Kes koristab mu peas? jt luuletusi

HELEN HINDPERE

Kes koristab mu peas?

Mu süda töötab. „Ma igatsen sind.
Ma igatsen sind,“ ta kordab.
Hädaabirütmis ründab. Ma olen väsinud, hingetu ja haige.
Ta minevikku hooldab.

 

Maailm laguneb, ta on üleni sinuga koos

A) 14
ma leban voodi peal / mu voodi vales kohas

B) 15
„kõik on tema värvi“

mida ma teen? ma mäletan.
mu mälu valetab, ta petab,
mina oletan ja püüan
ennast olevikku seada – diivan

kadunud ja asemel
on tema luudest tehtud padjad

C) 16
„kõik on tema värvi“

mida ma teen? ma mäletan.
mu mälu valetab, ta petab
rohkem kui mu tuba.

ta tuleb sisse. istub diivanil.
ma vaatan teda, tema vaatab üles.
mu tuba tardunud, mu voodi vales kohas.
ma leban teki all, mu kõrvalt jälgib mälestust
ei keegi muu kui kõige julmem jumal.

D) 17
„kõik on tema värvi“

mida ma teen? ma valetan.
mu mälu valutab, ta petab
rohkem kui mu süda.

ta tuleb sisse. istub diivanil.
ma armastan, ja tema vaatab minust üle.

mu tuba tardunud, mu voodi vales kohas.

ma leban teki all, mu kõrvalt jälgib mälestust
ei keegi muu kui kõige nukram-nõrgem mina.

 

Korter punaste tuledega supermarketi taga

sa vajud minu vete sügavpõhja kuudeks
mul puudub aeg et luhtumiste peale mõelda

ma anun maailma, palun, murdu millessegi uude
ent maailmal ammu enam miskit muud ei ole öelda

okei, siis olen julm ja külmavereline mõrvar
vaid tükeldan ja hakin iseenda peas

ja vahel, harva, et ei läheks mulle enam korda
sindki lõhun teiste surmamõistetute seas

 

millest ma kokku olen pandud

ma ei tea, ja milleks üldse?
ka ei tea
kas see kellelegi toob selgust või head
või olengi mina vaid üks kest kus
korduvad meelevead

 

epiloog

ma pole mina, olen sahin mõistuses
sa hoiad minu nägu enda käte vahel peos

mul sõnadega siin midagi ei ole teha
mu akna taga / marss ja veenus / minu külmikuga
vaatavad tõtt
nende kurjad puna-rohelised silmad

Keegi ülal juba ammu kõnnib õhtu otsa ringi
vist otsib mingit korda minu mõistusest

ma vaatan üle ja üle ühte tänavat kus
läbi lume tuleb pimedusest välja sinu lumivalge silm
ma lappan nagu lappab fanaatik ühtelukku
sinu nägu – ilme nagu mängufilm

nüüd mu nägu kaetud sinu käte sisse
nagu värvi valgesse või külma ilma

valged lained
mõistus, palun ole selgem, targem annab ikka järgi
sega minu eest neid jälgi mis mul lakkamatult kannul vargsi

tal on minu käed, minu miniatuursed sõrmed
ta keerab lukku koduust must tänav kaugemal
ja mul on tema miimika,
tema lukku pandud keha

ma tean, ma olen enda armastatu

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi