Toimetajalt: Kirju kimp

Juuni, 2022

Juuni Vikerkaar on üks kirju kimp. Ühe keskme loob muidugi Ukraina, mille ümber meist enamiku mõtted on keerelnud neli kuud, mõnel ka juba kaheksa ja rohkem aastat. Vikerkaares ilmus ülevaade Ukraina romaani otsingutest tosina aasta eest. Pärast sõja algust käis koha peal asju vaatamas ja kuulamas Maarja Kangro, kes kirjutas meile viieosalise reisipäeviku (vt siin ja siin ja siin ja siin ja siin). Nüüd on see on lühemal ingliskeelsel kujul ilmunud Vikerkaare partnerportaalis Eurozine. Maarja ajas Lvivis juttu tõlkijate ja luuletajatega. Ikka ja jälle läks jutt ka Vene suure venna kompleksile. Ukraina nüüdiskirjandusest tõsteti esile Volodõmõr Rafejenkot, kes on hiljaaegu vahetanud keelt. Suur nimi on endiselt Juri Andruhhovõtš oma uute romaanidega. Eesti keelde neid veel tõlgitud pole, Andruhhovõtši esmatutvustuseks on juuni Vikerkaare avaluuletus „Maa-alune loomaaed“, mis seostub kaudselt nn Lvivi tekstiga: nägemusega Leopolisest-Lembergist-Lwówist-Lvovist-Lvivist kui mitmekihilisest kultuuriladestust. Ka Maimu Bergi mälestuslik novell „Hloptšik“ laseb meil minna sinna linna ning puudutab suurveneluse kompleksi.

Praeguse sõja juurte otsingul kaevub sügavale kultuurifilosoof Mihhail Epštein oma kahe miniesseega, seostades need nihilistlik-gnostiliste hoovustega vene vaimus: sooviga hävitada kogu loodud maailm kui ebatäiuslik ja ebaõnnestunud. Epštein vaatleb hiljuti surnud romaanikirjanikku Vladimir Šarovit, kes nende tendentside pärast muret tundis, ja pop-filosoofi Aleksander Duginit, kes neid aastakümneid õhutanud on. Epšteini kõrvale tasub lugeda nihilist-budisti Viktor Pelevini novelli „Kõrilõikajad“.

Teise keskme mitte nii väga paksus ajakirjanumbris moodustab filosoofia ja kolonialism. Märt Väljataga uitlev mammutessee käsitleb viimaste aastakümnete püüdeid määratleda-leiutada-avastada e/Eesti filosoofiat. Mainitakse nüüdisvaidlusi filosoofiakaanoni avardamise üle ning käsitletakse etnofilosoofia mõtestamist NSVL-s, Rumeenias ja iseäranis Aafrikas. Selgub, et aafriklased on oma eriomase mõtteteaduse otsinguil käinud meist mitu sammu ees.

Riin Sirkli essee puudutab üht teist nüüdisvaidlust: selle üle, mis on klassikaliste antiikfilosoofide Sokratese, Platoni ja Aristotelese vaadetest naistele tundmisväärne ja mis mitte, ning miks see teema praegu tähtis on. Selle kohta tasub kuulata ka Taskuvikerkaare saadet, kus osales lisaks Laura Viidebaum. Bart Pushaw tutvustab kunstiloolase vaatenurgast gröönimaalaste püüdlusi päästa oma minevik ja kultuur koloniaalsetest moonutustest.

Arvustused pistavad rinda meie meeskirjanike deemonitega: Hasso Krull kirjutab Õnnepalu nartsissismist, Vilja Kiisler Mehis Heinsaare painajatest. Kadri Tüür Urmas Vadist ja ja Mait Valgust, Kaur Riismaa Martin Algusest. Irina Belobrovtseva arvustab Jelena Katišonoki romaani.

Elo-Hanna Seljamaa tutvustab läti-eesti kunstniku Diana Tamane kunsti, pilte kelle loomingust saab Vikerkaarest näha.

Muide, Vikerkaarel on tänavu 100. sünniaastapäev – vähemalt üks samanimeline noorteajakiri alustas peaaegu samas kohas ilmumist sada aastat tagasi. Teie tellimus pikendaks Vikerkaare eluiga kindlasti veel mõnisada aastat :https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar .