Ilukirjandusliku tiktoki teise viisaastaku lävepakul

KAUPO MEIEL

Eesti novell 2023. Koost. Maria Esko, Joosep Vesselov, Maarja Kangro, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2023. 256 lk. 23.50 €

„Eesti novell“, mis on väljaandja lubaduse järgi „sari sajaks aastaks“, sisenes teise viisaastakusse, sai Allan Appelbergi käe all uue kaanekujunduse ja läheb, tundub, kindlalt edasi. Palju polegi minna jäänud, 94 aastat, ja kuna inimelu pidevalt pikeneb, peavad koostajad ja väljaandja Armin Kõomägi loodetavasti oma lubadusest kinni ning novelliantoloogiad muudkui järgnevad ja järgnevad.

Ilmselt tuleb enne saja aasta täitumist endalt nii mõnigi kord küsida, et kas seda kõike on vaja ja kas see üldse väärib kogu seda vaeva: rehitseda läbi kogu aasta algupärane novellilooming, valida neist parimad või vähemalt sobivaimad, panustades sellele, et lühilugude taastrükid ühtede kaante vahel uue ja huvitava koosluse tekitavad ning et lugejad seda ka aastast aastasse tõesti millegi uue ja huvitavana võtavad. Töö teeb traditsiooniliselt lihtsamaks Tuglase novelliauhinna pälvinud juttude lisamine, aga keerulisemaks ühe vana hea novelli leidmine, et see kaasaegsete tekstidega kokku kõlaks.

Lühidalt: skeem on selge, loogiliselt raamistatud ja alusstruktuurina selline, et võiks tõesti aastakümneid muretult vastu pidada, parimal juhul kirjandusilma rikastades, halvimal juhul lihtsalt aega ära tiksudes.

Mistahes antoloogiad on alati väga tänuväärsed väljaanded, sest ajad on meil kiired ja vajadus lollide maailmas keskmisest intelligentsem välja paista akuutne. Antoloogia, eriti väga päevakajaline, nagu „Eesti novell“ seda nii idee järgi kui ka tegelikkuses on, võimaldab vähese vaevaga omandada paraja portsu kaasaegsete kirjanike nimesid koos vähemalt pealiskaudse hinnanguga nende stiilile. Võib-olla enamat polegi enam vaja, võib-olla piisabki ilukirjanduslikust tiktokist. Nina kirtsutada ega manduvale maailmale kõrgilt ülalt alla vaadata pole mõtet, see on reaalsus ja vesi novellimeistrite veskile.

Ilukirjanduslikus tiktokis pealkirjaga „Eesti novell 2023“ laulavad, tantsivad ja löövad trummi Kai Kask, Urmas Vadi, Ilja Prozorov, Vahur Aabrams, Erkki Luuk, Hänilane, Mikko Lagerspetz, Kristjan Haljak, Brigitta Davidjants, Lilli Luuk, Mudlum, Katrin Tegova, Sveta Grigorjeva, Piret Raud, Andreas Kübar, Maryliis Teinfeldt-Grins, Anastassia Kuznetsova ja Meelis Friedenthal. Klassikute pingi hõivas seekord Albert Kivikas.

Tuntud, vähem tuntud ja tundmatute autorite tasakaal on üsna paigas, sooline tasakaal samuti täiesti aktsepteeritav, nagu ka autorite ealine diapasoon (vanima autori sünnist möödus tänavu 125 aastat ja noorimal autoril täitus 15 eluaastat).

Tiktok-maailm nõuab tiktok-arvustusi. Nõudmisele vastan järgnevalt pakkumisega.

Kai Kask ja „Täpselt nii“. Minategelasele antakse maja ja öeldakse, et ta kirjutaks romaani. „Kirjutama ka ei hakka, seegi on selge. Kuidas veeta aasta, vaba aasta? See, millest unistavad paljud kooli lõpetanud, olles veel nii noored, et enamik aastaid on ees, see kulub neil tühjale-tähjale, Austraaliale ja Balile, mitte veel austritele ja ballidele. Aga kui aastaid on kahe käe sõrmedel, on nii kiire, tõeliselt kiire, et kui jõuaks veel midagigi. Kuidas jätta jälg?“ (lk 13). Segunevad minevik ja olevik ja kerge puäntki on lool olemas. Kai Kase loomingus on see jutt pigem midagi sellist, mis sobiks täitma teiste, mõnevõrra tugevamate lugude vahelist ruumi autorikogumikus.

Urmas Vadi ja „Avanev süda“. Lugu viib meid Vahemere saarele koledate, kuid šarmantsete lihtinimeste ja salapäraste kaunitaridega. Tegelased joonistuvad kiirelt ja selgelt välja, osa küsimusi saab oodatud vastuse, osa jääb vastuseta. Vadi realism on enamasti õrn ja ta tundub inimesi, nii väljamõelduid kui päriselu omi, siiralt armastavat, isegi kui need seda ei vääri. Hea tunde ja meeleoluga veste.

Ilja Prozorov ja „Tuhandendat korda“ (vene keelest tõlkinud Eda Ahi). Raamatu ainuke tõlketekst, iseenesest lihtne ja labane armastuslugu, aga hoiab jõuliselt klassikalise novelli joont, kirjeldused on detailirohked, kuid kindlasti mitte tüütavad. Prozorovil on traditsiooniline, mida iganes see ei tähenda, ja kaasaegne vorm hästi tasakaalus. Selle raamatu kontekstis saab mainida, et ega eestlane nii ei kirjutaks kui tema, ilmselt ei suudakski.

Vahur Aabrams ja „Ületalvelaulud“. Läheb eesti kirjanduses üsna trööbatud teemasse „meenutused sellest ajast, kui ma Tartus tudeng olin, ja mida ma raamatukogus ja selle ees tundsin ja kellega kohtusin ja mida ma seejärel jälle tundsin“. Puumajad ja keeltemaja ja muusika ning armastus ja petmine, nagu ikka. Üldiselt ladusalt kirjutatud, kui ei oleks minategelase pidevat kordamist, et ta ei mäleta, mida keegi ühel või teisel hetkel täpselt tegi või ütles. Saime juba esimesel korral aru, aitab küll.

Erkki Luuk ja „Velpjas kokkukuuluvus“. Eesti tekstieksperimentide kroonitud narr omas mahlas: „kui taotlus rahuldatakse (milles pole muidugi vähimatki kahtlust), tuleb neist seismajäänud eelpoololijaist kurve lõigates täiskiirusel mööda sõita. ometi pole see muud kui vaid lühinägelikkus, mis kedagi nõnda tegema sunnib. tõepoolest: – mida loodetakse sel moel saavutada?“ (lk 70). Tõepoolest, mida loodetakse sel moel saavutada, küsib endalt ka lugeja. Erkki Luuk saavutabki iseennast, ja korduvalt, enamat oleks liig nõuda.

Häniläne ja „Tarõ“. Seekordse novellivaliku kaasaegse osa ainuke murdekeelne tekst ja ikka nii murdekeelne, et põhjaeesti murderühmas üles kasvanuna igatsesin juurde tõlget. Siiski ei jäänud sisu tabamatuks, tarõ on ju tare ja üks armas lugu ühest majast, tarõst, see ka on, loos on loodust, maad, poeesiat ja kaduvat süütuse aega.

Mikko Lagerspetz ja „Hõbepulm“. Mõnus draama, selline, millest armastame rääkida ning mida klatšida, sest need asjad on huvitavad, kui need juhtuvad teiste inimestega. Tegelastest küll lõplikku sotti ei saa ja üldse on tunne, nagu vaataks võõrasse magamistuppa, aga sirgjoonelise, kuigi veidi ülekonstrueeritud suhteloona töötab nagu kellavärk, kuni järgmine magus klatšilugu raamatust või elust enesest peale tuleb.

Kristjan Haljak ja „Külalised“. Seda ainsagi taandeta lühikest juttu lugedes tuli sama tunne kui Darren Aronofsky filmi „Mother!“ vaadates – ega millestki aru suurt ei saa, sest ilmselt ei saa autor ise ka millestki aru, aga teostus on täitsa nauditav. „Ilu on ükskõikne. Ilu ei sure ju samamoodi nagu jahimees ootamatult metsas“ (lk 97). Selle metafoori eest annan kõik andeks, isegi taanete puudumise.

Brigitta Davidjants „Plahvatus nätsuputkas“. Lapsepõlvelugu pöörastest üheksakümnendatest, üks selle raamatu siiramat, vahetumat kaasaelamist pakkunud jutustus, mille põhjuseks võib-olla kokkukõla lugeja enda noorepõlvemälestustega. Esimesed banaanid, kleepsuga nätsud, putkamajandus, kuritegelike grupeeringute omavaheline arveteõiendamine – teie mäletate ja Davidjantsi loos on. Pöördeliste aegade kujutamine lapse silmade kaudu pole kõige värskem võte, aga hästi läbi viiduna on see väga võluv ja autor on tõesti veatult hakkama saanud. Lisaks on alati tore, kui omamaises kirjanduses kasvõi veidi leiab äramärkimist või kirjeldamist mõne siin elava ja ehk veidi märkamatu rahvakillu või kogukonna iseloom. „Plahvatus nätsuputkas“ laseb meil sisse vaadata Eesti armeenlaste eluollu ja see annab möödunud aegade hindamiseks lausa hindamatu lisavaatepunkti.

Lilli Luuk ja „Kurbuse kunst“. Loos kohtuvad kolm maailma hirmsaimat asja, mis üht naist võivad tabada: pisike laps, remont ja lapse nõudlik vanaema. Ja samal ajal tuiskab ka veel, sest me elame ju Eestis, olgu Issand meile armuline. Ainuüksi kõige selle peale mõtlemine võib murda ka tugevaima mehe, mis veel läbi elamisest kõnelda. Aga naised peavad vastu, sellest saame jutu käigus kindlalt aru. „Seda sa ikka tõesti oskad, Ada. Mida oskan, ema. Kurb olla! Inimestel tuju ära rikkuda. See on ikka kunst, Ada, see, kuidas sina seda alati teed. Mina pesin marlesid, keetsin piimapudeleid. Sa ei saa aru, kuidas SINUL on vedanud, Ada. Vaata siin ringi, vaata oma Ivot. Millal te lapsele nime ära panete, Ada? Ta on varsti ühekuune!“ (lk 121). Kogu see äng ja kurbus on põhjalikult ja alasti meie ees. Aga, Lilli Luuk, kas sa kunagi ka naeratad? Naerata ometi!

Mudlum ja „Vana Peedu“. Üks „Eesti novelli 2023“ tugevamaid tekste, inimlik ulmelugu hoogsa fantaasia ja vähimagi venitamiseta. See on lausa õnn, kui üks novell kohe peale hakkab, ilma et autor peaks vajalikuks püüda liiga pikalt atmosfääri luua, mis lõpuks niikuinii ei õnnestu, sest jutt saab enne otsa. Mudlum käsitleb igavese elu temaatikat pealtnäha kergelt ja võrdlemisi mõttetute tegelaste kaudu, aga samal ajal elegantselt ja kõikehõlmavalt. „See on ikkagi imelik, et surma enam ei ole. Väga veider asjade korraldus. Kas nad mõtlesid ikka selle hoolega läbi?“ (lk 135). Ja üks tsitaat veel, sest see on lihtsalt nii hea jutt: „Kui mina kustun, kustuvad kõik tähed. Aeg on nali, vaat mis ta on. Lähme sisse, sääsed söövad ära. Mul on õlut“ (lk 136).

Katrin Tegova ja „Teraslind“. Katrin Tegova novelliloomingu puhul ei saa kuidagi mööda filmivõrdlustest. Sedakorda ei tekkinud paralleel isegi mitte autori enda filmidega, vaid hoopis Julia Ducournau õudse ja (anti)seksika linateosega „Titane“. Neil, kes pole seda filmi näinud, soovitan siiralt mitte vaadata. „Teraslinnus“ on palju seksi ja enamasti üsna sirgelt kirjeldatuna. Võib-olla selle eest saigi „Teraslind“ Tuglase novellipreemia, sest kellele siis ei meeldiks seks lennukiga – teema, mis on eesti kirjanduses siiani väga vähe kajastamist leidnud.

Sveta Grigorjeva ja „Sotsiaaldemokraat ja monarhia“. Grigorjeva episoodidest koosnev lugu on harali nagu haraka pesa ning sinna on kokku kantud sädelevaid mõtteid, isiklikke kogemusi, arutlusi loomingust ja poliitikast ning kõik see on segi nagu sotsid ja kunnid, võta üks ja viska teist. Loo lugemine pakkus parajalt kurnava kogemuse, mis on vist välja vabandatav sellega, et kui mina peeglisse vaatan, ei näe ma Sveta Grigorjevat, aga kui Sveta vaatab, siis näeb. Inimesed ongi erinevad.

Piret Raud ja „Päeva parim hetk“. Pärineb viimase paari aasta parimast eesti novellikogust „Nimepanija“. Mitte kõige meeldejäävam tekst ühest ega teisest raamatust, aga parimas mõttes piretraualik kõigi oma eklääride ja õhku tekkivate veriste vorpide, argielu maagiaga, mida vaid tema oskab näha ja kirjeldada.

Andreas Kübar ja „Carmen Electra“. „Eesti novelli 2023“ kolmas kiri Sõgedate külast. Eelmised kaks olid Erkki Luugilt ja Kristjan Haljakult. Kõiki kolme iseloomustab (ilmselt teadlik) ebamugavustunde tekitamine. Kübar kasutab selleks muu hulgas Gunnar Grapsi spermat hinnaga 400 000 eurot, kogus ebaselge. Kübaral oli siiski ka üks selge lausung sisse lipsanud: „Haapsalus on sitaks igav“ (lk 187). Lugejale eksperimentaalsemat laadi tekstiga näkkusülgamises on siiski ka mõtteselgus võimalik, tõestab see.

Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Ukselink“. Teksti algne ilmumine Värskes Rõhus viitab sellele, et tegu on noore autoriga. On või ei ole, pole oluline, aga kui on, siis selle kohta on tegu imetlusväärselt tugeva tekstiga. Selle loo võib tuua eeskujuks paljudele vanadele ja kuulsatelegi autoritele: ütle, mis sul ütelda on, tee seda ilusas keeles, tunne kirjutades midagigi, ära ole nagu mingi õnnetusehunnik, palun. Ja üleüldse vajame rohkem jutte Riiast kui Tartust.

Anastassia Kuznetsova ja „* * *“. Taas üks nooremat sorti autori tekst, millest vanad kalad võiksid õppida. Leidlike kujunditega ja mõjuvalt antakse edasi hääbumine, kadumine, ääremaa lagunemine, millest meil valimiste eel pisarsilmil kõneldakse, et hiljem lubadused tolmuks kõdunenud puulehtedena tuulde heita. Nimeta lugu nimeta väikelinnast on nagu Eesti Vabariigi hümn, ainult et aus.

Meelis Friedenthal ja „Abracadabra“. No mida me räägime „Abracadabra“ kohta? Selle jutustuse mõõtu novelli kohta pole muud öelda, kui et tegu on praktiliselt veatu tekstiga, milles on müstikat, huumorit, intelligentsi, tõesti kõike. Kui tegin Loomingule 2022. aasta lühiproosa ülevaadet, siis mõtlesin, et milline tekst loetuist võiks küll võita Tuglase auhinna. „„Abracadabra“,“ mõtlesin. Siis küsiti ka, et mis ma arvan, et kellele võiks anda Tuglase auhinna. „„Abracadabra“,“ vastasin. Vahel ei saa üldse asjadele pihta, siis jälle saad nii pihta, et on saadud. Kuidas see küll juhtus? Müstika, täielik… nojah, abracadabra.

Albert Kivikas ja „Verine väits“. Väga hea leid koostajailt, kasvõi selleks, et tuleks meile meelde, et Kivikas oli tugev kirjamees ka ilma menutaieseta „Nimed marmortahvlil“. Laias laastus on see „Eesti novelli 2023“ kolmas eeskujulik ulmelugu koos Mudlumi ja Friedenthaliga. Kui nii edasi läheb, siis näeme mõne aja pärast ehk, et kogu „Eesti novell“ on eeskujulik ulmekogumik, mille üle üks fantastikasõber muidugi ainult rõõmu võib tunda.

„Eesti novell“ ei saa kunagi olla tugevam kui aasta, mille novellivaramust see koosneb. 2022 oli läbilõike põhjal üsna tubli aasta, eks on paremaid ja on kehvemaidki. Tipud nagu Raud, Friedenthal, Mudlum ja Lilli Luuk olid kõrged, ülejäänutega võrreldes ehk liiga kõrged. Kai Kask, Urmas Vadi ja Katrin Tegova on põnevad autorid, aga kas selles teoses olevad tekstid on just kõige paremad, mis neilt tulnud või tulemas, selles pigem kahtleks.

Anastassia Kuznetsova ja Maryliis Teinfeldt-Grins on noored autorid, aga nad ei pea midagi ega kellelegi tõestama, sest mõlemal, eriti Kuznetsoval, on ette näidata väga vaimustav, lausa eeskujulik tekst, mis lugejaga tõesti räägib, kui see vähegi kuulata oskab.

Sõnasõgedikke leidub alati ja tore, et neid on, kuigi nende loodu tundub paremini töötavat kirjandusajakirja veergudel kui raamatukaante vahele kammitsetuna.

Kui mingit iseloomustavad märksõna või määratlust „Eesti novell 2023“ kohta püüda leida, läheb mõte paratamatult kahele ühisnimetajale, kusjuures mõlemad pärinevad Henn-Kaarel Hellatilt: esimene on „ulme“ ja teine „naiste maailm“. Žanriliselt on just ulmelised tekstid selle kogumiku kõige paremad igal ilukirjandustehnilisel põhjusel ja teiseks, keeruline öelda, kuivõrd korrektne see määratlus on, aga raamatu parimad tekstid pärinevad naiskirjanikelt, kelle haare on lai, hõlmates sirgelt naiseks olemist ja lõpetades üldisemalt inimeseks olemisega.

„Eesti novelli“ uus viisaastak on alanud ja nüüd jääme ootama, mis järgneb.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi