Eesti keelde sukelduja
Jaanuar, 2023„Illimar, palun jää veel siia, on vaja rääkida.“
„Kas homme ei saaks? Meil oli plaanis purilennukeid teispoole orgu lennutama minna. Hea tuuline ilm on praegu.“
„Küll jõuad. Eesti keel on ainult täna viimane tund ja selle asjaga pole aega enam oodata. Ole siin, ma lähen toon mõned su kontrolltööd.“
Karksi-Nuia Kitzbergi gümnaasiumi üheksanda klassi õpilane Illimar Paul istus ohates tagasi. Kui emakeeleõpetaja naasis, olid tal käes paberid ja paar vihikut.
„Pean sinuga arutama mõnda asja, mis su grammatikatööde puhul on väga imelikud ja millest ma hästi aru ei saa, kuigi pean ennast eesti keele alal üsna heaks asjatundjaks. Kas sa kodus vahel ikka vaatad neid harjutusi, mis ma üles olen andnud?“
„Kui aega on, siis ikka vaatan.“
„Aga milliseid täpsemalt? Kas neid, mis ma harjutamiseks annan, või seda, mis õpikus parasjagu ette juhtub?“
„Ikka seda, mis teha olete andnud.“
„Noh, kõigist neist tunnikontrollidest, mis me käändsõnade, astmevahelduse, ees- ja tagasõnade, ajamäärsõnade, ennemineviku, kaudse ja tingiva kõneviisi, oleviku kesksõnade, umbisikulise tegumoe ja muude reeglite kohta sel õppeaastal teinud oleme, seda küll välja lugeda ei saa. Imelik on just see, et esimesed paar ülesannet teed sa tavaliselt õigesti, aga siis, kolmandast või neljandast ülesandest peale, hakkad äkki ridade vahele veidraid täiendusi ja parandusi juurde tegema, tõmbad mõned küsimused üldse maha ja asendad mingite umbluudega. Millega seda kõike seletada?“
„Ei oskagi täpselt vastata. See kukub mul lihtsalt sedamoodi välja.“
„Kukub sedamoodi välja… Kui ma olen sulle kindlad küsimused emakeele kohta andnud, siis on nendele ka kindlate reeglitega vastused ja kuhugi kukkumine ei saa kõne allagi tulla.“
„Ma ei saa tõesti midagi parata, et see nii on.“
„Mis jutt see on?! Et ma sulle veel kahte pole tunnistusele pannud, on ainult seepärast nii, et need su umbluud on kogu oma jaburuses siiski üpris huvitavad. Aga kui see naljategemine ei lõpe, laon sulle edaspidi ainult kahtesid. Ja seda su enda huvides, muide. Sest kui tuleb riigieksam, kukud sa sellise töössesuhtumisega kohe kindlasti läbi. Palun lase veidikenegi ennast aidata.“
„Aga mis ma teha saan, kui eesti keel mind ise selleks sunnib!“ pahvatas Illimar seepeale otsekui üle paisu tulvates. „See keel on lihtsalt nii ohtlikult käänuline ja sügav ja tujukas, et iial ei või teada, mis sind ees ootab, kui mõnda järjekordset käändelõppude või vältevahelduse tööd asud tegema.“
„Aga mis seal nii ootamatut olla saab? Reeglid on ju paika pandud.“
„See ei ole sugugi nii lihtne, kui te arvate! Alati kui ma mõnda kontrolltööd alustan, tekkib minus mingi sõnulseletamatu meeleolu, mis viib mu kuhugi ära, või õigemini… sunnib sukelduma.“
„Sunnib sukelduma?“
„Jah.“
„Nagu vette või?“
„Umbes nii.“
„Ühesõnaga, kui ma annan sulle mingi ülesande, siis on sul tunne, nagu sukelduksid vette?“
„Jah, peaaegu, aga siiski mitte päris.“
„Kas sa mingit paremat valet ei oska välja mõelda?“
„Aga see on tõesti nii! Ausõna!“
Õpetaja Veilberg tahtis midagi vihaselt vastu nähvata, surus siis aga hambad kokku ja kõndis mõnda aega, käed seljal, klassiruumis ringi. Ta oli suures segaduses. Mida pidi ta säärase õpilasega küll peale hakkama?
„Hästi. Kui see tõesti nii on, nagu sa räägid, mida ma küll kuidagi uskuda ei saa, siis palun seleta mulle lähemalt, mida sa sinna… sukeldudes täpsemalt näed ja tunned.“
„Pean ma seda tõesti tegema?“
„Jah, pead.“
Üle Illimari näo libises veider grimass. Oli näha, et sellest rääkimine valmistab talle suurt ebamugavust.
„Noh, eks ma siis püüa… Eesti keel, kui see su endasse tõmbab, on tõepoolest nagu vesi, selline vedel ja kerge ja raske üheaegselt, aga samal ajal ka midagi hoopis muud, midagi, mille sees olles nagu väikesed linnud su kõhus õhku tõusevad. Ja erinevate ülesannete puhul värvus muutub seal all. Näiteks isikulisi asesõnu määrates on eesti keel heleroheline, vältevahelduse harjutustes tumesinine, sihitise ja määruslausete puhul aga ähmaselt kollane ja mudase põhjaga. Niisamuti on sügavusega. On olnud selliseid keskmisi, kaheksa-üheksameetriseid harjutusi, kuid on olnud ka ülesandeid, mille sügavus ulatub neljakümne meetrini. Ükskord, kui tegime ennemineviku kesksõnade kohta kontrolltööd, nägin sinna alla sukeldudes koguni üht uppunud laeva, mille sees olid kahurid, kirstud ja kaardid koos koordinaatidega saarte kohta, mille olemasolust mul seni aimugi polnud. Kuid on olnud ka väga madalaid harjutusi. Alaleütlevat käänet lahendades lõin pea nii valusasti vastu põhja ära, et oleksin peaaegu kaela murdnud.“
Mida rohkem Illimar rääkis, seda enam ta hoogu läks, nii et õpetaja Veilberg pidi tahtmatult mõtlema: „Niimoodi saab rääkida ainult kas patoloogiline valetaja, narkomaan või vaimuhaige inimene.“
„Vabandust, Illimar, kui see küsimus kuidagi häiriv on, aga ega sa mingit kroonilist haigust ei põe? Tarvitad sa mingeid tablette?“
„Ei, ei – kindlasti mitte!“
„Hmm… aga kuidas see nõnda olla saab.“
„Aga see on nõnda. Palun uskuge mind!“
Õpetaja Veilberg läks akna juurde ja vaatas üle alevimajade kaugusse. Nüüd juba rohkem inimlikust uudishimust küsis ta:
„Hästi. Millise kontrolltööga sa siis kõige sügavamale oled sukeldunud?“
Illimar mõtles natuke aega.
„See oli kaks kuud tagasi, detsembris, kui tegime üldise tasemetöö esimese poolaasta kohta, kus olid koha- ja ajasuhete väljendamine ees- ja tagasõnade abil ning ülesanded astmevahelduse, käändelõppude, umbisikulise tegumoe ja sisekohakäänete kohta.“
„Aa, tuleb meelde. Panin selle töö eest sulle veel kolme kolme miinusega. Ja mida sa seal all nägid?“
„Kas see tõesti huvitab teid?“
„Nüüd juba huvitab.“
Illimar tõusis närviliselt püsti, hakates omakorda mööda klassiruumi ringi käima. Siis läks ta tahvli juurde, joonistas sinna kriidiga redeli, koera ja lille ning istus õpetaja toolile.
„Olgu siis peale,“ alustas ta kinnisilmi. „Olin parasjagu kolmandat ülesannet tegemas, mis käsitles sisseütlevat käänet, kui tundsin korraga, kuis miski mind nagu vasakust käest kuhugi allapoole tirib. Laskudes selle kaasakiskuva jõu haardes aina sügavamale ja sügavamale, sattusin mingi hetk kõigi neljateistkümne käände suurde ja mitmehaarmelisse ujutihnikusse, mis mind täielikult endasse mähkis. Rähklesin ja vingerdasin tükk aega selles pehmet padrikut meenutavas kleepuvate iminappadega vetikametsas, enne kui sealt välja sain, tundes siis kummalist tungi veelgi allapoole sukelduda. Ujusin aina sügavamale ja sügavamale, kuni kõik nii tumeroheliseks muutus, et enda ümber vaid mõne sammu kaugusele nägin. Umbes seitsmekümne viie meetri sügavusel puutusid mu jalad viimaks põhja. Mäletan, et mingid tundmatud valgete lehtedega taimed kasvasid seal, mille vahel ujusid ringi suured ja aeglased, latimeeria-sarnased kalad. Õhk mu kopsudes hakkas selle aja peale juba otsa saama, peas oli rõhu tõttu tohutu surve, nii et aju valust tuld lõi. Õnneks tundsin, kuis sellest tingitult toimus mu organismis ülikiire moone ning kõrvade taha ilmusid tillukesed lõpused, mille kaudu hädapäraselt hingata sain. Pärast seda surve ja valu taandusid.
Kõndisin seal all mööda tumedat liiva juhuslikus suunas edasi, kui korraga keerdus sabaga ümber mu parema käe mingi veider olevus. Teda lähemalt uurides nägin, et see on kääbuspuudli mõõtu hiid-
merihobuke, kes mind kuhugi kaasa püüab tirida. Kuna ma seda naljakat olendit ei kartnud, siis järgnesin ta kutsele, jõudes nõnda ümara torni juurde. Seal lasi merihobuke mu käe ümbert lahti ja kadus oma teed. Sisenesin torni. Kuna nähtavus praktiliselt puudus, kobasin kätega ringi, kuni puutusin midagi, mis meenutas kitsast keerdtreppi. Hakkasin seda mööda üles astuma, õigemini küll tõmbasin end käte abil mööda spiraaljat käetuge ülespoole, muu keha hõljumas järel. Mida kõrgemale jõudsin, seda heledamaks keel mu ümber muutus, nõnda et mingi hetk võisin torni siseseintel juba näha kõikvõimalikke molluskeid, tigusid, keeltähti ja oktoopuseid, kes sinna klammerdunud olid. Õnneks leidus seal peale mitmete korruste läbimist ka üks vaheruum, kus asetses suur tammelehemustriline tigudiivan, millel otsustasin veidi puhata. Olin selle peal juba mõnda aega istunud, kui diivan end korraga liigutama hakkas ja mu alt ära ujus. Oma suureks üllatuseks nägin, kuis tal külgedel ja seljatoe harjal läksid lahti kaarjad uimed, käetugede otstes aga avanesid silmad. See ülimalt kummaline tigudiivankala tegi mu ümber uudishimulikult mõned tiirud, sukeldudes siis alla. Mina aga jätkasin tõusmist ülespoole. Mingil korrusel tumeroheline keelevesi mu ümber lõppes, nõnda et sain jälle suu ja nina kaudu vabalt hingata. Ühtlasi tähendas see ka seda, et pidin trepist üles minekut jätkama jalgsi, mis oli palju raskem ja vaevalisem. Mu jalad olid juba väga-väga väsinud, kui viimaks peaga vastu lage põrkasin ja enda kohal neljakandilist luuki nägin. Õnneks polnud see lukus. Tõukasin turjaga selle lahti, pugesin avausest läbi ja tõusin püsti.
Leidsin end nüüd avarast torntoast, mille ülemine pool koosnes kolmesaja kuuekümne kraadi ulatuses akendest. Et aga ilm klaaside taga oli mähkunud piimvalgesse hämusse, polnud võimalik sealt välja näha. Keset ruumi seisis väike ümmargune laud ja selle kõrval korvtool. Akendevahelistest pragudest olid sisse tunginud roniroosid, mis katsid umbes veerandi laest ja põrandast, osaliselt ka aknaid. Üks klaasidest oli katki ja sealt hoovas sisse niisket sooja hapnikurikast õhku. Allpool aknaid ääristas ümaraid seinu aga kaarjas raamaturiiul. Vaatasin seal leiduvaid mustakaanelisi raamatuid lähemalt. Imelikul kombel oli kõigi nende autoriks märgitud Friedrich Reinhold Kreutzwald, ning pealkirigi oli neil üks: „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Ainus, mille järgi raamatuid eristada sai, oli valget värvi number, ja ma mäletan täpselt, et neid oli seal sada kuuskümmend seitse köidet. Kuna mu jalad oli ülesronimisest väsinud, võtsin esimese köite, istusin mugavasse korvtooli ja asusin ajaviiteks lugema.
Raamat algas looga, mis rääkis vaesest aidamehe perekonnast, kes oli mingi veidra juhuse läbi sattunud elama suurde ja uhkesse, aga juba lagunema kippuvasse puust lossi. Peres olid ema ja isa, koer ja kass, lambad ja kanad, väljastpoolt mumifitseerunud, aga seestpoolt elurõõmus vanaisa ja viiskümmend seitse last. Kõik nad elasid eraldi tubades, mida leidus nelja korruse peale küllaga. Viiendal, ämblikuvõrke täis pööningukorrusel elas aga keegi Tillerniks, kes oli üks väga kaval ja ohtlik olend. Kuu loomise aegu hiilis ta pööningult alla tubadesse, ilma et ükski põrandalaud oleks naksunud, silitas oma pikkade sõrmedega magavate laste nägusid, röövis neist siis kõige priskema ja viis ta kaugele metsa saiast majakese juurde, kus elas tema vanatädi Jelizaveta Ivanovna. Laste arv peres vähenes seetõttu kohutava kiirusega. Varsti oli neid alles nelikümmend viis, siis juba kolmkümmend seitse ja kui olin raamatuga poole peale jõudnud, kõigest üheksateist. Lapsed olid hirmunud ja nutsid alatasa, ema ja isa tundusid nende kadumise vastu aga üsna ükskõiksed olema. Pigem nad isegi rõõmustasid, kuna perekond oli ju vaene ja nõnda jäi neile, loomadele ja ülejäänud lastele sellevõrra rohkem süüa. Ainult elurõõmus vanaisa, kelle suule oli tardunud lakkamatu naeratus, soovis midagi ette võtta. Tal oli isegi hiilgav plaan selle tarbeks välja mõeldud, kahjuks aga ei suutnud ta seda teatavaks teha. Selle koha peal panin raamatu käest, jäädes mõtisklema, et kuidas küll saavad vanemad oma laste kadumise suhtes nii südametud olla, kui korraga avanes torntoa luuk ja avausest ronis üles väike tüdruk. Ta asetas lauale kandikutäie puuvilju, koogi ning pudeli mahla, paludes siis pääsukese kombel kiiresti vadistades, samal ajal iga sõna selgesti välja hääldades, et ma veel mõned raamatud juurde loeksin.
„Kas sa tahad, et ma hakkan sulle ette lugema?“ küsisin lapselt, mispeale ta aga naerdes pead raputas, sõnades, et ma ei pea mitte ette lugema, vaid lihtsalt edasi lugema. Et sellest piisab. Lubasin seda teha, mispeale tüdruk kummardus ja lahkus.
Vahepeal oli udu akende tagant hajunud. Tõusin ja vaatasin välja. Kuna vaade avanes igas suunas, sain peagi aru, et olen sattunud umbes kahe-kolme ruutkilomeetri suurusele saarele, mida ümbritseb meri. Saare ühes servas kasvas iidvana tammik, teisel pool olid lilli täis luhad, kadakad, mesitarud ja üksikud sanglepasalud. Saare elanikkond aga paistiski koosnevat lastest. Nad vadistasid seal all rõõmsalt ja läbisegi, kuid nii kaugelt oli mul raske eristada ainsamatki sõna. Mõned neist tantsisid, kätest kinni, ümber kibuvitsapõõsaste ja kadakate, mõned mängisid rannas kulli või ehitasid liivatorne, mõned uitasid niisama ringi, lennutasid tuulelohet või kontrollisid tarude juures meekärgi. Mesilasi oli saarel palju. Neid lendas ka ilma klaasita aknaavast pidevalt sisse ja välja, ühelt roosiõielt teisele, kogudes usinasti õietolmu. Kuna mesilinnud on mind alati köitnud ja nende kohta ka üht-teist tean, mõistsin neid lähemalt uurides kohe, et tegemist on kimalaste perekonda kuuluvate isenditega. Samas polnud ma sellist liiki kimalasi kunagi varem näinud. Nende karvkasuka värvus meenutas mulle valgeid öid.
Olles kõike seda suure huvi ja hämminguga vaadanud, tuli mulle äkki meelde, et peaksin vist olema hoopis kusagil mujal ja tegema midagi muud. Mida tegema, mulle tol hetkel ei meenunud, küll aga aimasin, et asjaga on kiire, mistõttu asutasin end tagasiteele. Olles juba põrandaluugi käepidemest kinni haaranud, meenus mulle aga tüdruku soov, ja ma mõtlesin, et oleks üpris tänamatu tornist jalga lasta ilma lubadust täitamata. Pealegi oli mul ka kõht tühjaks läinud. „Loen vähemasti senikaua, kuni söögid ja joogid otsa saavad,“ otsustasin. Istusin tagasi korvtooli ja võtsin kätte „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ teise köite.
Seal jätkus seesama lugu, mis eelmises köites pooleli jäi. Vahepeal oli ainult erakordselt külm talv saabunud ja Tillerniks karmi pakase tõttu alla inimeste juurde kolinud, öeldes lõdisedes, et on nende kaugelt sugulane, ja kas ta ei võiks seal kuni kevadeni peavarju saada. Vaatamata eemalepeletavale välimusele koletise soov täideti. Tillerniks sai omale väikese toa, ajas ajaviiteks ämblikke taga ja röövis kuu loomise aegu endistviisi lapsi, viies neid kaugele metsa vanatädi juurde, kes oli nõid. Nüüd tegi ta seda siiski harvem, sest ei soovinud perekonnale enam nii palju halba. Vahel tõi ta isegi metsast ahjude tarvis hagu ja lappis lauatükkidega seinapragusid, et tuul tubadest vähem läbi tõmbaks. Ühel kõledal talvepäeval, kui tuul tuiskas ümber maja, kostis lossiväravale koputus. Väravat avades selgus, et need olid Ants ja Grete, kes olid kaugel metsas kurjast Jelizaveta Ivanovnast jagu saanud, ta kavalusega ahjus ära põletanud ning imekombel tagasitee koju leidnud. Õed ja vennad olid jällenägemise üle väga rõõmsad, isa ja ema aga ei rõõmustanud lapsi nähes mitte just eriti. „Kaks suud jälle juures,“ pomises ema. „Meil ei ole teile mitte midagi anda!“ hüüdis isa, nutuvõru suu ümber. Olles aga saiast majakeses kokanduse ja elu kohta palju teada saanud, lükkasid Ants ja Grete südametu ema ja isa ahju, valmistasid neist maitsva prae ja sõid ära. Nad tahtsid ka Tillerniksi tema pahategude eest ahju lükata, ent too hakkas härdalt paluma, et ärgu nad seda tehku, ta on oma vigadest aru saanud ja peab edaspidi hoolt selle eest, et kõigil hea ja lõbus elada oleks. „Oodake ainult kevadeni, siis ma alles näitan, milleks võimeline olen!“ lausus ta. Võibolla oleks koletise käsi siiski täbarasti käinud, kui mitte ülejäänud õed ja vennad tema eest palunud poleks, öeldes, et võiks talle siiski ju võimaluse anda. Ants ja Grete jäidki nõusse. Siis saabus kevad ja Tillerniks külvas maja taha põllule seemned, mis ta kunagi vanatädi käest kingituseks oli saanud. Ja ennäe – juba päev hiljem kasvasid maa seest välja triibulistes maadlustrikoodes poola vuntsidega mehed! Kui Tillerniks nende jalad juurte küljest lahti lõikas, hakkasid poola vuntsidega mehed aias otsekohe omavahel maadlema, sangpomme tõstma ja kolmekordseid saltosid tegema. Nad sidusid kahe kõrge puu vahele nööri, kõndisid sellel kinniseotud silmadega edasi-tagasi ja hüppasid siis kõrge kaarega alla kitsasse veetünni. Kõik lapsed plaksutasid seda nähes rõõmust kilgates käsi. Kui etteaste lõppes, kamandas Tillerniks osa maadlustrikoodes mehi köögiviljaaeda maad kaevama, osa jõe äärde kala püüdma. Öösiti magasid nood kummalised mehikesed kuuris üksteise otsas hunnikus. Neid pidi ainult kord ööpäevas veega kastma ja peotäie vihmausse söögiks andma, muud nad eluspüsimiseks ei vajanud. Jah, tundus tõesti, et õnn hakkab viimaks ka selle vaese perekonna õuele jõudma, kuid just siis saabus lossiõuele hoopis üks ligadi-logadi tõld, kust kargas välja keegi närudes mees, kullast kroon peas. Kohe tema järel saabus sinna veel oma kolmkümmend tõlda ja vankrit, kust hüppasid maha samasugused kõhnad hilpharakad, tamburiinidega mustlased, kaardimoorid, setu vurled ja kes kõik veel. See oli nimelt kuningas, kellele see loss kunagi kuulus ja kes nüüd koos näljase õukonnaga ümbermaailmareisilt tagasi jõudis. Paarikümne aastaga oli ta kogu oma varanduse kallite hotellide peale kulutanud ja sadamakõrtsides ning laatadel maha prassinud. Nõudes jõu ja seaduse valjusega, et talle ta omand tagastataks, jättis suuremeelne kuningas siiski ka Antsu ja Grete perele paar tuba, kus nüüd kõik õed, vennad, vanaisa ja loomad pidid kuidagi hakkama saama…
Nõndaviisi, vähehaaval aina jaburamaks muutudes, see jutt jätkus. Oli lehekülgi, kus ma suisa kõveras naerda hirnusin, kuid oli ka lehekülgi, kus mul õudusest juuksed peas püsti tõusid, mis samas ei takistanud sel lool juba veidi aega hiljem südantlõhestavalt traagiliseks armastuslooks muutuda. Kusagil üheteistkümnenda köite keskpaigas oli tunne, et kohe-kohe jõuab kõik lõpliku lahenduseni, kuid just siis valgus see igasuguse loogika vastaselt hoopis eri suundades laiali, nii et igal neljateistkümnendal real eraldi lugu jätkus. Üha raskem oli raamatut nõnda edasi lugeda. Mu silmad hakkasid kipitama ja pea ringi käima. Viimaks muutusin juba kärsituks ja sirvisin raamatut neli-viis lehekülge edasi, et näha, kas lugu jääbki sama keeruliselt jätkuma või on ühte jutusängi tagasi voolanud. Suur aga oli mu imestus, kui nägin, et seal täiesti valged leheküljed on, mille sügavusest peale mõningat vaatamist tillukesed mustad mullid ülespoole kerkivad ja vähehaaval suurenedes väikeste abrakadabra-kujuliste putukate kuju omandavad. Lehe pinnale jõudes omandasid nood putukad aga omakorda ladina tähtede kuju, asetudes üksteise vahele ja kõrvale, kuni neist korrapärane keelemuster moodustus. Alles siis taipasin, mida too tüdruk mõtles, öeldes, et „loeksin mõned uued raamatud veel juurde“. Mõistsin, et kogu see lugu, mida noist raamatuist loen, sünnib siinsamas ja praegu, kasutades selleks mu enda energiat, kujutelmi ja meelolu.
„See pole ju mingi õige Kreutzwald!“ hüüdsin säärase narritamise peale, kargasin toolilt püsti ja viskasin raamatu vihasena ilma klaasita aknast välja. Mind tabas aga suur hämming, kui nägin, kuidas laperdavad raamatulehed äkki tiibadeks ja raamat ise musta-valgekirjuks linnuks muutus, siis tammeladva kuivanud haru otsa lendas ja laste jutuvada järele ahvides kohe laulma asus. Linnu häält kuuldes sain aru, et tegu peab olema kuldnokaga. Seejärel tegin uudishimust sedasama teise ja kolmandagi raamatuga – ning tõesti, needki muundusid allapoole kukkudes must-valgeteks lindudeks! Siis sattusin juba lausa hoogu ja asusin järgmisi raamatuid kahe käega alla loopima, jälgides vaimustusega, kuidas nad kõik kuldnokkadeks muutudes puu otsa lendavad. Viimaks oli neid sinna kogunenud terve käratsev parv. Lehvitasin lindudele, mispeale kõik ehmudes lendu tõusid ja saare põhjaserva suunas minema lendasid. Seal, neeme tipus, maandusid linnud adruvallidele putukaid sööma, kuni miski nad jälle lendu ehmatas. Kord kõrgemal, kord madalamal, kord laiali hajudes ja siis jälle tihedaks parveks koondudes jätkas kuldnokaparv teekonda ümber saare. Lapsed, kes samuti olid linde märganud, jälgisid kilgates, hüpeldes ja käsi plaksutades nende lendu. Samal ajal saabus koos idatuulega saare kohale suur must pilv, kust hakkas sadama sooja vihma. Kuna aga mere kohal püsis ilm päikseline, ilmus luha kohale vikerkaar ja must-valge linnuparv, lennates läbi vikerkaare, muutus värviliseks linnuparveks. Viimaks maabusid nad uuesti sama tamme kuivanud haru otsa, kust teekonda alustasid. Kuna olin kõigest nähtust ülimalt elevil, lehvitasin neile taas, mispeale linnud uuesti õhku tõusid, kuid ei lennanud enam mitte ära, vaid sööstsid otsejoones läbi klaasivaba akna tornituppa. Käratsedes, kädistades ja kriisates, tiibadega vastu nägu ja ihu pekseldes, lendasid nad mu ümber mõned tiirud, maandudes siis tagasi riiulisse, kus jälle raamatuiks muundusid – nüüd aga mitte enam must-valgeteks, vaid värvilisteks, ning „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ asemel sai nende pealkirjaks „Tagurpidi Antsu uued ja veelgi igavamad juhtumused“. Saja kahekümne viie värvilise ja täissöönud raamatuna asetusid nad üksteise kõrvale, täpselt niisama palju, kui olin neid ennist aknast alla loopinud. Tohutu uudishimuga haarasin esimese raamatu pihku. Kuna olin lapsepõlves „Tagurpidi Antsu“ kümneid kordi lugenud, sain juba esimeste lehekülgede järgi aru, et see peab olema Priit Pärna värvipliiatsite alt tulnud koomiksi-raamat, sest kõik pildid ja jutumullid ja lehekülje serval asuv tekst olid sama jaburalt vaimukad. Ja ometi olid kõik nood lood ja pildid seal uued ning ennenägematud! Esimeste raamatute juhtumused leidsid aset Tagurpidi Antslas, rääkides Onu raugalikust lapsepõlvest ja põduraist noorusaastaist, järgmised aga juba õigetpidi Antslas, kui Onu Antsule külla tuli ja seal oma lustlike asjaajamistega kogu linna elu pahupidi pööras…
Olles ennastunustavalt raamatute lugemisse süvenenud, ei pannud ma tähelegi, kuis samal ajal vaikselt luuk avanes ja sama tüdruk, kes ennist mulle süüa ja juua tõi, üles tuli. Tema järel teisedki lapsed. Alles siis, kui nad mu ümber maha istusid, märkasin nende naerusuiseid nägusid. Sedapuhku tõid lapsed kaasa tammetõrudest tehtud kohvi, leiba, põldmarju, meekärgi ja maa-aluseid trühvleid. Mõnel oli peos vilepill, mõnel rohutirts või tuuleratas. Esialgu istusid nad vaikselt, ent kohe, kui olin esimese raamatu läbi saanud, haarati see mul peost ja asuti pead koos lugema. Naerda kihistades vahetasid lapsed pilte vaadates muljeid, ja oma kõlalt meenutas nende jutt suitsupääsukeste kudli-kadlinat ja midli-madlinat. Ometi sain tähelepanelikumal kuulamisel aru, et see täiesti tavaline eesti keel on, ainult et laulev ja väga kiire. Siis märkas üks lastest, kes raamatuootajate järjekorras viimane ja seetõttu mõnevõrra kärsitum oli, et riiulisse veel mõned „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ jäänud on, ning asus neid kohe aknast alla loopima. Nähes seda, katkestasin lugemise ja läksin vaatama, mis juhtub. Ja tõesti, poole allakukkumise pealt muutusid noodki raamatud lindudeks, nüüd aga mitte enam must-valgeteks, vaid päris harilikeks kuldnokkadeks, kel üll must rüü ja kollased täpid tiibadel. Linnud istusid mõnda aega tammepuu raagus ladvaoksal, tõustes siis lapse lehvitamise peale käratsedes õhku ja lennates põhjapoolse neeme poole. Kuid nemad ei maandunud enam adruvallidele, vaid lendasid üle mere ikka edasi, muutudes aina pisemaks ja pisemaks, kuni kadusid sootuks silmist… Mis tuletas meelde, et peaksin vist minagi olema kusagil mujal ja tegema midagi muud. Seetõttu teatasin lastele, et enam pole minu järel vaja oodata, kuna pean minema hakkama, et teha kusagil mujal midagi muud, mispeale nad mu ümber sädinarohke tantsuringi moodustasid ja kõik kuuetaskud tammetõrusid, meekärgi ja trühvleid täis toppisid. Jätsin nendega jumalaga ja ronisin torniluugist alla.
Keerdtrepist alla astudes vaatasin hoolega valgeid seinu, et kas pole kuskil näha mõnda ust, kust lapsed võisid torni siseneda, kuid ei märganud midagi. Umbes kakskümmend korrust allpool sukeldusin taas tumerohelisse eesti keelde. Kuna mu kõrvatagused lõpused olid vahepealse aja jooksul kinni kasvanud, pidin hinge kinni hoides edasi laskuma. Mida allapoole jõudsin, seda teravamalt andis hapnikupuudus tunda ja valuline surve ajule kasvas. Esimese korruse uksest välja astudes suutsin veel vaevu hinge kinni pidada, mõeldes paaniliselt, mis edasi saab ja kas mulle ongi määratud emakeelde uppuda, kui ühtäkki nägin, õigemini tajusin enda läheduses mühisevat, hoovuselaadset ollust. Viimast jõudu kokku võttes ujusin sinnapoole, lastes mustmühiseval ja kobrutaval hoovusel end kaasa haarata. Kiiruga ettepoole ja siis juba ülespoole paiskudes sattusin mingi hetk jälle neljateistkümne käände suurde ja paljuhaarmelisse ujutihnikusse, mis mind täielikult endasse mähkis. Otsides paaniliselt väljapääsu, nägin äkki ühe käändväädi küljes rippumas sügavaid, kellukakujulisi õisi ning päästev aimus ajas mind nina õie sisse pistma. Ja oh seda õnne –
õiekarika seesmuses peitus puhas hapnik! Olles kuue kelluka abil kopsud õhku täis tõmmanud, vabanesin peale mõningat rähklemist ka tihniku haarmeist, ja siis polnud enam muud, kui ujuda aga otsejoones üles, heleda valguskuma poole, kuni kerkiski mu peanupp keelest välja, nõnda et end jälle klassiruumist leidsin… Lühidalt kokku võetuna ongi kõik.“
Õpetaja Veilberg vaatas Illimarile tükk aega vaikse hämminguga otsa.
„Poleks uneski osanud aimata, et mõnel võib emakeelega nii lähedane suhe olla,“ sõnas ta viimaks. „Minu lugupidamine igatahes! Samas paneb see mõtlema, mis sust riigieksamil saab. Sest kui seal midagi sarnast juhtub, on istumajäämine kindel. Kuhu sa pärast kooli lõpetamist muidu edasi plaanid minna?“
„Olustverre, mesindust õppima.“
„Kas seal eesti keele eksamit sisseastumisel ei nõuta?“
„Ei. Ainult vestlus on.“
„Selge… Tead, seoses sellega tekkis mul üks mõte. Lõpueksam toimub kahe kuu pärast. Seal ma sind aidata ei saa, kuna valvsad kaas-istujad selle koha pealt juba nalja ei mõista. Aga enne Viljandisse saatmist on tööd ühe öö veel koolimajas. Minu plaan on järgmine: kui kõik on majast lahkunud, tuleme hilisõhtul tagasi ja otsime su hobuse unenäo teiste eksamitööde vahelt üles. Pärast seda kirjutad sa minu dikteerimise järgi eksamitöö uuesti ümber. Sest kui sa eesti keele peale ei mõtle, ei pea sa sinna ju ka sukelduma?“
„Ei.“
„Tore. Sel juhul dikteerin ma selle nõndaviisi, et sa ei saa mitte hea ega väga hea, vaid rahuldava tulemuse jagu punkte. See on vajalik selleks, et kellelgi mingeid kahtlusi ei tekiks. Oled nõus?“
„Muidugi olen!“ vastas Illimar rõõmsalt.
„Aga sa pead mulle lubama, et see kõik jääb meie vahele, sest mul on pere ja lapsed ja ma ei taha sinu pärast tööd kaotada. Kas lubad?“
„Luban, õpetaja, luban!“ hüüdis Illimar naerdes, haaras õpetaja käe ning raputas seda tugevasti. „Ja luban ka seda, et igal sügisel toon teile edaspidi selle heateo eest suure purgitäie mett!”
Illimar jooksis koolimajast välja, kus sõbrad teda juba kärsitult oota-
sid.
Õpetaja Veilberg toetus aga mõttessevajunult aknalauale, olles veel kaua kuuldud loo mõju all.
„On see tõesti haigus?” mõtles ta rahutuid, aina kuju muutvaid märtsipilvi vaadates. „Või on see hoopis midagi muud? Sest leidub ju ikka inimesi, kes sünnivad siia ilma mõne eelduse või andega, õpivad, täiustavad ja lihvivad seda, viivad ellu oma unistused, on kasulikud endale ja teistele. Siis aga tuleb keegi mingi ülimalt haruldase võimega, mis puhkeb õide ainult väga erilistel, lausa vägivaldsetel tingimustel, ja ometi pole sellest kellelegi kasu… Kui välja arvata üksainus inimene.“
Õpetaja Veilberg vaatas üle majade kõrget, päikese käes sädelevat veetorni. Tema pea oli täis intensiivset, kerget ja salapärast õnnetunnet, nagu oleks ta just äsja avastanud uue olemasolemise dimensiooni.
„Jah, ma aitan teda. Ma pean teda aitama.“
