Aeg liigestest on lahti

Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn“ kümme aastat hiljem

OLIVER BERG

Aasta oli siis 2013, kui salapärane kultuurirühmitus ZA/UM kirjastas Robert Kurvitza esimese – ja seni ainsa – romaani: „Püha ja õudne lõhn“. Raamat äratas ilmudes kohe tähelepanu, kuid vastuvõtt jäi suures pildis üsna polariseerituks. Mariann Tihase kirjelduse järgi võiks tekkinud vastaspooled nimetada Oudekki Loone ja Mihkel Kunnuse leerideks – esimesed siis romaani pooldajad (avangard), teised vastalised (establishment).[1] Olin toona püüdlik intellektuaalsete ambitsioonidega kirjandustudeng ja oma lugemisvalikute puhul vahest ülemäära mõjutatud toonaste hea maitse valvurite ehk teise leeri seisukohavõttudest. See seltskond üldiselt ei pidanud ega pea endiselt paljuks ära otsustada, mis kvalifitseerub päris kirjandusena ja mis mitte. Aga teinekord lipsab mõni teos väravavalvurite valvsa pilgu alt läbi ja teeb sissetöötatud jõujoontele vaatamata seda, mida kirjandus on mõeldud tegema – mõjutab lugejat.

Ma ei kuulunud seega esimese laine hulka, kes „Püha ja õudse lõhna“ teksti sees sai mõnuleda. Võtsin üle võõrad mõttemallid ega hakanud väärtuslikku lugemisaega mingi tiluliluga vaevama. Miks peakski, kui Peeter Helme sulest ilmunud arvustus andis juba pealkirjaga mõista, et tegu on tühjavõitu teosega, mille sümptomaatilised puudused loeti üles kohe avalõigus: „tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese kunstlikkus ja selle kõikjalt ripnevad traagelniidid ning lõpplahenduse rutakas ja justkui laisk lahendus“, mistõttu polevat võimalik Kurvitza vähem kui 250-lehekülje pikkust proloogi romaanitsüklile eraldiseisvana tõsiselt võtta, eriti kui seda kõrvutada mõne tõelise kirjandussaavutusega, nagu Mats Traadi 3200-leheküljeline jõgiromaan „Mingem üles mägedele“.[2]

Esindan niisiis kodumaise kirjanduse sõprade seas õnneliku vähemust, kes võttis esimest korda „Püha ja õudse lõhna“ kätte kümme aastat pärast raamatu esialgset ilmumist. Ja sealjuures veel vähemust, kes enne raamatu lugemist mängis läbi viimaste aastate ühe hinnatuima arvutimängu „Disco Elysium“ – tõsistes mänguringkondades sageli nimetatud lausa üheks parimaks mänguks läbi aegade! –, mille oli välja arendanud ZA/UM stuudio. Tõsi küll, kuigi see „Disco“ ZA/UM kasvas välja Kurvitzast ja tema kaaskonnast, pole praegusel rahvusvahelisel mängustuudiol toonaste Tallinna noorte nihilistihakatistega enam suurt midagi ühist.

„Disco Elysiumist“ saadud kunstiline kogemus ärgitas mind eksistentsiaalse kriminulli hõnguga mängu lõpust õhku jäänud niiti edasi harutama. Liiga magus oli seal rõhutatult fiktsionaalses, ent veidralt tuttavas aurupungi maailmas veedetud aeg, liiga ammendamatu nauding tema entsüklopeedilisest ja ülimeelelisest ülesehitusest, et isu mõnekümne tunniga või nii täis saada. „Disco Elysiumi“ mängimise kogemus sarnaneb rohkem koomiksi – või siis graafilise romaani – lugemisega kui harjumuspärase arvutimängu mängimisega. Etteruttavalt poetan vahele, et koomiksiesteetikat võib näha ka Kurvitza romaani eeskujuna.[3] Suurem osa „Disco“ mänguajast möödub teksti lugedes ja selle põhjal enda vastustega valikute tegemisel, ehk siis interaktiivsel tekstiloomel, mille tulemusena „Disco“ detektiivilugu avab oma pööraselt polüfooniliste sisehäältega end kas ühest, teisest, kolmandast, neljandast või jumal teab mitmendast küljest. Selle maailma lörtsisegustel lagunevatel tänavatel ringi tuhlates tundsin, nagu oleksin sattunud happes peaga seiklema Põhja-Tallinna unustatud nurgatagustesse, kus igal vastutuleval tegelasel on oma mahavaikitud isiklik tragöödia kanda, mida nad teevad tõeliste postsovetlaste resigneerunud lembusega. Laenates Triin Loide sõnu: „suure osa mängust norid sa teistelt inimestelt suitsu, korjad kilekotti taarat, valmistad oma paarimehele pettumust ning püüad kuidagi ellu jääda ja selgusele jõuda, kas hääli oma peas peaks kuulama või eirama“.[4] Eesti mis Eesti.

See kodune tunne alatasa hämaratest hallidest tänavatest oli ehk võimendatud asjaolust, et elasin toona Hollandis keset Lääne-Euroopa klantsitud hoolt ja puhtust, kus kommunismi lagunenud pärand on midagi sama eksootilist ja võimatut, nagu meile näib soe päike ja kuiv jalg keset novembrikuu rõskeid õhtuid. Tundsin „Discos“ midagi igieestlaslikku, kuigi mängu tegevus toimub äraspidiselt ümber nimetatud kergelt düstoopilises tuleviku ulmemaailmas, kus mandrid on iisolad, kultuurimõjudena jooksevad läbi Poola ja Rootsi päritolu nimed, geograafia ja poliitiline maastik meenutavad allakäinud Põhjamaid, kui nemad oleksid ka jäänud raudse eesriide taha, lisaroll on laiemal Euroopa Zeitgeist’il, mida näitlikustavad kohanimed nagu Oranje ja sealse kultuuri järellainetused, aga see kõik on kuidagi tabamatult eestipärane, ainult avatud sellise erakordse mastaapsuse ja ambitsiooniga, mida pole harjunud Eesti kultuuris nägema. Kuigi „Disco“ tegevus toimub provintsilinna Revacholi kõige laostunumas linnajaos Martinaise’is, pole „Discos“ midagi provintslikku. Mäng vallutas maailma põhjusega. Ja selle mängu taga on Robert Kurvitza loodud maailm, mida ta esimest korda jagas avalikkusega „Püha ja õudse lõhna“ näol.

Jõudsin Kurvitza romaanini niisiis veidra ringiga. Kui võtsin raamatu möödunud varakevadel ette, tundsin mõneti küll häbi, et olin sellise pärli enda tuima nina alt mööda lasknud, ent teisalt usun, et sain raamatut nautida intensiivsemalt, kui see oli võimalik lugejatel kümmekond aastat tagasi, kel tuli ootama jääda vastust Jaak Tombergi sõnastatud küsimusele, kas romaan „suudab täita oma kõige suurema lubaduse, nimelt funktsioneerida proloogina pikemale romaanitsüklile, mis heidab rajatud maailmale loodetavasti veel hulgaliselt fantastilis-realistlikke pilke ning kus esitatud lood moodustavad alles siis mingil kõrgemal tasandil sellest maailmast mõne kõrvutatava koondperspektiivi“.[5] Aasta on nüüd 2023, pimedad sügisõhtud tuletavad meelde kõike, mis on jäänud tulemata – nende hulgas järgmised osad Kurvitza lubatud romaanitsüklist, mille proloog „Püha ja õudne lõhn“ pidi olema… või kas see romaanitsükkel jäi ikka tulemata? Ehk liikus Kurvitz oma loo jutustamisega hoopis meediumi juurde, mille puhul ta tundis, et teose potentsiaal võiks selgemini esile tulla ning mille publik mõistaks loodu erakordsust ehk rohkem hinnata?

Olen igati ühel meelel Triin Loidega, kes enda sõnul on „ludoloogia ja kirjandusteaduse ühendamise tugev apologeet“, tema lootuses kohata tulevikus enam arusaamist, „et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist“.[6] Loide toona sel pikemalt peatuda ei jõudnud, katsun niisiis siinse tagasihoidliku esseega anda oma panuse teema püstitamiseks Robert Kurvitza „Püha ja õudse lõhna“ ning „Disco Elysiumi“ näitel. Usun, et Kurvitza liikumine kirjandusest arvutimängude juurde võiks anda põhjust avardada meie lähenemist kirjanduse uurimisele, kuna oma mõtlemises lähtume suuresti endiselt antiiksetest eepika-lüürika-draama kategooriatest, kuigi tehnoloogilised arengud viimaste kümnendite jooksul on teksti kogemiseks loonud märgatavalt rikkalikumaid võimalusi. Jätan taksonoomia arendamise targemate kätte ja piirdun hüpoteesiga, et videomängude stsenaristikat uurides opereerime kusagil eepika ja draama vahelisel hallil alal. Ilmselt on veel pikk tee minna, et väärtustaksime arvutimänge samamoodi nagu nüüdseks kinokunsti kõrval ka seriaale – seegi on olnud suhteliselt hiljutine areng. Kui räägime jutustatud lugudest ja nende rahvusvahelisest haardest, siis on „Discoga“ sarnase vägiteoga hakkama saanud Emil Tode „Piiririik“ üheksakümnendatel ja Veiko Õunpuu „Sügisball“ nullindatel. Ja kui poleks „Püha ja õudset lõhna“, poleks ka „Discot“.

Aga mille poolest Kurvitza loodud maailm siis nii eriline on? Mille poolest eristub see teistest püüdlustest panna Eesti kirjandus uutmoodi kaardile ja kinnistada kirjanduse keskne roll meie kultuurilise vaimu kandjana? Mäletate meie ihalust MASER-i (Meie Ajastu Suure Eesti Romaani) järele, mis just parajasti Kurvitza romaani ilmumisaegu olevat „taas heleda leegiga põlema lahvatanud“, nagu Johanna Ross 2013. aasta Loomingu proosaülevaates kirjeldab?[7] MASER pidi kohe-kohe tulema ja mõne arvates tuli ka, aga nišitoode koondnimetusega Eesti kirjandus jäi ikka vaeste friikide luksuskaubaks ja ilukirjanduslike raamatute tiraažid ja müüginumbrid jätkasid langust, nagu homset ei oleks. Usun, et Kurvitzat kandis romaani kirjutades tugev missioonitunne ja armastus kirjanduse ja lugude vastu. Usun, et ta tahtis siinsele kirjandusväljale pakkuda midagi tõepoolest uudset, panna oluline nurgakivi vaevaliselt võrsuvale alternatiivsele diskursusele, kus harjumuspärane realism mõningate modernistlike lisavõtetega ei ole kodumaise kirjanduse ainuvõimalikuks vasteks. Umbes samal ajal hakkas sarnase ambitsiooniga romaane kirjutama Paavo Matsin, ja kuigi tema võttestik ja looloogika on sootuks teisest ooperist, on olemas teatav ühisosa selles, kuidas need kaks autorit Eesti kirjanduse üldpildist eristuvad.

Kurvitza kirjutuslaadi uudsust tabas täpselt Tarmo Jüristo kümnendate keskel avaldatud essees mängulisest kirjandusest, mis oma olemuselt „eeldab lugejalt teistlaadi, aktiivset suhestumist tekstiga, annab lugejale märku oma fiktiivsusest ja meelevaldsusest ning sunnib teda selliselt tegema ise valikuid ja langetama otsuseid“.[8] Jüristo jätkab näidetega 1970. aastate esimestest tekstipõhistest arvutimängudest, avab tehnoloogilise arenguga tekkinud narratiivsete võimaluste kasvu ilminguid ja rõhutab sealjuures olulise inspiratsiooniallikana samuti 70ndatel tekkinud uue mänguvormi mõju, milleks oli „Dungeons & Dragons“.[9] Vanakooli rollimängude mõju on ilmne ka Kurvitza loomingu juures, kes enda sõnul õppis just table-top mängujuhina jutustamiskunsti ja peab „pliiatsi-paberi rollimängu oluliseks tehnikaks, kui kirjandus soovib ülejäänud meediumitega võidurelvastuda“, mida ta Kurvitza meelest kahtlemata tegema peaks.[10] Jüristo arvates on just rollimängude taustast koorunud Kurvitza maailmaehitusoskus ja raamatu omapärane kollektiivne loomisviis – raamatu lõpus on kategooria „Worldbuilding“ all üles loetud veel Martin Luiga, Kaspar Kalvet ja Argo Tuulik – „Püha ja õudse lõhna“ kvintessents, kuna romaani sisemise loogika seisukohalt pole noir’iliku kadumisloo lahendamine asja iva: „Müsteeriumiks ei ole mitte Lundi tüdrukute kadumine, vaid maailm ise – see, mida Tereez Machejek, Inayat Khan ning Jesper de la Guardie tüdrukuid otsima minnes avastama asuvad.“[11] Seetõttu pole seda justkui-krimkat mõtet lugeda ootusega teada saada, kes ja mis tüdrukute kadumise juhtumi eest vastutab, kuna sel lool „ei ole narratiivset keset, see lugu ei lõppe, vaid saab lihtsalt läbi – nagu saab ühel hetkel läbi mäng, et mõnel teisel õhtul jälle jätkuda“.[12] Selles vaimus võiks Kurvitza romaani võtta kui üht mängulist tekstikorpust, mida võib juhuslikult lahti võtta, peatüki või paar lugeda, et teinekord alustada sootuks teisest kohast ja vaadata, kuhu nii välja jõuab. Tunnistan, et pole veel ise seda lugemistehnikat proovinud, kuid pärast raamatu teistkordset läbilugemist näib see üsna atraktiivse võimalusena.

Niisiis: mänguline kirjandus. Kusjuures Jüristo näeb siin katset „päästa kirjutamist arvutimängude ja teleseriaalide ajastul – päästa see nendesamade vahenditega, mis seda ebaoluliseks muuta ähvardavad“.[13] Sedasama tunnistas intervjuus Kurvitz ka ise, kuulutades sealjuures, kuidas põlgab „igasugust multiinstrumentalismi“ ja peab „monomaaniat tõelise inimese mõõdupuuks. Ma olen alati soovinud ainult romaani maailmale pühenduda, nagu Žižek tahab tegelt ainult Hegelist lämiseda“.[14]

Kuid mingil põhjusel Kurvitz ei piirdunud üksnes romaani maailmaga. Või siis võttis ta romaanimaailma idu ja pani selle kasvama ühte sootuks teise kasvuhoonesse. Ei tea, kas Eesti kirjanduses polnud Kurvitza ambitsioonide rahuldamiseks piisavalt raha, aga pidades silmas „Disco Elysiumi“ vapustavat edu nii kriitikute kui mängurite seas, ei näe põhjust kahelda tema otsuses astuda arvutimängude virtuaalmaailma. Kas Kurvitz lootis Eesti kirjandusilmalt selgemat ja ühehäälsemat tunnustust enda ja ta lähikondlaste vaimusünnitisele? Isegi Betti Alveri preemiat ei antud „Püha ja õudse lõhna“ eest, rääkimata siis kulka nominatsioonist, ammugi auhinnast endast. Kriitikute Vikergallupis jäi raamat aasta tähtteose, Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ varju ja ka parima debüüdi tiitli napsas Sveta Grigorjeva tema eest ära.[15] Kümnendit kokku võttev Vikergallup polnud palju roosilisem, ka seal tunnistati silmapaistvaimaks debüüdiks kindlalt Grigorjeva ja kümnendi olulisimate uudisraamatute seas ei mainitud Kurvitza romaani kordagi.[16]

Tuleb meeles pidada, et „Püha ja õudne lõhn“ ujus ilmumisajal elegantselt vastuvoolu vees, mille hoovused on nüüdseks ehk pisut juba pöördunud, kuid vaevalt et täienisti. Pean taas suuresti nõustuma Triin Loidega, kes leiab, et Kurvitza teose vastuvõtust läbi kumava „teatud kultuurilise leiguse selgitamist võib alustada ehk asjaoluga, et arusaam, et ulmekirjandus saab olla „päris kirjandus“ ja ka hea kirjandus, pole veel päris juurdunud ning otsehüpe selleni, et ka arvutimänge tunnustataks täieõigusliku narratiivse osana kultuuriruumist, on ilmselt praegu veel mõeldamatu“.[17] Usun siiski, et mõtteainest seniste mallide muutmiseks on küllaga, kuid Kurvitza romaani retseptsioonis võis valdav ulmekõrkus oma rolli mängida küll. Sealsamas Loomingu aastaülevaates tunnistab Ross ulmekirjanduse eraldatust nii-öelda päris kirjandusest, tunnustades sealjuures „Püha ja õudse lõhna“ stiili ja loodud maailma sünergiat: „need kaks moodustavad lahutamatu terviku – mis viib teksti kapseldunud žanriulmest kaugemale ja „päriskirjandusele“ lähemale (andestatagu mulle see profaanlik vastandus)“.[18] Lähemale, aga paistab, et kriitiku silmis mitte päris kohale? Või siiski: sama aasta suvise Värske Rõhu numbri jaoks Kurvitzaga läbi viidud intervjuu sissejuhatuses tõdeb Ross: „Harva erandina ületas raamat piiri ulme ja „päriskirjanduse“ vahel.“[19]

„Püha ja õudne lõhn“ ilmselgelt ei ole ideaalne romaan, olgu autori püüdlused kuitahes kõrged. Nõustun, et tegelaste psühhologiseeritus pole „Püha ja õudse lõhna“ tugevus, kuid teisalt meenutan endale, et raamatu loo käivitab nelja tüdruku kadumisjuhtum, mis jääb lahendamata. Kolm keskset meestegelast, kes Kurvitza maailmas selle kadumise tuules lunastust otsivad, pole kakskümmend aastat pärast juhtumit suutnud olukorraga leppida ega sellest edasi liikuda. Nad kasvasid tüdrukutega koos üles ja veetsid nendega kujunemiseas märgilise tähtsusega päevi ja õhtuid… kuni üks päev olid nood kadunud. Haihtunud. Nagu vits vette. Pidades silmas kolme meestegelase traumakogemust, on loo loogikast lähtudes ehk isegi põhjendatud, et „raamatu kolm kangelast jäävad igas situatsioonis pubekatest poisteks“.[20] Psühhologiseeritus missugune.

Samas jääb loo mõttemaailm paratamatult lausaliselt meestekeskseks, mis on ka romaani üks põhilisi nõrkusi. Tegevust kannavad edasi mehed, kes lahendavad meeste probleeme, milleks loo plaanis on õrnade ja süütute tüdrukute päästmine, kelle roll on jääda imetlusobjektideks. Reaalse agentsusega naistegelasi pole „Püha ja õudse lõhna“ maailmast suurt võtta – „Disco“ puhul on seis justkui pisut parem, kuigi sealgi on meesluuserluse porilompides sumpamine valdav mudeltroop. Aga Kurvitz on liiga kaval, et sellest ise mitte teadlik olla. Haaraval viisil on ta selle romaani koesse sisse kontseptualiseerinud, mõneti ehk isegi liiga tugevalt – see tähendab, et obsessiivne ja ebaküps ning oma ebakindlusi varjav ja kompenseeriv maskuliinsus koos kõigi kaasnevate kompleksidega on „Püha ja õudse lõhna“ musketäride pärisosa. See pole tavapärane keskealine luuserlus, millest eesti kirjandus ammuilma puudust ei tunne, vaid patoloogiline ilmaolemine, mis kohati torkab ka incel-kultuuri pihta. Mitte ükski „Püha ja õudse lõhna“ kolmest meespeategelasest pole kadestamisväärt kangelane. Lähim sellisele võiks olla Jesper, kes esindab meie ühiskonna väärtustest lähtudest edulugu – heal elujärjel sisekujundaja, kes kuulub seltskonna koorekihti –, kuid temagi ei suuda oma teismeaja romantiseeritud ja kaotatud naisekujust edasi liikuda.

„Varje jookseb mööda noore tüdruku suleteki alt väljanihkunud keha, ribid kaarduvad, rinnal on üksik sünnimärk. Jesper vaatab, kuidas tüdruku rinnakorv kerkib. Ta katsub meenutada. Neli aastat. Neli aastat on nad koos olnud. Mis ta on praegu, üheksateist? Jesper on kolmkümmend neli.“[21]

Siin on jutustajahääl kalk ja kaine, ei halasta Jesperile ja ei erotiseeri ülemäära üheksateistaastast neidu tema kõrval. Kuid kahtlasevõitu seksualiseeritus kaduma läinud Lundi tütarde puhul paneb küll kohati lugeja vastuvõtupiirid proovile. Iseenesest on see loo seisukohalt koherentne ja järjepidev, kuna tüdrukuid saatev pilk kuulub ennekõike teismelistele poistele, kelle sisemise erutatuse registreid tabab Kurvitz kirurginoa täpsusega. Vahepeal tundub seda lihtsalt liiga palju olevat ja see tekitab autori valikute suhtes mõnevõrra nõutust. Kuid see kompromissitus iseenesest nõuab respekti. Ehk kui juba, siis juba. Niisamuti kütab Kurvitz julgelt hagu alla, kui puurib mõne vastuolulisema tegelase siseilma, et ka nende äärmuslikumad tõekspidamised sidusaks ja läbi tunnetatud maailmavaateks ehitada. Võtame näiteks Vidkun Hirdi, ühe peamise kahtlusaluse nelja tüdruku kadumises, kelle programmiline ksenofoobia on omaette filosoofiline süsteem, mis ei pelga ka alaealiste vägistamist vaatamast olelusvõitluse loogilise osana ja evolutsioonilise möödapääsmatusena.

„Üliinimlik tendents ei ole moraali-iganditega piiritletud. Üliinimlik tendents on kaalutletud iha. Kõik on talle võimalik, miski pole keelatud. Mööda verd, öödepimedas, ühest talvest teise kandub ta põlvkonnast põlvkonda.“[22]

Hirdi-suguste tegelaste siseilma avamine on Kurvitza kui kirjaniku üks märkimisväärseid tugevusi. „Püha ja õudse lõhna“ maailma asukate puhul on tõepoolest tunda jõulist polüfooniat, mis näitlikustab selle maailmalõpueelse ilma vastuolusid hämmastavas ulatuses. Mariann Tihane toob välja, et Kurvitz on suutnud kokku siduda kolm olulist komponenti – ajaloo, nullindad ja kommunismi – viisil, mis loob neist uue kvaliteediga terviku ja „pakub üheaegselt välja põlvkondliku kuuluvuse, ajaloo taaselustamise ja vasakintellektuaalide emantsipatsiooni võimalikkuse, flirtides oskuslikult kõikvõimalike kunstiamalgaamide, hübriidvormide, lausa infoajastu uute viipekeelte ja emotsioonimaskidega“.[23] See paneb tuksuma tõepoolest ainulaadse kõnejõuga maailma, kus ideed on kehastunud nii tegelaste tegudes, sõnades kui ka keskkonnas, milles nad neid ellu viivad, mistõttu pole suurt imestada Jaak Tombergi sõnade üle, kuidas „maailmakehtestusliku mõõtme meelelise ülemäärasuse, seda kajastava kirjelduskeele dünaamilise mitmekesisuse ning esildatud fiktsioonimaailma sissetõmbejõu vastupandamatu tugevuse poolest on see tekst üks harukordsemaid eesti kirjanduses“.[24]

Olen Tombergiga igati päri ning näen Kurvitza romaanis isegi teatavat prohvetlikkust, mille tõttu „Püha ja õudne lõhn“ oli oma ajast ees. See prohvetlikkus on umbes sama äraspidine ja tabamatu nagu romaani enda võlu, mille läbi elamiseks tuleb tõelise müstika traditsioonile truuks jäädes „lahti lasta“.[25] Kindlasti peitub siin omajagu siinkirjutaja projektsioone, kuid tabasin end muhelemas põnevate sünkroonsuste üle, kui sirvisin pisut toonast argireaalsust.

Niisiis, rändame ajas tagasi kümme aastat. On 2013. aasta 28. novembri hommik. Tuul uhab halli üle taeva, sajab vihma ja lörtsi, kraadiklaas näitab paar pügalat üle nulli – arhetüüpne Eesti ilm. Põhimõtteliselt on akna taga seis selline, et kõige targem oleks voodis uuesti kerra tõmmata ja millalgi aprillis silmad taas lahti teha. Aga ei saa, tuleb tööle minna. Või kooli. Või kuhu iganes. Aga kõigepealt tooks alt postkastist värske Ekspressi ära. Pärast kiiret dušši meenutab enesetunne juba inimeseks olemist. Kohv ka veel sisse ja hakkab looma. Köögilaual aurava tökatsitassi ja kõrbenud nurkadega juustuvõiku kõrval vaatab Eesti Ekspressi pealt vastu pea terve esikaane suurune reklaam: „Jõulud algavad Hortesest“. No kurat, see jõulutrall ka veel pealekauba. Reklaami kohal torkab silma ekspressiivne must-valge Anu Lamp ja selle kõrval kastike: NO99 „Ministri viimased päevad“. Teed lehe lahti – järgmine reklaam. Danske Bank. Suurelt: „Otsid lehest ideid? Või juhid äri, mis on eeskujuks teistele?“. Ja siis juba väiksemalt: „Danske Bank leiab Sinu ettevõttele õiged lahendused“. Praegu hüppab pähe redditi alamleht agedlikemilk, aga aastal 2013 see reklaam tähelepanu ei ärata, mitte midagi märkimisväärset, täiesti tavaline neljapäev. Paar lehekülge hiljem peatub pilk põgusalt pealkirjal „Tõend seob ministri Autorollo varaga“, aga seda nupukest ei viitsi ka pikemalt lugeda, jälle mingi reffar korruptsiooniskandaalis, ei ole midagi uut päikese all. Sellest järgmisel lehel on rubriik „Nädala sõna“ pühendatud nähtusele nimega „Langitõbi“: „Sirpi kimbutanud langitõbi niitis viimaks haiguse põhikandjad ränkades krambihoogudes, millest viimane tabas ööl vastu pühapäeva linnas märatseva taudi eest toimetusse varjunud zaumnikuid ja lehe peatoimetaja kt’d. Kultuuriminister oli selleks ajaks juba teatanud, et võitlus raske haigusega käib talle töö kõrvalt üle jõu, ning ta teatas taandumisest. Loodame, et taudihoog on selleks korraks vaibunud.“ Kui jätkub sel harjumasendaval hommikul tahtejõudu sirvida edasi Suur-Karja tänava joomingute-löömingute reportaažist, Facebooki leinalaikidest ja NO99 häpeningi tekstimassist, siis leheküljel 47 soovitab Priit Hõbemägi ise ühte uut raamatut. Nojaa, pimedad õhtud, võiks vahelduseks ühe raamatu ette võtta küll (aasta on 2013, Netflix pole Eestisse veel jõudnud), autorit küll ei tea, aga täitsa intrigeeriv ju: „kaante vahel käib kaasahaarav võitlus sisu ja vormi vahel“, „See on maailmalõpp, nagu me seda ette kujutada ei oska“, „Tekst on audiovisuaalne, sõnad kergitavad sisekõrva helisid ja sisesilma meelepilte, nagu oleks ise sündmuspaigal viibinud“, „meelde tulevad Margarita Šaginjan, Asimov, Strugatskid, Murakami, ka Ilf ja Petrov ja uus Skandinaavia kriminaalromaan“…,[26] ja võib olla sel tapvalt novembrikuisel päeval viisid jalad tõesti pärast töö- või koolipäeva lõppu raamatupoodi, kust nii 12 euro eest sai osta pehmekaanelise köite, mida enam ammu kuskil müügil ei ole, nagu ei ole paistmas ka kordustrükki. See raamat on muidugi Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn“.

Kui ma Hõbemäe arvustusega Ekspressi pdf-kujul sirvisin, näis see kuidagi liiga täpse peegeldusena argidüstoopiast, mis avaneb nii „Püha ja õudse lõhna“ vihmamärgadel pseudoskandinaavia suurlinna kujutluslikel tänavatel kui juba valmis renderdatud ja võrratu heliribaga kaunistatud „Disco Elysiumi“ isomeetriliste lörtsilapiliste kaadrite räämas. Ehk oli Eesti kultuur ühes Eesti kirjandusega liiga rigiidne, et „Püha ja õudne lõhn“ vastu võtta tema täies potentsiaalis, ühe paljulubavaima algupärase romaanina, mis viimastel aastatel ilmunud (ja seda äärmiselt romaaninäljasel ajal!). Kurvitzal ja tema kaaskondlastel oli selles muidugi oma roll, nad mängisid autsaiderite rolli ülima väljapeetusega ja oma suurepärase Sirbi showcase’iga andsid välja ei rohkem ega vähem kui täpselt ühe ajakirjanumbri, mis nüüdseks on ilmselt eelmise kümnendi üks kõige põnevamaid kollektsiooniesemeid kultuurihuviliste haihtuvas memorabiilias. Võib olla oli Kurvitz ise ka veel noorusest ülemäära kantud edgelord, mis Eesti harjukonservatiivsel vaimuväljal põhjustas tagantjärele vaadates väga vajalikke ja värskendavaid vibratsioone, isegi kui suures pildis tiksusid asjad üsna samas rütmis edasi… kuigi kas ikka tiksusid? Kas Ott Karulini Sirp, milleni see kõik lõpuks välja viis, polnud pisut midagi muud kui sellele eelnenud Tarandi periood? Ja Loomingu peatoimetaja on nüüd juba õige mitu aastat Indrek Mesikepp, kelle vaimuga võiksid kunagised zaumlased teatavat sugulust tunda küll… Kultuuririsoomi puhul ei tõtta pikemate protsesside puhul naljalt kuulutama põhjus-tagajärg seoseid, kuid julgen väita, et see väike Sirbi skandaal kümmekond aastat tagasi oli Eesti kultuurile oluline raputus – senine establishment pidi järsku aru andma ja isegi kui noortel revolutsionääridel polnud tingimata järjepidevust, et midagi sama programmilist üles ehitada, siis vähemalt nad panid küsima, millega me siin kultuuri- ja kirjandusväljal enda arvates üldse tegeleme. Teisisõnu, nagu iga teksti kirjutamisel meeles mõlgub: kellele seda kõike vaja on?

Kogu sellest teadlikult loodud skandaaligurmaani imidžist hoolimata näen ma Kurvitza loomingus ennekõike truudust oma kodumaale, mis valu ja lagunemise ajakihtide sees üles kasvanud autori maailmatajusse on jätnud jälje, mille mustrit mõistavad õigupoolest täies ulatuses lugeda vaid need vähesed, kes seda õndsat postsoveti taaka jagavad. Nõukaaja hall kannatus ja idiootne mastaapsus on miski, mida me ei saa eales täienisti kustutada Eesti avalikust ruumist ega Eesti inimeste vaimust, isegi kui me seda teinekord teha üritame. Tahes-tahtmata on see meie omapära, laiemas pildis isegi kultuuriline väärtus, mille melanhooliaga oleme ise täiesti ära harjunud, aga mille eksootiline ilu paneb iga vähegi iseloomukama lääneeurooplase meeled särama. Seda lekkivat lagu, kuhu soojus ja valgus ka kõige soojemal ajal vaevu sisse pääseb, kirjeldab „Püha ja õudse lõhna“ jutustaja erakordse nüansitaju ja empaatiaga. Siinjuures pole vähetähtis, et raamat on kirjutatud noore lugeja jaoks atraktiivses stiilis. Tekst on liigendatud parajate suutäite pikkusteks peatükkideks ja suur osa tegevust toimub kolme peategelase nooruspõlves, mille vaimumaailm väga selgelt tabab teismeealise tunnetuse eredamaid ja valusamaid punkte. Liiga lihtne on näha selles autori vähest küpsust – mitte ükski teismeline ei suudaks teismeliseks olemist nii veenvalt ja detailitäpselt tabada, selleks on vaja sellest east läbi tulla, seda teiselt poolt vaadata, isegi kui ses tagasivaates kõlab pisike nostalgianoot. Kelles meist seda ei kõla, kui mõtleme tagasi oma õrnema kujunemisea kõige magusamatele salahetkedele?

See tähendab: „Püha ja õudne lõhn“ proovib teha midagi, mis läheb korda väga väikesele osale Eesti kirjanduse liinitöötajatele – kõnetada ka noort lugejat. Noor lugeja on tuleviku lugeja. Kui noor lugeja ei leia üles Eesti kirjandust, siis varsti pole seda pulli enam suurt kellelegi vaja. Samas pole kindlasti tegu noortekirjandusega, kuigi romaani hoog ja alusvool on tuntavalt kantud nooruslikust kirest ja miks mitte ka ambitsioonist. Püüdlus on siin ju erakordselt mastaapne – üles on ehitatud terve maa ja ilm oma ajaloo, poliitiliste konfliktide, sotsiaalmajanduslike ebavõrdsuste ja parafüüsikaga.

Katsun olla teadlik sellestki, et kahtlemata projitseerin „Püha ja õudse lõhna“ lugemiskogemusse ka enda põhjatut hobiarheoloogi avastusrõõmu, mida „Disco Elysiumi“ mängimine pakub. Kuna raamat ja mäng toimuvad samas tegevusmaailmas, on kogemusi keeruline lahus hoida. Usun, et meil polegi seda põhjust teha. Eesti keele oskajatel on väärt privileeg kogeda „Püha ja õudset lõhna“ üheskoos kogu selle lisaglossaariumiga, mida pakuvad „Disco Elysiumi“ tegelaste üksikasjalikud tähelepanekud maailma kohta, kus nad oma kujutletavaid elupäevi mööda saadavad. Ja kes minu kombel polnud sattunud seda maailma veel avastama või kes siiamaani ootab „Pühale ja õudsele lõhnale“ järgnema pidanud romaanitsüklit, siis aeg on Steamis konto ära teha. Mängus on hinnanguliselt miljoni sõna ehk kahekümne raamatu jagu suurepärast teksti, olgu pealegi inglise keeles.[27] Kurvitza enda loomaailma imelise iroonia vaimus ei saa autor ise müügist ilmselt küll enam suurt midagi, kuna kurjad kapitalistid nügisid Eesti noored 2022. aastal juriidiliste lüketega ZA/UM-i mängustuudio ridadest välja.[28] Aga „Disco“ edu ja sellega kaasnevad majanduslikud mahhinatsioonid olidki ehk Kurvitza ja ta lähikondlaste vaba vaimu jaoks liiga konformistlik nähtus. Kindlasti leiavad nad sellest vahejuhtumist väärt materjali „Püha ja õudse lõhna“ romaanimaailma järgmise vaatuse jaoks. Usun küll, et „Disco“ ei jäänud Kurvitz & co. viimaseks üllatuseks. Ja isegi kui peaks jääma, siis Kurvitza raamat ja sellele järgnenud mäng pakuvad (taas)avastamis- ja äratundmisrõõmu veel paljudeks pimedateks sügis- ja talveõhtuteks.

[1] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 156.

[2] P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm. Looming, 2013, nr 11, lk 1577.

[3] Vrd ka M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 158.

[4] T. Loide, „Disco Elysium“: hümn saamatusele ja lunastusele. Vikerkaar, 2020, nr 3, lk 133.

[5] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus. Sirp, 10.01.2014, lk 8.

[6] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 133.

[7] J. Ross, Eesti proosa 2013: sai nutta ja naerda. Looming, 2014, nr 3, lk 397.

[8] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest. Vikerkaar, 2015, nr 1/2, lk 156.

[9] Sealsamas.

[10] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine. Intervjuu Robert Kurvitzaga. Värske Rõhk, 2014, nr 38, lk 77.

[11] T. Jüristo, Kirjandusest, mängust ja mängulisest kirjandusest, lk 160.

[12] Sealsamas.

[13] Sealsamas, lk 161.

[14] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine, lk 81.

[15] Vikergallup. Eesti kirjandus 2013. Vikerkaar, 2014, nr 4/5, lk 184.

[16] Vikergallup. Eesti kirjandus 2010–2019. Vikerkaar, 2020, nr 10, lk 181.

[17] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 133.

[18] J. Ross, Eesti proosa 2013, lk 403.

[19] J. Ross, Kirjanduse võidurelvastumine, lk 77.

[20] P. Helme, Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm, lk 1579.

[21] R. Kurvitz, Püha ja õudne lõhn. Tallinn, 2013, lk 92.

[22] Sealsamas, lk 30.

[23] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 156.

[24] J. Tomberg, Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus, lk 6.

[25] M. Tihane, Diamat on see kui on igasugu, lk 159.

[26] P. Hõbemägi, Nädala raamat: Kurvitza püha ja õudne aegruum. Eesti Ekspress, 28.11.2013, lk 47.

[27] T. Loide, „Disco Elysium“…, lk 135.

[28] Vt nt: S. Kohlmann, „Disco Elysiumi“ skandaali suur küsimus – kes räägib tõtt? Postimees, 30.05.2023.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi