“Noorus kohustab”

Linnar Priimägi

Põhimõtetega on nagu inimestega: just kõige edumeelsemad neist on sageli kõige reaktsioonilisemat päritolu. Nõnda on ka “Noorus kohustab“ kaunis üleskutse, mille põlvnemislugu viib meid tagasi 18. sajandi lõpu Euroopasse, Suure Revolutsiooni aegsele Prantsusmaale, kus arvutud senise ühiskonnaelu põhiarusaamad jagasid Bastille’ vangimaja saatust: neist ei jäänud kivi kivi peale.

Vahest kõige põrutavam oli tollasele ühiskondlikule teadvusele uudis, et inimest leidub maailmas üksainus spécies, pärisinimene, ning aristokraadid ei moodusta üldse eraldi liiki, mis täisväärtuslikult paljunedagi saaks ainult isekeskis. Egalité, võrdsuse idee tekkis esmalt just bioloogilise kontseptsioonina, arusaamana, et isanda – koguni kuninga1 – eluniit pole tehtud teisest ainest kui tema teenri oma.

Aristokraadid niisugust juttu muidugi algul ei uskunud, aga praktiliste näidete varal veendi nad peatselt ümber. Ülemaailmse lihtsurelikkuse, „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni” valgel minetasid mõttekuse (ja kehtivuse) päritav aadel, tiitlid ja vapid, kaotas õiguspärasuse feodaalne omand. Aristokraadiks jääda läks keeruliseks, seisus nõudis äkki pingutust. Vankujate meelekinnituseks ning apostaatide vastu läkski siis lendu manitsus: “Noblesse oblige!“ – Suursugusus, st aadel kohustab – kõigest hoolimata – säilitama seisuse väärikuse ja kombed.

Kirjapandud kujul leiame selle algselt läbinisti reaktsioonilise üleskutse aga alles keisririigiaegse moralisti hertsog de Lévis „Maksiimidest ja refleksioonidest“ (1808), mis annab märku Napoleoni võimu all esilekerkinud teeneteaadli mentaliteedist: “Kes pärineb kuulsast suguvõsast, peab oma lastele õpetama, et kui avalikkus on valmis neile au andma nende vanemate auväärsuse pärast, siis ootab ta, et selle jäljed ilmneksid ka nende lastes … Aadel kohustab.“

Seesama Prantsuse revolutsioon tõi oma langusjärgus 1794. aasta suvel, termidoorlaste tagurliku valitsuse ajal Pariisi tänavaile seltskonna, kes kandis kullatud või “kuldse nooruse“, jeunesse dorée sõimunime, kuivõrd koosnes uusrikaste suurkodanlaste ning endiste aadlike võsudest. Nood panid erilist rõhku oma naeruväärsuseni peenutsevale väljanägemisele ning, malakad käes, kolkisid tänaval jakobiine ja lihtrahvast.

Nende kahe kontrrevolutsioonilise slogan’i ühendusest ongi sündinud meie edumeelne jeunesse oblige, „Noorus kohustab“”.

*
Võiks arvata, et noorus on olemas olnud alati, aga vähemalt kultuuriloolises mõttes pole see nõnda – noorus kui iseväärtuslik inimelujärk on samuti 18., kodanliku sajandi leidus. Just kodanliku võrdsuse pinnal tekkis ühiskondlikus teadvuses käsitus inimesest kui vabalt arenevast või vabalt areneda võivast ja vabalt arenema pidavastki olendist. Arenemine, milles seni oli nähtud vaid noorusega kaasnevat paratamatust, muutus inimest kui tervet liiki eristavaks kvaliteediks: noorurist sai inimese arhetüüp. “Tormi ja tungi“ ajastu varustas selle arhetüübi esmakordselt geeniuse omadustega, mis lähemal vaatlusel osutuvad kõik noore inimese iseloomulikeks omadusteks: mässumeelsus ja nonkonformism, jõud, loomulikkus ja looduslähedus, fantaasia ning julgus, elamine omaenese seaduste järgi – isiksuse kvaliteedid, mis paljudel tolle aja autoritel kristalliseerusid mütoloogilise Prometheuse kujus. Kõige tüüpilisemalt ehk Goethe samanimelises luuletuses (1775):

Kes aitas mind
titaanide õeluse vastu?
Kes päästis mind surmast,
kes orjusest?
Eks ole kõik su enda töö,
pühalt lõõmav süda!
(…)
Siin istun ma
ja enda kuju järgi
loon rahvasoo,
kes on nagu mina ––
vaevleb, nutab,
naudib ja tunneb rõõmu,
ja nagu minagi
ei karda sind, [Zeus]!
(tlk August Sang)

Lootust ja veel realiseerimata võimalusi tulvil noor-oleku kui ainsa inimväärse seisundi kõrval pidi vananemine paratamatult tunduma ahvatlusetu, desillusioneeriv. Toosama Goethe näiteks meenutab just oma Prometheuse-aja tähendusrikkaima luuletusena Edward Youngi „Öömõtteid“:

Then old Age and Experience, hand in hand,
Lead him to death, and make him understand,
After a search so painful and so long,
That all his life he has been in the wrong.

Ning vähemalt kirjanduses, mis oma ajastu ühiskondlikku teadvust peegeldas ja mõjutas kõige vahetumalt, omandas noorus iseseisva elujärgu tähenduse puhtfüüsiliseski mõttes: uueks teemaks sai noore inimese surm. Elu lõppemine noorusega, elu, mida täidab ainult noorus, muutus eluks kõrgemas mõttes (“Ainult kangelased surevad noorelt“). Ja kui Goethe 1774. aastal avaldas oma “Wertheri“, siis ei saanud temast üleöö mitte üksnes Euroopa tuntumaid kirjanikke, vaid ka oma ajastu noorsoo juhtiv ideloog, nooruse-idee lipukandja. Surra noorelt ja kangelasena muutus sestpeale Euroopa kultuuris ikka ja jälle süttivaks ihaldusväärsuseks. Nooruses hakati korraga nägema inimelu krooni, tippu, mõtet.

*
Ometi – meeldigu see või ärgu meeldigu – on kogu meie tsivilisatsiooni areng olnud suunatud vaid sellele, et poleks vaja varakult surra. Tsivilisatsioon töötab vanaduse jaoks ja nõnda pole ka midagi kummalist selles, et lause “Noorus kohustab“ ei käsita noorust enam mitte iseväärtusliku eluetapina, vaid pelga sissejuhatuse või ettevalmistusajana, mis omandab väärtuse õieti alles hilisema täiskasvamuse läbi – sedamööda, mida tõhusam on olnud nooruse püüd endast üle ja lahti saada. “Noorus kohustab“ on üleskutse ennastsalgavusele, mille kohaselt elu eesmärk ei peaks olema jääda võimalikult kaua (või igavesti) nooreks, vaid saada võimalikult ruttu vanaks.

Vanadust on ju ikka ja kõikjal seostatud tarkusega, mida siis on defineeritud kui elukogemust ning ettevaatlikkust, st otse vastupidisena geniaalsusele „tormi ja tungi“ eestvõitlejate käsituses. Põlvkondade või isade ja poegade vastuolu, meile nii hästi tuntud 19. sajandi kirjanduse põhjal, on tervenisti kantud sellest maise elutarkuse ning surmapõlgava tiivuka geniaalsuse konfliktist, mida ühelt poolt esindab kõige selgemini ehk kinnitus, et noorus on küll haigus, aga õnneks mööduv, ning teisalt veendumus, et “les grand-pères ont toujours tort“ (“vanaisadel pole iial õigus“).

Kaine mõistus ütleb siiski, et elu kui pikaajalise terviku seisukohalt on noorus sellele keskendumaks liiga põgus preriood. Vananemise paratamatus maksab vastuhakkajaile õelalt kätte naeruväärsusega, mida küll viisakuse pärast tavatsetakse nimetada nooruslikkuseks, mis aga oma optimistlikus ebakriitilisuses tegelikult väärib infantiilsuse nime. Inimese saatus on küpseda ning ainult väga julged või väga rumalad ei tee oma saatusest endale eesmärki. Ülejäänuile on adresseeritud need read Hesse luuletusest “Astmed“:

Kord närbuvad kõik õied ning kõik noorus
Kord taandub, sest et sellelegi eale
Ju antud oma tarkus, oma voorus,
Mis ju ei tohi kesta igavesti
(tlk Ain Kaalep).

Et inimene lapsikuks ei muutuks – või nagu arengupsühholoogid ütlevad: et tema IQ ei langeks –, on ainult üks võimalus: küpseda vaimselt kiiremini kui füüsiliselt. Ja selles mõttes on “Noorus kohustab“ muidugi ehmatavalt tõsi: infantiilseks jääda ei nõua mingit pingutust.

*
Täiskasvamus, kuivõrd ta infantiilsusele vastandub, on kahtlemata mõistuse omadus, seisund, mille inimintellekti iseloomustab iseseisva kriitilise analüüsi võime. Et see võime tugineb teadmistele, siis pole ta mitte valmis kujul kaasa sündinud, vaid kultuuristumise käigus arendatav, õpitav.

Terve tsivilisatsiooni ajalugu elab teadmiste vormis. Ja kui vähemalt meile tähendab täiskasvamus eelkõige tsiviliseeritust, siis tähendab see ka ülesaamist lapsikust illusioonist, nagu saaks tsivilisatsiooni mitme tundmatuga võrrandeid lahendada mingi üheainsa või paari antud suuruse alusel. Teadmisi ei või iial olla küllalt. Vaat mispärast pole võimalik meeleliigutuseta lugeda 26-aastase Flaubert’i ahastushüüdu: “Il faudrait vivre deux cent ans pour avoir une idée de n’import quoi.“ – “Tuleks elada kakssada aastat, et üldse millestki ettekujutust saada!“

Kahtsada aastat ei anna meile keegi. Rhodos on juba me jalge all ning tants iga hetk algamas. Ei ole aeg pikali heita. Aeg on eritleda, analüüsida, kaaluda, hinnata. On meie kord olla vaimult täiskasvanud, on meie kord mäletada tsivilisatsiooni.2

See on midagi enamat kui küsimus kohustusliku koolihariduse läbitegemisest (mis seni, kui kõneldakse üksnes õpetamise ja mitte õppimise reformist, küsimuseks ei kasvagi). Küsimus on pidevas enesetäiendamises kui vaimuelu elamise viisis.

*
Lakkamatu vaimne kasv on tsivilisatsiooniteadliku inimese eetiline imperatiiv ega niisiis mitte ainult noorte kohus. Selles mõttes on lendlause “Noorus kohustab“ kahtlemata tendentslik, indulgentslik (kui vanurite vabastuskiri) – ning ebaõige.

Teises mõttes – et noored kohustavad ka vanemaid põlvkondi tasemel püsima – aga tähelepanuväärne ja õige. Et ollakse noor, pole pelgalt vanaduse tragöödia, vaid ka tema inimsuse stiimul.

Tuksata, noorus, kui maru, kui äike,
piitsana sähvata vanade üle!
Tule ja tõuse kui kevade päike,
loomise rõõmuga sütita süle!

Nõnda on selle äratundmise sõnastanud meie rahvuskirjandusliku nooruse lipuluuletaja Gustav Suits

Meile eestlastele tähendab Noor-Eesti kogemus muide rahvuspedagoogilist näidisõppetundi teemal „Noorus kohustab“, õppetundi, milline kultuuriplahvatus võib tekkida omaenese ebatäiuslikkuse, omaenese nooruse kollektiivsest arusaamast, kui – oma seniseid saavutisi halvustamata – põlatakse ülbet enesega rahulolu ning aina püüeldakse oma kultuurilise silmaringi avardumist ja sügavamat arusaama meie tsivilisatsiooni teedest. Kas ei meenuta just niisugust rõõmsat kogemust need Hando Runneli read? –

ÜKS VÄGA VANA RAHVAS,
kel muldne tarkus suus,
meid teretas aegade tagant
ja ütles, me olla uus,
ja ütles, me olla elus,
me päevad olla veel ees.
Ning seda õnne kuuldes
meil olid silmad vees.

Ilmunud Vikerkaares 1986, nr 1

1Meenutagem vaid Saint-Justi sõnu Rahvuskonvendis 14. novembril 1792: “Kuningat ei tule kohtu alla anda mitte tema valitsemisaegsete kuritegude pärast, vaid selle eest, et ta on kuningas …“
2 Selles seoses meenub meie sajandi algupoole suure reaalteadlase Hermann Weyli täheldus, et kui spetsiifiline füüsikaalane andekus katkeks üheainsagi inimpõlve ajaks, siis võiks moodsa füüsika hoone kokku kukkuda ja pärastistele generatsioonidele tunduda vaid pentsiku spekulatsioonina. Kui arvestada füüsikaalaste teadmiste tohutut kasvu teisel sajandipoolel, siis võib kujutleda, et unustamiseks piisav aeg on mitmekordselt lühenenud. Nõndasamuti on lugu ka kõikidel teistel teadmisaladel.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi