Tallinn 1978

DORIS KAREVA

Ma ei armasta arve.

Numbreid küll, jah, kõigi nende kabalistlike, numeroloogiliste ja muude esoteeriliste tähendusväljadega. Numbrid ilmutavad end aeg-ajalt mõistatuslikul viisil, annavad märku millestki, mis võib olla kahe silma vahele jäänud. Lapsena uurisin alati põhjalikult trammipileteid – kui nende kuuest numbrist esimese kolme ristsumma võrdus viimase kolme ristsummaga, tähendas see soovi täitumist. Aga seda ei tohtinud ette rehkendada. Õnnele tuleb lihtsalt võimalus anda – et ta soovi korral saaks saabuda, ettearvamatult nagu õlal hetkeks peatuv liblikas.

Ainult üks kord elus olen luuletuses kasutanud aastaarvu, koguni pealkirjana. Olin siis kahekümneaastane.

Nagu ikka, sündis luuletus nägemusena, omamoodi küsimusena, millele vastuse andis aeg hoopis hiljem. Veel teinegi arv esineb selles luuletuses, koguni aadress: Harju 1. Sellele Tallinna traagilise märtsipommitamise käigus Vene vägede poolt maatasa tehtud tänavalõigule kerkis kuuekümnendate algul moodne Kirjanike Maja, kus ühes tiivas asub siiani Eesti Kirjanike Liit ja tema kuulus musta laega saal, ajakiri Looming ja sellega seotud raamatusarja „Loomingu Raamatukogu“ toimetus, maja põhiossa said elamispinna mitmete kirjanike perekonnad ja allkorrusel avas uksed raamatupood. Teise tiiva tõstis kõrgusse legendaarne läbi kolme korruse ulatuv kohvik Pegasus, mille avaratest akendest avaneb vaade Niguliste kirikule. Vähemasti kord päevas tuli sealt läbi käia, võtta sümboolne must kohv, kuitahes kehva maitsega, et viibida korraks energeetiliselt laetud keskkonnas, aeg-ajalt naeratada või noogutada äratundmise märgiks neile, kellega ühendas vaimne side. See oli osaduse küsimus, tol ajal peaaegu eluküsimus.

1978. aastal ilmus mu esimene luulekogu „Päevapildid“ noorte kirjandussarja ühe avanumbrina tänu tuntud ja imetletud kirjanikepaarile, kes mu arvukatest kulunud koolipõlvekaustikutest olid tekste valinud, ümber kirjutanud, tervikuks seadnud ja trükki toimetanud. Sarja iga köide oli eri värvi; minu luulekogu osaks langes väga võõrastav kombinatsioon, roosa ja punane. Ma ei saanudki selle raamatuga õieti sinasõbraks, vaid asusin kohe peale ilmumist kokku panema järgmist kogu, „Ööpildid“, kus ilmus ka kõnealune luuletus.

1978

Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja.
Kas kõik jääbki nõnda?
           Aastateks?

Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid.
                   Ent ka elada on vaja;
niisiis kohtumised, käigud, kellaajad,
suhted, suhtumised, keelepeks…

Talvest talve unevalge lumi sajab.
Valge tassi põhjas tume kohvipaks.
          Kõik on säratu ja selge.
Nutmaajav.

Hõikad endasse: kas kajab?
Ei, ei kaja.

Hing saab täis.
            Ja ikka sama sajand.
Kõik on keeruline nagu ükskordüks.

Kes sa oled?
            Tüdruk? Luuletaja?
Räägid armastusest terve eluaja,
sama üksik nagu igaüks.

Ring saab täis.
             Ja ikka sama maja
seisab keset linna: Harju 1.

Raske löögiga käib lahti uks,
kõrvus kaua kummitab veel kaja:
kas kõik jääbki nõnda?
             Aastateks?

See luuletus võtab minu jaoks kokku seitsmekümnendate aastate paine, selle ängistava, kärsitult ärapüüdleva ja samas valvsalt äreva just-nagu-elu tunde, mida üks tolleaegne käest kätte liikuv manifest nimetas „ootesaalide poeesiaks“.

Ilu oli põlu all; valitses vali labasus – räpast, logisevat ja lagunevat reaalsust varjasid plakatid ja õõnsalt kõmisevad sõnad. Alles hiljutine voogav, värviküllane ja vabameelne värskusepuhang kuuekümnendate kunstis oli selleks ajaks juba hillitsetud või põranda alla surutud, rahvuskeelte väljasuretamise metoodiline salaprogramm Nõukogude Liidus käivitunud juba aastaid tagasi – viimati õppisin eesti keele grammatikat kuuendas klassis. Ka ülikooli filoloogiakursusel, kus justkui koolitati tulevasi tõlkijaid, puudus eesti keel õppeainena täielikult. Kunagise Eesti Vabariigi vaimu, härrasmehelikkust ja daamilikkust välgatas veel vaid vilksamisi mõnes kohvikus, sisulised jutuajamised leidsid enamasti aset kusagil katlaruumis või kellegi köögilaua taga.

Kõik rõivad olid hallid või pruunid –
sülje või sita karva,
nagu ka anekdoodid.
Nagu ka ametiruumid.

Kiruti, ohati, joodi.
Raamatuid ilmus harva,
luules lubati vähe.

Aga kõik hakkas pähe –
mis vähegi riivas närvi,
kihutas südamesse.

Sülje ja sita värvi
ei olnud me silmad –
ja taevas.

Olin Tartu ülikooli romaani-germaani filoloogia osakonnas „inglise fillina“ õpinguid alustades elevil, aga ka segaduses. „Loomingu Raamatukogu“ sarja mitmekümnetuhandelises tiraažis ilmunud kogumikus „Viis tüdrukut ja kaheksa poissi“ paari aasta eest avaldatud valik mu kooliaegseid luuletusi ja ülikooli esimese kursuse kevadel ilmunud esikkogu lõid mu ümber omamoodi tuttavlikkuse aura. Õhkkond, kus kõik tundusid mind justkui tundvat, „hakkas pähe“ koos käest kätte liikuvate maailma väärtkirjanduse tõlgete ja pagulasluulega, mida paljundati salaja, aga teati peast. Võib-olla oli seegi üks põhjusi, miks sattusin ülikooli kohvikus ikka ja jälle istuma samasse lauda huvitavate, minust enamasti vanemate inimestega, keda, nagu hiljem teada sain, tunti „teisitimõtlejatena“. Selgemaks hakkas kogu süsteem mulle saama siis, kui hiljem oma provokaatorirolli üles tunnistanud kirjanike liidu noortesektsiooni esimees mulle põrandaaluses samizdat-ajalehes sünnipäeva puhul luuletuse pühendas. See andis KGB-le ettekäände alustada ilmselt üsna rutiinset klaperjahti informatsiooni kogumiseks ja uute liikmete värbamiseks.

Filoloogide ühiselamu allkorrusel asus maja ainus telefon, mina elasin neljanda korruse nurgatoas. Ühel öösel anti läbi valjuhääldi kogu majale kuuldavalt käsk: Kareva, kohe alla, teile on telefon! Võpatasin ärkvele, mõeldes, et vanematega on õnnetus juhtunud, viskasin öösärgile esimese kättejuhtuva hõlsti peale ja ruttasin trepist alla. Telefon polnud siiski helisenud. All ootas mind väikest kasvu võimukalt jultunud olekuga mees, kes tutvustas end julgeolekutöötajana. Ristküsitlus kestis pikalt, täis ähmaseid ähvardusi ja libedaid ettepanekuid. Sellest päevast või õieti ööst algas minu jaoks arusaamatu õudusaeg.

Nemad võivad kõike.
Neil on külmad silmad,
läbipaistvad kõrvad, kõrged käed.
Läbi nende toimub maailm,
öö ja päev.

Lähen mere äärde.
Laine tõuseb, kõrvulukustavalt
kurku tõuseb hing
ja ma tunnen: vere, raua maitse.

Jälle tuleb. Jälle.
Jäine ring.

Järgmine kord kutsuti mind ootamatult loengust dekaani kabinetti. Sinna jõudes nägin, kuidas dekaan vabandava pilguga uksest välja libises. Tema laua taga aga istus seesama julgeolekutöötaja, keeras ukse lukku ja suunas laualambi mulle näkku. Nüüd olid ähvardused juba konkreetsemad, nagu ka küsimused inimeste kohta, kellega mind koos oli nähtud. Vaikne paanika kasvas, mõte tegi palavikulisi jänesehaake. Ma ei tundnud end turvaliselt enam ei ühiselamus ega ülikooliloengutel. Kuigi sain kõrgendatud stippi, kulus see viimseni raamatutele ning eluvajalikeks, õhkuahmivateks nädalalõpusõitudeks Tallinna või Leningradi. Rahapuuduses neelasin kohvi asemel kofeiinitablette ja värske sidruni asemel lisasin kange musta tee sisse sidrunhapet. Päeva pea ainus söögikord koosnes mustast leivast ja hapukapsast, mida ülikooli sööklas tasuta jagati. Krooniline gastriit oli niisiis diagnoos, mis eriti ei üllatanud.

Üks tuttavaist teisitimõtlejaist, nähes, et olen läbi põlemas, võttis mu mõneks ajaks enda hoole alla ning andis antud olukorras hädavajaliku algkursuse. „See käib nii,“ lausus ta rahulikult. „Sina istud kohvikus ja sööd korpi. Keegi läheb mööda ja küsib, kas korp on ka värske. Sina vastad: jaa, muidugi. Lauaplaadi all olev mikrofon salvestab selle lause. Hiljem võetakse lindilt sinu häälega lausekatke ja kleebitakse teisele lindile vastuseks küsimusele: kas see ja see on riigireetur? Nii lihtne see ongi. Nii kaovadki inimesed vangilaagritesse, hullumajadesse, kuhu iganes süsteem otsustab nad suunata. Kellest tahes võib saada sel viisil fabritseeritud süüasjale tahtmatu kaasaaitaja; sinu puhul lisab veenvust veel teadaolev isiklik tutvus.“

Ma ei saanud enam kusagil asu. Põletasin oma päevikuid, kirju ja märkmeid, et mitte kuidagi mitte kedagi tahtmatult kahjustada, vältisin inimesi ega julgenud lähedastele isegi helistada. „Rahusteid on parem mitte võtta, pigem iga tunni tagant pits konjakit,“ jätkus ellujäämiskursus. „Jalutamas käid ainult öösiti, ma saadan sind. Kui ma ühel päeval töölt tagasi ei tule, siis on mind kinni võetud. Tõmba uks sneprisse ja põgene kohe, nad tulevad samal õhtul maja läbi otsima.“

Nii juhtuski. Kui korteriperemees töölt tavalisel ajal ei naasnud, tõmbasin ukse enda järel sneprisse, ruttasin maanteele ja hääletasin Tallinna. Pimedas koju jõudes märkasin, et ema vestleb köögis kellegi tundmatuga. Poole lause pealt sain aru, et tegu on järjekordse julgeolekutöötajaga. Õnneks istus ta minu poole seljaga. Haarasin nii vaikselt kui sain vannitoast hambaharja ja pagesin.

Sestpeale ei teadnud ma enam ühelgi hommikul, kus õhtu mind eest leiab. Rändasin ühe tuttava juurest teise juurde, ööbisin vahelduvais seltskondades. Kord leidsime peavarju kultuurimaja pööningul, kord lahkusime ühest pastoraadist varahommikul just napilt enne KGB korraldatud haarangut. Üks mu sagedasemaid peatuspaiku oli siiski Kirjanike Maja, Harju 1. Selle esimese korruse lõpus asus „Loomingu Raamatukogu“ masinakirjutaja toake. Tema kirjutuslaua tagusesse nurka ei osanud keegi vaadata. Päeviti lamasin seal suure musta vihmavarju all lambanahksel kasukal hääletult keras nagu koer. Öösiti hulkusin tühjas linnas. Kui toaomanikul juhtus olema hiliseid külalisi, siis tuli tihti ringi kõndida hommikuni ja juba kaugelt mõnd inimest märgates varju tõmbuda. Koju ei julgenud ma minna, et mitte vanematele pahandusi kaela tõmmata, ka sõpru püüdsin probleemidest säästa. Kuulsin, et mitu tuttavat teisitimõtlejat oligi vangilaagrisse saadetud, kaasa arvatud minu koolitaja, ning valutasin südant, ega ometi mina kuidagimoodi selleks alust ei andnud. Suur kergendus oli hiljem teada saada, et kuigi mind mu kogenematuses peeti ringkonna kõige nõrgemaks lüliks, ei olnud minu kaudu siiski lekkinud infokübetki. Koolitus läks niisiis täie ette, mõtlesin tänutundega.

Mõne aja pärast söandasin uuesti Tartusse hääletada, et ülikoolist oma paberid välja võtta. Rektor astus hoogsalt peaaegu mu varvastele ja pahvatas, nii et sülg mulle näkku pritsis: „Mitte teie ei astu ülikoolist välja, vaid meie viskame teid välja!“ Ei näinud küll vähimatki vahet. „Kuidas teile paremini sobib,“ vastasin viisakalt. „Pidasin ainult kohaseks teada anda, et ma loengutes enam ei osale.“

Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada.
Ses märtsis,
millest mõteldagi õud.

Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!

Kui iseendale
saaks vähem valetada.
Kui saaks.
Küll oleks see vast jõud.

Saaga jätkus ootamatus võtmes. Pärast seda, kui Ameerika Hääl ja Raadio Vabadus jõudsid teada anda, kuidas ainult viitele õppinud noor luuletaja Nõukogude Eesti ülikoolist välja heideti, algasid KGB uued vangerdused. Järgmised julgeolekutöötajad, kes minuga Tallinnas kohtumist nõudsid, katsetasid üksteise järel erinevaid psühholoogilisi töötlusmeetodeid, püüdes mind veenda ülikooli naasma. Tundus aga, et kõige rängema hirmu ja teadmatuse, hinge pimeda öö olin juba üle elanud. Mingid meelitused ja ahvatlevad ettepanekud mind ei morjendanud, mitmed sulnilt seatud lõksud paistsid läbi. Siiski oli see valus ja raske aeg, mis sõelus tuttavate hulgast välja need, kes julgesid tervitada või isegi mõne sõna vahetada – ja teised, kes ruttasid teisele poole tänavat, vältides silmsidet. Mõnigi neist pihtis korraks kahekesi jäädes, näiteks tualettruumis kohtudes, et ega tal minu vastu ju ole vähematki, aga mine tea… Muidugi mõistsin. Aasta 1978 oli proovikivi, mis võimaldas mul maailma ja inimeste kohta väga palju õppida. Tööle ei riskinud keegi mind võtta, rääkimata luuletuste avaldamisest. Küll kirjutati neid käsitsi ümber või lauldi aeg-ajalt erinevais viisistustes. Aga mis kõige tähtsam: selgis tõeline sõprus ja selle tähendus. Tollal kogetud usalduse soojus ja tänutunne kestab tänini.

Pilved põlevad. Pilvede peegeldus vees
meelde toob ammusi aegu.
Sillad põlesid taga – ja tühjus ees,
peaaegu nii nagu praegu.

Heidetud koolist, kodust ja perest,
ööudus uitasin umbes.
Neid, kes tookord ei taganend terest,
mäletan tänutundes.

Ülikooli lõpetasin hiljem kaugõppes cum laude. Ja praegu töötan tuttavas majas Harju 1 kirjandusajakirja Looming luuletoimetajana. Hea õnn liigutab kusagil läheduses ikka ja jälle oma nähtamatuid liblikatiibu.

Doris Kareva, Tallinn / 1978. Rmt-s: Avoir (encore) vingt ans. Saint-Nazaire: Editions meet, 2023, lk 123–129. (Tekst ilmub mõne täpsustusega.)

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi