis, kui sajab palju lund. „Ega see tänava koristamine nii kerge töö olegi, talvel eriti, kui lund palju ja libe,“ kirjutab talle lähisugulane. „Kas ruumide koristamine ei olnud mitte veidi kergem, ikka soojas toas?“

Sugulane ise töötab viljakuivatis. Teised kirjasõbrad on laudabrigadirid ja lasteaiatöötajad, karjatalitajad või traktoristid, nende töökohad asuvad metsamajandis, keskküttejaamas või autokaupluses, üks naisterahvas saab uue töökoha „kontorisse kaadrite väljaõppe peale“, teine on aga valvur ja valvab igal öösel üksinda. Nende palgad on madalad, mõni teenib vaevu 70 rubla kuus ja selle eest „ei saa talvesaapaidki kätte“. Kui ühe sõbranna poeg abiellub, peab tema ema pulmade pidamiseks laenu võtma, sest „oma väikese palgaga ei saa kuidagi“. Helmi elab 16 aastat mehe ja pojaga ühes kööktoas, enamaks pole võimalust, kuigi ta käib tööl isegi laupäeviti.

Nemad ei ole need, kes juhiksid maailma – nemad on surutud ühiskonnas kuuletuma kõigile teistele. „Uus juhataja on palju rangem,“ kirjutab üks neist, „ei tohi majast ära käiagi, jooksen suure kiiruga koju kütma. Nii jookse kogu aeg edasi-tagasi.“ Puhkust saab ta ainult 15 päeva, kolleegid aga 36. „Lihtsal töö-inimesel ei ole midagi puhkust,“ kirjutab ta veidi kurvalt. See on see, kellena nad ennast defineerivad – lihtsana. Üks proua tunneb, et miniaga pole tal vedanud, see „ainult värvib ja mukib ennast“, aga „oleks lihtsam inimene pidanud olema, sest ma olen ise ka lihtne“.

Nende kirjad on vigadega, kirjutatakse „puldooser“ ja „atripuudid“, „noordele“ ja „aridus“ ja „laburatorijum“, sõidetakse „pussiga“, kuulatakse „raadijut“ ning põetakse „kripi“. Sageli on terve kiri üks pikk ilma kirjavahemärkideta lause, mis voolab nagu kevadine jõgi katkematult kirja algusest kuni lõpuni, kandes endaga sel teel kümneid eri mõtteid.

Need mõtted ei ole midagi keerulist. Nad ei kirjuta üksteisele majandusest ega poliitikast, rahast ega kunstist, spordist ega välissuhetest. „Kas siis teil hakatakse kaevandust kinni panema, miks see siis kinni tahetakse panna?“ küsib üks kirjasõber Lindalt, kuid katkestab teema kohe ja räägib edasi sellest, millest ta tegelikult rääkida tahtis: oma ema tervisest (see on kehv), vendade alkoholismist (see on tugev) ja lapselapse söögiisust (see on hea).

Ma ei pea vaatama postitempleid, et uurida kirjade saatmise päevi, kuid või aastaid – sest mingit vahet pole. Samal ajal, kui inimesed Orissaarest ja Tallinnast, Tudulinnast ja Tartust, Kehrast ja Mustveest üksteisele kirju saadavad, surevad riigimehed, toimuvad olümpiamängud, pingestuvad suhted ja lagunevad impeeriumid, kuid nemad annavad oma kirjades teada, et „Rullid on peas“ või „Koristasin ja pesin paar hilpu“ või „Meie jääme magama, tõuseme ülesse, siis keedame omale mannaputru ja sööme.“ Midagi poeetilisemat on raske välja mõelda.

See kolossaalne kirjavahetus on niidistik, mis ühendab inimesi, kes mingil põhjusel on kord kokku sattunud ja siis lahku kistud. Kirju ei saada Lindale ainult sõbrad või sugulased, vaid ka ristilapsed või siis kunagi temaga ühes palatis viibinud. „Olete olnud head lapsed, ei ole mind kunagi unustanud,“ tervitab teda ühe postkaardiga „endine naabrimemm“. Ja selle kõige juures on hämmastav just nimelt see suhtlemise vorm – kirjutamine. „Meie vahemaa on nii kaugel, sinul ei tule Saaremaale tulekust midagi välja ja minul sinna sõidust ka mitte, aga eks edaspidi ikka näeme,“ tervitab teda endine haiglakaaslane. „Seniks jäävad ainult kirjad meie vahele.“ Mõned neist käivad Lindal agaralt külas, kuid kirjutavad ikkagi. Teised näevad teda kord mõne aasta jooksul ja täidavad vahepealse tühimiku kirjadega. „Kui käega ei ulata, siis kirjaga meenuta,“ ütleb üks sõbranna Lindale.

Nende jaoks on see oluline. Rebida suvaline paberileht, alustada kirju lausetega nagu „Siin on elu vanaviisi edasi“ või „Meil midagi uudist ei ole“ või „Meie elus ei ole midagi erilist vahepeal juhtunud. Päev järgneb päevale“, ja siis raporteerida argistest detailidest, informeerida uue suhkrutoosi ostmisest või sellest, et tehtud on natuke õunakompotti – see on oluline.

„Küll ma ootasin kirja ja jõudsingi ära oodata,“ loeb Linda ühest kirjast oma korteris, võib-olla seisab ta samal hetkel akna all. „Ma olin juba kõvasti närvis, et miks sa ei kirjuta, kas oled haigeks jäänud või vihane. Kui kirja kätte sain, siis tuju tõusis kohe sada kraadi ja toa temperatuurgi tõusis 23 kraadini, mis on viimasel ajal haruldane juhus.“ Nad ootavad kirju. Nad tahavad neid lugeda. Neil on olemas telefonid, aga isegi kui selle number on üles kirjutatud, lisatakse juurde, et „ikka kirjutage“. Võta see paber ja kirjuta mulle. Ükskõik millest. Elust.

Argipäev

„Täna on mul puhkepäev. Magasin pool päeva. Eile käisin rändamas. Ma ei oska midagi kirjutada.“ Tavapärane algus mõnele kirjale. Vahel alustatakse pikema sissejuhatusega, näiteks „See on ikka väga armas, kui omaksed, nii vähe kui meid on, üksteist ära ei unusta“. Teinekord aga hüpatakse kohe teemasse: „Kas sul on külm? Aga meil on soe.“ Vahel soovitakse edastada olulist infot, näiteks: „Kirjutan nüüd nädala lõpus ning teatan Elmarile, soovitud õlifiltreid polnud Haljalas“ või „Jõudsin õnnelikult kodu“ või „Kirjutan teile, et olen terve“. Vahel avaneb aga kohe peale esimesi sõnu mingisugune müsteerium, saladus, millest me kunagi lähemalt teada ei saa – „Kuidas teie sääl elate, kas olete sellest avariist üle saanud, kõik on jälle korras või jälle miskit juurde tulnud?“ uuritakse kord Linda käest. Või siis tuuakse pärast kiiret tervitust sisse säärane mõõde, mis võtab kokku eluringi kogu tema kurbuses: „Sinul kaardi saata pole enam Ida tädile vaja. Saadame teda laupäeval Avinurme kirikust kell 11 kalmistule.“

Ent kõige rohkem kumab kirjade algusest läbi üks kummaline vastuolu: inimesed annavad teada, et neil on jube kiire, vaevu jõuavad kirjutada, nad peavad tegema meeletu pingutuse ja selle aja kusagilt varastama, et oleks võimalik üleüldse midagi kirja panna. „Olen tööl ja on aega mõelda,“ ütleb üks, kui on lõpuks leidnud rahulikuma hetke. „Mul on uni ja ma ei näe, aga proovin sulle mõne rea kirjutada,“ teatab teine. „Mul on nii palju aiatööd praegu, et ma ei kirjuta palju. Pean minema Ilse poole priimulataimi ümber istutama,“ kiirustab kolmas. „Täna pühapäeva hommikul tõusin kell 5 ülesse, enam ei tule und ja hakkasin kirjutama, et mis asi on,“ on neljas rõõmus, et lõpuks ometi saab midagigi kirja panna ja teisele inimesele läkitada.

Aga kui see hetk on leitud, ollakse nõutud. „Küsisin juba Heinolt, mida kirjutada. Tema vastas mm mmh,“ ütleb üks naine. Laused nagu „Kõik päevad on enam-vähem sarnased ja midagi eriti pole juhtunud“ või „Elame igapäevast elu, midagi erilist uudist ei ole“ või „Ega polegi midagi tähtsat, aga vean pliiatsiga piki paberit. Teadmata, mis sellest tuleb“ on nende kirjade refräänid. Ent ometi täituvad leheküljed, pastakas võtab tuurid üles ja kirjutab, sinine tindiriba jätab endast igavikku maha teateid selle kohta, mida inimesed pidasid oluliseks. „Sain paagi bensiini täis,“ rõõmustab üks inimene. „Istun ja tikin jakki, tuba on soe ja kõht täis,“ raporteerib teine. „Heino keeras raadio lahti. Üks spordimees Rakverest räägib suusahüpetest,“ edastab kolmas infot otse sündmuskohalt – oma kodust.

Argised lihtsad avanemised on selle aastaid kestnud kirjavahetuse olulisimad hetked. Ei unistata, ei heietata, ei puudutata küsimusi elu mõttest või religiooni olemusest, vaid antakse kõige muu hulgas teada näiteks sellest, kui tehtud on õunamahla, moosi, hapukurke või kompotte. Nende kirjade jooksul tihendatakse korduvalt aknaid, võetakse üles porgandeid, korjatakse õunu, köetakse ahjusid ja pliite, õmmeldakse voodipesu, idandatakse, võetakse ja kooritakse kartuleid, lakitakse toole, valvatakse pesu kuivamist (sest naabrinaisele toodi briketti), küpsetatakse pirukaid, pestakse pesu, koristatakse lund ja laotakse puid kuuri. Neis kirjades ehitatakse maju, pannakse marjapõõsastele sõnnikut, värvitakse puhkuse ajal koridor ära, tehakse heina ja käiakse kalal, kootakse Vaikele sukka, kitkutakse peenraid, tuuakse poest leiba, käiakse mustikal (kuigi sääski on rohkem kui mustikaid ja ka tiibadega kärbseid ning lendavaid sipelgaid jätkub). Pestakse tasse, käiakse hambaarstil ja kui on ilusad ilmad, istutakse rõdul. Pigitatakse, kaevatakse juuri ning tehakse mannakreemi ja süüakse kanaliha, aga tapetakse ka siga ning pannakse tapeeti.

„Kapsapudru keeb, kartulid on kooritud, on moment vaba aega,“ kirjutab üks sugulane Lindale. „Olen nüüd rahulik, puud vedasime õue ära, asi on sellega ühel pool,“ teatab teine. „Ma tahaksin ka nii väga teid kõiki näha. Eriti sind, Linda,“ ütleb kolmas. „Kuid ma ei tea praegu, millal see aeg on. Tudulinnas on suur pesu pesta ja Mustvees on ka kõik asjad juba mustad. Siis tuleb kartulid ka valitseda varsti ja tont teab mis kõik vaja teha on.“ Inimestel on kiire, nende päevad ei ole tühjad, ning mingil põhjusel tajuvad nad, et see kõik väärib kirja panemist – sest kui see on elu sisu, kui argised lihtsad momendid täidavad päevi, siis kas just nimelt see polegi oluline? „Ja see heeringakarp vannitoast võtke viige ära ja sööge ära“ – kuldne lause, täis hoolivust ja praktilist meelt. „Tegin akendele põhjaliku remondi veel täiendavalt,“ kirjutab pikaaegne sõbranna Lindale. „Toppisin porolooniribad raamide vahele, siis kleepisin paberid. Sel ööl oli käele raske selgitada olukorra tähtsusest. Vastasin käele: sinu pärast tegin, sest ju sooja. Praegu on tuba soe, käsi maha rahunenud, aru sai, mis vaja.“

Rõõmud

Üksteisele ei anta teada ainult argistest hetkedest, vaid tuletagem meelde, et käes on 1980ndate esimene pool – ja siin ei tõuse sündmuseks mitte maailma laastav viirus, lennukatastroof või Mikk Mikiveri uus roll, vaid see, kui õnnestub lõpuks ometi saada midagi vajaminevat. „Käin poes. Tõin täna 2 leiba, rõõsa koore 0,5 l, piima 0,5 l. Sain veel aknatihendit,“ rõõmustab üks sõber. „Heino tõi 1 l piima, verivorsti tõime mõlemad. Minul olid vorstid praetud, kui tema tuli,“ raporteerib teine. Nende kirjade jooksul saadakse veel flanellist sipupüksid, soustikann ja suhkrutoos, uus vaip ja kaks pakki pesupulbrit Losk. Kui ühed lähevad Jaltasse, palutakse neil külastada ka autoosade kauplust ja tuua midagi, aga siit kodusest Eestist saadakse kätte veel kilo viinereid ja kilo „seda vorsti moodi sinki“, keedetud kapsaid, kuus ümmargust patareid numbriga 343, Jaapani kudumismasin, kolmeliitrine purgitäis rääbiseid, saapaluku võti, sai, ülalt säärest kummidega puuvillast sokid, villane tupsudega kampsun, prillid, valehambad ja kolm paari kingi. Üks sõbranna läheb koos Elmariga ostma seinakella – seda, mis kaks korda lööb – ning kuna võid kodus pole, ostetakse Roelast mitu pakki. „Et talv on läbi, siis ostsin endale reedel talvesaapad,“ teatab üks sõbranna. „Juba mitu aastat ei ole mul õiget talvesaabast olnud. Nüüd sain üsna mugavad. Siis veel ostsin jaki. Ja ongi kõik.“ Raske on leida sellele kõigele tabavamat kokkuvõtet kui ühte kirja peidetud laused: „Kirjuta kuidas te seal elate. Ju vist nagu meiegi päevast päeva.“

Argisus vooderdab, silub ja omastab kõik. Isegi pidupäevad kahvatuvad selle kõrval, kui on pestud aknaid või lõigatud heina. „Uue aasta võtsin vastu magades ja sellepärast ei tea, kas ta tuli või ei tulnudki,“ kirjutatakse Lindale Mustveest. Kord saadab Loreida pika kirja Lindale, ta on sinna vaevunud ümber kirjutama Imbi Kolla 13 salmist koosneva luuletuse, sest „viimased read sulle nii väga meeldisid“. See on haruldane hetk kogu selles kirjade massiivis, tundlik lüüriline osundus millelegi, ja ma loen mõtlikult luuletuse viimaseid ridu:

„Näe, praegu metsa taha päike suri,
Mis aitaks hüüd: „Ära mine veel!“
Mu süda helgib täna nagu veri
Võib-olla homme aga tuhk on leel.“

See on ilus luuletus, nukker. Siis libiseb mu pilk mööda kirjaridu edasi. Luuletusele järgneb: „Aga mida mina siis kirjutan? Tead. Vaike väga palus, et sa ostaksid poest kohe mitu pakki tema jaoks neid maisikepikesi. Meil ole kusagilt neid saada.“ Millele mõtles tol hetkel Linda, me teada ei saa.

Mured

„Tahaks veel rahus oma kodus elada. Ühte ilusat sõna ma ei kuule, küsida ma midagi ei tohi, siis ütleb, et oled kohe päris loll. Kaua võib niisugune elu kesta, ütle mulle kallis Linda. Mingisugust elutahet ei ole.“ See on üks Linda sõbrannadest. Ta on tüdinenud, sest tema abikaasa suudab rõõmu elust välja suretada nagu Moskvitši teederistil – ja sõbranna tahab seda tunnet jagada. „Pean tegema,“ kirjutab ta mõni aasta hiljem. „Kui ei tee, siis saan riielda. Ütleb mine ja maga, kuni kedagi ei taha teha. Ole lahke, mis peab tegema. Usu, Linda, kallis, ma olen nii tüdinud sellest elust. Toad on nii külmad, magame vatitekiga ja teine veel peal, päikest sisse ei paista, need rõdud varjavad päikese ära, justkui keldris ole.“

Rõõmutuid hetki pole ainult temal. „Närvid on närtsinud ja meel mõru,“ kirjutab Therese. „Olen nagu puu, mis istutatud võõrasse mulda, ei ela ega sure, ainult kiratseb. Kõik hea ja ilus, sõbrad ja sugulased kaugel – minevik.“ Pingeid põhjustavad ilm ja väsimus, vorsti puudumine poelettidel või midagi abstraktset, või siis see, mis ikka – närbunud kooselu kellegagi, keda sa võib-olla oled kunagi väga armastanud, aga kelle elus on uus armastus. „Elmariga on midagi juhtunud, võtab viina,“ imestab Leida. Kui Hilje rõõmustab, et „nüüd on mul see uudis, et mees käis ravil ja esialgu on joomisega lõpp. Nüüd saan oma närve ravima hakata“, siis mõni aeg hiljem peab ta oma sõnu sööma. „Teinepool teeb muret ja rikub närve, kuna ei kavatsegi viina jätta. Kodustes töödes pole tast ka õiget abilist.“

Kõik hakkab murenema, ollakse ja tajutakse ennast üksi, ning ainus side teistega näib vahel olevat mitte kodune pärastlõuna, vaid sinise tindiga kirjutatud lühikesed teated sõpradele. Neis räägitakse miniatest, kes on hüljanud oma lapsed, pikkadest tööpäevadest, madalast palgast või sellest, kuidas lihtsalt ei tea enam, mida lastele süüa ette anda. „Muudkui istugi aina köögis või õigemini seisa. Igaüks tuleb ise ajal ja kohe anna aga süüa,“ kirjutab Hilja. Läbiva refräänina neist 1980ndate alguse kirjades kordub aga kõigist muredest suurim: kuidas küll saada tuba soojaks.

Räägitakse talvedest ja lumest, radiaatoritest ja ahjudest, peaaegu iga neljas või viies kiri informeerib vaevast, mida need inimesed nägid tubade kütmisel, et natukenegi saada sisse midagi, mis elu mõnusaks teeb – soojuse. Omavahel vahetatakse uudiseid, kui palju on kellegi toas temperatuuri. Loreida ei saa ühel hetkel üle 12 kraadi, üks teine sõber kirjutab aga mitmel leheküljel, kuidas ta kütab ahju üks kord ja pliiti kaks korda päevas, ning voilà – toas on 32 kraadi sooja ja hommikuti tuleb ta voodist paljajalu.

„Nüüd on terve nädala kodus tuba ka soe olnud,“ annab Helda teada. „Varem oli nii külm, et vesi just raudkülm ei olnud, aga leigeks ka nimetada ei saanud.“ Ühe kirja alguses rõõmustatakse Linda hruštšovka keskkütte üle: „Kuidas teil sääl külma aja küll üle saate. Teil antakse soojus. Kas nad saavad niipalju soojust anda, et soe oleks, sest külm on nii suur ja pikalt.“ Teises kirjas tutvustatakse uusi kütmismeetodeid: „Elu läheb üldiselt kenasti, ainult tuba on jaheda võitu, kütan radiaatoriga ka, aga ega ma üle 22 kraadi ei saa.“ Kord tellib Anu spetsiaalset väliskraadiklaasi ning räägib terve kirja vaid sellest, kuidas vana kraadiklaas katki läks (Anu läks lund rookima, labida vars puutus vastu kraadiklaasi, eks see oli meeste poolt nõrgalt kinnitatud ja kukkus maha ning punane vedelik jooksis välja). Anu ei ole kõige külmatundlikum, kuigi on vahel nohus, sest ehitati küll uus esinduslik kauplus, aga kui ta seal oma müüjaasendi sisse võtab, tunneb varsti külma ligi hiilivat ja hakkabki nina tilkuma – sellest hoolimata ta soojuseigatsejate võistlust ei võida, sest sooja hubast tuba igatsevad ühtviisi kõik.

Ent jagamist ootavaid muresid on veel. „Kui sa ära läksid, teine päev telekas ei näita pilti,“ kurdetakse Lindale kord. „Hääl on hea, ekraanilt ülevalt alla keskpaigast hele jutt. Sa küsi Elmar säält ateljeest, mis asi see on, et niske jamps kogu aeg käib. Nüüd jälle nii, mis nad jampsivad, kui asja ei saa, mina ei saa aru, muud kui maksa, ei midagi.“ Ühel sugulasel saab maipühade ajal remont valmis, aga uue sektsioonkapi saab ta alles aasta lõpus. „Ega ei ole nii, et mine aga poodi, vali välja ja lase koju tuua,“ kirjutab ta Lindale murelikult.

„Suur häda on meil Tallinnas toiduga,“ raporteeritakse aga Sütiste teelt. „Praegu on saada ainult räimeid. Tuleb aega passida, mitu korda käia, siis ehk õnnestub saada pakk kohvikoort, 200 gr võid ja 1 pulk pärmi. Seda aega ehk ei tulegi enam, nagu oli 10–15 aastat tagasi, kus kõike oli küllalt.“

Kuid kõik need probleemid kahvatuvad ühe teema kõrval, mis pole nende kirjavahetuste korduv salm, refrään ega isegi peas kummitav lauluviis. See on miski, mis on tunginud kõikjale.

Tervis

„Täna on siis jällegi juunikuu esimene õhtu, kell on kümme, olen kodus, und veel ei tule. Linnud laulavad ja sirelid õitsevad nii ilusasti, ümberringi kõik lõhnab ja kajab linnulaulu vidinat. Aga ega tervis sellest küsi.“ Nii algab üks paljudest kirjadest. Helda on istunud Mustvees akna lähedal, kuulnud lindude laulu ja tundnud sirelite lõhna ja sellest tõelist rõõmu tundnud, kuni mingi terav sähvatus puusas või ootamatu ragin roietes tuletab talle meelde – sa laguned. Ühel vana-aasta õhtul kirjutab ta: „Meie käisime Simsonil. Mina ei tahtnud küll minna sest mul oli nina kärnas.“ Ühel talvepäeval: „Meil on kõik toad gripipisikuid täis, aga ma ei tea, kas nad veel idanevad või on juba vanad.“

Theresel on lõualuu põletik, ta käib ringi viltuse näoga. Tema südant raviti kunagi liiga intensiivselt, nüüd see enam rütmi ei lähegi ja Therese on juba käega löönud: „Mida see vana inimene muud ootab kui viimast tunnikest. Ei see lootus peta iial.“ Salmel on magu ja sapp juba palju aastaid haiged ning midagi tugevamat ta süüa ei saa. Haapsalust teatatakse Lindale, et vett koguneb kõhtu, vasak jalg on korrespondendil paistes, on punane ja valutab. Kohtla-Järvel teeb kellegi käsi õla juurest valu ja ei lase magada, kusagilt tundmatust kohast antakse aga Lindale teada, et „minu tervis on selline, et täna olen jalul, võibolla homme teel manalasse. Süda viskab vempe. Mõnikord pannakse haiglas elu sisse, teinekord jälle aitab kiirabi arst süstiga“. Tööd ta enam teha ei saa.

Ma tean. See kõik kõlab, nagu vanainimeste hädakoor. Kuid nad ei ole vanad. „Tahaksin oma 60. sünnipäeva pidada,“ kutsub üks sõbranna Lindat külla, ja lisab siis ootamatult: „Võib-olla on see viimane mu elus.“ See pole vanadus ja surmalähedus, mis neis kõneleb, vaid arvamine, et nad on vanad ning peatselt minekul, ja see pähe raiutud arvamine paneb neid paaniliselt keskenduma igale köhatusele või kronksus sõrmele – sest mille muuga põhjendada järgnevat.

Milvi läheb haiglasse, sest tema veri on väga halb. Hilje kurdab oma neuroosi üle, tuleb teha kokarboksulaasi süste (ravimite nimedega ollakse neis kirjades väga täpsed). Helda ja Loreida kirjutavad, et käisid apteegist kalioarotaati otsimas, aga Sulevile kukub remontimise juures traktori roomik varba peale, varvas on lai ja lõhki, varba ots on väikese naharibaga vaid koos nagu jopi kapuuts. „Andres on haige, peahaigus,“ kirjutatakse Lindale ning täpsustatakse, et Andresel on kaks operatsiooni olnud, kolmas tulemas, sest ta lõi pea vastu öökapi nurka ära ja nüüd peas luu mädaneb. Rein on põiega käinud kaks korda operatsioonil ja Mailale lõi lehm sarvega kõhtu augu – Maila oli vasikal teist külge pööranud, et lehm saaks ka teist poolt lakkuda, ja lehm hüpanud peale ning virutanud sarvega. Hansu paremale silmale on kasvanud kae peale ja ta ei saa enam autoga sõita, mõned aastad hiljem tehakse operatsioon, mille tõttu lükatakse edasi omakorda mao opereerimine, aga seda oleks vaja, sest Hans kukkus heinapalli otsast ja vigastas oma õrna ning katkist sisikonda.

Theresel vajuvad jalad alt ära, vahepeal on ta haiglas ja ootab vähitulemusi ning tunneb hirmu, sest täna öösel läks üks noor mees Issanda karja, ei tulnud enam haiglas pärast oppi teadvusele (vähki Theresel siiski ei ole). Hannes süstib end kaks korda päevas, Lainel opereeritakse magu ja söögitoru otsast jupp ära, antakse võõrast verd ja veresoonde lastakse viinamarjasuhkrut, Salmel jääb käsi trolliukse vahele, tal ravitakse ka põit ja neerusid, hiljem tunneb Salme, et süda ütleb üles, tema parema käe keskmisele sõrmele tehakse parafinimähiseid ja ta kannab +4 prille.

Liisil sõidetakse lasteaias kelguga käest üle ja koolis paneb poiss talle jala ette, kummalgi korral siiski luumurdu pole. Lindal lõhkeb peas ja käes veresoon, vererõhk on üle 200. Helju ei võta vettki, ei jõua rääkida, mõistus on selge, aga üleni hell. Irenele määrati elektriravi detsimeeterlainega, ta saab jälle kätt liigutada, aga ühel kolmandal Lindal kahtlustatakse sapikive, võib-olla tuleb operatsioon, ta nutab, et vist peab surema, ja nutab, et on teistele tüliks. Irene sööb kord medindooli närvijuurepõletiku vastu, teinekord jällegi voolab ninast ägedalt kümme minutit verd, Irene naabrinaisel lööb aga nohu peanärvidesse (kuid see on pikk lugu). Riisele tehakse vereproov ja arst imestab, kuidas ta on elanud üldse nii kaua ilma maksarohtusid võtmata, lisaks arvatakse, et ta on suhkruhaige, aga tema ütleb doktorile, et küll muld ravib (arst ütleb siiski talle, et mingit närveerimist olla ei tohi, kui elada tahab). Edile tehakse operatsioon, see läheb ilusti, sest papi talus hästi unerohtu ja arst ütles, et võtsid kõik ära, mis võtta oli. Hiljel on ägedad peavalud ja pärast pikalt põetud grippi määratakse talle II grupi invaliidsus ning Ellenil on insult ja parem pool ei tööta hästi. Kuid nende kõigi kohal troonib üks nimi, tõbisem kui kõik teised kokku – Helmi.

Nende aastate jooksul tuleb Helmilt kümneid kirju ja postkaarte ning miski ei kaalu neis üles seda üht, seda põhilist. Tal on niivõrd palju hädasid, et isegi oma esimese ja ainukese lapselapse sünnist annab ta teada alles siis, kui on enne poolteist lehekülge rääkinud oma tablettidest. Mis vaevab Helmit? Palun.

Ta saab süste gangreeni vastu, lisaks käib ta soendusel seljavalude vastu (kuid talitab ikkagi loomad ning teeb oma toimetused). Kord määrib Helmi selja peale rohtu nii palju, et süda hakkab juperdama – kuid tal ongi radikuliit, reuma ning südameklapi rike, lasteaias töötades mõjub aga laste kisa närvidele. Kord on tal jalad turses ja valutavad, siis jälle on neerudes liiga palju valku ja põie epiteele. Vahel läheb tema nägu paiste, kui sääsk nõelab ja ta määrib seda siis mentoolpiiritusega. Kui tal on gripp, siis ta köhib verd, ja lasteaeda värvides saab ta esmalt allergilise köha, siis hakkab see kõik juba ka põie peale ning piss on punane. Vahel hommikuti tõustes valutavad jalad nii tugevalt, et kõndimiseks toetub ta seinale. Ühe kirja lõppedes on ta nii väsinud, et „üleni märg jälle“, ja vahel käivad keset päeva tal silmade ees mustad ringid. Kord aprillikuus löövad tal kaela sisse valud ning kopsudest leitakse vanad lubikolded, septembris algab puusast närvipõletik ning jalg kisub krampi ja ultraheli teeb kõik veel ainult hullemaks, oktoobrikuus kimbutab ülemiste hingamisteede katarr ja südames on kõrvetav valu, novembris on äge kopsupõletik ja köhimisest jäävad ka kõhusooned haigeks ning detsembris läheb kivisöega kütmise tagajärjel tema kurk kibedaks ja sääre sees lööb mingeid popsusi. Tema veresete on kord 31, siis jälle 30 või 21 ning igal talvel kardab ta kukkumist, sest siis võivad kondid katki minna. Ta ei käi marju korjamas (selg) ning pelgab kevadet, sest siis võid jääda palava nahaga kuskile seisma ning ongi tuul läbi tõmmanud ja nohu käes.

Ta võtab paralgini peavalu vastu ja isolanidi südamele, kaks korda nädalas võtab ta hüpotiasiidi, kuid see ajab rohkem pissile ja digoksiin paneb jällegi südame kloppima. Ibuprofeeni kulub kuus 40 tabletti, ja aerovit vitamiin on hea higistamise ning nõrkuse vastu. Tasepam aitab magada, valokordiin turgutab südant, aga aspiriin teeb südame jällegi nõrgaks. Helmi süstib kokarkoksilaasi, nitroglütseriini ja validooli, lisaks saab ta aaloesüste krampide vastu ja määrib peale ussimürki. Põletiku vastu saab ta oletetrini, samuti neelab ta köharohtu ning teeb soodaauru, unustamata sinepi-
plaastrit, ATF süste ja rahusteid merobrama, rodedam ning dimedrool. „Ju see elu nii määratud on,“ võtab Helmi kokku, ja mis siin tõesti enam rohkemat öelda. Võib-olla ainult seda, et kõigi nende haiguslugude vahelt pudeneb ühel hetkel välja lühike napp kirjake, kus ta teatab, et tähistas äsja oma sünnipäeva ning on nüüd 40.

Surm

Kuid vähemalt nad elavad. Paju Salme ja Raja Toominga Augusti poeg aga surevad ja kirjavahetuse jooksul jõuab lahkuda ka Tagametsa Ilse (süda). Avinurmes saab surma üks jahimees, kelle pureb metssiga surnuks. Meie seast lahkub ka lüpsja Kusta, kes pärast Evast lahkuminekut hakkas hullusti jooma. Kusta leiti diivani juurest põlvili maas, suust ja ninast jooksis verd, lahkamiselt tulles oli ta potisinine, õigemini must, ja lahkamistunnistusel seisis „äge alkoholimürgitus“. Nad olid neljakesi ära joonud kaks pudelit viina, Kustal oli magu haige ja poleks tohtinud juua, aga kui kirja saatja talle seda rääkis, oli Kusta vastanud: „Ah nagunii on elu läbi, mis see veel“, ja võib-olla parem ongi, sest „elu ei olnud tal kerge“. Esimese tütarlapsega tutvus Kusta keskkoolis, tegi talle kõik ülesanded ära, isegi kirjandid kirjutas ja rahagi andis, aga ei tulnud sest midagi. Teine oli hästi pisikene, just paras Kustale, aga temagagi ei läinud õnneks, ja ometi oli Kusta kirja saatjale armas, sest „oli ju tema see, kes mind ainukesena vaatamas käis, kui ma pääle Hansu äraminekut Tartus haiglas olin. Ta oli osavõtlik ja hea südamega poiss“.

Kirjade jooksul lastakse maha veel koer, kellel kahtlustatakse marutõbe, ning 8nda hommikul saab üks Jaagu poegadest surma Avinurme ja Pärniku vahel. Ta jääb igavesti 21-aastaseks, kui tema Žiguli ja veomasin kokku põrkavad. Lilled pannakse tema mälestuseks tee veerele ja mäletatakse, et ta käis koos oma isaga Avinurmes pasunakooris mängimas.

Üks 50-aastane mees nimega Prunnu sureb ühel ööl viinasurma, aga toimuvad ka Tooni matused. Rahvast on palju, pärgi ja lilli ka, peale matmist sööklas söömine ja kõike on külluses, aga peale matust toimub kohe ka kraamivedu ja jaotamine, nii et peatselt on Tooni tubades tühjad seinad, nagu poleks olnudki midagi – „ja nii see elu on siin maamunal,“ lõpetab kirja saatja elutargalt.

Maetakse ka Passimetsa Madis, need on suured matused, 10 väikest autot, kaks bussi ja surmamassin. Rummli Ilse kõige vanem poeg saab rallimasinaga surma, see oli oma sõit töö juurest. Maetakse Gustav, aga tema matustele ei jõuta minna. Maetakse ka Ida tädi, kes magas mõned päevad ja siis suri, peied on tünnitööstuse sööklas ja Leida ei tule, sest tema tütrel on laupäeval pulmad. Hilda matused on üldiselt ilusad, pärja materjali saadakse ehituse juurest. Helmi naabrinaine sureb 47-aastaselt maovähki, mees on alles 49 ja usutakse, et see vaevalt üksi jääb. Helmi töökaaslasel lõhkeb öövalves veresoon, ta on 61, ja maetakse ka Helmi onutütar, kes sureb 45-aastaselt munasarja-
vähki, kusjuures pool tundi enne surma oli ta käinud veel ise väljakäigus, tal olid hirmsad valud, aga ise olevat olnud kõige selle juures nii lõbus. Sureb Alma, kelle viimased päevad ja tunnid olid väga rasked ja jumal tänatud, et need nii ruttu lõppesid, sest temale oli see õnneks. Sureb Hugu ja Manda elab nüüd päris üksinda, ja lahkub ka abikaasa ning isa Adolf.

Sureb Aime õde ja Riise ostab matustele minnes veel kaks ilusat potti begooniaid Tooni hauale, lõikelilli ja ühe poti begooniaid Helmi hauale ning Veiko hauale roosade õitega lilli. Matus on ilus, muusikamehed on kodus ärasaatmisel ja surnuaial, ning Riiset hoitakse käe alt, et ta saaks kõndida ja ka tema meest Edit hoitakse käe alt, et ta saaks mulda hauda visata, ja siis minnakse ning tehakse teiste hauad korda, kastetakse ja muld tehakse pehmeks ja istutatakse lilled ning hauad jäävad ilusad.

Millalgi 1981. aasta talvel saab Linda kirja. Mitte eriti vana, kuid juba elus nii mõndagi näinud sõbranna annab teada, et tema abikaasa, kes alles äsja on lõpetanud nende maja ehitamise, ootab surma. „Ta on juba nii sellest elust tüdinenud, nii et pean kannatama ja aina teda lohutama.“ Mehe haigust ei saa me kunagi teada, see on mingi ilge ravimatu tõbi, mis suretab järjest täies elujõus mehe liha, nii et ta tasapisi kokku kuivab – ja Linda sõbranna jälgimas seda vääramatut hääbumist terve aasta, iga kuu, iga nädal, iga päev.

Sama aasta kevadel ei saa mees enam riidesse ega riidest lahti, tema lihased on kärbunud ja sõrmed kõik kõverad, ta suudab lugeda veel ainult satiiriajakirja Pikker ning vaadata televiisorit. Sügisel ei saa ta enam süüa ning tema jutust pole midagi aru saada. „Ta ise on väga närviline sellise haigusega, sest ainult oota surma ja rohkem mitte kui midagid,“ kirjutab sõbranna Lindale. Tavapärane õunamahla tegemine jääb sel aastal napiks, ainult 20 liitrit ajab ta masinast läbi, rohkem ei jõua, sest peab hoolitsema mehe eest – öösiti teda keerama ja tekki peale panema. „Vahel küll mõtlen, et kui sellise piinaga peab siit ilmast lahkuma, et parem kui poleks ilmas olnudki,“ ütleb ta Lindale.

Aastavahetuse paiku tunnistab sõbranna, et tal polnud mingit pühadetunnet, ta ei toonud isegi kuuske tuppa, sest mis jõule sa tähistadki, kui pead samal ajal lutipudelist toitma oma meest, kelle mõistus on täiesti selge, kuid keha lõplikult murenenud. Mehe sõnadest ta enam aru ei saa, loeb talle tähestikku ette ja õige tähe juures mees noogutab – ainult nii on võimalik veel suhelda.

Siis lõpuks saabub see päev. Veerand tundi varem käib mees sõbranna najal suures toas ja sõbranna peseb oma mehe hambad puhtaks. Pikali mees enam ei heida, sest siis tekib õhupuudus, vaid istub pärast hambapesu räntsaki toolile. Poeg hoiab teda tooli peal püsti – ja siis ta surebki, poja käte vahel, naine kõrvaltoas, puhtad värskelt lõhnavad hambad suus. Kell on saanud veerand 12.

Kuu aega hiljem on mehe hääl, mida naine polnud enam ammu kuulnud, tal ikkagi endiselt kõrvus. Öösiti ärkab ta üles, higi otsa ees, ja päeval on pidevalt tunne, et peab mehele järele minema, ta on kusagil siinsamas, teda peab aitama. Kui pimedaks läheb, hakkab naine üleni värisema, käed värisevad ja peanahk ka. Ainus, mis lohutab, on teadmine, et ta ei oleks suutnud seda piina enam vaadata – ja mees ei oleks suutnud seda piina enam taluda. Kodus ta ööbida ei suuda, elab õe juures.

Poolteist kuud hiljem võtab ta endiselt rahusteid. Kodus käib ta vaid päevasel ajal, sest toad tunduvad nii tühjana. „Ainult seal väikses toas, kus ta surigi, on kõige lõbusam, näen, et tõesti enam kedagi pole,“ kirjutab ta.

Pool aastat hiljem nutab ta palju ning pärast nutmist on paha olla, aga lihtsalt see maja on tühi, nagu poleks oma kodugi enam, teha oleks palju ja tegijat enam pole. Kaheksa kuud hiljem näeb ta meest endiselt unes ja käib igal pühapäeval surnuaial. Ta proovib aru saada, miks saatus selline on olnud, kuid pärast surnuaial käiku on jälle nagu kergem tunne.

Siis jäävad käigud harvemaks, surnuaiale jõuab ta nüüd iga paari nädala tagant. Tema poeg abiellub ja läheb küll ise sõjaväkke, aga minia kolib tema juurde. „Siiski mul on lõbusam ikka kui teine inimene majas on,“ kirjutab ta Lindale, „aga eks need noored ole ikka rohkem omaette ja siis olen veel üksinda omaette.“

Viis aastat hiljem läheb ta jõululaupäeva õhtul surnuaeda ning süütab mehe haual küünlad. „Nii palju küünlaid põles haudadel, nii ilus vaikne õhtu oli,“ kirjutab ta. „Jah, mehe surmast saab juba viis aastat mööda, nii see aeg aga muudkui veereb ka igaühel surma poole.“ Kuus aastat hiljem annab ta Lindale teada: „Siiski on see aeg kuidagi läinud ka. Sellest hea, et mul poeg on ja nüüd pojapoeg ka.“

„Irene valge alpikann on kui õiemeri ja sinu punane alpikann hakkab ka uuesti õitsema.“ Naistepäevaks hakkab ühel Linda sugulasel ratsuritäht õitsema, maipühade ajal õitsevad aga sõbrannal aias juba lumikellukesed ning krookused ja varasel tulbil on suured nupud. Keegi istutab astritaimed köögiakna alla, kellegi maja juures õitsevad priimulad, Loreida toob ära gladioolisibulad ning märgistab uued valge liilia kohad. Oktoobri lõpus õitsevad veel begooniad ning juba antakse süüa ka tihastele. Sooja leiba viiakse ka lammastele, tuppa laotatakse aga valged linad ning ajalehed ja tuuakse enne suuri külmasid kanad sisse. Passilodu Augusti käest tuuakse laiad suusad ning kepp ja pannakse need õunapuude ümber jäneste eest kaitseks – siis tulebki juba talv, „meil on öösel külm ja päeval palav,“ kirjutab Helda. Minnakse vaatama majade katuseid, kas kusagil on lumi need sisse vajutanud – ikka ja jälle minnakse vaatama, „kuidas sääl on“, aga „sääl“ on alati vanaviisi.

Siis kevad. Reede õhtul tuleb Sulev välja juurde kummikutega vastu, aga neid ei läinudki enam vaja – tullakse tee äärest lumeserva pidi ikka läbi. Kahel pool teed on suured lumevallid ja tee on kohati nagu jõgi. Väike poisijõmm ei saa enam külla tulla, sest tee on porine ning kõik veelombid on huvitavad ja kutsuvad proovima. Katustel on vähe lund, see enam viga midagi ei tee. Ja siis juba –
„Praegu on kõige ilusam aeg, sirelid ja õunapuud kõik õitsevad. Meil ka ikka õunapuud on päris õisi täis. Ilmad on küll lausa imeilusad. Kui hommikul veidi väljas saab hulkuda, siis on kohe lausa kahju tuppa tulla.“

Pidupäev

Saadetakse kaarte. Mägede kaupa kaarte. „Häid ülestõusmispühi! 7. aprill! Heino on nohune, täna puhkame.“ Kaardid tulevad naistepäevaks ja uueks aastaks, sünnipäevaks ja suvistepühadeks, saabuvad kutsed juubelipidudele ning tervituskaardid Jaltast. Kaartide peal on õlelilled või kuuseoksad küünlaga, rahvuslikus tikandis vöö või õlgedest kitsed, kaartidele on aga visandatud lisaks juubeldavatele hõisetele ka isetehtud salmid. „Elmar! Verivorst ja seapea / nääriõhtul väga hea. / Pisikene pits ja piparkoogid / nii saab õhtu õiged noodid!“ Või siis: „Vahutagu šampus / ja valutagu pea / Naistepäev olgu teil / lõbus ja hea!“ Enne uut aastat saabuvad postkaardid luuletustega nagu „Kärtsu, mürtsu, jommis pead / uueks aastaks kõike head“ ja naistepäeva puhul võib Linda lugeda „Naistepäeval maga kaua / ole aastas kordki proua!“. Tõsi, vahel tuleb sisse ka minoorsemaid noote, näiteks: „Küll kiiresti kaob aastate lend / koos nendega sinust noorus ja tarm / ära siis leina hommiku ilu / ka õhtusel päikesel on oma võlu.“

Selle kaardiorgia sees – „Olen täna juba 20 kirja-kaardi ringis kirjutanud,“ teatab üks Linda sõpru kord – torkavad eriliselt silma jõulukaardid. On 1980ndate esimene pool, kirik on põlu all ja naeruvääristatud, aga tundmatud sõbrannad soovivad üksteisele õnnistatud pühi, toovad sisse kuused (üks Linda sugulane lohistab kuuse näiteks kelgu peal kohale) ja käivad palvemajas laulmas. „Jõulupühade aegu tulge minu poole käima, seda jõulusära ja rõõmu vaatama üheskoos,“ kutsutakse Lindat koos abikaasaga. Minnakse kirikusse, sest „on ju siis väga ilus“. Ühel külmal talveõhtul sügaval nõukogude ajal kirjutab Kohtla-Järve lüpsja aga Lindale nii: „On jõululaupäeva õhtu. Lumi magab juba, kirjutan teile. Täna käisime Tormas surnuaial, nagu ikka kooli omadega. Põletasime küünlaid ja läksime organisti poole ja laulsime laulud üle, mis oli harjutatud. Kirikus oli palju rahvast. Küll oli kirik ilus. Kuused küünalde säraga, neli suurt kroonlühtrit ja ümber seina äärte täis kõik elektrisäras. Küll oli ilus, rahvast palju ja noori ka. Tagasi läksime jälle ümber surnuaia. Küll oli surnuaed küünalde säras ja autusid nii palju nagu surnuaiapühal. See jõulukuuse sära on küll üks ilus aeg aastas.“

Need pidupäevad on kirjasõprade suurimad sündmused. Siin saab argipäev oma kuldse krooni – ja argipäevas leiab omakorda rahutu süda oma leebe sängi. Nad ei unista reisimisest ja kuigi see pole võimatu – kirjade jooksul käiakse Jaltas, Saksa DV-s, ekskursioonil Riias ning isegi Vietnamis ja Filipiinidel –, siis reisimuljetest ei kirjutata peaaegu ridagi. Hoopis tähelepanuväärsem on vahejuhtum, kui Rakvere buss jääb vahele ning selleks, et sooja saada, võetakse teine buss ja sõidetakse ülepeakaela Mustveesse. Uue aasta hommikul sõidab Loreida koju, aga Uljaste küla vahel läheb buss katki. Üks noor vunts hakkab laulma „Suur lilleaed ümber väikese maja“ ja kaebab, et tal lähevad trussikud jäässe. Vaat see on juba miski, millest kirjutada, ja mis on selle kõrval suvi Jaltas – eimiski.

Vahel minnakse kinno, vaadatakse filme nagu „India džunglikuningas“ või „Võitlus Rooma eest“ (see on äge, tapmine ja armastus korraga, magamisest ei tule kirjasaatjal ilmselt midagi välja, sest tema silme ees on verised inimesed, hobused ja kallistused). Kord kuulatakse Artur Rinne päevast kontserti, see on tore, siis jälle minnakse Tallinna jääballetti vaatama – kuid see on ka kõik. Erakordseid elamusi ei otsita, ei januneta, sest erilist leitakse hoopis siitsamast – keegi varastab naabrilt bensiini ja temalt endalt maasikaid, see ju väärib kirjapanemist. Või siis Loreida reportaaž: „Helda ostis täna õunu poest ja ühel õunal oli põrgumasin sees. Õun plõksus kõvasti, seni kuni Helda ta pooleks lõikas. Sees ei olnud muud kui üksainus seeme. Helda sõi selle õuna ära. Küll on hull lugu, kui ta nüüd öösel ise plõksuma hakkab. Ega muud midagi, aga ta ei lase mul magada.“

Nõukogude tegelikkus kirjade horisondist kaugemale ei jõua. See on teine, väljaspool asuv maailm, mis on küll kujundanud kõigi nende elud ja saatused, kuid millest eraldi rääkida ei soovita. Kui ühe inimese poeg teenib aega Kaliningradis, siis tuntakse küll muret, et kui Nõukogude Liit kavatseb Poola siseasjadesse vahele segada, siis peab ta minema, aga „hoidku jumal, et seda ei juhtuks“. See on see, mida nad kardavad – sõda. „Üks õhtul Karemägi ütles televiisoris, et sõda ripub pea kohal,“ kirjutatakse villaste kampsunite, kartulikoorimiste ja tõbise kurgu vahele kord Lindale. „See on lihtsalt jube mõelda, hoidku jumal, et igaühe silmad seda küll ei näeks mitte.“ Ent kui Brežnev sureb, märgitakse elutargalt: „Ta oli vilets viimasel ajal ikka küll. Aga ükskord kõigil tuleb lõpp, ole sa nii suur mees kui tahes.“ Vahel räägitakse bensiinikriisist, siis jälle sellest, et Lätis olevat suu- ja sõrataud levimas ning märgitakse, et „me ei ela nii vanaks enam mitte, nüüd see elu on nii saastatud puha, et kole“. Kuid kõigi nende suurte teemade käras ja müras tõdetakse lõpuks siiski: „Olime kodus ja vaatasime televiisorit, seal jäävad kah saated iga aastaga kehvemaks.“ Need kirjad ei ole sellest. Need kirjad on millestki muust.

Side

„Tänan väga ilusa kirja eest, mis sa mulle saatsid, lugesin ja nutsin, et on veel ilmas, kes meid meeles peavad.“ Nii algab üks kiri. „See kiri, mis sa mulle saatsid, oli nii ilusti kirjutatud. Ma olen teda 10 korda lugenud,“ teatab Ida. „Sina oled ainuke, kallis Linda, sulle võin kõik kirjutada, on kohe südamel kergem,“ annab teada Riise. „Kui tulen, siis räägime kõigest kui sa köögis süüa teed ja mina ninapidi juures olen!“ lubab Loreida. Ta ise elab koos Heldaga, nad magavad isegi ühes voodis ning kui Heldal on käsi kipsis, siis kolib ta eraldi magama, sest muidu võib ta teisele kogemata vastu pead lüüa.

Ühele sõbrannale tulevad sünnipäeval külla Kooli Volli ja Ella, kaasas lõikelilled, elektriline kohvikeetja ja liköör. Tulevad ka Salme, Toomara Selma, Kruusaaugu Anna ja Lonni, Künka Aino lastega ja Tõnisma Heino. Lisaks saab ta kirja, kus kirjutaja kahetseb, et ei saa tulla, aga mõtetes tahaks olla ainult seal. Üks Linda sugulane käib Tartus Lainet vaatamas, viib kingiks mustsõstramahla ja mett – Lainel on hea meel, ta võtab ümbert kinni ja pigistab. Ühele inimesele viiakse kingituseks aga toatuhvlid, need on mõeldud tänutäheks, sest kinkide saaja oli aidanud Ida tädi hauda kaevata. Kui Edi on haiglas, siis aitavad teda palatikaaslased, viivad toidu tema eest külmkappi ja toovad, kui vaja on, ning vahepeal viivad ta ka telefoni juurde, et Edi saaks rääkida oma perega. „Kalju käis ka mind vaatamas,“ kirjutab Salme. „Ta oli vahepeal kinni. Nüüd on jälle vaba. Ootasin, et tuleb ja paneb mu kella käima.“

Need hetked on uputatud teiste sisse justkui märkamatult, väike hüüatus „Aga sind ma ikkagi vaikselt ootan!“ ühes kirjas või lubadus „Võib-olla tulen naistepäevaks teile, kui olete kodus, eks siis suusõnal vaterda“ teises, needki on justkui üks osa elust, sellele pühendatakse vähem ruumi ja tähelepanu kui küsimustele õunamahlast, koirohust või reumasüstist, kuid võib aimata, et tegelikult kõik ainult selle ümber keerlebki.

Ikka ja jälle küsitakse tuttavate kohta. Kuidas Theresel läheb? Kus Helda Mustvees elab? Kehrast kirjutab „endine palatikaaslane Hilje“ ja vabandab, et pole kirjutanud, aga „ära ma pole kedagi unustanud, kellega koos sai murepäevi jagatud“. Üks inimene saab 36 pühadekaarti ja kolm kirja ning rõõmustab – „ei ole unustanud, on head inimesed, kes mind meeles peavad“. Üks võtab jällegi spetsiaalse kirjade kirjutamise päeva ning teiste seas soovib kirjutada ka kellelegi Haapsalust, kellega nad kunagi mõned päevad koos haiglas olid, aga nüüd juba mitu aastat kirjavahetust peavad.

Inimestevahelised sidemed näivadki käivat mingi imeliselt lihtsa klõpsuga, see on loomulikkus, mitte strateegia – need võivad tekkida ükskõik kus ja kesta ükskõik kui kaua, sest selles valemis ei ole midagi üleliia keerulist. Loreida istub kord bussi, et sõita paarkümmend kilomeetrit, kui üks naine kutsub ta enda kõrvale istuma. „Tema sõitis Pühajärvele puhkama ja tervist parandama, südame pärast,“ saab Loreida kiiresti teada. „Oli hea ja sõbralik reisukaaslane, perekonnainimene, kaks poega. Ütles, et tahaks nii kaua elada, kui pojad hariduse saavad. 40-aastane. Ütles töötama keemiajao laboratooriumi juhatajana. Küll mulle see inimene meeldis.“

Inimesed tahavad olla kontaktis, jagada enda elu ja olla osake teiste omadest, lahustuda nende ridade vahel üheks üldiseks suhtluseks, kuid tehes seda väljaspool kõlavaid loosungeid humanismist või isalikke loenguid sellest, mida peab või ei pea tegema teise inimese heaks. „Lonni on, kes mul igal õhtul on,“ kirjutab Lindale üks kauge sugulane. „Tema on üks jutu ja nalja inimene, aga mulle räägib ka südamelt ära oma südame valud. Eks ole elus kõike ette tulemas, meie jälle arutame asja, kuidas peripidi saab.“

Üks vanaema kasvatab lapselast – tema pojal on lapse jaoks väga vähe aega, lapse ema laskis aga üldse jalga. Vanaisaga käib laps vahel suusatamas ning töö juures pühadekaarte sorteerimas, aga vanaema aitab teda koolitöödes, teeb koos temaga näiteks monotüüpiaid ja postitab need Lindalegi. „Meil on kitsasfilmi näitamise aparaat ja mõned multifilmid,“ kirjutab ta kord Lindale. „Peale selle, mis Lembit ja Arvo ise on filminud rannas käies, seenemetsas, koduaias ja mujal. Ta tahab neid ikka ja jälle vaadata, lubab olla hea laps, siis on lootust rohkem. Kui mehi õhtul kodus ei ole, siis käib minule peale, et näitaksin pilte seinale. Nii et igal õhtul näitan talle midagi.“ Seal nad kusagil on, 1980. aastate pimeduses ühes tornelamus. Õues on hämar, nemad aga vaatavad seina peal värelevat pilti merest ja seentest, õunapuudest ja vanaisast nende vahel.

Me ei saa seda kunagi teada, kuid tundub, et just see korter ja just nimelt Linda pole siiski täienisti juhuslikud. „Teie olete ju nii sõbralikud inimesed, ma näen ainult und niisugusest ilusast koosviibimisest, aga peab leppima,“ kirjutab kord sõber Lindale. „Igaühel oma saatus, kuidas elu on loodud.“ Ja siis kiri Helmilt, mis lõpeb nõnda: „Kui sul juhtub mahti olema, kirjuta jällegi mõni rida, oskad alati nii ilusaid lohutavaid kirju kirjutada. Sa oskad mind küll alati nii lohutada oma kirjaga, et eelmine kord nutsin, kui kirja lugesin.“

Lõpp

Ja siis ongi aeg kirjad lõpetada. „Paber saab täis ja mina lähen magama,“ ütleb Helda. „Rohkem pole aega kirjutada, posteljon ootab,“ teatab teine. „Kui tuled, too liha, ega meil siin võtta ole, kui saad, ja mõnda konservi, sprotti või kala õlis. Kui tulete, eks räägi kõigest,“ soovib kolmas. Mõned proovivad lõpusirgele jõudes ja paberi lõppu silmitsedes aga kiiruga öelda veel olulisima. „Lembit töötab, Arvo ei ole abiellunud. Nii me elame. Tervis on keskmine, tüsedus kipub külge,“ kirjutatakse Lindale. „Porgand Nantes 2p. Kas saab maha teha? Vaatame,“ lõpeb üks kiri. „Mehed on metsas,“ informeerib neljas. „Uudised on läbi / lugedes kirja on häbi,“ viskab Loreida nalja. Ja siis jällegi midagi luulelisemat, näiteks „Väljas sajab jälle lund, eile hommikul ärgates oli päris jõulutunne, sadas laia lund ja kõik oli valge“ või „Palun kui on võimalus, siis tulge mind suvel vaatama. Mul ei lähe meelest ära, kui hea laps sa mulle olid. Meenutan vahest, kibedaid pisaraid. Kurb“ või „Oli nii hea, möödas on need ajad“ või lootusrikas „Kui midagi kindlamat ei ole, ootame meile. Oleme kõigega nõus.“

Inimesed on kirjades muretsenud ja rõõmustanud, kurvastanud ja leinanud, kirjeldanud oma pliidi kütmist või teatanud vorsti saamisest, kuid mitte kordagi pole seal rõkatusi, juubeldamisi, erilisi viie hüüumärgi ja naerunägudega varustatud emotsionaalseid purskeid. Rõõm leitakse, rahu leitakse, aga need leitakse kusagilt mujalt. „Aga on tõesti hea, kui ahi köeb. Oleks ainult aega tulle vaadata ja soojendada. Nüüd peame veel hoidiseid ära panema, sest suvel sai tehtud,“ öeldakse ühes kirjas. „Pühade aeg läheme Västrikku. Lööme maailma eest ukse kinni. Seal on palju rõõmsaid silmi. Kuulame metsa kohinat ja oma meeste nohinat,“ kirjutatakse teises. „Püüan kodu tulla, kui tervis ikka paremaks saab. Oma kodu oma rahu, pole kedagi vaja passida,“ võtab kokku kolmas, ja lisab: „Küll on hea elada, kui ei ole õelutsemist.“ Midagi rohkemat polegi talle vaja.

Kõige sagedamini lõpevad kirjad aga lühikese kolmesõnalise lausega. See kõlab nii: „Jään vastust ootama.“

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk